Ocean Park ja linnatuurid

Tegelikult ma eelmises postituses natuke valetasin, kui ütlesin, et siin hotelli läheduses pole mitte ühtegi asja. Üks asi siiski on – Ocean Park. Tegu on siis suure loomapargi-akvaariumiga, kus on veidi ka teisi lõbustusi ronimisplatside, karussellide jms näol. Ausalt öeldes oleme me nendes loomaparkides käinud nii palju, et… No nii palju et väga enam nagu eriti ei viitsigi 🙂 Üsna kindlasti poleks me sinna läinud, kui ta meil siit hotelliaknast ei paistaks ja kui oleksime selleks pidanud teisest linnaotsast kohale sõitma. Aga kuna ta tõesti siinsamas on, siis otsustasime ikka minna, Kren ka arvas, et ta tahaks väga naljakaid loomi vaatama minna 🙂 Eelmise aasta reisi Disney worldi Animal kingdom oli samas mu lemmik Disney parkidest üldse, nii et proovisin ise ka võimalikult mittepessimistlik olla.

Niisiis teisel päeval selle ette võtsimegi. Sinnajõudes tabas meid järsku ere päike ja mõtlesime, et oleksime vist võinud vähemalt Krenile päikesekreemi peale määrida… Linnas käies on selline naljakas asi, et kuigi päike paistab, siis silma ja otseselt peale ei paista ta pea kunagi, suured majad lihtsalt varjavad kõik päikese ära. Seal aga nii suuri hooneid polnud ja Kren polnud nõus silmigi lahti hoidma, sest päike paistis silma. Sellega meenusid meil ka Tartusse jäänud päikeseprillid… Meil pole ühelgi reisil meeles neid Krenile kaasa võtta ja nii sai Kren endale sealtsamast prillid number… kes seda teab.

Kui olime väravast sisse saanud ja etenduse kavasid uurima hakkasime, nägime, et umbes 10 minuti pärast algab üks merilõvidega etendus. Seda aga pargi teises servas ja need pargid on tavaliselt üsna suured. Ütlesime Krenile, et nüüd tuleb joosta ja panimegi siis kiirelt ajama. Loomulikult, no nagu meil ikka alati juhtub, panime ühest kohast valesti ja jooksime veidi aega teises suunas 🙂 Aga jõudsime siiski, 1 minut enne etenduse algust. Show ise polnud suurem asi, oleme palju ägedamaid näinud (no ma pean ju võrdlema kogu aeg), aga Krenile vist isegi meeldis, igatahes elas kaasa ja plaksutas küll.

Juba siit hotelli aknast pargi poole vaadates olin märganud, et seal on ägedad.. hmm, kuidas neid nimetada… gondlid, mis mäe otsa lähevad. Ja need mulle meeldivad. Ja sinna tahan ma alati kindlalt minna! Meil kipub tihti olema nii, et kui kohe mingit asja ära ei tee/osta/vaata vms, siis jääbki pärast tegemata. Pärast olen kahetsenud mitmeid kordi… Nii et otsisime selle koha kohe üles, kus nende alguspunkt oli ja võtsime järjekorda. Järjekord oli mõnus. Mul meenus kohe, mis see negatiivne asi nende igasuguste parkide juures on – j ä r j e k o r r a d! Ees oli hoiatav silt, et siit järjekorda umbes tund aega, Karel hakkas kohe nina kirtsutama, aga ma ei loobunud oma tahtmisest. Nii et siis seisime ja seisime ja veidi veel seisime. See oli suurepärane võimalus kõigil onukestel ja tädikestel Kreni aina piiluda ja näppida ja Kren aina lehvitas ja naeratas püüdlikult 😀 Mingil hetkel sai see ootamine läbi, kuigi alguses tundus, et tänase päeva jooksul see hetk vist ei saabu 🙂

Vot see oli täiega äge! Sõitsime ikka tõeliselt kõrgele, nii kõrgele, et ma ikka tahtsin kõvemini seintest kinni hoida ja proovisin võimalikult märkamatult oma jalgu väristada 😀 Kren aga arvas, et tema on juba suur poiss ja ei karda üldse ja ainult säras seal, ise samal ajal rääkides, et me oleme nii kõrgel-kõrgel, emme, vaata ometi!

Nagu oodata oli, avanesid üleval imeilusad vaated. Kuna Karel oli juba oma sõnul näljast nõrkemas, siis otsustasime sealsesse võrratu vaatega söögikohta sööma minna. Ega see nii lihtne polnudki, kõigepealt anti järjekorranumber ja siis pidid tükk aega ootama, kuni sind kutsutakse. Kui me lõpuks maha saime istutud, selgus, et pooled lauad seal olid tühjad. Suht imelik oli vaadata neid laudu ja siis neid inimesi, kes seal kannatamatult ootasid, et saaks juba istuda ja süüa… Aga no kui nii, siis nii 😀 Oleme seda siin varem ka korduvalt tähele pannud, näiteks selle bussi peal, millega iga päev hotelli ja kesklinna vahel liikleme. Üks perekond jäeti ühel õhtul maha, sest kohad olevat täis, kuigi bussis oli vabu kohti küll. Hiljem sealsamas Ocean Pargis tahtis Kren karusselliga sõita ja ka seal oli ulmeline järjekord. Aga samas karussell sõitis nii, et kogu aeg oli u 10-20 kohta tühjad. Kõrvaltvaatajana tundub selline asi väga imelik, aga üritan aina mõelda, et kui nii, siis nii ja ju siis siin on nii kombeks 😛

Kui söödud, läksime erinevaid putukaid ja vabalt lendavaid linde vaatama ja jalutasime niisama seal mäe otsas ringi. Seal oli meile üllatuseks see pargiosa veelgi suurem vist kui all, nii et saime seal mõnuga ringi käia.
Siis aga avastasime ühe rongi ja teadmata, kuhu see täpselt sõidab, otsustasime peale minna. Kui rongist väljusime, selgus, et olime alla tagasi jõudnud 😀 Nii jäi meil üleval suur osa veel läbi käimata ja gondliga alla sõitmata. Mõtlesime, et läheme hiljem uuesti, aga ei jõudnudki.

All sattusime kohe peale ühele akrobaatide etendusele. See meeldis vist Krenile siiani kõige rohkem, aina hüples Kareli seljas ja rääkis, mida onud teevad. Lõpus saime nendega pilti ka teha ja Kren ei raatsinud sealt pärast show lõppemist kuidagi lahkuda.

Lõpuks suutsime ta ikka ümber veenda, kui rääkisime, et läheme pandakarusid vaatama. Pandade kujud olid pargis igal pool ja Kren oli juba enne korduvalt küsinud, et kes need on ja kus need on. Nüüd siis lõpuks läksimegi neid päriselt vaatama.

Kohe pärast selle esimese pildi ärategemist saime riielda vol1 😀 Nimelt ei tohtivat seal lapsi kukil hoida. Okei… Teisel korral saime riielda siis, kui Kren ühe teise panda juures 1 korra kilkas, kui karu nägi. Onu tuli ütlema, et siin peab tasa olema. Kõik teised rääkisid läbisegi, aga just Kren pidi tasa olema. No okei… Kolmanda korra siis, kui Karel Kreni ühe ääre peale toetas, et ta paremini kalasid näeks, kusjuures ta polnud ainuke. Aga okei, kui ei tohi, siis ei tohi 😀 Mu arust oli midagi veel, aga praegu ei tule hooga meelde. Esimene kord pani veidi kulmu kortsutama, teine kord tegi veits pahaseks ja kolmas kord ajas juba naerma, et no küll  me oleme täna ikka pahad lapsed 😀 Tegelikult mulle enda ja oma lapse õigustamine ei meeldi, nii et hea küll, võtame siis omaks 😛 Ja üritame järgmine kord paremad lapsed olla…

Lihtsalt üks pilt pargist ja selle külastajatest. Selles otsas oli palju putkasid, kust oli võimalus süüa osta. Väga huvitav oli vaadata, mida inimesed on ostnud ja söövad. Kui meil ja üldiselt üldse mujal maailmas süüakse sellistes lõbustusparkides no hamburgereid ja friikartuleid, siis siin ei söönud selliseid asju keegi. Nuudlid ja riisi tundsin ikka ära, aga muud taldrikus olevad asjad olid üldjuhul väga võõra väljanägemisega 😛 Isegi ei olnud võimalik aru saada, kas tegu on mingi juurvilja või puuviljaga või hoopis maiustusega või mõne soolase toiduga…

Meie ostsime sealt lihtsalt jäätist ja seda peamiselt sellepärast, et isegi see nägi kuidagi hiinapärane välja 😀 Suur oli meie pettumus, kui jäätiseid kätte saades oli vahvlile kirjutatud Firenze 😛

Nii nagu mulle, meeldivad ka Krenile väga karussellid. Nii ei olnud ta nõus sealt ilma sõitma minemata lahkuma. Võtsin juba temaga koos järjekorda, aga keeldude tabelit lugedes selgus, et ma ei tohigi sinna peale sõitma minna. Nii pidi Karel minema. Neid aeglaseid karusselliringe vaadates ma tõesti mõistsin, miks südamehaiged, rasedad jms selle karusselli peale sõitma minna ei tohtinud… 😀

Pärast seda külastasime veel suurt akvaariumi ja vaatasime purskkaevusid ja kell hakkaski juba 6 saama ehk siis parki hakati sulgema. Arvasime, et üle paari tunni meil seal ei lähe, aga läks ikka päev ära, nagu alati kipub nendes parkides olema 😛

 

Järgmisel päeval oli meil alguses plaan Disney parki minna, aga kuna see Ocean Pargi päev võttis nii läbi, otsustasime selle edasi lükata. Lükkasime selle hoopis sellesse aega, kui Hiinast Hong Kongi tagasi tuleme ehk siis päris lõppu. Sõitsime hoopis niisama kesklinna ja mõtlesime, et külastame mõnda turgu.
Kui kesklinna kohale jõudsime, oli seal rahvast lihtsalt tohutult, mainisin seda eelmises postituses ka. Me ei saanud alguses üldse aru, mis siin toimub ja ega see meil ka lõpuks päris selgeks ei saanud. Tänavate kaupa istusid inimesed pappkastidest tehtud “piknikulinadel” ja sõid oma kaasavõetud toitu. Teistel tänavatel pakkisid inimesed pappkastidesse asju, riideid ja muud sellist. Sellele saime jälile, kui nägime silte Donate ja Philippines – ju siis koguti annetusi Filipiinide orkaaniohvritele. Ja siis olid veel tänavad, mille keskel olid aiad lastele mõeldud lõbustustega ja lapsed seal sees lustisidki – ajasid palle taga, ehitasid torne, ronisid, joonistasid jne. Vanemad vaatasid rõõmsalt kõrval ja klõpsisid aina pilte. Ju see siis oli mingi lastele mõeldud üritus… Ühesõnaga toimus vist korraga päris palju asju ja sellepärast neid inimesi korraga nii palju oligi.

Meie aga tahtsime ikka turule minna. Karel oli varem netist välja vaadanud, kus lähemad turud on ja asusime neid siis otsima. Kui kohale jõudsime, selgus, et need ei olnud päris sellised turud, mida meie silmas pidasime 🙂 Tahtsime mingit puuvilja osta ja muud toidukaupa, need olid aga sellised tüüpilised hiina-jampsi-turud, kus müüdi riideid, kotte, mänguasju ja mida kõike veel.

Kõndisime neid tänavaid pidi aina edasi ja leidsime, et igal pool oli väikestele tänavatele selliseid turge püsti pandud. Käisime neid läbi päris mitmeid, aga midagi ei leidnud, mida hullult osta oleks tahtnud 😛

Kõht läks ainult aina tühjemaks ja astusime siis mingisse suvalisse hiinapärasesse söögikohta sisse. See oli kõige hiinalikum koht, kus me siiani söömas olime käinud, kui tavaliselt on meile kahvlid ja muu selline toodud, siis seekord olid ainult nende oma pulgad ja keraamiline lusikas. Tellisime ära, ma võtsin mingi riisi munaga, ja kui see kohale toodi, siis see nägi välja nagu… No põhimõtteliselt päris toores muna sinna riisi peale vist löödud ei olnud, veidi oli ikka küpsetatud ka 🙂 Aga üsna toores nägi välja ja kuigi ma sundisin ennast seda proovima ja see ei maitsenud üldse halvasti, siis ma eriti seda süüa ei suutnud, välimus oli lihtsalt nii ebameeldiv. Krenile õnneks maitses ja nii ma kühveldasin seda temale toodud kausikesse võimalikult palju, et tunduks, et ma ikka olen seda söönud ka 😀

Krenile toodi oma kauss ja lusikas, ta ei pidanud pulkadega sööma. Kuigi ta üritas küll 😀

See pidi vist arve olema 🙂 Kui see meile lauda toodi, siis Karel vaatas mulle otsa ja küsis, et mis me sellega nüüd teeme, huvitav, ja kuidaspidi seda vaatama peaks 😀 Küsimise peale ikka saime endale arusaadavama arve ka 🙂

Pärast seda läksime Kreni nõudmisel ühest jäätisekohvikust veel läbi ja jälle hakkaski juba hämarduma. Seiklesime siis tagasi, olime üsna kaugele oma turgude otsimisega jõudnud ja oligi päev jälle läbi.

 

Eile ja täna käisime samuti linna avastamas, aga mitte päris omapead vaid otsustasime hop on-hop off busside kasuks. Need on siis sellised kahekordsed bussid, millega turistid mööda linna ringi vuravad ja tutvustavat teksti kuulavad. Kui mõni asi eriti huvi pakub, võib soovitud hetkel maha hüpata ja hiljem jälle peale, et tuuri jätkata 🙂
Siinses piirkonnas on 3 erinevat tuuri, 2 neist sõidavad Hong Kongi saarel, kus oleme ka meie ja 1 Kowloonis, kuhu pidime kõigepealt väikese laevaga sõitma. Eile tiirutasime nende 2 tuuriga siin nö meie poolel ja tänaseks jätsime siis Kowlooni.

Ringi nende bussidega tiirutada on päris äge ja lühikese ajaga saab suurele osale linnast tiir peale. Lisaks saab kuulata kas muusikat või seda, millal ehitati paremal pool asuv hoone ja millal vasakul pool olev, miks on need hooned linnale tähtsad, kus asuvad peamised turistidele mõeldud atraktsioonid, kus kaubakeskused jne. Linnast saab üsna palju teada, mis on tore, aga samas on seda infot nii palju, et eriti midagi meelde ei suuda jätta 🙂 Nii, kui mõni uus ja huvitav fakt peale tuleb, on eelmine juba meelest läinud. Nii aina sõidad ja vaatad aina ühele poole ja teisele poole, teed sadu pilte ja pärast arvutist pilte üle vaadates mõtled, et oot, mis maja see nüüd oligi…

Üks kindel koht, kuhu Karel minna tahtis, oli The Peak. Tegu on Hong Kongi kõrgeima mäetipuga, kust avaneb hunnitu vaade linnale. Sinna üles viib The Peak Tram ehk siis tramm. Trammisõit ise väga kaua aega ei võtnud, umbes 5 minutit ehk, aga see sõitis vahepeal peaaegu püstloodis, nii et üsna raske oli ennast seal kuidagi sirgena hoida. Aga äge oli sellegipoolest ja juba trammiakendest avanevad vaated olid ilusad.

Kui me sinna jõudsime, selgus muidugi, et me pole mitte ainukesed, kes sinna üles saada tahavad ja nii pidime seisma taaskord ulmeeeeepikas järjekorras. Siinkohal on sobilik rääkida ka ühest kohalike mitteniitoredast harjumusest, nimelt on nad hullud trügijad! Ja mind ajab see ikka väga närvi. Mõnele oli mul juba pikk sõimutekst valmis mõeldud, kui nad jälle lindi üles tõstsid ja kuhugi vahele ennast surusid, samal ajal, kui taga lookles kümnete meetrite pikkune järjekord. Aga noh, ega ma niikuinii poleks julgenud ja Karel ütles ka, et ta luges mingit turistidele kirjutatud juhendit, kus esimene punkt oli, et ärge norige kohalikega tüli 🙂 Aga no nii närvi ajab… Kui sa oled rongijärjekorras ukse ees esimene-teine, ei tähenda see mitte seda, et sa ka selles järjekorras rongile lähed. Enne sind pressib 10 tükki ennast uksest läbi. Ma iga kord sunnin ennast rahulikult hingama ja püüan mitte ärrituda, aga ilgelt raske on 😀

Mul jõudis seal järjekorras seistes tekkida vajadus WC-sse minna ja mõtlesin endamisi, et loodetavasti see seal mäe peal ikka on. Suur oli meie üllatus, kui seal mäe peal oli suur kaubanduskeskus, mingi 5-6 korruseline vähemalt, kus oli igasuguseid lukspoode ja muid poode, lisaks mitmeid söögikohti. Veel vist ka Madame Tussaud vahakujude muuseumi mingi osa. Ehk siis oli seal päris palju lisaks ka mu soovitud WC-le 😀
Sõitsime aina treppidega ülespoole ja üles ja üles ja siis selgus, et kui päris kõige kõrgemale vaateplatvormile tahad saada, tuleb veel uus pilet osta 🙂 Kaval! Kui me juba sinna üles olime tulnud, siis ikka ju ostsime ja no eks enamus mõtlevad ju samamoodi. Hiljem avastasime altpoolt tasuta kohti ka, kust linna imetleda 😛

Tasus vist maksta küll sellise vaate eest 🙂

Ka seal sai mingisugust audiogiidi kuulata, kes tutvustas kõike seda, mis sealt paistab, aga kuna Kren oli üsna püsimatu seal, siis eriti seda aega kuulata ei olnud.

Kui olime sealt alla tagasi tulnud, oli juba jälle mitmeid tunde möödas ja juba hämardus. Siin lähevad päevad kuidagi nii ruttu, et tuled hommikul toast välja ja juba lähebki jälle pimedaks 🙂 Otsustasime mitte selle bussi peale tiirutama enam minna, vaid ise tagasi seigelda. Paar päeva tagasi poleks me seda veel julgenud, aga nüüd tundus kuidagi, et no mis siis ikka juhtuda saab 🙂 Ja ega ei juhtunudki. Pidevalt tuli meelde, et aaa, kuule, siin me ju juba oleme korra olnud või siit sõitsime bussiga ju mööda ja saimegi ilusasti kohale seigeldud. Mu orienteerumisvõimed on muidu väga kehvad, tõesti väga. Ma käisin kunagi ühes orienteerumistrennis, täpselt ühes, ja ei saanud seal no absoluutselt mitte kui midagi aru 😀 Nii et rohkem ei läinudki. Aga tunnen, et need reisidel käimised ja võõrastes linnades ringiuudistamised aitavad sellele oskusele vägagi kaasa, tunnen ennast iga korraga aina julgemalt.

Sealt tagasi seigeldes juhtusime ka mingisse imeilusasse parki, nagu väike paradiis keset linna. Nii uskumatu tundus ja võtsime kohe tempot maha, et sealt aeglaselt nautides läbi jalutada 🙂

Seejärel läksime ostsime süüa ja siis jalutasime bussi ootama, mis meid hotelli tagasi tooks ja oligi jälle päev möödas. Oodates kogunes sinna ka teisi lapsi ja ühel neist oli pulgakomm suus. Kren hakkas ka kommi nuruma. Seda meil ei olnud ja ütlesin, et pole hullu, vaata, milline pitsa meil selle-eest on. Kren jooksis selle kommiga tüdruku juurde, vaatas talle otsa ja ütles tõsiselt: “Aga minu issi ostis suure pitsa!” 😀 See väike hiinlasest tüdruk vaatas talle üsna arusaamatu näoga otsa, aga lõpuks viis see selleni, et nad jooksid nagu pöörased bussiootesaalis ringi ja ajasid üksteist taga – vat milline moodus sõpru leida 😀


Tänase päeva veetsime samuti bussiga ringi tuuritades, seekord siis Kowlooni poolel. Kui Kren kuulis, et me lisaks bussile veel laevaga ka sõitma läheme, oli ta ilmselgelt positiivses šokis ja küsis pidevalt üle, et kuhu me ikka läheme ja millega me ikka sõitma läheme.

Kren ootab kannatlikult laevale pääsemist.

Kui laevalt maha saime, avanes meile kohe väike Disney-jõulumaailm koos Mikide ja muude tegelastega. Krenil on üldse see aasta väga suur jõuluvaimustus ja no multikategelaste vaimustus on tal loomulikult ka. Ja kui need 2 ühendada… Siis vist ei nõustu ükski laps sealt lihtsalt mööda minema.

Kui laevasõit oli möödunud päris ruttu, siis bussile saamise kohta seda päris öelda ei saa. Eelmisel päeval oli möödunud kõik valutult ja saime peale ja maha tõeliselt ruttu. Seekord otsisime tõeliselt kaua seda kohta, kust üldse peale saada. Tundus veider koht, aga no samas siia meid juhatati ja kaardi pealt vaadates tundus ka õige koht olema. Ja kui teisi ka sinna kogunes, siis olime juba üsna kindlad, et oleme õiges peatuses. Ootasime… Kaua… Liiga kaua. Lõpuks tuli buss, aga sõitis meist mööda! Kõik vaatasid imestunult üksteisele otsa ja jooksime bussile järele. Üks mees koputas bussiaknale, aga juht raputas lihtsalt pead ja sõitis edasi. Eeee… Me olime nagu tund aega oodanud ja meid ei võetud lihtsalt pealegi?! Kõik olid segaduses ja Krenil läksid lausa silmad märjaks. “Kus on meie buss, meie buss läks ära, kus läks meie buss, kus läks meie punane buss?” Läksime siis mõndade teistega koos ümber selle maja jalutama ja leidsime peatusekoha hoopis teiselt poolt maja. No ilmselgelt olime me siis ise süüdi, et vales kohas seisime, aga ma ei tea, kuidas siis kõik teised ka sinna just kogunesid. Sealt saime õnneks ruttu bussile ja Krenil läks ka tuju paremaks tagasi.

Kuigi algus oli kehv ja vahepealsed pausid venitasid tuuri üsna pikaks, siis see meeldis mulle rohkem kui eilsed. Nimelt räägiti siin rohkem kohalike elust ja üldse linnast põnevamaid fakte, aastaarve ja nimesid oli seekord palju vähem. Kren istus üsna kenasti, ma tõeliselt imestasin, kuulata ta ju midagi ei saanud ja pidi lihtsalt välja vaatama. Vahepeal uuris küll, et kuhu me sõidame ja millal me juba kohale jõuame, aga probleemi ei tekkinud, kui ütlesin, et ma ei tea ja vaatame 😀 Vahepeal laulis küll nagu demonstratiivselt selle uue TV3 saate laulu “Me armastame Eestit, ohoohohoo…”, nagu tahaks öelda, et keda see Hong Kong ikka kotib 😀
See piirkond pidavat olema üks tihedamini asustatud piirkondi üldse maailmas, aga üllatavalt samas ka pea kõige pikema elueaga koht. Jaapan pidavat esimene olema ja Hong Kong siis teine. Mitte väga üllatavalt juhib Hong Kong maailmas esikohta pilvelõhkujate arvu poolest, neid on seal üle 8000, teisel kohal on New York, kus on neid poole vähem, nii et üsna suur vahe. Veel räägiti sellest, kuidas Hong Kongi enda ajaloost – oopiumisõja tulemusena sai Hong Kong inglastele sajaks aastaks. See oli aeg, kus Hong Kong hakkas arenema ja kasvas selliseks maailmas hästi tähtsaks suurlinnaks. Aastal 1997 sai see 100 aastat aga läbi ja Hong Kong läks Hiinale tagasi. See ei meeldinud Hong Kongi elanikele aga üldse ja väga paljud neist emigreerusid mujale ja sellega pidurdus rahvaarvu kasv väga kõvasti. Kuigi Hong Kong kuulub Hiinale, on see täiesti autonoomne piirkond oma seaduste, raha ja kodanikega.

Kui tuur lõppes, läksime sööma ja Krenile mingit pusa peale ostma, sest olime välja tulnud täielikus suverõivastuses, aga ilm päris meie riietusele ei vastanud. Söömas manitses Karel pidevalt Kreni, et see jooki ümber ei ajaks ja ajas selle lõpuks ise ümber 😀 Ta oli näost päris punane ja aina pomises mulle, et päris häbi on, kui koristaja meie lauda kuivatas. Mul oli isegi hea meel, sest olin omaarust tellinud sidrunivee, aga sinna oli suhkrut sisse pandud! Ja see maitses tõeliselt imalalt. Mina seda juua ei suutnud, Krenile aga maitses liigagi palju, nii et mõtlesin kergendusega, et vähemalt nüüd Kren ei kaani seda. Ja siis loomulikult toodi meile uus klaas maja kulul 😀 Mul tuli kohe see mr Beani osa meelde, kus ta seda toorest hakklihast valmistatud rooga süüa ei suutnud, seda igale poole sokutas ja talle lõpuks ikkagi uus tasuta roog toodi 😛

Poest väljudes hakkas taaskord hämarduma, jalutasime laevale ja vaatasime, kuidas see “meie” Hong Kongi pool välja näeb.

Kui laevaga sõidetud, jalutasime bussi peale ja oligi päev jälle otsa lõppenud. Bussis mängis sama plaat, mis iga õhtu ja saime koju loksudes Mariah Carey ja Backstreet Boysi unustamatutele hittidele kaasa ümiseda…

 

Üks arvamus “Ocean Park ja linnatuurid” kohta

  1. mulle hakkab tunduma, et ma ei peagi isegi kunagi Hong Kongi minema 😀 teie reisikirjeldus on nii kaasakiskuv, et tundub, nagu ise oleksin kohapeal! Kadri, sa oskad nii vahvalt asju kirja panna, mitmes kohas tuli ikka suur “muig” peale. Niii lahe, aitàh teie reisi jagamast! Pildid on jàlle vapustavad ja pisike Kren on niii suureks kasvanud! Mul ùllatuse moment ka – karusselli jutuga seoses! Palju ònne teile!!!!

Kommenteerimine on suletud.