We are back!

Jaa, tõesti olemegi tagasi Floridas, oehhhh 🙂 Kui muidu hakkab mind reisidel ikka koduigatsus lõpuks piinama, siis siit ei tahtnud 2 aastat tagasi kuidagi lahkuda. Teadsin kohe, et tuleme siia kindlasti tagasi. Tulimegi ja kiiremini, kui oleksime osanud arvatagi 🙂

Täitsa selline tunne on, nagu polekski vahepeal kaks aastat mööda läinud. Miami lennujaam oli tuttav, “jajaa, siit jah pidime minema, autorent oli jah seal, siit sõitsime jah rongiga, jne”. Kohad tulevad tuttavad ette, juba teame, kust poodidest meile meeldis süüa osta, millisest poest ostsime riideid, kõik lõhnad on nii tuttavad, poodide sooja toidu lettides on ikka samad kanakoivad müügil 😀 Inimesed räägivad aina juttu, teretavad ja soovivad head päeva, ühe päeva jooksul on lapsi nunnutatud vähemalt 10 korda… Nii palju tuttavat on iga nurga peal ja ma armastan seda! No nii selline teise koju jõudmise tunne on 🙂
Lennureisi pärast olin ma üsna pabinas. No Kreni pärast ei pea me juba ammu muretsema, ta on väga tubli ja iga aastaga läheb aina tublimaks 🙂 Aga nüüd oli meil ju üks pärdik veel, kelle käitumine on üsna ettearvamatu ja kes on üsna valjuhäälne 🙂

Kren ja Harri Tallinna lennujaamas

Harri oli ülitubli! 🙂 Askeldas ja ronis ringi ja kui ära väsis, jäi suurema jorinata minu või Kareli süles magama. See oligi mu kõige suurem kartus, et magamapanekuga läheb keeruliseks. Kui Kren oli suur sülesmagaja, keda me alati magama pidime kussutama, siis Harri on pigem selline, kellele süles magamine ei sobi üldse ja peab olema suur voodi, kus laiutada ja keerelda saaks 🙂 Aga läks kenasti, nagu juba öeldud. Mingeid hiiglapikke uinakuid ta ei teinud, aga selle-eest tegi ta neid üsna palju.

Kui tavaliselt oleme lennu üritanud võtta nii, et kõige pikem osa oleks öösel, siis seekord nii ei teinud. Lendasime nii, et esimene vahemaandumine oli Oslos, sealt edasi Zürichisse ja sinna jäime ööseks. Järgmisel hommikul siis lendasime edasi Miami poole.
Zürichisse jõudsime hilja õhtul ja pidime hakkama hotelli otsima… Pimedas… Võõras linnas… Võite juba arvata 🙂 Kareli sõnul pidi see olema väga lähedal, kaardi pealt enne vaatasime, et jah, nii kerge minna ja pole probleemi. No ei olnud ta ja jee 🙂 Me ei osanud sealt hiigelsuurelt lennujaamaterritooriumiltki välja saada, tulime vist kuskilt valest uksest välja ja seiklesime seal suurte laohoonete vahel. Pea ühtegi inimest ei liikunud, mõned autod sõitsid kauguses. Kaardist polnud midagi kasu, kui me sealt lennujaamastki välja ei osanud saada 😀 GPS on maailma parim leiutis ja see meid lõpuks päästis. Ei tea küll, millise hinnaga, eks järgmise kuu telefoniarvelt näeb 😀 Peab ära märkima veel selle, et lapsed ei teinud kogu selle ekslemise ajal mitte ühtegi piuksu, kuigi nad istusid kahekesi koos Harri vankris, õues oli külm ja pime ja me Kareliga mitte kõige rõõmsamas meeleolus. No ma ei julge neid väga palju kiita, sest see lõppeb alati halvasti, aga nad olid tõesti väga tublid.
Hotell ise oli suur pettumus, sest toas oli ühe suure voodi asemel kaks väga kitsast ühekohalist voodit ja lastevoodit polnud ka, nagu olime soovinud. Meil oli siis plaan, et Kren magab lastevoodis ja Harri meie kahe vahel. Nüüd pidime kõik ümber korraldama kiirelt, üks võttis siis ühe lapse kaissu ja teine teise ja üritasime mitte alla veereda. Kuhugi pöörduda ka ei olnud, sest võtme saime nii, et sisestasime koodi ja postkastis oli võti. Ühtegi inimest me terve sealoleku aja ei kohanud.
Aga üldiselt oli see minu arust hea mõte öö hotellis veeta ja lend nö kaheks jagada. Lennukis ei saa me Kareliga kunagi magada ja oleme lõpuks tõelised zombid, nüüd ikka õnnestus natuke ja saime üsna värsketena hommikul edasi lennata.

Zürichi lennujaamas hommikusööki söömas

 

Miamisse jõudes olime seekord targad ja rentisime kohe auto. Muidu tavaliselt peab veel hakkama nuputama, et kuidas siit nüüd hotelli jõuda, kust need rongid lähevad, kas taksod võtavad meid koos lastega peale (eelmine kord Ameerikas ei võtnud, sest meil polnud turvatooli kaasas) jne. Nüüd jäi kõik see jama ära, väga õigesti tegime.
Aga… 😀 Tekkis kohe teine jama, millega ka eelmine kord siin esimest korda autoga sõites kokku puutusime. Ehk et sattusime kohe meeltesegaduses tasulisele teele ja kuna siin üldiselt sularahas-kaardiga maksta ei saa, vaid peab olema akna küljes selline jubin (SunPass) ja meil seda muidugi veel ei olnud… Kohe käisid sähvakad ära, tehti pilt ja jääme nüüd oma karistust ootama 😀 Eks kui auto tagastame, saame teada, palju see nali meile siis maksma läks. Korraks tõmbas rõõmsa meeleolu ja “me-oleme-jälle-siin-jeeee”-tuju alla, aga samas ajas naerma ka, et ajalugu niimoodi kordus kohe 😀 Muideks, eelmine kord ei saanudki me mingit trahvi, vaatame, äkki veab kaks korda. SunPassi ostsime täna ära 😀

Täna hommikul oli äratus kell 4, sest Krenil läks uni ära, eks siis paistab, mis homne hommik toob. Üldiselt oleme täitsa hästi juba selles ajas. Uskumatult lihtsalt läks küll ja imelik, et Harri sellega kohe ühe päevaga hakkama sai, 7 tundi on ju lausa ajavahe.

Hommikul, kui lõpuks valgeks läks, ainult 3 h pidime ootama 😀 Kell on pildil u 7.30
Päeval basseini ääres. Vastupidiselt Krenile on Harri tõeline veeloom ja pritsis ja plätserdas vees täiega!

 

Homme põrutame juba Miamist minema, Key Westi suunal. Seal siis “kohtume”, st kirjutame jälle! 🙂