Veel Hiinast ja hiinlastest

Eelmises postituses kirjeldasin seda, millisena meie Hiinat ja hiinlasi näeme ja mis on meie jaoks teistmoodi. Omaarust sai kõik nagu kirja pandud, mis erilist on, aga iga päevaga selgub, et see pole kaugeltki nii. Hakkasin omale telefoni märksõnasid üles kirjutama ja tänaseks päevaks on neid sinna kogunenud jälle terve hulk. Seega jätkan veel samal lainel ja järgmisel korral juba kirjutan lähemalt sellest, kus me käinud oleme ja mida näinud oleme 🙂

Kõigepealt alustan sellega, mida kõikidel siia reisijatel on kindlasti vaja teada, nimelt ei saa siin eriti meie kaartidega pangaautomaadist raha välja võtta. Oleme proovinud korduvalt erinevates automaatides, ütleb, et mingi number on vale või ei ütle üldse midagi ja annab kaardi lihtsalt tagasi… Lõpuks nüüd lennujaama automaadist saime neljandal katsel, Karel lihtsalt proovis aina uuesti ja uuesti ja lõpuks õnnestuski. Kui netist selle kohta uurida, siis osad kirjutavad, et neil õnnestus vabalt ja teised kirjutavad, et neil ei õnnestunud. Me siis kuulume sinna teise gruppi. Seal oli ka soovitus proovida aina uuesti ja uuesti ja vahel need automaadid lõpuks leebuvad ja annavad, ei tea siis, mis jama sellega on. Õnneks saime nendelt laenata, kellel külas oleme ja noh, me pole nagunii siiani oma raha eriti kulutama ka pidanud (ohhhhjahhhh!), nii et selles mõttes pole meie jaoks hullu. Aga muidu tasuks sellega arvestada küll ja sularaha võimalusel kaasa võtta. Üheski teises maailma riigis meil sellist probleemi varem esinenud ei ole.

Teiseks purustan ühe müüdi, mida kõik eurooplased vist arvavad. Nimelt ei ole hiinlased üldse ühte nägu! 😀 Tahtsin seda juba eelmises postituses mainida, aga läks meelest, nüüd siis parandan selle vea. Piltidelt vaadates tunduvad nad tõesti kõik kuidagi sarnased, aga siin kohapeal olles näen, et see pole üldse nii ja igaüks on ikka täitsa oma nägu. Ma enne siiatulekut isegi kartsin seda natuke, et mõtle, kui lähme nende oma tuttavatega kuhugi rahvarohkesse kohta ja siis ei suuda neid pärast ära tunda, sest nad on ju kõik nii sarnased 😀 Olen saanud siin korduvalt oma mõtete pärast veidi muiata ja see oli üks kord kindlasti.

Kren oma armsate tädi Abby ja onu Chrisiga

Nemad on siis nö need meie hiinlased 🙂 Kellega kogu aeg koos oleme. Nendega meil tõesti niii vedas ja nad on tõeliselt toredad, armsad ja lahked inimesed. Ja neile meeldib Krennu väga, nad tahavad temaga koos mängida, talle hiina keelt õpetada ja talle kõike näidata 🙂 Krenile meeldivad nemad ka ilmselgelt väga ja meile meeldivad nad ka, nii et jackpot selles osas täielikult!
Nagu näete, on nende nimed Abby ja Chris. Need on aga nende nö lääne nimed, lisaks on neil veel ikka kohalikud pärisnimed ka. See on hullult keeruline teema ja Abby on seda mitu korda seletanud, aga ma pole päris täpselt ikka aru saanud, kuidas see asi käib. Aga põhimõtteliselt on need uued nimed valitud selleks, et meiesugustel oleks lihtsam neid hääldada. Valitakse vist lihtsalt selle järgi, mis meeldib. Ma küsisin ta Hiina nime ka, see kõlas tõesti väga keeruliselt ja oli mul kohe pärast küsimist meelest läinud. Abby-t on oluliselt lihtsam meeles pidada 😀
Hiina keel kõlab üldse noh nagu hiina keel 🙂 Üsna keeruliselt. Kuigi samas pean mainima, et üldse mitte jälle nii, kuidas meie seda ette kujutame või siis mina ette kujutasin. Me kujutame ette, et see kõlab umbes nii nagu Tsung Tsang Tsing või Tsink Plekk Pang või midagi taolist 😀 Tegelikult on see palju sujuvam ja voolavam ja selliseid kindlaid sõnavahesid ei ole üldse. Kusjuures raadiost tulev muusika kõlab tõeliselt hästi ja tundub, et hiina keel on päris ilus keel laulmiseks 🙂 Ma olen mitu korda ennast tabanud mõttelt, et ohh, kui hea laul, seda võiks teinekordki kuulata. Peab vist endale mõne Hiina popmuusika plaadi kuskilt muretsema 😀

Hiinlased on väga suured suhtlejad. Nad saavad pidevalt igal pool üksteisega jutule, näiteks tänava peal, järjekorras oodates, lennujaamas istudes… Ja üsna ruttu on vestlusega ühinenud suur hulk inimesi ja kõik aina räägivad üksteisega midagi. Mida, ma ei tea 🙂 Samuti on nad väga suured abipalujad, näiteks kui me mingit asja üles ei leia, siis nad kohe küsivad abi ja seda iga nurga peal ja kas või 25 korda järjest, kuni õige koha üles leiame. Kui neile midagi ei meeldi või midagi on valesti, siis nad lähevad seda kohe ütlema. Näiteks tellisime ühes söögikohas pelmeene veiselihaga, aga kohale tulnud pelmeenid hoopis mingi taimse sisuga. Kohe kutsuti teenindajad ja saadeti söök tagasi. Kui pulgad maha kukuvad, hüütakse kohe teenindajat, et uusi on vaja. Kui salvrätikud saavad otsa, küsitakse kohe uued. Kui oleme mingi roaga lõpetanud ja tühjad nõud seisavad veel laual, minnakse kohe teenindajat kutsuma, et need tühjad nõud minema viidaks. No meie oleme muidu sellised nö vaiksed kannatajad ja ei julge kunagi midagi juurde küsida, vaid üritame sellega läbi ajada, mis toodud on. Kui ära eksime, eksleme kas või tund aega ringi, et äkki leiame ise õige koha üles. Kui vale toit tuuakse, siis sööme ära ja tasakesi omavahel arutame, et ei saanud vist päris õigesti.  Jne jne 😀 Ehk siis me oleme neile täielikud vastandid. On küll lihtsam nii, kui nad kohe kõike küsivad ja uurivad, aga ma ei tea, kas me ikkagi seda ise hiljem tegema hakkame 😛
Ühes poes jäin kampsuneid vaatama (oleme nüüd juba omadega uues kohas ja siin on hullupööra külm!), aga ei leidnud suurusnumbreid kuskilt. Selle peale kutsuti mulle sinna pool osakonda kokku, kes kõik mind hindava pilguga uurisid ja sobivaid numbreid otsisid. Ma olen niigi oma keha suhtes ebakindel ja eriti praegu ja siit Hiinast on mulle üsna raske üldse riideid osta, sest hiinlased on kõik meist palju lühemad ja üldse väiksemad. Nii et see oli üks jube kogemus, kui kõik üritasid mulle midagi selga sobitada ja ma seisin punase näoga keset poodi ja mõtlesin, et appppiii, oli seda nüüd vaja 😀

Kindlasti on kõik meediast ja mujalt tähele pannud, et hiinlased kannavad palju maske. Enamik hiinlastest seda siiski ei tee, aga on tõesti ka neid, kes kannavad. Eriti näiteks tänaval, kui nad rolleritega sõidavad. Ka teenindajad kannavad üsna palju maske. Huvitav on see, et tänava peal kõndijatega on tihti nii, et täiskasvanud kannavad maske ja lapsed nende käe otsas ei kanna. Ei teagi, miks nad siis oma lapsi kaitsta ei taha 🙂 Mina pole siin kordagi tundnud, et nüüd tahaks küll ka maski ette panna.
Kui me Hong Kongis veel olime ja rongiga sõitsime, siis seal tulid telekast reklaamid ja parasjagu räägiti just uutest maskidest, mis olid väga ilusa ja teistsuguse disainiga ja mõõtsid täpselt ära, mis õhus parasjagu sisaldub. Vat kui erinevad reklaamid erinevates maailma otstes, Eestis vist neil eriti suurt turgu ei oleks 🙂

Millalgi veidi aega tagasi lugesin üht artiklit, kus räägiti kõige hullematest inimestest, kellega võid lennukis kõrvuti istuma sattuda. No 10 tundi järjest kisav beebi, laiutaja, pidev jooja ja pissilkäija jne. Kommentaaridest jäi mulle millegipärast hästi meelde üks, kuigi ma polnud varem selliste inimestega õnneks kokku puutunud. Nimelt kirjutas keegi, kuidas tema kõige hullem kogemus oli istuda 10 tundi järjest hiinlase kõrval, kes vahetpidamata aina rögises, tõmbas tatti kurku, köhis ja sülitas. Kuigi mul kogemusi polnud, siis meelde see ometi jäi ja siin ma näen, et see on täiesti tõsi, hiinlased tõesti teevad seda palju ja pidevalt! Ja kui rõveeee see on! Õnneks need ei tee, kellega meie koos oleme, aga tänava peal, ühistransporti kasutades ja muudes avalikes kohtades kohtab seda väga-väga palju. Nad tõesti pidevalt tõmbavad omal seda röga kuidagi kurku ja aina sülitavad, igal pool. Ma olen suht õrnake selle koha pealt ja see ajab mul kergesti südant pahaks, isegi sellele mõelda ja seda siia kirjutada on vastik 😛 Huvitav on see, et nad ka ei vali kohta, kuhu oma röga välja sülitada, näiteks nägin ma, kuidas üks mees lennujaama põrandale oma läraka välja sülitas. Tänavatest pole mõtet rääkidagi… Vääääääkkkkkkkk!

Teine imelik ja meid veidi häiriv asi on see, et nad loobivad palju prahti maha, eriti söögikohtades. Kõige uskumatumast vaatepildist tegin ükskord salaja pilti ka telefoniga:

Nendes söömiskomplektides, mis lauda tuuakse, on tavaliselt 2 kaussi ja taldrik. Süüakse tavaliselt aga ühest suuremast kausist ja ülejäänud seisavad suht niisama seal laua peal. Mina kasutan alati ühte tühjalt seisvat nõud nö prügikastina, ehk siis panen sinna kalaluud ja kondid ja krevettide kestad ja mida iganes. Hiinlased üldjuhul koguvad need laua peale hunnikusse… või siis loobivad põrandale. Kui tihti on laual pähklid, mida nii kaua närida saab, kuni ülejäänud toit saabub, siis selles kohas olid päevalilleseemned. Ja kõik need lendasid suures kaares maha… Lisaks siis veel salvrätikud, millega suud pühiti, kiled, mis toidunõude ja pulkade ümber olid jne jne. Õnneks üldjuhul ikka asi nii hull pole, aga üsna veider meie jaoks siiski.

Järgmiseks pean kirjutama minu kõige suuremast šokist siin üldse, nimelt WC-dest 😀 Kui Hiina saabusime, siis tulid Abby ja Chris meile vastu. Sõitsime otse hotelli asju ära viima. Imelikul kombel olid selles hotellis wc ja vannitoa uksed klaasist (kusjuures kõikides hotellides siiani on olnud) ja kuna nad meiega tuppa kaasa tulid, siis oli veidi ebamugav seda läbipaistva uksega wc-d kasutada ja mõtlesin, et ah, küll ma nende juures siis käin pärast. Sõitsime siis nende juurde koju-kontorisse ja kui ma seda wc-d nägin, siis… Vaatasin seda veidi aega ja otsustasin, et ma suudan veel kannatada. Nimelt on siin pottide asemel augud!

http://www.travelfootprints.ca/wp-content/uploads/2011/12/squatting-toilet-in-floor-china-580×386.jpg

Oma naiivsuses mõtlesin, et hea küll, las neil siis olla seal selline auk, aga me läheme kohe varsti õhtusööki sööma ja seal kindlasti on pott. Iga kord, kui ma mõnda wc-d külastama pean, tuleb see mulle meelde ja muigan veidi enda üle 😀 Igatahes keeldusin ma ka seal söögikohas wc külastamisest ja kannatasin ära, kuni meid hotelli tagasi viidi. Rohkem ma niimoodi pipardada pole saanud, sest oleme pikki päevi hotellidest eemal ja tahan ma või ei taha, olen pidanud siiski mõnda neist külastama 😀
Ma polnud tõesti siiani pidanud mitte kunagi sellises wc-s käima ja kuigi ma teadsin, et sellised kohad on olemas, olin ma ikkagi kerges šokis 😀 Kui esimesel õhtul hotelli tagasi jõudsime, googeldasin kohe “China toilet” ja leidsin päris mitmeid artikleid ja blogipostitusi, mille kirjutajad olid umbes sama suures šokis ja jagasid näpunäiteid, kuidas sellised wc-d üle elada 😀
Mul on üsna suur wc-kiiks, nimelt on mul neile seatud üsna kindlad tingimused ja kui mõni nendest tingimustest täidetud ei ole, siis ma pigem loobun ja riskin lõhki minemisega 😀 Nimelt peavad wc-d olema puhtad, mugavad, soojad, POTIGA 😀 , seal peab olema wc-paberit ja selge veepealelaskmissüsteem 😀 Ja uks peab kindlasti lukus käima. Siinsetel wc-del ei ole täidetud põhimõtteliselt mitte ühtegi nendest omadustest ja ma ikka mõtlen alati tükk aega, kas mul on tõesti nii väga vaja minna…
Lisaks sellele, et seal pole potti, on seal pea alati väga räpane. Nimelt terve põrand ujub ja no üsna ebameeldiv on sinna liga sisse astuda. Ma alati korrutan endale, et see on lihtsalt vesi, see on lihtsalt vesi, VESI! Teiseks ei ole avalikes vetsudes pea kunagi wc-paberit. Kabiinides ei ole kunagi. Kui on, siis ees kraanikausside juures ja pead endale sealt vajaliku hulga kaasa kerima. Aga üldiselt siiski pole. Nii et soovitav on kas hotellist endale natuke paberit taskusse kaasa rebida või söögikohtadest salvrätikuid kaasa voltida 😀 Paberit potti visata ei tohi, sest siinne süsteem neid vastu ei võta ja ummistab potid ära. Me suutsime 2x hotellis wc ära ummistada ja tagantjärele olen mõelnud, et ilmselt siis paberiga. Pärast selle selguseni jõudmist ei ole me enam paberit potti visanud ja kõik on OK olnud. Nii et ärge teie ka visake 🙂 Ukselukud on nagu nad on, ja no üsna “tore” on kuidagi seal augu kohal kõikuda, proovida samal ajal oma riideid ja muid asju kuivana hoida ja siis ka veel ust kinni hoida 😀 Nii mõnigi kord olen sattunud peale sellisele wc-külastajale, kes sellest, et uks kinni ei käi, väga ei hooli… No minišokke seoses wc-dega saan ma siin vist iga päev 😀
Kui võimalus on, siis külastada tuleks uuemaid kaubanduskeskuseid, nimelt seal olen ma paar korda potile peale sattunud. Tihti on sellistes kohtades ka kabiinidel märgistused, kus on pott ja kus mitte, nii et nende järgi saab hästi orienteeruda. Ja teine võimalus, mille ma avastanu olen, on invawc-d, nendes on ka pott olemas… Kõige olulisem on käia hommikul kindlasti hotellis wc-s ära ja omada kas head kannatamisvõimet või rõõmsat meelt ja tugevat närvi 😀

Järgmisena kirjutaks veel veidi söögist. Eelmine kord sai see söögiosa küll üsna pikk, aga mõni asi jäi ikka kirjutamata. Nimelt ei ole siin eriti selliseid sööke, millega meie oma hiinakates harjunud oleme, no meekana ja magushaput kana jne. Tegelikult on 2 võimalust – kas neid siin ei olegi või siis hiinlased ise neid ei söö. Me üldjuhul ise midagi ei telli ega vali, kuna menüüd on hiina keelsed ja meid alati viiakse igale poole ja tellitakse ise. Mitte kordagi ei ole me veel selliseid tuttavaid hiinakate maitseid siin proovida saanud, nii et vähemalt need, kellega me koos oleme, selliseid asju kunagi ei telli.
Päris nii hull ka pole, et me nälga jääks või mitte miski meile ei sobiks. Üldjuhul siiski sobib vähemalt midagigi. Eile oli esimene kord, kus ei sobinud 🙂 Karel küll natuke moepärast sõi, aga ma sõin paar nuudlit ja edasi rohkem lihtsalt ei suutnud. Nimelt läksime me mingisse linnutoidurestorani vist ja iga asja peale, mille kohta me küsisime, et mis see on, näidati luige pildi poole 😀 Ma ei tea, kas see nüüd päriselt oli luik või mitte, aga see tundus nii vale ja mul lihtsalt ei läinud see kurgust alla. Lisaks olid seal veel mingid viinerid, mis maitsesid magusalt ja tofu, mis vee sees ära keedeti ja maitses nagu valge… plöga. No mul lihtsalt oli täielik mingi blokk ees ja kõik maitses nii valesti ja tundus nii ebameeldiv… Pärast seda on meid nüüd 2 päeva viidud ainult lääne restoranidesse ja burksi sööma 😀 Täna küll küsiti, et kas me donkey meat-i sööme (eesliliha), aga kui pead raputasime, sõideti ikka otse burksiputka juurde 😀
Järgnevalt mõned pildid toitudest, mille olen ruttu telefoniga klõpsinud:

Mingi roheline asi, pole aimugi, mis. Maitsesid veidi magusalt ja Krenile igatahes läksid väga hästi peale, ta sõi üksinda peaaegu terve taldriku tühjaks. Mulle nii suurt muljet ei avaldanud 😀
Mingid valged munad. Ühes kiirtoidukohas näitas Kren nende poole ja ütles, et tahab neid. Loomulikult need kohe talle ka telliti, hoolimata sellest, et ütlesin nonono! 😀 Kren loomulikult neid proovima nõus ei olnud ja meie ise ka mitte, nii et pole isegi sellest aimu, kas need maitsesid magusalt või soolaselt.
Veel üks pilt sellest samast munast. Ei olnud üldse isuäratav…
See asi maitses üsna nagu sai, pidigi olema nisujahust tehtud. Need värvilised kohad olid veidi magusad, aga muidu polnud erilist maitset.

Lõpetuseks veel natuke Krenist. Kirjutasin eelmine kord, et ta saab siin üsna palju tähelepanu. Oleme nüüd juba hoopis uues piirkonnas, võrreldes Shenzheniga üsna “maal” ja siia satuvad sellised valged lapsed veel harvemini, nii et üsna ennenägematu asi on ta siin vist. Väga naljakas on vaadata, kuidas kõik teda aina piiluvad ja vaikselt aina lähemale nihkuvad. Nii, et on juba peaaegu Kreni kõrval, siis vaatavad meile otsa ja kui me väga agressiivselt ei reageeri, kükitavad ruttu maha, haaravad ta kaissu ja kukuvad pildistama 😀 Kui keegi esimene julge on selle sammu ära teinud, siis julgevad ka kõik teised läheneda ja nii on tal pidevalt suur parv ümber.

Huvitav on see, et Krenile endale see tähelepanu ka väga meeldib ja pea kedagi pole ta kõrvale lükanud. Kui nemad tahavad Krenist pilti teha, naerab ta suure suuga ja on igatpidi nunnu, aga kui mina tahan pilti teha, siis keerab mulle selja, pigistab silmad kinni või lollitab niisama 😀 Täitsa huvitav, kui paljudel piltidel Kren juba on, iga päev tehakse temaga vähemalt 10 pilti. Me oleks vist päris kõvas plussis omadega, kui piltide eest raha hakkaksime küsima 😀 Kui varem Kren lihtsalt lehvitas vastu, kui keegi talle lehvitas, siis nüüd on asi nii kaugel, et kui me mõnda rahvarohkesse kohta lähme, hakkab Kren juba ise kõigile lehvitama. Ise hüüab aina “hiii, hiii! Hiii, tädi! Tsau, tädi! Bye-bye!” (Hi – tere, bye – head aega). Kren üldse omandab ingliskeelseid sõnu üsna kergelt, nagu meile ühel päeval selgus. Nimelt kasutas ta lisaks hi-le ja bye-le veel sõnu good (hea), spicy food (vürtsikas toit), let’s go (hakkame minema), iga sõna järel jäid meil suud aina rohkem lahti 😀 Me ise pole talle spetsiaalselt ühtegi sõna õpetanud, aga kuna me siin inglise keeles kogu aeg suhtleme, siis on ta need lennult omandanud. Iga päev üritatakse talle õpetada ka hiinakeelset tervitust, Ni Hao, aga sellega ei ole Kren eriti vedu võtnud. Paar korda on ta selle peale liha! öelnud ja hiinlased on selle peale väga rõõmsad 😀 et näe, ütleski! Meie siis kihistame vaikselt kõrval, et no mitte päris vist 😀

Järgmisel korral juba sellest, milliseid imeilusaid kohti me näinud oleme 🙂

 

Üks arvamus “Veel Hiinast ja hiinlastest” kohta

  1. uuuh appi, need WCd on kyll puhas òudus! Prantsusmaal on kiirtee ààrsetes olevates peatuspunktides sellised WCd(need, mis ilma bensiinijaama ja kohvikuta jne), ma enam sellistes puhkepunktides ei peatu just selliste WCde pàrast 😀

    Vàga huvitav ja yllatav, et nad neid meile tuntud “hiina toite” ei sòò… ma vist elaks siis aint pizzast ja burgeritest seal. Ja see ràpasus, tàitsa uskumatu :O Eriti see salaja tehtud pilt :O Vaesed ettekandjad, neile seal elu lihtsaks ei tehta.

    Kren on ju tubli, et sellest suurest tàhelepanust vaid ròòmu tunneb!

Kommenteerimine on suletud.