Järve ääres

Tampa

tampa1

Tampasse me eelmine kord välja ei jõudnud. Peaaegu, aga suht napilt enne võtsime suuna hoopis Orlando poole. Seekord oli see meie plaanides aga kindlasti sees ja tore oli  :)

Tampa oli vahelduseks selline suurem linn, kõrgete klaasist hoonetega, mis päikese käes sillerdasid. Pärast Miamit ei olnud me vist üheski sellises linnas peatunud. Mul on nende suhtes tegelikult veidike eelarvamused, väiksed kohad tunduvad sellised nunnumad  :)  Sellepärast ma ka Miami väga suur fänn pole, mulle meeldivad pisemad ja kodusemad kohad. Tampas oli aga mitmeid ilusaid korrastatud parke, kesklinnast natuke välja sõites olid igal pool i-m-e-armsad kõrvaltänavad, kus oli tore jalutada… Nii et mulle hakkas seal täitsa meeldima ja isegi natuke kahju oli sealt lahkuda  :)

Tampa on muideks 5. kohal sellises tabelis, mis näitab, millises Ameerika linnas inimesed elada tahaksid  :)  Nii et ilmselgelt midagi siin on.

Ilmaga läks meil Tampas ainult natuke kehvasti. Noh, Eesti poolt vaadates vist mitte  :D  Aga üsna tuuline oli iga päev ja üsna pilves ka. Esimesel ööl keerasin hotellis kütte sisse ja mõtlesin, et kas hakkan haigeks jääma, nii külm tundub, pole ju võimalik. Hommikul näitas mu telefon, et väljas on 7 kraadi! Nii et oligi võimalik. Kiired mõtlemised, et mis me siis nüüd teeme, kui väljas nii külm on ja esimeseks kohaks valisime välja Glazeri lastemuuseumi.
Muideks, õues tegelikult ikka päris nii külm ei olnud, pigem umbes 17. Ja päeval keris õnneks 25ni välja.

blog_IMG_1080

See lastemuuseum oli spetsiaalne mängimis- ja õppimiskoht kuni 8-aastastele lastele. Natuke meenutas Tartu Ahhaa keskust, mäletan, et mingi atraktsiooni juures mõtlesin, et ahhaaa, ahhaas on samasugune  :D
Krenil oli seal tõeliselt lõbus ja niiii palju tegevust, nii et temaga läks see käik küll täiega asja ette. Kui sealt ära sõitsime, siis Kren arutles tükk aega ja jõudis lõpuks selleni, et me võime ju praegu hotelli tagasi sõita, aga pärast tuleme kindlasti tagasi. Soovitavalt veel homme ja ülehomme ka  :D

blog_IMG_1083

Kren on piloot. Lisaks lennukiga lendamisele sai veel pitsasid küpsetada ja võileibu kokku panna, poemüüjana asju kassast läbi piiksutada, arstina röntgenpilte uurida ja hambaid puurida, tuletõrjujana kiirelt sündmuspaigale kihutada, näitlejana ekstraordinaarseid etendusi anda… Kindlasti veel nii mõndagi, mis mul praegu hoobilt ei meenu. Iga asja juurde kuulusid ametiriietused ja lapse jaoks oli küll kõik “nagu päris”  :)

blog_IMG_1087
Vapustav etendus vikerkaarevärvilise keebiga tiigri ja sebratriibulise nahkhiire enneolematutest seiklustest

 

Mu arust eriti kihvt seal teatrisaalis oli see, et sai kasutada ka erinevaid heli-ja valgusefekte. Kui vikerkaarevärvides tiiger sai taustaks hea tegelase rõõmsat muusikat, siis sebra nii positiivne tegelane ei olnud  :)

blog_IMG_1098

See sebra nimelt käis ja laamendas  :)  Kiskus peenardelt lilli ja juurvilju välja, ajas rongiraudteed segamini, kiskus igasuguseid juhtmeid ja torusid ja lasi igalt poolt kiirelt jalga. Ühe teise beebi luti jõudis ka pihta panna, kui ma korraks pilgu ära pöörasin. Nii et tema jaoks oli seal ilmselgelt veel vara käia, umbes aasta pärast oleks tal seal kindlasti juba huvitavam. Või noh, huvitav vist oli tal ikka, lihtsalt asjad ei saanud eriti sihtotstarbelist kasutust  :D

Stetoskoop on teatavasti hambaravis väga oluline abivahend
Stetoskoop on teatavasti hambaravis väga oluline abivahend
Võidujooks
Võidujooks

See oli vist üks minu lemmikuid  :)  Sai võidujooksu teha nii kilpkonna, koera, jänese kui papagoiga. Kui teistele tegi Kren pähe, siis papagoi vastu ta ei saanud, kuigi proovis päris mitmeid kordi.

 

Kuna muuseum asus täiesti kesklinnas, selle kõrval oli ilus park (Curtis Hixon Park), kus tundus hetkel midagi toimuvat. Harri tahtis väga magada, seega läksime välja väikesele jalutuskäigule.

blog_IMG_1132
Selgus, oli tegemist Martin Luther Kingi päeva tähistava festivaliga. Laval erinevad esinejad, vastavad teematelgid ning söögiputkad.

 

Mulle väga meeldivad igasugused festivalid-laadad-muud õueüritused. Nii tore on seal käia ja eriti tore on sinna juhuslikult sattuda. Kuidagi rõõmus ja helge ja ühtne tunne tuleb alati. Nii et jalutasime seal veidi aega ringi ja sõime kõhud ka täis.

Kohe pargi kõrval voolas Hillsborough’ jõgi ja selle ääres oli jalakäijatele mõeldud promenaad (riverwalk). Suundusime sinna.

blog_IMG_1114

Ilm oli vahepeal muutunud imeilusaks, isegi natuke liiga palavaks. Koorisime kihte maha ja nautisime. Võtsime jalutuskäigu päris pikalt ette, läksime ka üle selle silla, mis eemalt paistab ja tegime tiiru Henry B. Planti pargis.

Henry B. Plant Park
Henry B. Plant Park

Üliilus ja heas mõttes lausa piinliku täpsuseni korrastatud park. Meenutas veidi Räpina mõisaparki mulle, kui muidugi palmid välja arvata  :P

blog_IMG_1116
He said yes!

 

Promenaad oli kaetud plaatidega, millel oli sadu pühendusi, armastusavaldusi, järelhüüdeid jne. Nii.. oeh  :)  Nunnu noh.

 

Järgmisel päeval võtsime suuna St. Petersburgi poole, kus toimus suur tuulelohede festival ja võistlus.
Huvitav nimi linnal, eks. See on tulnud sellest, et üks linna asutajatest elas Venemaal. Legend räägib, et visati münti, kummal asutajaliikmel on au linnale nimi panna. Võitis Peter Demens ja nimetaski linna oma kodukoha järgi St. Petersburgiks. Teine asutaja, John C. Williams, nimetas linna esimese hotelli oma kodulinna järgi Detroidiks.
St. Petersburgi käes on muide üks Guinessi rekord – 768 päeva järjest paistis siin päike. Sellepärast on talle ka hüüdnimi pandud, The Sunshine City (Päikesepaiste linn). Keskmiselt paistab siin päike 361-l päeval aastast.

blog_IMG_1137

Tuulelohede võistlus oli päris vahva üritus. Ma ei olnud kunagi ühelgi sellisel võistlusel käinud ja ausalt öeldes ei osanud aimatagi, et tuulelohedega saab niimoodi muusika järgi tantsida. Eriti ägedad olid paaristantsud, kus kaks tuulelohet sünkroonis “tantsisid”. See tundus täiesti müstika, et neid üldse niimoodi liigutada sai. Ja üks küsimus piinab mind tänaseni: kuidas neil niidid sassi ei läinud?!  :D

blog_IMG_1146

Ranna ühes ääres toimus võistlus ja tagapool olid niisama igasugused dekoratiivsed tuulelohed üles seatud. Väga suured, uhked ja ilusad. Terve rand oli märkamatuid niite täis, nii et jalgade ette pidi eriti hoolikalt passima. Ühes kohas olid 5 tuulelohet “asendi sisse võtnud”, et kohe kõik koos lendama minna… ja me põrutasime nende niitidesse täiega sisse  :D  Õnneks saime üsna kohe veast aru ja taganesime punastades, mingit suurt kahju ei juhtunud  :P

fb_IMG_1148

Meil olid ujumisriided ka kaasa võetud, et kui randa juba lähme, siis käime ujumas ka. Oli küll päiksepaisteline, kuid kahjuks üsna tuuline, nii et ei kiskunudki eriti sinna vee poole. Kahjuks tuuline muidugi ujumise mõttes, tuulelohede võistluse mõttes vist eriti mitte  :D

fb_IMG_1162

Vist juba esimeses hotellis nägi Kren üht reklaamvoldikut ja sellest alates rääkis ta iga päev, et talle on mereröövliasju tarvis. Ma ei tea, kui palju kordi me neid poodidest otsimas käisime. Selle ranna ääres oli aga järsku üks suveniiride pood ja sealt me selle nänni lõpuks leidsimegi! Kren rääkis terve kodutee, et ta on niiiiiiiiiii õnnelik  :)

 

Kolmandal päeval ei suutnud me täpselt ära otsustada, kuhu minna. Karel tahtis minna Lettuce Lake Parki ja mina Tampa Electric Manatee Viewing Centerisse. Karel võitis  :D  Otsustasime nii, et käime täna seal pargis ja homme sõidame enne äraminekut manateede juurest läbi.

Lettuce Lake Park oli oma olemuselt täitsa tavaline siinne park. Üldse mitte halvas mõttes täitsa tavaline. Siinsed pargid on hästi kenad ja korrastatud, seal on palju erinevaid radasid, enamasti saab jalgrattaid-paate vms laenutada, pikniku pidamiseks ja grillimiseks on palju katusealuseid ja kindlasti on ka mõni mänguväljak. Nii palju, kui me siin erinevates sellistes suuremates looduse keskel asuvates parkides käinud oleme, vastavad nad kõik sellele kirjeldusele.

blog_IMG_1177

Selles pargis oli palju laudteesid, kust sai hästi alligaatoreid vaadata või linde võsa vahelt otsida  :P  Ühtegi alligaatorit me küll seekord ei näinud, aga see tundub mulle ka ikka siiani täielik müstika, et kuidas saavad alligaatorid lihtsalt vabalt pargis olla. Või teede ääres on hoiatused, et vaadake ette, siin võivad alligaatorid teed ületada. Mis mõttes nagu  :D  Alligaatorid on alati tundunud nagu midagi väga hirmsat ja kurja ja nüüd nad on siin… lihtsalt… minust mõnekümne meetri kaugusel. Väga veider.
Meie ees kõndis üks vahva vanem paar, kellel oli väga terav silm. Nad leidsid igasuguseid linde sealt võsa vahelt üles ja olid nii elevuses sellest. Näitasid meile ka  :)  Karel sai filmides ühe väga kaugel pesal istuva linnu kenasti kaadrisse ja kui neile hiljem järele jõudsime, näitasime seda neile ka. Nad kiitsid täiega ja olid positiivses mõttes hästi kadedad, et meil nii hästi õnnestus. Siin leidub ikka nii palju toredaid ja avatud suhtlejaid, alati jääb pärast jutuajamist soe tunne sisse.

Järve ääres
Järve ääres

 

Ja siis oligi meil aeg Tampast lahkuda. Sõitsime veel ära minnes läbi manateede vaatluskohast, pean tunnistama, et see oli hea, et me eelmisel päeval Kareli valitud kohta läksime.
Me üritasime googeldada, et kes need manateed eesti keeles üldse on. Esialgu ei saanud üldse mingit vastust ja lõpuks Karel leidis, et meriveised vist. Igatahes ühed suured lahmakad elukad  :D
Ausalt öeldes seal käimine mulle väga erilist muljet ei jätnudki. Vihma tibutas ja vaateplatvormilt oli vaid hunnikutes kühme näha, need olid nende manateede seljad siis. Ma panen teile siia ühe netist otsitud pildi manateest lihtsalt ja rohkem neist juttu ei teegi. Võib ju läbi sõita, kui tee peale jääb, aga mingit suurt elamust me sealt ei saanud.

12
http://www.tampaelectric.com/company/

Ja olimegi Tampa piirkonnast läinud. Nüüd oleme juba järgmisest kohas ka läinud, ma olen omadega blogi mõttes veidi jännis.

blog_IMG_1196Lõpetuseks üks autost tehtud pilt veel. Mingil huvitaval kombel teeb siin autoga sõitmine mind nii rõõmsaks ja rahulikuks  :D  Kodus ma ei ole sellist asja täheldanud. Helesinine taevas pilvetupsudega, päike soojendab, kõik aknast paistev tundub nii ilus ja uus ja teistsugune, kuulame kantrimuusikat (kohustuslik element siinsetel autosõitudel, loob täpselt õige meeleolu!  :D  ) ja miilid aina mööduvad. Tunnen kohe sellist mõnusat elevust ja surinat iga kord, kui autosse istume  :D  Kohe lähmegi istume jälle ja põrutame randa… Oehh, me elame unistuste elu!