Arhiiv kuude lõikes: detsember 2013

Yunnan

Shenzhenist edasi viis reis meid Yunnani provintsi. Juba kodus, kui uurisime, milliseid kohti Hiinas külastada võiks, sattusime päris mitmele artiklile ja blogipostitusele, kus soovitati külastada just Yunnani. Meie suureks rõõmuks pakkusid selle välja ka Abby ja Chris. Kuna Abby oma raseduse tõttu enam lennata ei saanud, tuli meiega kaasa vaid Chris, üksi poleks nad julgenud meid sinna lubada ja tagantjärele mõeldes on meil selle üle ka väga hea meel. Ei kujuta ette, kuidas oleksime ise nii suuri vahemaid läbinud, sest autoga me siin ju sõita ei tohi… Ju siis busside ja rongidega, aga no autoga oli ikka tunduvalt mugavam 🙂

Yunnani hinnatakse selle poolest, et see on looduse poolest Hiina kõige mitmekesisem piirkond, pakkudes fotograafidele ja niisama huvilistele tõelist silmailu. Lisaks elab seal väga suur hulk Hiina vähemusrahvustest, kes räägivad oma murretes ja kannavad igapäevaselt oma rahvariideid. Kõlab kui tõeline pärl. Nii välismaistele kui ka kohalikele turistidele. Lisaks pidi Yunnan olema igavese kevade provints, kus pole liiga palav ega liiga külm. Ka Chris oli väga elevil, kuna ta on külastanud Hiinas vaid kahte provintsi – seda, kust ta pärit on ja seda, kus ta nüüd elab. Abby rääkis, kuidas Chris ootab nii seda puhast maaõhku, mida Shenzhenist leida on võimatu ja kuna pidime eraldatud külla sõitma, siis ka seda vaikust ja rahu, mida Shenzhenist samuti eriti ei leia. Meid natuke hirmutas see, et Chris sõnagi inglise keelt ei räägi 😀 Aga lootsime, et saame vast ikka hakkama. Õnneks selgus, et ta ikka natukene räägib küll, kui vaja on, lihtsalt kui Abby kogu aeg silmapiiril oli, sai kõik jutud läbi tema paremini ära aetud. See oli meile tõeliseks kergenduseks, et ta ikka aru sai, kui me näiteks vetsu minna tahtsime 😀

Shenzhenist Yunnani oli maa üsna lühike, nende sõnul. Meie kujutame ette lühikest sõitu nii, et no näiteks Tartust Võrru. Tegelikult tähendas see lühike sõit seda, et pidime lennukiga lendama veidi üle 2 tunni 🙂 Ega see nüüd eriti pikk lennureis tõesti ei olnud, aga kui mõelda, et Tallinnast Stockholmi lendab umbes tunnikese, siis… 😀 Täitsa huvitav on tihti see, kuidas mõistavad maailmaasju inimesed, kes on vastavalt kas maailma ühest väikseimast ja maailma ühest suurimast riigist pärit 🙂

Yunnani jõudsime hilisõhtul. Kui Chrisile kohvrisse asju kokku pandi, kergitasime natuke kulmu, kui talvejope ka kaasa pakiti. Abby ütles, et ärgu me muretsegu, meie jaoks on seal kindlasti hästi soe 😀 Seega läksime sinna üsna samamoodi, nagu olime olnud Shenzhenis – plätudega ja poolpikkade pükstega. Jahe tuulehoog puhus meile näkku, kui lennujaamast välja astusime. Sooja oli umbes 15 kraadi ja polnud väga hull, aga no midagi oleks peale tahtnud visata küll. Lohutasime ennast sellega, et nii hilja on ja küll päeval on palju soojem.
Järgmisel hommikul ärgates oli väljas 6 kraadi sooja! Kuna meie järgmine sihtkoht oli Peking, kus pidigi üsna külm olema, olid meil paksemad jakid ikka kaasas ja saime need õnneks selga panna, aga üsna arusaamatu oli see küll. Mis igavene kevad? See oli puhas talv! Mida päev edasi, seda vähemaks kraadid kahanesid, mõni päev oli lausa 3 kraadi. Seal olles tundus, et ainult meie saame sellest aru, et räigelt külm on ja me ei mõistnud üldse kohalike käitumist. Näiteks olid absoluutselt kõikidel söögikohtadel, hotellidel, poodidel jne alati uksed-aknad pärani lahti, nii et seal sees oli tihtilugu isegi veel külmem, kui väljas, sest tuul tõmbas igast avatud august. Me arutasime Kareliga iga päev, et miks nad ometi aknaid-uksi kinni ei pane? Selline tunne oli, et peaks eestlasena neile natuke selgitama, kuidas meil talvel elatakse ja hoitakse aknaid nii tihedalt kinni, kui võimalik 😀 Hotellide valvelaudades istujad lõdisesid oma paksude jopede sees, tihti oli neil kõrval soojenduseks mõni tünn, kus hõõguvad söed sees. Ja muud soojustust siin praktiliselt polnudki! Hotellides, kus peatusime, olid küll mingid konditsioneerilaadsed asjad seina peal, aga sooja nad praktiliselt ei puhunudki ja no ikka tõeliselt külm oli. Kui me tihti üritame Kreni kuhugi mujale magama sokutada, no diivanile vms, sest ta on nii suur laiutaja ja topib oma jalgu meile aina näkku 😀 , siis seal ei tulnud see kordagi isegi mõttessegi. Magama suutsime iga õhtu jääda nii, et Kren oli meie keskel ja võtsime ta mõlemalt poolt kõvasti kaissu ja soojendasime nii üksteist, tekid ninani peale tõmmatud. Toas kandsime ka jopesid ja saapaid, põrandad olid jääkülmad ja ühes hotellis Kren hakkas iga kord nutma, kui vetsu pidi minema, sest seal oli lihtsalt jäine. No tõesti väga külm oli ja me ei saanud üldse aru, et kui neil siin nii külm on, miks nad ometi ei ole mingeid küttesüsteeme välja mõelnud ja kas nad tõesti istuvadki terve selle talveperioodi oma tünnide ääres ja soojendavad käsi…
Eelviimasel päeval oli järsku palju soojem. Vesihalli värvi asemel oli taevas sinine ja päike säras. Hommikusest jääkülma veega kätepesemisest halb tuju kadus sel hetkel, kui õue astusime. Ma pole iialgi tundnud, et ilm võiks niimoodi tuju mõjutada, uskumatu, kui palju rõõmu tegi see, et sai lõpuks ometi natuke soojust tunda. Ka viimasel päeval oli üsna soe ja tundus, et me sattusime sinna lihtsalt väga valel hetkel, kui ilm oli mingil kahtlasel põhjusel palju külmem, kui tavaliselt. Kui ka kogu see piirkond ja need linnad, kus ringi sõitsime, tundusid enne nii hallid ja kuidagi muserdatud, siis õnneks eelviimasel päeval muutusid meie arvamused kategooriliselt. Kõik oli hoopis säravam, kui eelmistel päevadel oli tundnud. Me lausa ei tundnud seda linna ära, kus olime viimased mitu päeva veetnud. Arutasime Kareliga mägedest tagasi tulles, et huvitav, mis linn see veel on, hoopis teistsugune ja me oleme vist sellest linnast üsna kaugel, kus meie hotell asus. Üllataval kombel keeras aga Chris sellel hetkel meie hotelli ette 😀 Me tõesti ei suutnud seda uskuda, kui palju üks ilus ilm võis kogu linna muuta.

Nagu alguses kirjutasin, pidime esialgu ühte eraldatud linna sõitma. See pidi tähendama umbes 8-tunnist rongisõitu… Arutasime veidi Kareliga ja mõtlesime, et ah, okei, teeme ära. Tundus küll veidi hirmutav Kreniga sellist teekonda läbida, aga rongisõit on vähemalt miljon korda parem kui bussisõit, nii et vast saame hakkama. Kui olime Yunnani juba kohale jõudnud, selgus aga, et rongid sinna külla ei sõidagi 😀 Ja alternatiiv oli umbes samapikk bussisõit. Ma ei tahtnud küll pirtsutada ja ma hullult põdesin selle pärast, kuidas Chris seda reisi sinna eraldatud külla ootas, aga ma ei suutnud lihtsalt sellega nõustuda. Ma vihkan bussisõitu ja no ma ei sõida sellega iialgi, kui mingitki valikut on. Kuna Yunnan on ka väga mägine piirkond, siis mägedes loksuvale bussihaisusele reisile mõeldes hakkas mul juba halb. Lisaks Kren… Ta ei suuda iialgi nii kaua paigal püsida. Kui rongis ja lennukis on vähemalt võimalus liikuda, siis bussis seda pole ja no me lihtsalt pidime ei ütlema. Ma ei saanud sellepärast öösel hästi magadagi ja üsna vara hommikul ärkasin üles, et googeldada ja midagi lähemal olevat leida, no pidi ju olema midagi põnevat ka paari sõidutunni kaugusel. Õnneks Abbyga Skypes rääkides leidsimegi kahepeale hunniku põnevaid kohti 🙂 Kui ütlesin, et muretsen sellepärast, et ega Chris pettunud pole, siis Abby ütles, et tema töö on teid kaitsta ja teile ägedaid kohti näidata ja sellepärast muretseda ei tohi. No ma proovisin 🙂

Kuna rongi- ja bussisõit jäid ära, rentisime auto ja hakkasime sellega mööda Yunnani ringi vurama. Esimesel täispikal päeval kulus selle auto saamiseks ja leidmiseks üsna palju aega ja nii me kuhugi kaugele enam sõita ei jõudnudki. Selle asemel viis Chris meid esmapilgul üsna uskumatuna näivasse kohta 😀

Nimelt läksime ühele rannapromenaadile, kus oli umbes miljon kajakat 😀 No okei, võib-olla ehk mitte nii palju, aga no tuhat küll. Ja seal oli nii palju inimesi… Ja kõik üritasid neid oma käe peale meelitada, neile süüa anda ja nendega koos pilti teha. Meie jaoks on kajakad pigem sellised tobedad linnud, kes kisavad kõvasti ja lasevad oma lärakaid igale poole 🙂 Aga kõik need inimesed olid tõelises vaimustuses. Ja mida kauem me seal olime, seda ägedamaks muutus kogu see vaatepilt ka meie jaoks 😀

Kren esialgu magas. Kui me ta üles ajasime, vaatas ta ikka üsna umbuskliku näoga kogu seda värki, mis seal toimus. Oli nagu äge, aga samas polnud ka… Aga tõeliselt ägedaks läks siis, kui Chris läks ja talle putkast kajatele mõeldud söögipaki ostis.

Ta oli no niii siiralt õnnelik ja vaimustuses, kui sai neile seda sööki visata ja kui kajakad seda ka kohe nokkima tulid. Ta plaksutas käsi ja hüppas ja naeris suure häälega 🙂 Kui üks pakk tühjaks sai, hakkas muidugi kohe uut norima ja Chris talle selle ka kohe ostis. Kolmanda muidugi ka… Krenil ikka veab siinolles täiega, me ise ei annaks ta soovidele kunagi niimoodi järele 😀 Oleme mitu korda mõelnud, et jumal tänatud, et nad vähemalt igast ta õhupalli- ja kommisoovist aru ei saa 🙂

Pärast kajakate söötmist läksime tegime ka ühe paadisõidu, saatmas kajakate kisa.

Ärge laske ennast järgmisest pildist ära petta. Kuna üsna jäine tuul puhus terve aja näkku, puhises Kren kurjalt pea terve sõiduaja ja üritas oma nägu Kareli jaki sisse ära peita. Tema jaoks on tuul vist kõige jubedam asi, mis üldse maailma on loodud. Selline nägu oli tal siis, kui lõpuks paadiretkelt tagasi jõudsime 😀

Järgmisel päeval külastasime Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluvat Kivimetsa (Shi Lin). Maa seest justkui välja kasvavad kõrged ja teravad kaljud meenutavad kohati puid, sellest ka selline nimi.

270 miljonit aastat tagasi oli kogu see ala vee all, siis hakkas vesi taanduma ja kujuneski välja selline müstiline paik. 1931. aastal tegi seal ringkäigu sel ajal Yunnani provintsi valitsenud kuberner mr Long Yun ja otsustas, et seda ilu peab ka lihtrahvaga jagama. Nii et sel ajal avati see ka külastajatele.

Lisaks puid meenutavatele kaljudele on seal ka palju koopaid ja inimeste poolt kivisse raiutud treppe, kus saab tõusta erinevatele kõrgustele, et seda ilu imetleda.

Tänu sellele, et me seekord väga palju päris üksi ei reisi, on meil ka erakordselt palju perepilte 😀 Tavaliselt ei ole lihtsalt kedagi eriti võtta, kes neid meist klõpsiks. Seekord on hea võimalust kasutada 🙂

Lisaks looduse kätetöö imetlemisele saab seal veel imetleda ka kohalike rahvatantse. Soovi korral ka ise kaasa tantsida. Neid soovijaid kusjuures jagus ja väga kihvt oli vaadata, kuidas suured grupid tantsuga ühinesid ja rõõmsalt kaasa vihtusid. Chris viis Kreni ka sinna ja Kren sai vist sel hetkel suuremaks tõmbenumbriks, kui need tantsijad seal. Nii palju pilte pole tast ilmselt kunagi varem klõpsitud ja keegi samal ajal sinna kaasa tantsima minna ka ei julgenud 😀 Kren küll seisis pigem paigal, kui tantsis, aga kihvt oli ikka. Nüüd me peame mitu korda päevas seda videot vaatama, kuidas ta seal seisab ja ise kiidab ta videot vaadates alati, kuidas Krennu ikka tantsis. Seda videot ma kahjuks teile hetkel näidata ei saa, siinse internetiga laeks see paar kuud ilmselt. Aga ma loodan, et Karelil on usinust meie reisist ka video kokku panna ja seal on see väike klipp kindlasti ka esindatud.

 

Kõigepealt näitas onu, kuidas pilli mängitakse
Siis võttis tädi tantsima
Ja kui Kren ise tantsida ei tahtnud, siis tädi natuke aitas kaasa 😀

 

Kivimetsast vaid umbes 30 kilomeetri kaugusel asuvad Jiuxiangi koopad. Kokku on seal umbes sada koobast, väiksemaid ja suuremaid ja kõik nad on kaunistatud ja valgustatud erivärviliste valgusvihkudega. Kogu ala kokku on umbes 200 ruutkilomeetrit. Varem me eriti mingeid koopaid külastanud ei olegi ja pean ütlema, et mulle jättis kõik see suursugusus üsna vägeva mulje. Juba sissepääs koobastesse oli nagu kuhugi muinasjutukoopa sisse minek.

Mida sügavamale liikusime, seda ilusamaks läks. Ja soojemaks. Kui muidu oli väljas ikka üsna jahe, siis järsku täitsa koopa sügavusse välja jõudes hakkas nii kuum, et koorisime omal päris mitu kihti riideid vähemaks. Kui alguses olin nende erinevat värvi valguste suhtes veidi kahtleval seisukohal, et kas on sellist diskot siia koobastesse ikka vaja, siis iga sealoldud hetkega hakkas see mulle millegipärast aina rohkem meeldima.

Me aina ronisime ja turnisime, üles ja alla ja alla ja üles. Lisaks sellele, et hing sellest paelaga kaelas oli, mõtlesime ka veel pidevalt, kui hullumeelne töö siin ikka on ära tehtud. Kõik need kividesse raiutud trepid koobaste sees, et meie seda ilu nautida saaks… Millegipärast me pidevalt mõtleme siin sellele, kui palju tööd on inimesed ikka suutnud ära teha ja et hiinlased on ikka üks töökas rahvas 😛

Et kõik veel võimsam ja müstilisem tunduks 🙂 , olid seal veel kosed…

… ja meile juba kevadisest Türgi reisist tuttavad astangud. Googeldasin veidi ja sain teada, et need on tekkinud lubjarikkast veest settimise teel.

No ikka väga ilus oli seal koobastes, tegelt ka 🙂 Soovitame soojalt külastada. Kui ise nendest sadadest treppidest käia ei jõua, siis seal oli veel selline teenus ka, et maksad raha ja 2 meest tassivad sind mööda treppe üles 😀 Istusid nagu trooni peal ja äärtest nad siis hoidsid ja aina lippasid. Vahepeal lõõtsutasid ka mõnes laiemas kohas 😀 Meid üritati mitu korda sinna peale kutsuda ja Kren väga tahtis minna, aga loobusime siiski seekord 😛

Eelviimasel päeval oli meil plaanis sõita kõrgele mägedesse. Me ei osanud sealt muud oodata, kui ehk ilusat vaadet… Päris täpselt ei teadnud, mida Chrisil meile plaanis näidata on. Aga sain sealt üllatuslikult ühe reisi suurima elamuse üldse.

Hakkasime sõitma. Kes eelmise aasta blogilugusid veel mäletab, siis seal vist Karel kirjutas, kui väga ma mägiseid teid “armastan” 😀 Aina paremale-vasakule-üles-alla ja nii umbes miljon korda järjest. Üsna ruttu hakkas mul sees veidi keerama. Kui muidu on Chris üsna tasane autojuht ehk siis eriti palju signaali ei lase, siis mägedes vist teisiti ei saa, igatahes iga sinka ja iga vonka ajal lasi ta kümneid kordi signaali. Krenile muidugi see väga meeldis, ta sai umbes 2500 korda küsida, et kes tegi tuut 😀 Võitlesin oma hakkankoheoksele-tundega ja vastasin talle umbes 1000 korda, et onu Chris tegi ja seletasin, miks seda vaja on. Millegipärast umbes 1001. korra järel hakkasid vastused muutuma aina iroonilisemaks ja onu tegi tuut sellepärast, et auto kinni pidada, et Kren maha panna või sellepärast, et onu ei suuda enam kuulata, kuidas Kren kogu aeg muliseb 😛 Läksime oma vastustega vist aina kurjemaks ja lõpuks Kren solvus vist elus esimest korda – keeras mulle selja ja vahtis tükk aega vaikides aknast välja. Pika minupoolse silitamise peale ta siiski õnneks leebus ja nihkus mulle aina lähemale… et siis järsku küsida: “Emme, a kes tegi piip?” 😀

Järsku ütles Karel, et ma aknast välja vaataks. Mul jäi vist ausõna hing kinni… Seal olid terrasspõllud! Terved mäenõlvad täis terrasspõlde!

Juba enne reisile tulekut rääkisime Abbyle, et me väga sooviks neid terrasspõlde näha. Kuna pidime sinna eraldatud külla minema ja sealkandis pidi neid olema, siis esialgu oligi plaan selline, et seal õnnestub neid näha. Aga sinnaminek jäi meil ju ära… Olin juba mõtetes leppinud, et meil jäävad need nägemata ja omaarust nagu väga kurb ei olnudki. Aga kui nad mu silme ees järsku olid ja ma neid nägin… Ma ei tea, miks need mulle nii mõjusid, aga see oli kuidagi nii võimas vaatepilt, kogu mu mägede teedest tingitud halb enesetunne läks kohe üle ja asendus apppppiiiiiikuivingeeeeeseeeon-keeramisega. Mul lihtsalt tahtsid pisarad silma tulla, see vaatepilt oli lihtsalt nii üllatav ja võimas ja ma mõtlesin aina, kui palju inimesed on nende loomiseks vaeva pidanud nägema ja see kõik kokku oli midagi sellist, mida mul on raske sõnadesse panna.

Ja me sõitsime aina kõrgemale ja kõrgemale, olime juba pilvedest kõrgemal ja ikka kohtasime oma teekonnal uusi külasid ja inimesi, kes seal elasid. Elasid sellises kohas… Elasid pilvedest kõrgemal… Ja nägid iga päev sellist vaatepilti, mis mind oli hetk tagasi nii vapustanud ja elatusid sellest, mida nad seal põldudel kasvatasid. Sealt tulles pidin oma mõtteid kohe kuhugi jagama ja tegin seda Facebookis. Kopeerin selle ka siia, sest seal olid jagatud kõik mu kõige vahetumad ja värskemad tunded.

Täna sõitsime väga kõrgele mägedesse, et näha terrasspõlde. Meie taustal mõned neist paistavadki… aga ainult mõned.
Tegelikult oli see vaatepilt lihtsalt midagi nii võrratut, et seda on raske kirjeldada. Sajad ja sajad kõrguvad terrassid ja inimesed nende peal tööd tegemas. Kõik need pilvepiiril asuvad väikesed külakesed seal põldude vahepeal, millest me läbi sõitsime – pisikesed kriimude nägudega põnnid mängimas teetolmus, suuremad lapsed koolist mäkke üles kodu poole rühkimas, vanad teede ääres istuvad naised, kellel oli näos iga eluaasta kohta vähemalt viis kortsu, maamehed eeslite ja härgadega sõitmas ja suurte kandamitega naised põldudelt tulemas ja sinna minemas. Kõik see kokku oli midagi nii võimsat ja maailmapilti avardavat, et seda on sõnadesse raske panna. Kui erinevalt elavad inimesed maailmas ja kuidas meil sellest omaenese väikses maailmas elades aimugi pole. Kõik need pildid jäävad mu silme ette veel pikaks ajaks. Kui tänulik ma olen, et ma saan seda siin näha ja kogeda… Ja kui tänulik selle elu eest, mida just mina elan.

Ma tundsin seal vist esimest korda, kui võimas asi on tegelikult reisimine ja kui palju see võib maailmapilti avardada. Ma vist mõtlen sellele mägedes käigule siiani pea iga päev, see oli minu jaoks tõeline reisi tipphetk ja ilmselt jääb ka selleks.

Siis oligi meil aeg Yunnanist lahkuda. Edasi pidime liikuma üksi, Chris sõitis Shenzheni tagasi ja meie läksime edasi Pekingisse. Kui hakkasime lennujaama poole sõitma, selgus umbes 45-minutilise sõitmise järel, et üks sild on mägedes lihtsalt kinni pandud ja sealt edasi ei pääse. Ainuke võimalus oli sõita tagasi ja valida linnast väljumiseks mõni teine tee. Muidugi juhtuvad sellised asjad alati siis, kui on vaja lennuki peale jõuda 😀 See oli üks uskumatu sõit… Aeg aina tiksus ja meil oli juba üsna kiire. Olen mitu korda kiitnud seda, et Chris on väga hea ja rahulik autojuht, seekord näitas ta oma oskuseid siis hoopis teise külje pealt. Suurema osa ajast üritasin ma kõrvalaknast välja vaadata, et mitte näha spidomeetri näitu ja seda, kuidas ta 120-130ga autode vahel laveerib 😀 Kui Karel oleks sellel hetkel roolis olnud, siis oleks ma vist mitu korda karjatanud, et mis tal ometi arus on 🙂 Kusjuures pea terve aja saatsid meid terrasspõllud. Kuigi olime tulnud sama teed, siis tulemise päeval oli nii tihe udu, et ette oli näha kohati vaid umbes 10 meetrit ja looduse imetlemisest ei tulnud siis midagi välja. Seda suurem see üllatus muidugi sellel kõrgel mägedes sõitmise päeval oli.

Lennujaama jõudsime täiesti õigel ajal ja piisava varuga. Nii et saab ka Hiinas kiiresti sõita, kui väga vaja on 😀

Shenzhen

Teatavasti oli meie reisi Hiina-osa esimene peatuspaik linn nimega Shenzhen. Seal elavad kõik meie Hiina-tuttavad ning meie õnneks piirneb see vahetult Hong Kongiga.

Veel 1979. aastal oli Shenzheni puhul tegemist 30 000 elanikuga Hiina mõistes kalurikülaga, aga tänasel päeval on see juba üle 10 miljoni elanikuga üks maailma kiiremini kasvavaid linnu. Siin asub enamus Hiina elektroonikatööstusest ja ma arvan, et ei pane väga mööda, kui pakun, et iga lugeja kodus leidub mingi vidin, mis just siit pärit.

Nagu Hiinale kohane, on ka siin vahemaad pikad ning liiklusega on probleeme. Kõik põhimaanteed on Euroopalikult korralikud ja igas sõidusuunas enamasti vähemalt 4-realised, kuid sellegi poolest läheb ühest punktist teise jõudmiseks (olenemata asukohast) vähemalt tund 🙂

Omapäi ringi kooserdades Shenzhen lääne turistile eriti midagi ei paku. Kõik on väga laiali, keelebarjäär segab (99,99% siltidest on ainult hiina keeles ning rääkimisega on lood veel halvemad) ning maailma kõige ilusama linna tiitlit ta ka just ei võida 🙂

Aga meie õnneks siin üht-teist ikka leidub ning mis peamine – meil on tuttavad ees! Järgnevalt siis lähemalt mõningatest meie poolt külastatud kohtadest.

 Splendid China & China Folk Culture Villages

Kõigepealt viidi meid siis siia hiigelsuurde parki. Siia olid kokku kuhjatud kõik peamised Hiina vaatamisväärsused ning tehtud neist kas elusuuruses või vähendatud koopiad. Lisaks erinevate Hiina rahvakildude elu-olu kujutavad külad.
Just siin pargis selgus veel üks tarkusetera hiinlaste kohta – kui nad juba midagi suuremat ette võtavad, siis teevad nad selle umbes 3 korda suuremaks, kui lääne inimesed teeks. Ning detailsuses ei saa me ka neile kuidagi vastu. Kui igasugustest loomaparkidest oleme üsna väsinud ja väga sinna vist enam ei kipu, siis sellistest parkidest ei ütle kunagi ära. Väga põnev ja teistsugune ja sellist juba igast teisest maailma otsast ei leia. Ühtegi nö päris asja sealt küll ei leia, nagu päriselt nendele rahvastele kuulunud asju või kohale transporditud maju, kõik on spetsiaalselt selle pargi jaoks ehitatud, aga põnev ikka.

Mul oli seal ringi jalutades lihtsalt suu lahti. Lihtsalt tohutult suur ala. Ning iga ruutmeeter sellest on sisustatud ja läbi mõeldud. Detailideni. Ei mingeid mujalt Aasiast tuttavaid rippuvaid kaableid ega kulumise jälgi.

Kogu pargiga tutvumine oleks vajanud ehk 3 päeva. Meil oli 4 tundi, kuna selleks päevaks olid meil veel mõned plaanid. Kahju oli natuke, hullult oleks tahtnud seal veidi veel ringi vaadata, aga mis teha.

Transpordi peale oli ka mõeldud. Antud rong oli vaid üks maeiteakuimitmest võimalusest.
Aga Krenile meeldivad rongid, nii et mis meil neist teistest, eksole, ilma rongisõiduta ta nõus lahkuma ei olnud 🙂
“Tuule ja vihma sild” on unikaalne sild mille leiutas Dongi rahvakild. Selle all puhati või otsiti kaitset vihma ja tuule eest. Kutsuti ka “Lillede sillaks”, kuna sellel käisid noored kohtamas.
Kren oma nänniga, mingi Hiina mänguasi, mis vahetab ise pilte.
Yunnani kivimetsa koopia. 1:1 skaalal! Mitu aastat nad võisid seda nikerdada? 🙂
Tänaseks on meil ka originaal nähtud, sellest juba järgmises postituses.

 

Yao rahvakillu esindaja. Neid on Hiinas umbes 2,6 miljonit ja neil on oma keel ning religioon.
Selliseid erinevate killukeste majasid oli seal väga palju, tihti istus maja ees ka mõni rahvusrõivaid kandev mees või naine, kes mängis pilli, tegi käsitööd või kutsus niisama lähemalt vaatama.
Tuhande käe ja silma Guishan Guanyin. Originaal on 99 meetriga maailma suuruselt 7. skulptuur. See siin oli natuke väiksem.
Järsku kutsuti meid paadisõidule, nii et me päris aru ei saanud, mis värk sellega on. Mingi show pidi olema… Ja siis järsku selgus, et tutvustatakse kohalikke pulmakombeid 🙂 Oleks huvitav olnud tutvustavat teksti ka kõrvale kuulata, paljud asjad jäid segaseks. Aga põnev oli ikka.
Kren sai ka osa võtta.
Krenile meeldib väga, kui me teda igasuguste kujude juures pildistame. Teda kohe tõmbab sinna ja nii on meil Krenist pilte kümnete kujude juures. Need olid ka ilmselgelt väga põnevad.
Mütsid meeldivad talle ka 🙂 Neid meisterdati seal koha peal ja sai tahtmise korral ka kaasa osta.

Lisaks oli seal veel näiteks vähendatud mõõtudega Hiina müür, erinevad etendused ja miskõikveel. Õnneks saime rongiga suuremale osale tiiru peale teha, aga mõtlesime, et jõuame sinna veel hiljem tagasi ja nii jäid pildid tegemata. Kahjuks ei jõudnud… Ja kahjuks oli meil meid sinna parki viinud teise äripartneriga keelebarjäär nii suur, et ta ei saanud aru ka, et me sinna poole ka kindlasti veelkorra jõuda tahaks. Kui ühes ringikujulises hoones küsisime, kas ikka Hiina müüri juurde ka veel jõuame, hakkas ta naerma ja ütles, et no-no, see ei ole siin praegu Hiina müür. Nohhjahh 🙂 Vähemalt on meil plaanis päris Hiina müür ära näha, proovime siis selle koopia pärast mitte nii kurvad olla.

Rose Beach ehk Roosirand

Kohe peale eelmise pargi külastust otsustati, et meid peab ikka randa ka viima. Päikeseloojanguni oli küll vaid poolteist tundi aega, aga me ei hakanud viisakusest ära ka ütlema 🙂

Nagu Shenzhenile kohane, jõudsimegi umbes tunni pärast üle mägede ja orgude kohale. See, et Hiinas igale poole ligi pääsemiseks pileti peab ostma, ei pane meid enam eriti imestama. Aga et ka randa, see tundus siiski natuke imelik.

Rand ise oli nagu rand ikka – palju liiva ja vett. Lisaks sellele ilus haljastus ja palju roose ning imelikke platvorme. Aga midagi oli natuke teistmoodi. Eks vaadake ise 🙂

Seal oli umbes sada värskelt abiellunud paari!
Või 150? Igas suunas, kuhu vaatasime, oli neid tõesti kümnete kaupa.
Tihe rebimine käis, kes kus pildistada saab. Tihti ootasid paarid järjekorras, et just kindlasti ka selles kindlas kohas pilti teha.

Väidetavalt pidid pea kõik Shenzheni paarid siin rannas pulmade paiku pildistamas käima. Ja arvestades linna suurust, on neid paare palju ning rannas kisub kitsaks. Kuna Kadrile on see pulmapildistamise teema veidi tuttav, siis ta aina ohhetas ja ahhetas ja ütles, et ei suuda sellist pilti lihtsalt uskuda. Eks neid ilmselt päikeseloojangu ajaks sätib sinna rohkem, aga kindlasti külastatakse seda ka päeval ja neid paare võib sealt ühe päeva jooksul läbi käia vist mitusada. Ujumine seal vist hästi välja ei tuleks – läksin huvi pärast jalgupidi korraks vette, et soojust kontrollida, aga umbes 2 sekundi pärast paluti viisakalt taustalt ära minna 🙂 Igatahes väga põnev oli näha pulmapildistamist ka sellise külje pealt, huvitav, mitme kuu jooksul Eestis nii palju paare abiellub, kui sealt ühe päevaga läbi käib…

Hongfa tempel

Ühel hea päeval (peale tuttavat tunniajast sõitu) leidsime end järjekordselt piletimüügiputka eest. Ja putka taga laiutas üks hiigelsuur, roheline ja mägine park (nagu hiljem selgus, siis tegelikult hoopis botaanikaaed). Peale paarinädalast suurlinna(de)-elu tundus see mõte päris hea. Ja oligi – värske õhk ja peaaegu nagu metsas. Aga meie tegelik sihtmärk oli mujal, väidetavalt pidavat siin kusagil mäe otsas üks tempel asuma.
Saimegi peagi suuna kätte ning asusime mäest üles poole sõitma. Läbi õnne sai ka auto pargitud ning teekond jätkus jalgsi. Ikka mäest üles, seltskonnaga, kus viiest liikmest 2 rasedad ja 1 laps 🙂

Õnneks meil siin veab ja Kreni eriti ise tassima ei pea, pigem käib võitlus, et kes teda kukile saab võtta või kes käest kinni hoida 😀 Meile sobib väga hästi, ta kaalub juba päris palju…

Aga üles me jõudsime ja asi tasus ennast ära. Tegemist on siis Buddha templikompleksiga, mida külastavad nii turistid kui ka budistid (viimaseid tundus seal küll rohkem olevat). Väidetavalt elab seal ka 200 munka ning nende 105-aastane juht.

Lähemale jõudes avanes lummav vaatepilt
Kes endale õnne tahtsid süütasid selle katuse all 3 viirukit ..
Ja tegid siin midagi sellist.
Krenile jagati õpetussõnu, kuidas õigesti käituda 🙂
Tegime sellest vaatest vähemalt 20 pilti ja mõned videod ka otsa…
Enne lahkumist tekkis millegipärast kange tahtmine jalgu puhata. Ehk siis järsku hakkas hull padukas pihta, kõik ujus. Vihmavarje meil loomulikult polnud… Ehk siis saime tükk aega katuse all juttu ajada.

Ja lõpetuseks veel üks minu tehtud “kunstipilt”, mis tehtud hoopis teisel päeval ja teises kohas. Nimelt oli meil vaja peale šoppamist aega parajaks teha ja läksime lähedalasuvasse ülikooli spordihoone parki. Spordihoone ise oli jälle Hiinalikult hiiglaslik, nagu ka selle ümber laiuv park. Aga päike paistis, linnud laulsid ning ümber oli kõik vaikne ja rahulik – väga mõnus. Eriti arvestades, et ümberringi kõrghooned, meeletult palju autosid ja 10 miljonit inimest 🙂