Yunnan

Shenzhenist edasi viis reis meid Yunnani provintsi. Juba kodus, kui uurisime, milliseid kohti Hiinas külastada võiks, sattusime päris mitmele artiklile ja blogipostitusele, kus soovitati külastada just Yunnani. Meie suureks rõõmuks pakkusid selle välja ka Abby ja Chris. Kuna Abby oma raseduse tõttu enam lennata ei saanud, tuli meiega kaasa vaid Chris, üksi poleks nad julgenud meid sinna lubada ja tagantjärele mõeldes on meil selle üle ka väga hea meel. Ei kujuta ette, kuidas oleksime ise nii suuri vahemaid läbinud, sest autoga me siin ju sõita ei tohi… Ju siis busside ja rongidega, aga no autoga oli ikka tunduvalt mugavam 🙂

Yunnani hinnatakse selle poolest, et see on looduse poolest Hiina kõige mitmekesisem piirkond, pakkudes fotograafidele ja niisama huvilistele tõelist silmailu. Lisaks elab seal väga suur hulk Hiina vähemusrahvustest, kes räägivad oma murretes ja kannavad igapäevaselt oma rahvariideid. Kõlab kui tõeline pärl. Nii välismaistele kui ka kohalikele turistidele. Lisaks pidi Yunnan olema igavese kevade provints, kus pole liiga palav ega liiga külm. Ka Chris oli väga elevil, kuna ta on külastanud Hiinas vaid kahte provintsi – seda, kust ta pärit on ja seda, kus ta nüüd elab. Abby rääkis, kuidas Chris ootab nii seda puhast maaõhku, mida Shenzhenist leida on võimatu ja kuna pidime eraldatud külla sõitma, siis ka seda vaikust ja rahu, mida Shenzhenist samuti eriti ei leia. Meid natuke hirmutas see, et Chris sõnagi inglise keelt ei räägi 😀 Aga lootsime, et saame vast ikka hakkama. Õnneks selgus, et ta ikka natukene räägib küll, kui vaja on, lihtsalt kui Abby kogu aeg silmapiiril oli, sai kõik jutud läbi tema paremini ära aetud. See oli meile tõeliseks kergenduseks, et ta ikka aru sai, kui me näiteks vetsu minna tahtsime 😀

Shenzhenist Yunnani oli maa üsna lühike, nende sõnul. Meie kujutame ette lühikest sõitu nii, et no näiteks Tartust Võrru. Tegelikult tähendas see lühike sõit seda, et pidime lennukiga lendama veidi üle 2 tunni 🙂 Ega see nüüd eriti pikk lennureis tõesti ei olnud, aga kui mõelda, et Tallinnast Stockholmi lendab umbes tunnikese, siis… 😀 Täitsa huvitav on tihti see, kuidas mõistavad maailmaasju inimesed, kes on vastavalt kas maailma ühest väikseimast ja maailma ühest suurimast riigist pärit 🙂

Yunnani jõudsime hilisõhtul. Kui Chrisile kohvrisse asju kokku pandi, kergitasime natuke kulmu, kui talvejope ka kaasa pakiti. Abby ütles, et ärgu me muretsegu, meie jaoks on seal kindlasti hästi soe 😀 Seega läksime sinna üsna samamoodi, nagu olime olnud Shenzhenis – plätudega ja poolpikkade pükstega. Jahe tuulehoog puhus meile näkku, kui lennujaamast välja astusime. Sooja oli umbes 15 kraadi ja polnud väga hull, aga no midagi oleks peale tahtnud visata küll. Lohutasime ennast sellega, et nii hilja on ja küll päeval on palju soojem.
Järgmisel hommikul ärgates oli väljas 6 kraadi sooja! Kuna meie järgmine sihtkoht oli Peking, kus pidigi üsna külm olema, olid meil paksemad jakid ikka kaasas ja saime need õnneks selga panna, aga üsna arusaamatu oli see küll. Mis igavene kevad? See oli puhas talv! Mida päev edasi, seda vähemaks kraadid kahanesid, mõni päev oli lausa 3 kraadi. Seal olles tundus, et ainult meie saame sellest aru, et räigelt külm on ja me ei mõistnud üldse kohalike käitumist. Näiteks olid absoluutselt kõikidel söögikohtadel, hotellidel, poodidel jne alati uksed-aknad pärani lahti, nii et seal sees oli tihtilugu isegi veel külmem, kui väljas, sest tuul tõmbas igast avatud august. Me arutasime Kareliga iga päev, et miks nad ometi aknaid-uksi kinni ei pane? Selline tunne oli, et peaks eestlasena neile natuke selgitama, kuidas meil talvel elatakse ja hoitakse aknaid nii tihedalt kinni, kui võimalik 😀 Hotellide valvelaudades istujad lõdisesid oma paksude jopede sees, tihti oli neil kõrval soojenduseks mõni tünn, kus hõõguvad söed sees. Ja muud soojustust siin praktiliselt polnudki! Hotellides, kus peatusime, olid küll mingid konditsioneerilaadsed asjad seina peal, aga sooja nad praktiliselt ei puhunudki ja no ikka tõeliselt külm oli. Kui me tihti üritame Kreni kuhugi mujale magama sokutada, no diivanile vms, sest ta on nii suur laiutaja ja topib oma jalgu meile aina näkku 😀 , siis seal ei tulnud see kordagi isegi mõttessegi. Magama suutsime iga õhtu jääda nii, et Kren oli meie keskel ja võtsime ta mõlemalt poolt kõvasti kaissu ja soojendasime nii üksteist, tekid ninani peale tõmmatud. Toas kandsime ka jopesid ja saapaid, põrandad olid jääkülmad ja ühes hotellis Kren hakkas iga kord nutma, kui vetsu pidi minema, sest seal oli lihtsalt jäine. No tõesti väga külm oli ja me ei saanud üldse aru, et kui neil siin nii külm on, miks nad ometi ei ole mingeid küttesüsteeme välja mõelnud ja kas nad tõesti istuvadki terve selle talveperioodi oma tünnide ääres ja soojendavad käsi…
Eelviimasel päeval oli järsku palju soojem. Vesihalli värvi asemel oli taevas sinine ja päike säras. Hommikusest jääkülma veega kätepesemisest halb tuju kadus sel hetkel, kui õue astusime. Ma pole iialgi tundnud, et ilm võiks niimoodi tuju mõjutada, uskumatu, kui palju rõõmu tegi see, et sai lõpuks ometi natuke soojust tunda. Ka viimasel päeval oli üsna soe ja tundus, et me sattusime sinna lihtsalt väga valel hetkel, kui ilm oli mingil kahtlasel põhjusel palju külmem, kui tavaliselt. Kui ka kogu see piirkond ja need linnad, kus ringi sõitsime, tundusid enne nii hallid ja kuidagi muserdatud, siis õnneks eelviimasel päeval muutusid meie arvamused kategooriliselt. Kõik oli hoopis säravam, kui eelmistel päevadel oli tundnud. Me lausa ei tundnud seda linna ära, kus olime viimased mitu päeva veetnud. Arutasime Kareliga mägedest tagasi tulles, et huvitav, mis linn see veel on, hoopis teistsugune ja me oleme vist sellest linnast üsna kaugel, kus meie hotell asus. Üllataval kombel keeras aga Chris sellel hetkel meie hotelli ette 😀 Me tõesti ei suutnud seda uskuda, kui palju üks ilus ilm võis kogu linna muuta.

Nagu alguses kirjutasin, pidime esialgu ühte eraldatud linna sõitma. See pidi tähendama umbes 8-tunnist rongisõitu… Arutasime veidi Kareliga ja mõtlesime, et ah, okei, teeme ära. Tundus küll veidi hirmutav Kreniga sellist teekonda läbida, aga rongisõit on vähemalt miljon korda parem kui bussisõit, nii et vast saame hakkama. Kui olime Yunnani juba kohale jõudnud, selgus aga, et rongid sinna külla ei sõidagi 😀 Ja alternatiiv oli umbes samapikk bussisõit. Ma ei tahtnud küll pirtsutada ja ma hullult põdesin selle pärast, kuidas Chris seda reisi sinna eraldatud külla ootas, aga ma ei suutnud lihtsalt sellega nõustuda. Ma vihkan bussisõitu ja no ma ei sõida sellega iialgi, kui mingitki valikut on. Kuna Yunnan on ka väga mägine piirkond, siis mägedes loksuvale bussihaisusele reisile mõeldes hakkas mul juba halb. Lisaks Kren… Ta ei suuda iialgi nii kaua paigal püsida. Kui rongis ja lennukis on vähemalt võimalus liikuda, siis bussis seda pole ja no me lihtsalt pidime ei ütlema. Ma ei saanud sellepärast öösel hästi magadagi ja üsna vara hommikul ärkasin üles, et googeldada ja midagi lähemal olevat leida, no pidi ju olema midagi põnevat ka paari sõidutunni kaugusel. Õnneks Abbyga Skypes rääkides leidsimegi kahepeale hunniku põnevaid kohti 🙂 Kui ütlesin, et muretsen sellepärast, et ega Chris pettunud pole, siis Abby ütles, et tema töö on teid kaitsta ja teile ägedaid kohti näidata ja sellepärast muretseda ei tohi. No ma proovisin 🙂

Kuna rongi- ja bussisõit jäid ära, rentisime auto ja hakkasime sellega mööda Yunnani ringi vurama. Esimesel täispikal päeval kulus selle auto saamiseks ja leidmiseks üsna palju aega ja nii me kuhugi kaugele enam sõita ei jõudnudki. Selle asemel viis Chris meid esmapilgul üsna uskumatuna näivasse kohta 😀

Nimelt läksime ühele rannapromenaadile, kus oli umbes miljon kajakat 😀 No okei, võib-olla ehk mitte nii palju, aga no tuhat küll. Ja seal oli nii palju inimesi… Ja kõik üritasid neid oma käe peale meelitada, neile süüa anda ja nendega koos pilti teha. Meie jaoks on kajakad pigem sellised tobedad linnud, kes kisavad kõvasti ja lasevad oma lärakaid igale poole 🙂 Aga kõik need inimesed olid tõelises vaimustuses. Ja mida kauem me seal olime, seda ägedamaks muutus kogu see vaatepilt ka meie jaoks 😀

Kren esialgu magas. Kui me ta üles ajasime, vaatas ta ikka üsna umbuskliku näoga kogu seda värki, mis seal toimus. Oli nagu äge, aga samas polnud ka… Aga tõeliselt ägedaks läks siis, kui Chris läks ja talle putkast kajatele mõeldud söögipaki ostis.

Ta oli no niii siiralt õnnelik ja vaimustuses, kui sai neile seda sööki visata ja kui kajakad seda ka kohe nokkima tulid. Ta plaksutas käsi ja hüppas ja naeris suure häälega 🙂 Kui üks pakk tühjaks sai, hakkas muidugi kohe uut norima ja Chris talle selle ka kohe ostis. Kolmanda muidugi ka… Krenil ikka veab siinolles täiega, me ise ei annaks ta soovidele kunagi niimoodi järele 😀 Oleme mitu korda mõelnud, et jumal tänatud, et nad vähemalt igast ta õhupalli- ja kommisoovist aru ei saa 🙂

Pärast kajakate söötmist läksime tegime ka ühe paadisõidu, saatmas kajakate kisa.

Ärge laske ennast järgmisest pildist ära petta. Kuna üsna jäine tuul puhus terve aja näkku, puhises Kren kurjalt pea terve sõiduaja ja üritas oma nägu Kareli jaki sisse ära peita. Tema jaoks on tuul vist kõige jubedam asi, mis üldse maailma on loodud. Selline nägu oli tal siis, kui lõpuks paadiretkelt tagasi jõudsime 😀

Järgmisel päeval külastasime Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluvat Kivimetsa (Shi Lin). Maa seest justkui välja kasvavad kõrged ja teravad kaljud meenutavad kohati puid, sellest ka selline nimi.

270 miljonit aastat tagasi oli kogu see ala vee all, siis hakkas vesi taanduma ja kujuneski välja selline müstiline paik. 1931. aastal tegi seal ringkäigu sel ajal Yunnani provintsi valitsenud kuberner mr Long Yun ja otsustas, et seda ilu peab ka lihtrahvaga jagama. Nii et sel ajal avati see ka külastajatele.

Lisaks puid meenutavatele kaljudele on seal ka palju koopaid ja inimeste poolt kivisse raiutud treppe, kus saab tõusta erinevatele kõrgustele, et seda ilu imetleda.

Tänu sellele, et me seekord väga palju päris üksi ei reisi, on meil ka erakordselt palju perepilte 😀 Tavaliselt ei ole lihtsalt kedagi eriti võtta, kes neid meist klõpsiks. Seekord on hea võimalust kasutada 🙂

Lisaks looduse kätetöö imetlemisele saab seal veel imetleda ka kohalike rahvatantse. Soovi korral ka ise kaasa tantsida. Neid soovijaid kusjuures jagus ja väga kihvt oli vaadata, kuidas suured grupid tantsuga ühinesid ja rõõmsalt kaasa vihtusid. Chris viis Kreni ka sinna ja Kren sai vist sel hetkel suuremaks tõmbenumbriks, kui need tantsijad seal. Nii palju pilte pole tast ilmselt kunagi varem klõpsitud ja keegi samal ajal sinna kaasa tantsima minna ka ei julgenud 😀 Kren küll seisis pigem paigal, kui tantsis, aga kihvt oli ikka. Nüüd me peame mitu korda päevas seda videot vaatama, kuidas ta seal seisab ja ise kiidab ta videot vaadates alati, kuidas Krennu ikka tantsis. Seda videot ma kahjuks teile hetkel näidata ei saa, siinse internetiga laeks see paar kuud ilmselt. Aga ma loodan, et Karelil on usinust meie reisist ka video kokku panna ja seal on see väike klipp kindlasti ka esindatud.

 

Kõigepealt näitas onu, kuidas pilli mängitakse
Siis võttis tädi tantsima
Ja kui Kren ise tantsida ei tahtnud, siis tädi natuke aitas kaasa 😀

 

Kivimetsast vaid umbes 30 kilomeetri kaugusel asuvad Jiuxiangi koopad. Kokku on seal umbes sada koobast, väiksemaid ja suuremaid ja kõik nad on kaunistatud ja valgustatud erivärviliste valgusvihkudega. Kogu ala kokku on umbes 200 ruutkilomeetrit. Varem me eriti mingeid koopaid külastanud ei olegi ja pean ütlema, et mulle jättis kõik see suursugusus üsna vägeva mulje. Juba sissepääs koobastesse oli nagu kuhugi muinasjutukoopa sisse minek.

Mida sügavamale liikusime, seda ilusamaks läks. Ja soojemaks. Kui muidu oli väljas ikka üsna jahe, siis järsku täitsa koopa sügavusse välja jõudes hakkas nii kuum, et koorisime omal päris mitu kihti riideid vähemaks. Kui alguses olin nende erinevat värvi valguste suhtes veidi kahtleval seisukohal, et kas on sellist diskot siia koobastesse ikka vaja, siis iga sealoldud hetkega hakkas see mulle millegipärast aina rohkem meeldima.

Me aina ronisime ja turnisime, üles ja alla ja alla ja üles. Lisaks sellele, et hing sellest paelaga kaelas oli, mõtlesime ka veel pidevalt, kui hullumeelne töö siin ikka on ära tehtud. Kõik need kividesse raiutud trepid koobaste sees, et meie seda ilu nautida saaks… Millegipärast me pidevalt mõtleme siin sellele, kui palju tööd on inimesed ikka suutnud ära teha ja et hiinlased on ikka üks töökas rahvas 😛

Et kõik veel võimsam ja müstilisem tunduks 🙂 , olid seal veel kosed…

… ja meile juba kevadisest Türgi reisist tuttavad astangud. Googeldasin veidi ja sain teada, et need on tekkinud lubjarikkast veest settimise teel.

No ikka väga ilus oli seal koobastes, tegelt ka 🙂 Soovitame soojalt külastada. Kui ise nendest sadadest treppidest käia ei jõua, siis seal oli veel selline teenus ka, et maksad raha ja 2 meest tassivad sind mööda treppe üles 😀 Istusid nagu trooni peal ja äärtest nad siis hoidsid ja aina lippasid. Vahepeal lõõtsutasid ka mõnes laiemas kohas 😀 Meid üritati mitu korda sinna peale kutsuda ja Kren väga tahtis minna, aga loobusime siiski seekord 😛

Eelviimasel päeval oli meil plaanis sõita kõrgele mägedesse. Me ei osanud sealt muud oodata, kui ehk ilusat vaadet… Päris täpselt ei teadnud, mida Chrisil meile plaanis näidata on. Aga sain sealt üllatuslikult ühe reisi suurima elamuse üldse.

Hakkasime sõitma. Kes eelmise aasta blogilugusid veel mäletab, siis seal vist Karel kirjutas, kui väga ma mägiseid teid “armastan” 😀 Aina paremale-vasakule-üles-alla ja nii umbes miljon korda järjest. Üsna ruttu hakkas mul sees veidi keerama. Kui muidu on Chris üsna tasane autojuht ehk siis eriti palju signaali ei lase, siis mägedes vist teisiti ei saa, igatahes iga sinka ja iga vonka ajal lasi ta kümneid kordi signaali. Krenile muidugi see väga meeldis, ta sai umbes 2500 korda küsida, et kes tegi tuut 😀 Võitlesin oma hakkankoheoksele-tundega ja vastasin talle umbes 1000 korda, et onu Chris tegi ja seletasin, miks seda vaja on. Millegipärast umbes 1001. korra järel hakkasid vastused muutuma aina iroonilisemaks ja onu tegi tuut sellepärast, et auto kinni pidada, et Kren maha panna või sellepärast, et onu ei suuda enam kuulata, kuidas Kren kogu aeg muliseb 😛 Läksime oma vastustega vist aina kurjemaks ja lõpuks Kren solvus vist elus esimest korda – keeras mulle selja ja vahtis tükk aega vaikides aknast välja. Pika minupoolse silitamise peale ta siiski õnneks leebus ja nihkus mulle aina lähemale… et siis järsku küsida: “Emme, a kes tegi piip?” 😀

Järsku ütles Karel, et ma aknast välja vaataks. Mul jäi vist ausõna hing kinni… Seal olid terrasspõllud! Terved mäenõlvad täis terrasspõlde!

Juba enne reisile tulekut rääkisime Abbyle, et me väga sooviks neid terrasspõlde näha. Kuna pidime sinna eraldatud külla minema ja sealkandis pidi neid olema, siis esialgu oligi plaan selline, et seal õnnestub neid näha. Aga sinnaminek jäi meil ju ära… Olin juba mõtetes leppinud, et meil jäävad need nägemata ja omaarust nagu väga kurb ei olnudki. Aga kui nad mu silme ees järsku olid ja ma neid nägin… Ma ei tea, miks need mulle nii mõjusid, aga see oli kuidagi nii võimas vaatepilt, kogu mu mägede teedest tingitud halb enesetunne läks kohe üle ja asendus apppppiiiiiikuivingeeeeeseeeon-keeramisega. Mul lihtsalt tahtsid pisarad silma tulla, see vaatepilt oli lihtsalt nii üllatav ja võimas ja ma mõtlesin aina, kui palju inimesed on nende loomiseks vaeva pidanud nägema ja see kõik kokku oli midagi sellist, mida mul on raske sõnadesse panna.

Ja me sõitsime aina kõrgemale ja kõrgemale, olime juba pilvedest kõrgemal ja ikka kohtasime oma teekonnal uusi külasid ja inimesi, kes seal elasid. Elasid sellises kohas… Elasid pilvedest kõrgemal… Ja nägid iga päev sellist vaatepilti, mis mind oli hetk tagasi nii vapustanud ja elatusid sellest, mida nad seal põldudel kasvatasid. Sealt tulles pidin oma mõtteid kohe kuhugi jagama ja tegin seda Facebookis. Kopeerin selle ka siia, sest seal olid jagatud kõik mu kõige vahetumad ja värskemad tunded.

Täna sõitsime väga kõrgele mägedesse, et näha terrasspõlde. Meie taustal mõned neist paistavadki… aga ainult mõned.
Tegelikult oli see vaatepilt lihtsalt midagi nii võrratut, et seda on raske kirjeldada. Sajad ja sajad kõrguvad terrassid ja inimesed nende peal tööd tegemas. Kõik need pilvepiiril asuvad väikesed külakesed seal põldude vahepeal, millest me läbi sõitsime – pisikesed kriimude nägudega põnnid mängimas teetolmus, suuremad lapsed koolist mäkke üles kodu poole rühkimas, vanad teede ääres istuvad naised, kellel oli näos iga eluaasta kohta vähemalt viis kortsu, maamehed eeslite ja härgadega sõitmas ja suurte kandamitega naised põldudelt tulemas ja sinna minemas. Kõik see kokku oli midagi nii võimsat ja maailmapilti avardavat, et seda on sõnadesse raske panna. Kui erinevalt elavad inimesed maailmas ja kuidas meil sellest omaenese väikses maailmas elades aimugi pole. Kõik need pildid jäävad mu silme ette veel pikaks ajaks. Kui tänulik ma olen, et ma saan seda siin näha ja kogeda… Ja kui tänulik selle elu eest, mida just mina elan.

Ma tundsin seal vist esimest korda, kui võimas asi on tegelikult reisimine ja kui palju see võib maailmapilti avardada. Ma vist mõtlen sellele mägedes käigule siiani pea iga päev, see oli minu jaoks tõeline reisi tipphetk ja ilmselt jääb ka selleks.

Siis oligi meil aeg Yunnanist lahkuda. Edasi pidime liikuma üksi, Chris sõitis Shenzheni tagasi ja meie läksime edasi Pekingisse. Kui hakkasime lennujaama poole sõitma, selgus umbes 45-minutilise sõitmise järel, et üks sild on mägedes lihtsalt kinni pandud ja sealt edasi ei pääse. Ainuke võimalus oli sõita tagasi ja valida linnast väljumiseks mõni teine tee. Muidugi juhtuvad sellised asjad alati siis, kui on vaja lennuki peale jõuda 😀 See oli üks uskumatu sõit… Aeg aina tiksus ja meil oli juba üsna kiire. Olen mitu korda kiitnud seda, et Chris on väga hea ja rahulik autojuht, seekord näitas ta oma oskuseid siis hoopis teise külje pealt. Suurema osa ajast üritasin ma kõrvalaknast välja vaadata, et mitte näha spidomeetri näitu ja seda, kuidas ta 120-130ga autode vahel laveerib 😀 Kui Karel oleks sellel hetkel roolis olnud, siis oleks ma vist mitu korda karjatanud, et mis tal ometi arus on 🙂 Kusjuures pea terve aja saatsid meid terrasspõllud. Kuigi olime tulnud sama teed, siis tulemise päeval oli nii tihe udu, et ette oli näha kohati vaid umbes 10 meetrit ja looduse imetlemisest ei tulnud siis midagi välja. Seda suurem see üllatus muidugi sellel kõrgel mägedes sõitmise päeval oli.

Lennujaama jõudsime täiesti õigel ajal ja piisava varuga. Nii et saab ka Hiinas kiiresti sõita, kui väga vaja on 😀