Algaski meie selletalvine reis

Mõned päevad tagasi sai alguse meie selletalvine reis. Alustasime Hong Kongiga ja siit edasi läheme nö päris Hiinat avastama – need kaks tunduvad olevat üsna erinevad… Aga eks see reisi jooksul selgub.

13. novembril alustasime taaskord seda hiiglapikka lendu, mille jooksul ma jõuan tavaliselt päris mitmeid kordi mõelda, et oli seda nüüd siis jälle vaja ja miks me selle küll iga aasta taaskord ette võtame 😛 Lennujaamades passimised ja järgmiste lendude ootamised ning pikad lennud väsitavad nii ära ja eriti masendav on see, et lennukis ei õnnestu ei mul ega Karelil pea kunagi uinuda. Pea hakkab aina rohkem valutama, silmad lähevad aina punasemaks ja tagumik jääb aina kangemaks… Eks see ole tegelikult selline nö esimese maailma mure nagu see, et vanemad ostsid musta värvi Ipadi valge asemel vms 😛 Aga ikka ajab mulle iga kord pisarad silma ja suudan mõelda, et küll ma olen ikka üks õnnetu inimene 😀 Karel vist tavaliselt ei pilli, aga ma ei tea ka… Äkki käib vetsus nutmas 😛
Kren saab meist kolmest alati kõige paremini hakkama ja no nagu ma iga reis kiidan, siis jätkan ka seekord – ta on tõeliselt tubli laps. Joonistab või lõbustab ennast multikaid vaadates-mänge mängides ja kui ära väsib, siis jääb lihtsalt magama. Nii ka seekord ja ta magaski selle kõige pikema sõidu lihtsalt täies ulatuses maha. Alguses mõne korra nuttis, kui tal minu arust hirmus ebamugav asend oli ja püüdsin seda parandada 😛 Umbes kolmanda korral järel sain ma aru, et vist ei tasu näppida ja ju tal on siis mugav otsaesisega vastu käetuge magada ja siis ta enam ei nutnud ka.

Hong Kongi lennujaam võttis meid vastu väga kenasti, kõik kulges kiirelt ja iga nurga peal oli mõni sõbralik ja abipakkuv inimene, kes meid kohe aitas, kui veidi segaduses olevate nägudega ringi vaatasime. Nii kiiret lennujaama läbimist pole meil vist varem kunagi olnudki. Kui alguses jõudsime korraks mõelda, et kust me selle rongi peale küll saame, siis järsku olimegi juba rongi peal ja sõitsime kesklinna poole. Rongiaknast välja vaadates tundus kõik kuidagi nii… hall. Kõike kattis nagu mingi hall loor. Mõtlesime, et äkki see ongi see Hiina sudu, millest aina uudistes räägitakse. Õnneks järgmise päeva hommikul (okei, lõunal, kui me suutsime ennast vooditest välja ajada 😛 ) oli taevas helesinine ja päike säras. Õhtul selgus, et siin hakkab lihtsalt niimoodi pimedaks minema – kõik läheb kuidagi hallimaks ja värvid tuhmimaks ja siis saabub järsku pimedus. Minu arust on Eestis see kuidagi hoopis teistmoodi…

Rongi pealt maha tulles mõtlesime korraks, et huvitav, kust see meie hotelli buss minna võiks ja loomulikult oli see koht kohe meil silmade ees. No uskumatu tundus see kõik, ausalt. Me läheme alati 10 korda tülli, kui üritame lennujaamast hotelli jõuda, sest nendest transpordivärkidest läbinärimine ajab alati pea tossama, kõik õiged kohad asuvad vastupidises suunas sellega, kuhu me minema hakkame jne 😀 Seekord aga läks kõik siuh ja siuh ja juba olimegi bussis ja järgmisel hetkel hotellis.

Hotelli valimisega läks meil seekord selles mõttes kehvasti, et tegime sama taktikaga, mis meil alati töötab ehk siis võtame hotelli vaid mõni päev enne reisi. Pricelines on see taktika hea, aga selgus, et seal polegi vist nagu midagi erilist pakkuda ja üldse kusagil mujal ka eriti ei olnud. Kõik normaalse hinnaga hotellid olid juba kinni ja järele olid jäänud odavama hinnaga ülikehvad ja liiga kõrge hinnaga ülihead 😛 Nii me siis tükk aega mõtlesime ja arutasime. Kallist ei raatsinud, aga sellisesse ka minna ei tahtnud, kus terve tuba ongi umbes sama suur kui on voodi. Lõpuks ütlesin, et Karel lihtsalt midagi ära otsustaks ja nii ta siis valiski L’hotel Island Southi. Ma ise ei ole sellest hotellist ühtegi pilti teinud, aga kui huvi pakub, siis saate siit vaadata 🙂
Hotell on väga ilus, kindlasti üks ilusamaid, kus me üldse kunagi olnud oleme. Juba välimus on muljetavaldav – kõrge pilvelõhkuja (no nagu enamus majadest siin tegelikult), fuajee ja koridorid väga väljapeetud, restoran liigagi uhke 😀 Tuba mõnusa suurusega ja igasuguste vajalike ja vähemvajalike asjadega 😛 Viimaste hulka kuuluvad näiteks suur telekas (me ei vaata koduski väga palju telekat, reisidel vaatame tõeliselt vähe) ja iPodi dokkimisjaam 😀 Sellist asjandust meil pole ja nii täidab see meil lihtsalt kella funktsiooni. Kren käib vahepeal nuppe keeramas ja “muusikat käima panemas” ehk siis laulab ise nuppude keeramise peale Pipi laulu 😛 Nii et võib öelda, et Karel valis hotelli üsna hästi.

Hotellide valimisest pidin juba eelmise aasta reisi ajal rääkima, aga kadus enne blogikirjutamistuhin ära. Igatahes hotelli valib meil põhimõtteliselt alati Karel, sest mina olen selle jaoks liiga kooner 😀 Ameerikas olles valisin ma täpselt 1 korra ise hotelli ja see oli vist kõige hullem koht, kus me üldse kunagi peatunud oleme 😀 Kant oli hirmutav, registratuuris väga veidrad tädid, madratsitel olid kiled ümber (!!!), voodi oli ülikitsas, vannituba oli ilma valgustuseta pisike külm ruum jne… Peale seda jätan alati hotelli valimise Kareli teha, ta ikka suudab muud ka vaadata peale hinna. Kusjuures muidu mul sellist asja pole, et ma üldse kulutada ei raatsiks, aga millegipärast reisidel tabab see mind kindlalt alati. Üldiselt veidi hiljem, aga seekordse reisi ajal on mul juba see masendus peale tulnud, et kõik maksab nii kohutavalt palju ja hiljemalt nädala aja pärast oleme täielikus pankrotis. Eile öösel ma ei saanud hästi magamagi jääda, kui mõtlesin, kui palju meil jälle söömise peale kulus… Kodus olles ma vist ei võta neid hindu kuidagi nii südamesse ja ostan neid asju, millega harjunud olen, ilma liigselt mõtlemata. Reisidel aga on kõik asjad uued, vaatad rohkem, mida ostad ja kui palju see maksab ja nii ma masendusse langengi. Nii me siis iga reisi ajal vähemalt mõne päeva sööme kiirnuudleid, küürime seebiga pesu, sest ma ei raatsi 3 dollarit pesupesemisele kulutada jne 😛 Kuni Karel mu maha rahustada suudab, et ei ole nii hull midagi ja küll me saame. Aga okei, reisi juurde tagasi 😀

Ainukeseks selle hotelli miinuseks on asukoht, nimelt asub see kesklinnast u 20-30 minuti bussisõidu kaugusel. Siit käib küll tasuta hotellibuss, mis on superhea ja mida me iga päev kasutame, aga ikkagi on tüütu oma käimisi kogu aeg selle järgi planeerida. Mida päev edasi, seda rohkem see meid häirib. Krenile samas aga väga meeldib, kui ta hommikul silmad lahti teeb, on esimene küsimus, et millal me bussiga sõitma läheme 😀 Aga üldiselt on see siiski tüütu, et ei saa näiteks päeva keskel mõneks ajaks tuppa puhkama tulla ja siis linna peale tagasi minna. Kui me juba siia ära sõidame, siis ei viitsi küll hiljem uuesti tagasi kolistada… Lisaks ei ole siin ümbruskonnas nagu põhimõtteliselt mitte midagi, näiteks poode või söögikohti. Nii et ainus võimalus süüa saada on selles liiga uhkes hotelli restoranis. Hinnad on seal ka muidugi uhked… Ja seda, mida ma nendest hindadest arvan, võite eelmisest lõigust lugeda 😛 Nii et selles mõttes on väga tüütu.

Esimesel täispikal siinviibimise päeval otsustasime lihtsalt kesklinna minna ja vaadata, kuhu poole rahvamassid meid kaasa tirivad 😛 Käisime hiigelsuures ostukeskuses, et süüa-juua hotelli kaasa osta ja hulkusime niisama veidi tänavatel ringi. Väga kaugele minna ei julgenud, võõrad linnad tunduvad esimesel päeval alati nii… võõrad 😛 Ma olen tähele pannud, et vaatan alati ringisagivaid inimesi ja mõtlen, et kas nad tõesti teavad, kuhu nad teel on, see tundub nii võimatu 😀 Hiljemalt kolmandal päeval on aga endal ka juba ümbrus palju selgem ja käime ise sama asjalike nägudega ringi, siis ei tundu need kindla pilguga inimesed üldse enam nii veidrad 😛

Võib vist öelda, et Hong Kong on pilvelõhkujate linn. Madalaid maju praktiliselt polegi, vähemalt kesklinnas.

Inimesi on palju ja autosid on palju. Täna sattusime mingisuguste ürituste keskele ja no tõeliselt raske oli endale teed läbi murda nende tuhandete inimeste vahelt. Tuhanded tundub kuidagi nõrk sõna nende masside kirjeldamiseks, kes täna tänavatel olid 😛 Karel arvas, et ta pole kunagi nii palju inimesi korraga näinud. Kren kõndis vapralt läbi rahva, mult kõvasti käest kinni hoides. Kui ta paar korda oli mõne kotiga vastu pead saanud, siis hakkas sülle tahtma. Ma mõistsin teda 😛

Kui inimesi on nii palju, peavad olema ka suuremad ühistranspordivahendid 😀 Panime esimesel päeval tähele, et kõik bussid, mis ringi sõidavad, on kahekordsed. Aga et ka trammid kahekordsed on, oli meile küll esmakordne nägemine 😛

Ja üks selline läbinisti Hiinane pilt ka siia 🙂 Sellised need vaiksemad kõrvaltänavad siin on, veidi filmilikud ja üleni hiinakeelseid silte täis.

 

Nagu ma juba alguses kirjutasin, siis inimesed on siin sõbralikud ja viisakad. Terve kesklinn on kalleid poode täis ja need inimesed siit ka vist riideid ostavad, väga kenasti käiakse riides. Kui me esimesel päeval seal suures ostukeskuses ringi käisime, siis tundus, et me oleme kuidagi teistsugused… Mitte otseselt meie rassi pärast, aga lihtsalt kuidagi teistmoodi. Ja siis järsku Karel ütles, et kõik on siin poes kuidagi nii uhkelt riides ja me oleks vist pidanud ka pooditulekuks midagi ilusamat selga panema 😀 Täpselt see see oligi, mis meid neist eristas, olime lihtsalt nö tavalistes riietes.
Juba esimesel päeval panin tähele, et nii paljud inimesed on siin ninapidi oma telefonides. Eks see on Eestis ja mujal ju ka levinud, aga ausalt, nii massiliselt pole ma seda mitte kusagil mujal tähele pannud. Riidlen vahel Kareliga, et tal on vaja pidevalt oma telefoni passida, aga tal on veel pikk maa käia 😛 Inimesed, kes vastu tulevad, vahivad oma telefone, pinkidel istujad passivad kõik oma telefone, restoranide laudade taga istujad on kõik ninapidi telefonis, nii noored kui vanad… Kui me täna bussi ootasime, siis me istusime keskmises reas ja nii meist paremale kui vasakule jäävates ridades olid absoluutselt kõik pilkudega telefonides! Ainukesed, kes ei olnud, olime meie ja üks mees, kes Kareli kõrval istus ja mahla jõi. Aga kui mahl otsa sai, siis võite 1 korra arvata, mida ta tegi… Võttis loomulikult telefoni välja.
Üldiselt me siin väga silma ei paista ja meile väga palju tähelepanu ei pöörata, siin on nö meiesuguseid tänavatel liikumas palju. Vahel Krenile lehvitatakse ja naeratatakse, aga üldiselt saame ennast üsna hästi ja rahulikuna tunda. Muidu mul selle vastu midagi absoluutselt pole, et Krenile positiivset tähelepanu pööratakse, aga see, mida me eile Ocean Pargis kogesime, oli küll üle mõistuse. Ocean Park on selline suur looma- ja lõbustuspark, kus veetsime terve päeva. Mõtlesin alguses selles postituses sellest ka kirjutada, aga niigi on pikaks veninud ja jääb järgmiseks korraks. Aga igatahes… Mitte kunagi varem pole me kogenud sellist asja, et Kreni aina näpitakse, patsutatakse, silitatakse, näidatakse ta poole näpuga ja kutsutakse ruttu kõik oma sugulased-sõbrad ja niisama möödakäijad ka teda vaatama. Ja siis seisab meie ümber 10 inimest ja kõik näitavad näpuga, aina togivad teda ja tahavad pilti teha. Kui Kren välja ei tee või minu või Kareli sülle ronib, siis see pole ju ometi põhjus lõpetada, sest küll ta äkki vaatab uuesti varsti nende poole… No mul oli eile umbes sada korda peas mõte, et mida nad küll mõtlevad ja püüdku ennast nüüd talitseda, kunagi varem pole keegi nii pealetükkiv olnud. Ei kujutaks ju ette, et Tartu tänaval tuleb mõni hiinlane vastu ja ma vahin suu ammuli ja lähen teda näpuga torkima… Ja kutsun kõik sõbrad ka kaasa. Jummel küll 😀

 

Homme läheme Hong Kongi linnatuurile, järgmises postituses kirjutan siis sellest ja Ocean Pargist ka 🙂

 

4 arvamust “Algaski meie selletalvine reis” kohta

  1. Vahva lugemine, niii pònev! Pildid annavad nii palju juurde, vàgev! jààn igastahes megasuure huviga jàrgmist postitust ootama! Seiklusrikkaid pàevi teile sinna!

  2. Sa kirjutad nii mõnusalt, lust on lugeda! Toredat reisi ja ootan juba järgmist postitust 🙂

  3. Jään järgmist postitust ootama, sest need on alati väga mõnusalt ja huvitavalt kirjutatud. Toredat reisi!

  4. Väga lahe postitus! Kõigeapealt tunnen kaasa Sinu õnnetule elule :D. Kujutan ette Kreni hirmu ja arusaamatust, kui talle kotiga vastu pead pannakse. Aga kõige parem oli see lause: “…kas nad tõesti teavad, kuhu nad teel on, see tundub nii võimatu” 😀

Kommenteerimine on suletud.