Shenzhen

Teatavasti oli meie reisi Hiina-osa esimene peatuspaik linn nimega Shenzhen. Seal elavad kõik meie Hiina-tuttavad ning meie õnneks piirneb see vahetult Hong Kongiga.

Veel 1979. aastal oli Shenzheni puhul tegemist 30 000 elanikuga Hiina mõistes kalurikülaga, aga tänasel päeval on see juba üle 10 miljoni elanikuga üks maailma kiiremini kasvavaid linnu. Siin asub enamus Hiina elektroonikatööstusest ja ma arvan, et ei pane väga mööda, kui pakun, et iga lugeja kodus leidub mingi vidin, mis just siit pärit.

Nagu Hiinale kohane, on ka siin vahemaad pikad ning liiklusega on probleeme. Kõik põhimaanteed on Euroopalikult korralikud ja igas sõidusuunas enamasti vähemalt 4-realised, kuid sellegi poolest läheb ühest punktist teise jõudmiseks (olenemata asukohast) vähemalt tund 🙂

Omapäi ringi kooserdades Shenzhen lääne turistile eriti midagi ei paku. Kõik on väga laiali, keelebarjäär segab (99,99% siltidest on ainult hiina keeles ning rääkimisega on lood veel halvemad) ning maailma kõige ilusama linna tiitlit ta ka just ei võida 🙂

Aga meie õnneks siin üht-teist ikka leidub ning mis peamine – meil on tuttavad ees! Järgnevalt siis lähemalt mõningatest meie poolt külastatud kohtadest.

 Splendid China & China Folk Culture Villages

Kõigepealt viidi meid siis siia hiigelsuurde parki. Siia olid kokku kuhjatud kõik peamised Hiina vaatamisväärsused ning tehtud neist kas elusuuruses või vähendatud koopiad. Lisaks erinevate Hiina rahvakildude elu-olu kujutavad külad.
Just siin pargis selgus veel üks tarkusetera hiinlaste kohta – kui nad juba midagi suuremat ette võtavad, siis teevad nad selle umbes 3 korda suuremaks, kui lääne inimesed teeks. Ning detailsuses ei saa me ka neile kuidagi vastu. Kui igasugustest loomaparkidest oleme üsna väsinud ja väga sinna vist enam ei kipu, siis sellistest parkidest ei ütle kunagi ära. Väga põnev ja teistsugune ja sellist juba igast teisest maailma otsast ei leia. Ühtegi nö päris asja sealt küll ei leia, nagu päriselt nendele rahvastele kuulunud asju või kohale transporditud maju, kõik on spetsiaalselt selle pargi jaoks ehitatud, aga põnev ikka.

Mul oli seal ringi jalutades lihtsalt suu lahti. Lihtsalt tohutult suur ala. Ning iga ruutmeeter sellest on sisustatud ja läbi mõeldud. Detailideni. Ei mingeid mujalt Aasiast tuttavaid rippuvaid kaableid ega kulumise jälgi.

Kogu pargiga tutvumine oleks vajanud ehk 3 päeva. Meil oli 4 tundi, kuna selleks päevaks olid meil veel mõned plaanid. Kahju oli natuke, hullult oleks tahtnud seal veidi veel ringi vaadata, aga mis teha.

Transpordi peale oli ka mõeldud. Antud rong oli vaid üks maeiteakuimitmest võimalusest.
Aga Krenile meeldivad rongid, nii et mis meil neist teistest, eksole, ilma rongisõiduta ta nõus lahkuma ei olnud 🙂
“Tuule ja vihma sild” on unikaalne sild mille leiutas Dongi rahvakild. Selle all puhati või otsiti kaitset vihma ja tuule eest. Kutsuti ka “Lillede sillaks”, kuna sellel käisid noored kohtamas.
Kren oma nänniga, mingi Hiina mänguasi, mis vahetab ise pilte.
Yunnani kivimetsa koopia. 1:1 skaalal! Mitu aastat nad võisid seda nikerdada? 🙂
Tänaseks on meil ka originaal nähtud, sellest juba järgmises postituses.

 

Yao rahvakillu esindaja. Neid on Hiinas umbes 2,6 miljonit ja neil on oma keel ning religioon.
Selliseid erinevate killukeste majasid oli seal väga palju, tihti istus maja ees ka mõni rahvusrõivaid kandev mees või naine, kes mängis pilli, tegi käsitööd või kutsus niisama lähemalt vaatama.
Tuhande käe ja silma Guishan Guanyin. Originaal on 99 meetriga maailma suuruselt 7. skulptuur. See siin oli natuke väiksem.
Järsku kutsuti meid paadisõidule, nii et me päris aru ei saanud, mis värk sellega on. Mingi show pidi olema… Ja siis järsku selgus, et tutvustatakse kohalikke pulmakombeid 🙂 Oleks huvitav olnud tutvustavat teksti ka kõrvale kuulata, paljud asjad jäid segaseks. Aga põnev oli ikka.
Kren sai ka osa võtta.
Krenile meeldib väga, kui me teda igasuguste kujude juures pildistame. Teda kohe tõmbab sinna ja nii on meil Krenist pilte kümnete kujude juures. Need olid ka ilmselgelt väga põnevad.
Mütsid meeldivad talle ka 🙂 Neid meisterdati seal koha peal ja sai tahtmise korral ka kaasa osta.

Lisaks oli seal veel näiteks vähendatud mõõtudega Hiina müür, erinevad etendused ja miskõikveel. Õnneks saime rongiga suuremale osale tiiru peale teha, aga mõtlesime, et jõuame sinna veel hiljem tagasi ja nii jäid pildid tegemata. Kahjuks ei jõudnud… Ja kahjuks oli meil meid sinna parki viinud teise äripartneriga keelebarjäär nii suur, et ta ei saanud aru ka, et me sinna poole ka kindlasti veelkorra jõuda tahaks. Kui ühes ringikujulises hoones küsisime, kas ikka Hiina müüri juurde ka veel jõuame, hakkas ta naerma ja ütles, et no-no, see ei ole siin praegu Hiina müür. Nohhjahh 🙂 Vähemalt on meil plaanis päris Hiina müür ära näha, proovime siis selle koopia pärast mitte nii kurvad olla.

Rose Beach ehk Roosirand

Kohe peale eelmise pargi külastust otsustati, et meid peab ikka randa ka viima. Päikeseloojanguni oli küll vaid poolteist tundi aega, aga me ei hakanud viisakusest ära ka ütlema 🙂

Nagu Shenzhenile kohane, jõudsimegi umbes tunni pärast üle mägede ja orgude kohale. See, et Hiinas igale poole ligi pääsemiseks pileti peab ostma, ei pane meid enam eriti imestama. Aga et ka randa, see tundus siiski natuke imelik.

Rand ise oli nagu rand ikka – palju liiva ja vett. Lisaks sellele ilus haljastus ja palju roose ning imelikke platvorme. Aga midagi oli natuke teistmoodi. Eks vaadake ise 🙂

Seal oli umbes sada värskelt abiellunud paari!
Või 150? Igas suunas, kuhu vaatasime, oli neid tõesti kümnete kaupa.
Tihe rebimine käis, kes kus pildistada saab. Tihti ootasid paarid järjekorras, et just kindlasti ka selles kindlas kohas pilti teha.

Väidetavalt pidid pea kõik Shenzheni paarid siin rannas pulmade paiku pildistamas käima. Ja arvestades linna suurust, on neid paare palju ning rannas kisub kitsaks. Kuna Kadrile on see pulmapildistamise teema veidi tuttav, siis ta aina ohhetas ja ahhetas ja ütles, et ei suuda sellist pilti lihtsalt uskuda. Eks neid ilmselt päikeseloojangu ajaks sätib sinna rohkem, aga kindlasti külastatakse seda ka päeval ja neid paare võib sealt ühe päeva jooksul läbi käia vist mitusada. Ujumine seal vist hästi välja ei tuleks – läksin huvi pärast jalgupidi korraks vette, et soojust kontrollida, aga umbes 2 sekundi pärast paluti viisakalt taustalt ära minna 🙂 Igatahes väga põnev oli näha pulmapildistamist ka sellise külje pealt, huvitav, mitme kuu jooksul Eestis nii palju paare abiellub, kui sealt ühe päevaga läbi käib…

Hongfa tempel

Ühel hea päeval (peale tuttavat tunniajast sõitu) leidsime end järjekordselt piletimüügiputka eest. Ja putka taga laiutas üks hiigelsuur, roheline ja mägine park (nagu hiljem selgus, siis tegelikult hoopis botaanikaaed). Peale paarinädalast suurlinna(de)-elu tundus see mõte päris hea. Ja oligi – värske õhk ja peaaegu nagu metsas. Aga meie tegelik sihtmärk oli mujal, väidetavalt pidavat siin kusagil mäe otsas üks tempel asuma.
Saimegi peagi suuna kätte ning asusime mäest üles poole sõitma. Läbi õnne sai ka auto pargitud ning teekond jätkus jalgsi. Ikka mäest üles, seltskonnaga, kus viiest liikmest 2 rasedad ja 1 laps 🙂

Õnneks meil siin veab ja Kreni eriti ise tassima ei pea, pigem käib võitlus, et kes teda kukile saab võtta või kes käest kinni hoida 😀 Meile sobib väga hästi, ta kaalub juba päris palju…

Aga üles me jõudsime ja asi tasus ennast ära. Tegemist on siis Buddha templikompleksiga, mida külastavad nii turistid kui ka budistid (viimaseid tundus seal küll rohkem olevat). Väidetavalt elab seal ka 200 munka ning nende 105-aastane juht.

Lähemale jõudes avanes lummav vaatepilt
Kes endale õnne tahtsid süütasid selle katuse all 3 viirukit ..
Ja tegid siin midagi sellist.
Krenile jagati õpetussõnu, kuidas õigesti käituda 🙂
Tegime sellest vaatest vähemalt 20 pilti ja mõned videod ka otsa…
Enne lahkumist tekkis millegipärast kange tahtmine jalgu puhata. Ehk siis järsku hakkas hull padukas pihta, kõik ujus. Vihmavarje meil loomulikult polnud… Ehk siis saime tükk aega katuse all juttu ajada.

Ja lõpetuseks veel üks minu tehtud “kunstipilt”, mis tehtud hoopis teisel päeval ja teises kohas. Nimelt oli meil vaja peale šoppamist aega parajaks teha ja läksime lähedalasuvasse ülikooli spordihoone parki. Spordihoone ise oli jälle Hiinalikult hiiglaslik, nagu ka selle ümber laiuv park. Aga päike paistis, linnud laulsid ning ümber oli kõik vaikne ja rahulik – väga mõnus. Eriti arvestades, et ümberringi kõrghooned, meeletult palju autosid ja 10 miljonit inimest 🙂