Päris Hiinas

Nüüdseks oleme nö päris Hiinas olnud juba 5 päeva. Hästi palju uusi elamusi tuleb peale iga päev ja olen omadega juba suht järjelt maas blogi osas, nii et üritan ennast nüüd veidi parandada 🙂

Hong Kongist Hiina tulla on lihtne. Istusime lihtsalt rongi peale ja põhimõtteliselt tunni aja pärast olimegi juba kohal. Paar korda pidime ümber ka istuma, aga jätkuvalt on Hong Kongis kõik nii hästi korraldatud, et mingeid probleeme polnud ja jõudsime probleemideta kohale. Läbisime mitmekordse passikontrolli nii Hong Kongi kui Hiina poolelt ja olimegi Hiinas. Okei, nii probleemivabalt see siiski ei läinud 🙂 Hong Kongi poole pealt saime ruttu mööda, aga Hiina poolel pidime mingeid pabereid täitma, millega me veidi susserdasime ja päris kaua aega läks seal, sest pidin veel uuesti otsast peale kirjutama hakkama. Aga kui need tehtud, siis olimegi tõesti kohal.

Jaama vastu pidid meile tulema üks Kareli äripartner ja ta mees. Seda nad ka tegid, aga me ei leidnud neid kuidagi üles, hoolimata sellest, et nad olid isegi naljaka mütsi meisterdanud nagu Karel oli naljatades öelnud 😀 Hiljem selgus, et nad olid vist hoopis kuskil teisel pool, aga mõne telefonikõnega leidsime lõpuks üksteist ikka üles. Huvitav oli see, et tundsime enne ära ta mehe, kes enne siiatulekut tundus meile nii tüüpilise hiinlase näoga, kui üldse olla saab ja olime kindlad, et ei suuda teda teiste seast kuidagi eristada 😀 Auto peale istudes meie siinsed seiklused alguse saidki…

Hiina üldiselt ei ole üldse selline, kui me olime ette kujutanud. Või noh, esialgu ma ei kujutanudki midagi ette, aga kui päris paljud meie Hiina minemise peale suured silmad tegid, siis hakkasin ette kujutama eiteamida. Ma vist peaaegu arvasin et see on nagu Põhja-Korea 😀 Tegelikult ei ole üldse nii ja vähemalt meile kõrvaltvaatajatena tundub siin elus üsna OK olevat, vähemalt linnas, kus siiani olnud oleme. Ümbrus on ilus ja puhas ja ringi vuravad üsna uued autod. Siiani me mingit hullu vaesust näinud ei ole ja seda, et nende elu oleks kuidagi väga piiratud või nad ei tohiks midagi teha vms… Üsna Euroopalik tundub kõik. See on küll piiratud, et näiteks Facebooki ja Youtube’i me siit minna tegelt ei saa (väikse nipiga saame), aga nad ei tundu sellest ise eriti puudust tundvat, neil on oma alternatiivid olemas 😀 Ja ega need ei ole väga eluliselt tähtsad asjad ka. Poodides on kõik olemas, inimestel rõõmus meel jne.

Autod on siin enamasti uued, nagu juba ütlesin. Ei oska ette kujutada, mis maapiirkondades on, aga tundub, et siin elavad inimesed üsna hästi. Või on nii, et kui sul juba on auto, on see üsna uus ja kena ja teine võimalus on see, et sul polegi autot. Nagu Aasiale kohane, on signaaliandmine siin väga moes ja pidevalt tuututatakse, nii et Kren saab iga autosõidu ajal vähemalt 25 korda küsida, et kes tegi tuut 😛 Kareli üks äripartneritest on väga suur tuututaja ja no ta laseb seda ühe sõidu ajal vähemalt 100 korda (ma ei liialda). Ta põhimõtteliselt sõidabki nii, et üks käsi on kogu aeg signaali peal ja aina pläristab, on siis vajalik või mitte 😀 Enamasti muidugi mitte. Näiteks kuskil ummikus, kus ükski teine auto ei liigu, pole ju vaja aina pläristada, kõik on niigi närvilised ja üritavad liikuma saada. Või foori taga tuld oodates… Karel aina kirub mulle vaikselt eesti keeles, et mida ta ometi mõtleb 🙂
Autosid on palju ja seega on ka ummikud, eriti hommikul kell 9 ja õhtul kell 5. No nagu meilgi. Täna tulime ühest pargist ja 5 km sõitmiseks läks meil pea 2 tundi. Lihtsalt seisime ja seisime ja keegi ei liikunud üheski suunas. Siin on üldse muidu ka liiklus kuidagi hullult aeglane, foore vist nii palju või ma ei teagi päris täpselt, milles asi on. 20 km läbimiseks 45 minutit ja rohkem on tavaline ja igapäevane asi. Selline tunne on, et siin on kilomeetrid 3 korda pikemad 😀 Kõik kasutavad GPS-i ja ma pidevalt jälgin seda ja no üldse ei lähe need kilomeetrid vähemaks. Üsna tüütu. Kui alguses olime veidi… noh, pettunud äkki, et ise siin autoga sõita ei saa, siis nüüd mõtleme iga päev, et jumal tänatud 😀 Kõik need ummikud, tuututamised ja pidevad vahelepressimised pole üldse meie jaoks ja hea on seda tagaistmelt vaadata ja kommenteerida, kuidas meie kõik paremini teeks 🙂
Siin autodega sõitmine kuidagi piiratud ei ole, aga Pekingis pidi olema nii, et ühe autoga võid sõita üle päeviti. No näiteks et esmaspäeval, kolmapäeval, reedel ja pühapäeval. Aga inimesed on kavalad ja rikkamatel pidi olema siis 2 autot, ühega sõidavad ühel päeval ja teisega järgmisel. Vaesemad pidid lihtsalt ülepäeviti metrood kasutama 🙂

Süüakse siin lihtsalt väga-väga palju 😀 Või siis tahetakse meile muljet avaldada. Aga igal söögikorral on laual umbes 10 erinevat rooga, üks meie jaoks veidram kui teine 🙂 Väga veidraid asju me siiski proovinud pole (näiteks tänasel õhtusöögil kanavarbaid), aga muidu ikka üritame viisakusest kõike vähemalt natuke proovida. Või no ma käsin Karelil proovida 😀 Ja kui ta väga jubedat nägu teeb või ütleb, et mulle see kindlasti ei maitseks, siis jätan vahele.

Süüakse siin üldiselt kahe erinevat tüüpi laua peal. Sellel ülemisel pildil on siis näha selline laud, millel on keskel klaasist alus ja seda siis keerad enda poole, kui midagi sealt pealt võtta tahad. Igaühel on oma komplekt ja siis pulkadega õngitsed sealt midagi oma kausikesse. Mina üldiselt siiski kahvliga, mulle kohe küsitakse seda iga kord, kui mõnda restorani läheme ja ega ma väga vastu ei pressi ka, oluliselt lihtsam on 😛 Ühes kohas otsiti tükk aega ja lõpuks leiti 1 kahvel terve restorani peale (!) 😀 Mulle ei meeldi eriti nende pulkadega seal mässata, kui kõik jälgivad, kas mul midagi sinna vahele ka jääb või mitte 😀 Karel sööb pulkadega ja saab üsna kenasti hakkama, aga ta on varem ka palju rohkem harjutanud kui mina. Kren üldiselt pirtsutab niikuinii iga asja peale, nii et ise ta midagi väga ei söö, kui, siis minu kahvli pealt või oma väikse keraamilise lusikaga.


Iga söögikorra alguses pestakse oma nõud ja pulgad üle. Kui ma ühe õhtusöögi alguses Kreniga wc-s käisin ja veidi hiljem lauda jõudsin, küsisin Karelilt, et kas see siin tassis on nüüd see nõudepesuvesi või tee. Karel arvas, et vist tee ja nii ma siis rüüpasin… Kuni kõik teised hakkasid sellega nõusid pesema 😀 Torisesin natuke Kareli suunas, kuigi tegelikult polnud põhjust – nagu selgus, siis see ongi tee, millega kõigepealt nõud üle loputatakse. Kui alguses jälgisime pingsalt, kuidas teised seda teevad, siis nüüd tunneme juba ennast nagu päris profid, aina kallame ja lobistame 🙂
Nagu täna selgus, siis nii tehakse ainult Shenzhenis, mujal Hiinas mitte. Miks, ei osatud meile päris täpselt öelda.
Teed juuakse siin iga söögikorra ajal ohtralt. Nii kui tass tühjaks saab, valatakse kohe uus. Tee on üldiselt magustamata, mis mulle väga hästi sobib, mulle ei meeldi üldse magus tee, ja nii ma seda alati joon ka päris palju. Ma pole muidu varem väga hull teejooja olnud, aga siin mulle see tõesti väga meeldib ja sobib nii hästi. Kren ka alati joob oma väiksest topsikesest ja küsib juurde. Hästi leevendab suus olevat põletust ka, kui mõni liiga terav amps on suhu sattunud.
Liiga teravatest toitudest rääkides, siis hiinlasi ei tasu selles osas usaldada. Kui nad ütlevad, et ei ole terav, siis noh… võib-olla nende jaoks pole äkki jah 🙂 Täna saime vitsad kätte, kui Kren naljakat kala tahtis proovida ja mulle öeldi, et jaa, see pole üldse terav, võib anda küll. Õngitsesin siis väikse tüki ja andsin kohe Krenile. Ta hakkas täiesti lohutamatult nutma. Karel pärast seda kohe proovis ja selgus, et see oli ikka väga terav. Kühveldasin Krenile hunnikute viisi riisi suhu ja andsin aina teed juua, kuni ta lõpuks maha rahunes. Edaspidi ikka proovime kõik enda peal järele. Või noh, Karel proovib 😀
Kui muidu on meile valitud pigem selliseid mahedamaid toite, siis täna sõime sellist sööki, mida nad muidu iga päev söövad. Mul ikka üsna mitu korda oli selline tunne, et kurk põleb ja silmad läksid ka märjaks. Ei ole harjunud ja ei saaks öelda, et mulle see väga meeldiks… Nendes piirkondades, kust need, kellega iga päev aega veedame, pärit on, pidid inimesed iga päev sööma tšillit, sest see olevat ainuke viis tervist korras hoida. Ilm pidi olema väga kuum ja niiske ja nii, kui nad tšillit ei söö, hakkavad käed ja jalad valutama.

Teine lauavõimalus on selline, et keset lauda on pliidiplaat, millel on siis aurav potike. Asjad, mis lauda tuuakse, on toored ja lauas istujad ise küpsetavad selles potis omale liha, seened ja igasugused juurviljad valmis.

Siin potis küpsevad praegu mingid veiseliha ribad, veiselihapallid (hullult vintsked ja kõvad ja meile üldse ei meeldi), see roheline oli vist äkki spinat, siis mingid valged seened suures pundis (sellised väiksed valged ja alati mitmekümnekesi koos. Ma ei hakka siia kirjutama, kuidas selliseid seeni tavaliselt Eestis nimetatakse 😀 ) ja need suured kollased latakad pidid olema seast tehtud… Me ei teagi, mis need siis täpselt on, aga äkki midagi kamaraga seotud? Eestis on vist mingid kamarakrõpsud ka olemas. Igatahes see meile ka ei meeldinud, siuke lödi mass…
Hiinlaste söömiskombed on võrreldes meiega üsna erinevad. No alguses teega nõusid loputades lödistatakse laud täis, toitu mälutakse suu lahti ja samal ajal aetakse juttu, nii et kõik pritsib jne 🙂 Rääkisin sõbrannale ühel õhtul Skypes reisimuljeid ja seda söömisevärki ka ja ta ütles, et on kuskilt lugenud või kuulnud, et nende jaoks on see nagu toidu austamine, kui niimoodi suu lahti ja matsutades mälutakse. Ehk tõesti. Seda ei saa neilt küsida ka, et miks te nii küll sööte 🙂
Neil on alati hästi suur probleem sellest, et me sööme nende arust nii vähe. Meie arust söövad nemad lihtsalt liiga palju 😀 Ja liiga veidraid asju 😛 Me sööme, üritame iga korraga aina rohkem ja ikka alati öeldakse, et te ei söönud ju mitte midagi. Täna sõin ma enda arust väga palju, isegi Karel kommenteeris, kui mulle mitmendat korda riisi juurde pani (siin on hästi väiksed kausikesed, mida pidevalt täitma peab), et mul on vist kõht tühi. Ja kui me ära sealt sõitsime, tehti poe juures peatus, et minna mulle kooki ostma, sest ma ju sõin jälle nii vähe ja kindlasti on kõht tühi…
Paar korda oleme ka nö lääne restoranides käinud ehk siis meie toitu söömas. Nii näiteks proovisid nad meiega koos esimest korda elus pitsat 😀 Tundus uskumatu, aga samas sööme meie ka siin ju iga päev esimest korda elus asju, mida nemad on terve elu söönud. Ei saa öelda, et nad oleksid neid sööke hullult palju söönud 😀 Pärast ütlesid ise ka, et nad sõid neid sööke samamoodi nagu meie sööme nende sööke 🙂
Siia toiduteema juurde sobib veel kirjutada seda, et nad joovad kõiki jooke kuumalt. No teed otseloomulikult, aga meil olid ikka väga üllatunud näod peas, kui Karelilt ühel õhtusöögil küsiti, et kas ta õlut tahab ja kas külmalt või kuumalt. Poleks ealeski selle pealegi tulnud, et sellist küsimust üldse küsida saab 😀 Täna õhtul toodi lauda söögi kõrvale kuum vesi… No kes joob lihtsalt kuuma vett? Ahjaa, hiinlased 😀

Suitsetatakse siin uskumatult ja hullumeelselt palju, igal pool ja igas asendis. Kui Hong Kongis imestasime selle üle, et pea ühtegi suitsetajat ei kohanud, siis siin on neid selle eest nüüd siis miljon korda rohkem. Söögikohtades suitsetab pea alati keegi, tänavatest rääkimata. Täielik tipp oli minu jaoks aga see, kui eile lifti läksime ja sinna ka üks suitsetav mees tuli… No tule taevas appi, tõepoolest.

Lapsed on meil siin päris tihti teemaks, sest üks Kareli äripartneritest on hetkel 35. nädalat rase ehk siis iga hetk sünnitamas. Seega ühiseid teemasid on sellel alal palju ja no ma tihti tahaks pikali kukkuda, kui kuulen, mida ta kõike räägib.
Raseduse jälgimine käib siin üsna samamoodi kui Eestis, ehk siis rase peab korra kuus arsti juures käima, kus siis kõik vajalik üle kontrollitakse. Aegasid aga kirja ei panda ja nii läheb igas kuus üks terve päev arsti juures käimisele, kuna pead hommikul järjekorda minema ja ootama, kuni sinu kord tuleb. Arstid pidid olema üsna kurjad ja kuna järjekorrad on nii pikad ja inimesi palju, käib kõik pigem kiirelt kui uimerdades ja eriti sõbralikku suhtumist sealt väga ei leia.
Lapse sugu Hiinas vanematele ei öelda. Hiinas tahavad kõik poega ja nii on võimalus alles sünnitusel teada saada, kas siis läks õnneks pojaga või mitte. Pidi olema lausa nii, et kui sünnib poiss, on kõik sugulased ja vanavanemad väga õnnelikud, aga kui tüdruk, siis on nii et… nojah… vahva siis. Seega ta pea iga päev räägib, et loodab nii väga, et sünnib ikka poiss ja kõik teised loodavad ka väga.
Hiinas on jätkuvalt 1 lapse poliitika ehk siis igale paarile on lubatud 1 laps. Maapiirkondades võib 2 saada, aga sellisel juhul, kui esimene laps oli tüdruk. Iga järgneva lapse eest tuleb maksta 40 000 dollarit (!!!) ja nii lähevad paljud rasedad Hong Kongi sünnitama, sest sellisel juhul ei ole laps nö Hiina oma, vaid saab Hong Kongi kodakondsuse ja siis maksma ei pea. Aga Hong Kongis on rasedatele hiinlannadele mingist ajast alates sissepääsukeeld, nii et sa pead siis sinna enne tükiks ajaks varem elama minema, kui seal sünnitada tahad.
Sellel naisel endal on 4 õde, kokku siis 5 last. Ütlesin selle peale, et ta isa peab siis küll üsna rikas mees olema. Kuna vahepeal on veidi raskusi üksteisest arusaamisel, siis ma päris täpselt sellest aru ei saanud, et kas nad siis ei maksnud riigile, aga igatahes kui tal noorem õde sündis, oli nende majja tungitud valitsuse poolt ja kaasa võetud kõik kodutehnika ja muud väärtuslikud asjad, raha asemel siis. Päris kreisi…
Veel pidi olema nii, et hiinlastel kasvatavad lapsi vanavanemad. Umbes 6-kuuseks saamiseni on laps oma vanemate juures ja siis peavad ema-isa hakkama jälle kõvasti tööd rabama ja laps läheb elama oma vanavanemate juurde. Kui muu võimalus on (vanemad piisavalt rikkad), siis ei lähe, aga tihti siiski lähevad… Näiteks see naine ise nägi oma vanemaid terve lapsepõlve jooksul väga harva. Tihti elavad vanavanemad maapiirkondades ja neid külastatakse umbes kord aastas, sest vahemaad on nii pikad ja nii hakatakse siis ka oma lapsi sama harva nägema. Väga-väga hull, ma tõesti ei suuda seda ettegi kujutada, kuidas nii üldse saab. Kusjuures olime juba varem näinud, kuidas tänava peal tihti väiksed lapsed olid koos just vanemate inimestega, eks see see põhjus siis ongi. Tihti on koos ka laps, ema ja vanaema, nii et ju siis paljud vanavanemad tulevad ka linna elama, kui nende laps lapse(d) saab ja elatakse siin kõik koos.
Hiinas ei maksa riik lapse sünni puhul midagi, nagu meile makstakse näiteks sünnitoetuseid ja vanemapalka jms. On pigem see, et inimesi on juba niigi palju ja mida vähem neid juurde tuleb, seda parem.
Kreni aina imetletakse ja küsitakse, kuidas ta ikka nii ilus ja rahulik laps on 😀 Ühel päeval lausa küsiti, et kas Kren on meie maal selline kõikidest ilusam laps või tavaline. Et ta pidi nii ilus olema ja hiinlaste lapsed pidid kõik palju inetumad olema. Ei osanudki selle peale kohe midagi vastata 😀 Lisaks pidid siin elavad lapsed kogu aeg aina nutma iga asja peale ja iga päev imestatakse, et miks küll Kren üldse ei nuta.

Kreni välimusest rääkides, siis meid vaadatakse siin ikka päris palju ja Kreni ikka üritatakse patsutada ka üsna tihti. Muidu ma ei olnudki seda nii palju tähele pannud, aga kui ühel päeval Kreniga kahekesi koos poodi jalutasime, tundsin ennast ikka väga… imelikult. Absoluutselt kõik vaatasid meid ja no lausa selline hirmutav tunne tekkis veidi, esimest korda üldse kõikide reiside jooksul. Tundsin ennast kuidagi ebaturvaliselt, ma ei tea miks. Inimesed on siin küll üldiselt väga sõbralikud ja vaenulikud meie suhtes pole, aga kunagi ei või ju teada… Ma vist hakkasin lihtsalt üle mõtlema. Igatahes tulime võimalikult ruttu tuppa tagasi ja rohkem ma niimoodi päris kahekesi jalutama minna ei taha.

Inglise keelt siin praktiliselt ei osata ja nii on üsna raske meil endal siin mingeid asju ajada või kellagagi suhelda. Näiteks läks meil mitu päeva järjest wc-pott toas umbe ja kui alt läksime abi otsima, siis kõik ainult itsitasid ja raputasid päid 🙂 Keegi ei saanud mitte ühtegi sõna aru ja päris lootusetu tunne tekkis. Õnneks saame alati ühele Kareli äripartnerile helistada ja ta siis tõlgib mõlemat pidi ja tänu temale saime lõpuks uue toa. Pärast neid wc-jamasid toodi meile ukse taha üks vabandav kiri:

(Vabandust, et pidite ootama. Kui vajate veel abi, siis registratuuri telefoninumber on 8888)
Nii et ilmselgelt keegi siin ikka inglise keelt veidi oskab, aga meil pole teda veel õnnestunud kohata 😀
Kui nende äripartneritega esimest korda kohtusime, selgus halvaks üllatuseks, et ka nemad ei oska eriti hästi inglise keelt… Skypes saavad kirjutades ja lugedes hakkama ilusasti ja ennast saavad ka meile üldiselt selgeks tehtud, aga kõne kuulates nad ei suuda seda üldse haarata, ju siis kogemust pole lihtsalt üldse. Esialgu tuli lausa masendus peale, et apppiii, kuidas me üldse nendega siis suheldud saame, aga õnneks on nad nüüd veidi juba üles soojenenud ja saame suheldud küll. See kuidagi oleneb päevast ja sellest, kui kaua oleme juba koos olnud jne, hommikuti on alati väga puine värk. Peame küll hullult sõnu valima ja rääkima nii lihtsalt, kui võimalik, nii et vahel on lausa naljakas. Karel oskab mu arust inglise keelt üsna hästi ja no naljakas on kõrvalt vaadata, kuidas ta hullult otsib sõnu ja väljendeid, et jutt võimalikult lihtsaks teha. Näiteks kui me muidu ütleks “We would like to eat something” (me sooviksime midagi süüa), siis ta proovib näiteks sellist lauset, et “We want to eat” (me tahame süüa) ja kui sellest ikka aru ei saada, ütleb “Me. Hungry.” (mina. näljane.) ja näitab kehakeeles ka veel juurde 😀 See näide oli selles mõttes loomulikult jumala vale, et kõhud meil siin küll kunagi tühjad pole ja kästakse süüa nii, et jube, aga midagi paremat ei tulnud hetkel pähe 😀
Hea on see, et mina julgen siin vabalt inglise keeles rääkida esimest korda elus, sest ma tean, et oskan keelt neist niikuinii paremini ja et kui ma mõne vea teen, ei saa keegi sellest nagunii aru 🙂 Lisaks kiidetakse pidevalt, kui hea inglise keel mul on ja see tõstab ka enesekindlust 😀
Paar korda on meid ka tänaval inglise keeles kõnetatud. Ühel korral üks mees, kes rääkis väga soravalt inglise keelt ja kõndis meiega pikalt tänava peal kaasa, rääkisime Eestist ja ta teadis väga hästi, kus see on! Teadis Nõukogude Liidu kohta ja imestas, et me eriti vene keelt ei oska, kiitis, et lapsega koos palju reisime jne. Teine kord ütlesid ühed lapsed mulle hello 🙂 Ütlesin vastu ka. Siis üks poiss küsis hästi püüdlikult, et how are you 😀 (kuidas sul läheb). Vastasin, et fine, thank you (hästi, aitäh) ja nad olid no nii rõõmsad selle peale, et pidid suurest rõõmust õhku tõusma 😀 Ju nad olid siis koolis mõnda väljendit õppinud ja saidki nüüd esimest korda elus seda päriselt mõne võõramaa inimese peal proovida. Oi, seda naeru iga mu väljaöeldud sõna peale 🙂 Ja kolmas olukord oli täna, kui läksime õhtul sööma ja ettekandja tuli mu juurde ja küsis, kas võib mult ühe küsimuse küsida. Ütlesin, et muidugi ja siis ta küsis, et kust me pärit oleme. Näost oli näha, et see Estonia talle küll midagi ei öelnud, aga rõõmsaks tegi see väike jutuajamine teda küll, seda oli ka näost näha 🙂

Kareli äripartnerid on väga lahked ja sõbralikud ja teevad elueest kõik, et meil ainult hea oleks. Eriti see paremal pool asuv rase naine ja tema abikaasa. Need siin pildil on mõlemad siis äripartnerid ja varem nad üksteist ei tundnud, aga nüüd helistavad üksteisele mitu korda päevas, et arutada, kes meid kuhu viib ja küsida, mida me viimane kord õhtuks sõime ja mis meile eriti maitses, et meile seda jälle pakkuda 😀 Kohati on meil lausa piinlik, et nad endast nii palju annavad ja meid päevade kaupa igale poole veavad. No lihtsalt poleks vaja ju meie pärast nii palju pingutada.
Lisaks teevad nad meile absoluutselt kõik asjad välja ja see on ka tõeliselt piinlik… Hea küll, söögid veel, aga nad ostavad aina meile asju kokku (riideid, mänguasju, kohvri jne) ja keelavad meil endal maksta, sest we are friends and this is a present (me oleme sõbrad ja see on kingitus). Ma lihtsalt loodan, et nad omadega pankrotti ei lähe meie pärast… Ei tundu, et nad oleksid hullult rikkad, täitsa tavaline nö keskklassi perekond ja no poleks ju vaja meile nii palju nänni kokku osta. Aga meie ise ikka maksta ei või. Põhimõtteliselt on asi nii, et ma olen õppinud, et ei või enam millegi kohta öelda, et see mulle meeldib või et meil oleks seda vaja. Näiteks salliletist mööda minnes osteti mulle kohe sall, kui vastasin jaatavalt küsimusele, et kas mulle need meeldivad. Kren muidugi jääb iga mänguasjaleti juures seisma ja nii on talle juba päris mitmeid asju ostetud… Kui turule läksime ja meilt küsiti, et kas midagi vaja on ka, siis Karel veidi mõtles ja ütles, et no kohvreid võib vaadata, et meil läheb vaja küll. Loomulikult mõtlesime, et maksame selle eest ise ja olime selle eest tänulikud, et nad hinda alla kauplesid. Ja kui nad siis selle eest ise veel maksid ka ja ütlesid, et this is a present, this is a present, siis oli väga piinlik… Poleks ju vaja! Ma loodan, et nad pärast meie lahkumist mitu kuud ainult riisist toituma ei pea 😀

Turul, kust meile nänni kokku osteti

Nad pabistavad liigagi palju sellepärast, et äkki me ei saa ise hakkama ja kui ma ühel päeval otsustasin Kreniga koos hotelli jääda, et veidi sellest kiirest tempost puhata, siis nii see jääda ei saanud. Karel läks ühe partneriga tehasesse ja meile organiseeriti kohe teine tegevus shoppamise ja sööma mineku näol. Nii palju siis meie lootusest veidi lihtsalt lösutada 🙂
Hoolitsuse tippnäide on veel see, et ma kunagi ütlesin, et meile meeldivad puuviljad. Nii siis toodi meile neid iga õhtu hotelli mitu kilo 🙂 Ühel päeval ostsime arbuusi ja kui ma poes ütlesin, et meil pole seda millegagi lõigata, siis sõitsid nad pärast poole kodutee pealt tagasi, läksid küsisid hotellist kuskilt noa, koputasid meie üllatuseks järsku ukse taga, tulid lõikasid arbuusi viiludeks ära, ütlesid head ööd ja läksid koju 🙂
Meid viiakse igasugustesse kohtadesse, kuhu me omal käel iialgi ei satuks, nii et selles mõttes oleme neile samas ka väga tänulikud. Ja kõiki neid jutte ei oskaks ma siia praegu kirjutada, kui nemad ei oleks neid rääkinud. Selles mõttes on meil väga eriline ja teistmoodi reis, et saame näha rohkem kohalikke asju ja elu ja vähem selliseid turismiobjekte, kuhu kõik turistid satuvad. Nii et kuigi on väsitav ja nad tahavad iga hommik hullult vara tegutsema hakata, siis tegelikult on see kõik väga äge ja eriline kogemus.
Tänu neile ja nende äridele oleme saanud ka tehases käia ja vaadata, kuidas need made in China asjad valmivad, saanud ise proovida, kuidas kaupade kastidesse pakkimine käib ja näinud, et päriselt ka on olemas hiinlased, kes kõiki neid asju teevad ja meile saadavad, kui midagi Hiinast tellime. Ma pole selle peale kunagi vist mõelnud, et päris inimesed panevad neid asju kokku ja viivad need asjad postkontorisse ja saadavad mulle. See Hiina tundub nii kauge ja müstiline paik ja tundub nii võimatu, et kõik asjad tehaksegi Hiinas, aga tõesti tehakse ja päris tavalised inimesed teevad.

Pakime asju kastidesse
Nii pannakse kokku e-sigarette
Hiina uute leiutiste messil

 

Üks arvamus “Päris Hiinas” kohta

  1. Ma hakkan end kordama aga marulahe lugemine! See Hiina elu tundub eriti pònev olema. Karmid seadused ka… ma oleks oma 3 tytrega puhta vaene hiinlane agulikylas 😛
    Toidulaud tundub ka eriti huvitav olevat, ma jààks nàlga seal vòi kysiks ainult endale teadaolevaid “hiina toite” nagu sweet ‘n sour kana kastmega jne, mida siinsetest kohalikest hiinakatest saada on 😀
    Lahedat reisi jàtku teile!

Kommenteerimine on suletud.