Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2016

Mauna Kea

Hawaii saar on suurim saar Hawaii saarestikus ja see on tekkinud viie kilpvulkaani liitumisel. Enamik saarest koosneb kahe vulkaanihiiglase Mauna Kea ja Mauna Lao laavaväljadest. Mauna Laost olen siin blogis juba rääkinud, kui käisime vulkaanide rahvuspargis, nüüd otsustasime vallutada Mauna Kead 🙂

Mauna Kea on hiigelsuur ja paistab meile autoga sõites alati kaugustest silma. Kõrgust on tal 4207 meetrit ja kui arvestada ka veealust osa, tuleb jalamilt tipuni kõrguseks üle 10 000 meetri, seega isegi kõrgem kui Mount Everest. Vanust on umbes 1 000 000 aastat ja aktiivne aeg oli sadu tuhandeid aastaid tagasi. Hetkel öeldakse Mauna Kea kohta uinunud vulkaan. See tähendab seda, et vulkaan hetkel ei tegutse, aga on seda kunagi teinud. Olemas on veel ka kolmas variant, kustunud vulkaanid, mille tegutsemine tulevikus on väga ebatõenäoline. Mauna Kea puhul seda siis ilmselt öelda ei saa.

Mauna Kea tipus asub observatoorium, kust avanevad hingematvad ja pilvetupsulised vaated.

Tegelikult oli meil plaan sinna tippu minna koos sõpradega. Erinevatel asjaoludel jäi see siiski tegemata ja nüüd võin öelda, et päris hea, et nii läks. Enne sinna üles sõitmist peab tegema veidi eeltööd. Olime enne reisile tulekut näinud imekauneid pilte, mis tipust tehtud on ja loomulikult olid need meil silme ees, kui sõitmist plaanima hakkasime. Tegelikult selgus aga päris mitu aga 🙂 Nimelt olid põhilisteks agadeks lapsed, sest alla 16-aastased ei või tippu üldse sõita. Piiriks on 2800 meetri peal asuv Mauna Kea Visitor Center. Külastuskeskusega lõppeb ka asfalttee osa, nii et sellest edasi võivad sõita vaid 4-veolised maasturid, kuna edasiminev tee on sillutamata ja kohati väga järsk. Lugesime õudusjutte, kuidas sinna kinni võib jääda, kui raske on sealt lahti saada ja kui kalliks läheb see, kui endale abi kutsuda, nii et ei tundunud tõesti parim mõte sinna tavaautoga seiklema minna 🙂 Ja kolmandaks on seal tipus veel ka väga külm, esimest korda sõpradega koos minnes oleks me sinna plätude ja lühikeste pükstega läinud. Õnneks me seekord sinna ei jõudnud, õnneks!

Enne minekut ja kõikide nende asjaolude selgumisel mõtlesime tükk aega, et kas siis lähme või mitte. Sõit oli üsna pikk ja meie kisakõri-kinni-äänud-Harriga eelistame pigem vähem kui rohkem sõita 🙂 Etteruttavalt võin Harrit kiita, sest mu mäletamist mööda ei pirisenud ta vist kordagi, Krenil oli rohkem vingumist, et millal me juba kohale jõuame. Lugesime aina kommentaare Tripadvisorist ja mujalt, osad olid kirjutanud, et seal peab ära käima ja nii vinge (üldiselt kirjutasid need nii, kes tipus said ära käia) ja siis teised kirjutasid, et sõitsime lastega mäe otsa, käisime WC-s ja tulime sama targalt alla tagasi 😀 Olin jumala kindel, et meil läheb ka raudselt nii. Valisime lõpuks minekuks õhtuse aja, et siis näeb vähemalt päikeseloojangut ja tähti. See pidi olema ka üks parimaid kohti, kust tähti vaadata, tipp muidugi pigem, aga lootsime, et ehk ikka näeme me ka. Igatahes siis läksime.

Paar õhtut tagasi otsisime kõik pikad püksid ja kampsunid välja ja hakkasime minema. Väga pakse riideid meil siin kaasas pole, aga ma väga ei muretsenud sellepärast, sest noh, kamoon, me oleme ju ometi Eestist, eksole 🙂 Nii kaua, kuni päike veel loojunud polnud, polnud väga hullu, aga pärast seda läks küll päris krõbedaks, nii et mul käed täitsa värisesid ja olin kindel, et homseks oleme kõik haiged. Ptui-ptui-ptui, õnneks pole. Aga kui teil sinna minek on, siis võtke pigem rohkem  kui vähem riideid kaasa.

IMG_6403v

Juba siis, kui alles sellisel teel sõitsime ja veidi sinka-vonkatas, hakkas Kren ütlema, et tal on süda paha. Ohkasime mõttes, et mis siis veel saab, kui me päriselt mäkke jõuame. Õnneks läks ka mäkke üles päris lai asfalttee, kartsin väga mööda mäekülgi looklevaid serpentiine. Ma nimelt ise ka üldse ei kannata neid loksutamisi ja tundub, et Kren on ka siis minusse. Igatahes läks hästi ja kui juba mäele ära jõudsime, läks Krenil üldse meelest ära, et tal paha olla oli, nii palju huvitavat oli seal vaadata 🙂 Taimestik oli teistsugune, mäe külgedel olid mingid uurimisvärgid (väga asjatundlik nimetus) ja siis oli veel põnev vaadata, kui kõrgel me juba oleme ja kui kõrgele lõpuks välja jõuame. Mäe peal sõitmine läks üldse üllatavalt kiiresti ja olimegi juba külastuskeskuse juures ja pugesime autost välja.

Mu esimesed mõtted olid, et ah, polegi üldse ju nii külm (kohe varsti oli) ja siit ei näe küll midagi erilist, lähme ikka kõrgemale! Kuna autoga ju ei võinud, siis hakkasime jala ühe veidi eemal paistva künka otsa minema. Esiteks ei olnud see üldse nii küngas, kui esialgu oli paistnud. Ja teiseks tegime me kõike liiga järsku ja sain esimest korda elus tunda, mida võib tähendada mäehaigus. Kui üles rühkisime ja mul järsku halb hakkas, tuli meelde küll, et soovitati natuke aega visitor centeri juures harjuda. Igatahes me seda eriti ei teinud ja kui mul järsku õhk otsa sai ja kõrist väga pigistama hakkas, oli veidi aega päris jube olla. Istusin sinnasamma maha ja poetasin paar pisarat. Õnneks läks istumisega üsna ruttu üle. Praegu googeldasin mäehaiguse sümptomeid ja õnneks mul ikka asi päris nii hull polnud, aga eks see ikka kõrgus oli, mis mul maailma natuke kõikuma lõi.

Visitor Center künka otsast vaadatuna
Visitor Center künka otsast vaadatuna

Kõige toredam oli see, et künka otsa jõudes ikka ei näinud nagu midagi sellist, mida oodanud olime 😀 Seal oligi kogu aeg tunne, et mine aga aina edasi, kaugemale ja kõrgemale, küll siis näeb. Aga annab minna ja ronida seal ja veel ju lapsed ka.

Lõpuks ikka leidsime pisikesed kraatrid
Lõpuks ikka leidsime pisikesed kraatrid

Kogu see loodus oli seal veidi nagu kuskil… Marsil 🙂 Selline veidi ulmekas. Tegime veel ühe perepildi ka seal ja siis otsustasime veel kõrgemale ronida, et paremini päikseloojangut näha.

IMG_1927vKui olime veel kõrgemale roninud, siis no ikka oli üks pagana mägi ees täpselt 😀 Ma ütlen, kogu aeg oli tunne, et no veidi veel peaks minema, natuke veel kaugemale, siis näeb paremini. Karel aga arvas, et aitab küll ja lapsed arvasid samamoodi. Nii et jäime sinna püsima ja päikseloojangut ootama.

Küll seal leidus palju kivikesi, millega mängida
Küll seal leidus palju kivikesi, millega mängida

IMG_6434v

Kren teeb nunnut nägu
Kren teeb nunnut nägu
Harri ei saa ka alla jääda
Harri ei saa ka alla jääda

Ootasime ja külmetasime  🙂  Piltidelt pole aru saada, aga ikka päris jahedaks kiskus olemise. Lapsed varsti enam nii armsalt ei naeratanud ja Karel arvas, et ta hakkab vaikselt nendega tagasi minema, minu jätsid päikseloojangut ootama.

Tsau, varsti tulen järele!
Tsau, varsti tulen järele!

Ja siis see päike loojuma hakkaski. Olin seal nüüd kolmas ratas vankri all, sest üks armas vanapaar oli ka sinna roninud päikseloojangut vaatama. Üritasin ennast natuke kaugemale hoida ja tantsisin seal kivide peal, et natuke sooja saada  🙂

IMG_6448v

IMG_6451vTegin veel telefoniga katsetuseks ühe panoraampildi ka. Isegi täitsa kihvt jäi ja no on ju veidi nagu mõnel teisel planeedil 🙂

IMG_1932v

Ja siis lippasingi neile järele ja jalutasime autosse, et seal veidi sooja saada ja aru pidada, et mis siis nüüd. Kas hakkame tagasi minema või ootame tähed ka ära? Mitu korda otsustasime ümber, sest ah, oleme ju tähti varem ka näinud, aga samas, kui me juba siia sõitsime… Lõpuks jäi see viimane peale ja ootasime ikka tähed ka ära 🙂 Neid ilmus sinna tõesti palju, iga minutiga aina enam ja pidevalt keegi kilkas, et näeb jälle uut, seal ja seal ja seal. Kren millegipärast nägi aina kõige rohkem, me kahtlustame ta veidi puudulikku numbrite lugemise oskust siinkohal 😀  Või on tal lihtsalt noored teravad silmad.
Ühtegi head pilti ma kahjuks ei saanud ja ilmselt sealt tipust saab ikka vägevamaid ka, nii et ma lihtsalt panen siia ühe võõra pildi, et näidata, miks seda kohta parimaks tähtede vaatamise kohaks peetakse.

http://www.korduroy.tv/2015/mauna-kea/
http://www.korduroy.tv/2015/mauna-kea/

Seejärel alustasime tagasiteega ja arutasime, et kas oli mõttekas siia tulla. Oli ikka 🙂 Eks tipus oleks kindlasti vägevam olnud, aga lastega reisimine paneb omad piirid ja pole mõtet sellepärast nukrutseda. Soovitame teil minna ikka, sest uhke on ju mõelda, et oled nii kõrge mäe otsas käinud 🙂

Nüüd on meil vulkaanidega seoses jäänud veel üks eesmärk: näha ära ka laava. Ma ei tea veel, kas see meil õnnestub või mitte, sest lapsed panevad jälle parematele võimalustele piirid. Kuhugi pikale matkale koos grupiga ja pimedas me nendega ilmselgelt ei lähe, aga sellist kogemust soovitatakse just kõige rohkem. Eks siis näis, natuke meil veel aega on 🙂

Tahaks randa minna!

Täna oli meil eriti mõnus rannapäev, nii et tuli kohe tuju üks rannapostitus kirjutada 🙂

Kui olime ennast siia sisse seadnud, hakkasime otsima, et kus läheduses siin täpsemalt rannad asuvad. Oma peas kujutasin ette, et Hawaiil on iga paari miili tagant üks imeilus liivane paradiisirand. Tegelikult selgus aga, et lähimad rannad meile on umbes 35-40 minuti kaugusel. Ja tegu pole üldse liivarandadega, vaid hoopis väga kiviste laavakivirandadega, kus vette saab minna ainult jalanõusid kandes. Ujumiseks on need suhteliselt kehvad ja pigem on tegu snorgeldajate paradiisiga. Vot nii palju meile mõnusatest randadest, kus lastega iga päev suplemas käia.
Mis siis ikka, tuli valida halvimatest variantidest parim. Hakkasin netist otsima ja kommentaare lugema, et ehk ikka on mõni selline koht ka, kus oleks natukenegi liiva ja mida lastega peredele soovitatakse. Leidsingi päris mitu tükki, kirjutasin nimed üles ja otsustasime hakata neid läbi proovima. Vōin juba etteruttavalt öelda, et oleme nüüd iga päev rannas käinud ja kui alati minnes tundub, et siin küll ei saa, siis tegelikult ikka saab, kui hästi otsida 🙂
PS, kõik selle postituse pildid on tehtud telefoniga. Ma lihtsalt ei viitsi suurt kaamerat randa kaasa vedada, et sellel seal pidevalt pilku peal hoida 🙂

 

Esimeseks valikuks sai selline vahva nimega koht nagu Onekahakaha Beach Park. Seal on vist üksainus väike liivaga sopike, vähemalt selles rannaosas, kus me alati käime, ja igal korral on see õnnestunud meil endale saada 🙂 seal on lihtsalt tõeliselt mõnus väikeste lastega sulistada ja üsna privaatne ka. Vähemalt siiani pole keegi tihanud sinna tulla, kuigi ühtesid ma isegi kutsusin, kui nad ütlesid, et küll meil on õnnestunud hea koht endale napsata 🙂 Lainete kaitseks on sinna kivid laotud ja see on eriti ideaalne koos Harriga rannas käies, kuna tal on hetkel suur hirm lainete ees. Seal ta istub lihtsalt tundide kaupa (pole liialdus) ja viskab kivisid enda ette vette. Uskumatu lihtsalt, see on ainuke asi, mis teda nii paelub ja tundideks ühe koha peale istuma paneb. Ka Krenile meeldib seal liivaga mängida ja kivisid visata. Ta sai endale ujumisrõnga ka ja nüüd tahab aina sellega supelda. Kuna vesi pole väga sügav ka piiridest väljaspool, siis võib ta seda üsna julgelt teha. Tavaliselt nii, et käed on põhjas ja jalgadega siputab. Aga – täna julges ta isegi jalad ja käed mõlemad põhjast üles tõsta! Tahtsin kohe aplodeerida, meie väiksest veepõlgurist hakkab sel aastal täiega asja saama 🙂
Meie väike privaatne kohake
Meie väike privaatne kohake
Kren sulistab
Kren sulistab

IMG_1656v

Ujumisrõngaga
Ujumisrõngaga
Karelil on oma snorgeldamismask ja ta käib sellega värvilisi kalu ja muud põnevat põhjast otsimas. Ta on mulle mitu korda kilganud, kui lähedalt ta kilpkonna on näinud. Täna ujus kilpkonn ka minust paari meetri kauguselt mööda ja läksin ka väga elevile sellest, on küll tõeliselt äge kogemus 🙂 selline, et ei usu kohe oma silmi ja tahaks ennast näpistada.
Ja veel nägime me täna vaalasid! Järsku hakkasid kõik rannas oh my god kisama ja näpuga kaugustesse näitama. Kissitasime siis ka silmi ja nägimegi kaugustes nende veepurskeid. No nii uskumatu!
Kareli video kilpkonnast:
Merisiilik. Neid on palju, nii et lisaks teravatele kividele peab varitsevad põhjas veel siilikud, nii et jalanõude kandmine on kohustuslik
Merisiilik. Neid on palju, nii et lisaks teravatele kividele varitsevad põhjas veel siilikud, seega jalanõude kandmine on kohustuslik
Ilus pargiosa, kus niisama jalutajaid ja lõunasöögi nautlejaid palju leidus
Ilus pargiosa, kus niisama jalutajaid ja lõunasöögi nautlejaid palju leidus
Teise kohana külastasime Coconut Islandit. Tegu pidi olema väikese saarega, kuhu saab mandrilt silla kaudu ja lastele pidi olema see koht nagu loodud, väikeste rannasoppidega ja suure ruumiga, kus ringi joosta. Nii see põhimõtteliselt täpselt kõik oligi 🙂 ainult et ma kujutasin ette, et see saar on rohkem… Nagu saar 😀 ta oli nii lähedal, kõndisid paarsada meetrit ja olidki päral. Ilus oli seal muidu küll, aga valisime minekuks laupäevase päeva ja oi, kui palju rahvast seal oli. Ameerikas on väga populaarne sünnipäevade ja muude pidude pidamine just taolistes parkides, selleks on seal loodud ideaalsed võimalused, alustades piknikulaudade ja grillidega, lõpetades duššide ja wc-dega. Nii et nädalavahetusel on kõik pargid rahvast täis ja grillilõhn niidab igast suunast. Kren küsis mitu korda, et kas võime ka nendesse kohvikutesse minna 😀 sellepärast tegime ka kodus kohe šašlõkki (eelmises postituses oli pilt), et nii suur isu aeti peale 🙂
Saarele minek
Saarele minek
Rannast rääkides, siis väga kitsas käes oli üldse liivaste kohtadega ja liivaribad olid ülikitsad. Lained lõid aina laksudes randa ja Harri kisas hirmust. Nii et meie pere seisukohast vaadates mitte parim rand. Aga saar ise oli tõesti armas ja suuremate lastega kindlasti tore koht. Seal oli ka torn, kust alla hüpata ja pidevalt oli seal lastest järjekord 🙂 Krenile meeldis väga kivide vahelt aardeid otsida. Ta kipub isegi liiga julgeks minema juba, kui eelmine aasta pidi aina julgustama, siis nüüd pigem manitsema ettevaatlikkusele. Siin on suht äkilised lained, nii et ma kardan, et laine tõmbab ta vee alla ja oleme jälle mitme aasta taguses punktis.
Rannaosa
Rannaosa
Äkki saab mõne kivi kätte, mida vette visata?
Äkki saab mõne kivi kätte, mida vette visata?
Kren otsib aardeid
Kren otsib aardeid
Üks leitud aaretest
Üks leitud aaretest
Eestlase jaoks on siin palju naljakaid silte :) Küll hoiatatakse pähekukkuvate kookospähklite eest, küll hammustavate kilpkonnade eest
Eestlase jaoks on siin palju naljakaid silte 🙂 Küll hoiatatakse pähekukkuvate kookospähklite eest, küll hammustavate kilpkonnade eest

IMG_1750v

Coconut Islandi juures on veel üks suur pluss. Nimelt on enne seda saart tõeliselt-tõeliselt ilus jaapanipärane aed, Liliuokalani Park and Gardens. Kuna Harri magas autos enne randa minekut, tegime Krennuga seal pika jalutuskäigu ja iga silla juures pilti 🙂 mulle tõesti seal kohe väga meeldis, kui ma seal lähedal elaks, käiks tihti seda ilu nautimas, sildadelt kivikesi vette viskamas ja luuletusi kirjutamas 🙂
IMG_1723vIMG_1727vIMG_1724v
Kolmas rannapark, kus käinud oleme, on Richardson Ocean Park. Jälle väga ilus koht, need pargid on siin tõesti kenad ja hästi kujundatud. Nädalavahetuse tõttu oli ka seal väga palju rahvast ja privaatsust oli võimatu leida, kõik vähegi liivased kohad olid laste ja päevitajate poolt vallutatud 🙂 Põnev selle ranna juures oli see, et tegu oli jälle musta liiva rannaga. Äge ja teistmoodi vaadata, aga oi, kui kuumaks see läheb keskpäevase päikese käes. Harri tahtis aina ringi vudida (mõnusat kivikeste vetteloopimise kohta polnud ilmselgelt 😀 ) ja siis aina ütles, et kuum-kuum on astuda.

IMG_1853vIMG_1860vIMG_1866v

Äkki kuskil toimub midagi põnevamat?
Äkki kuskil toimub midagi põnevamat?
Nendest kolmest meeldib meile vist kõige rohkem esimene, Onekahakaha rand. Aga seda sellepärast, et seal on siiani kõige privaatsem ja rahulikum olnud. Peab vast teistele kohtadele ka teise võimaluse andma ja nädala sees neid külastama. Kokkuvõtteks võib öelda, et ilusaid liivarandu siit idakaldalt ei leia, aga rannamõnusid saab nautida ikka. Ilusamad rannad pidid olema läänekaldal ja peagi on meil plaan ka sinna sõita. Kahjuks on sinna umbes 2.5 h, nii et igapäevane pisike suts see just pole 🙂
Ja päris lõpetuseks üks pilt lõbusatest rannasellidest 🙂 :
IMG_1900v

Meie uus maja

Sõbrad läinud, oli meil aeg endale uus maja valida. Väiksem ja odavam. Karel tegi suurema uurimistöö enne ära ja siis ladus mulle majad ette, et ma valiku teeks. Mossitasin veidi, sest oma unelmates olime me ette kujutanud mererannas elamist või siis vähemalt igahommikust basseinisuplust… Karel tõi mu kiirelt maa peale ja ütles, et tahaks peale maja eest ära maksmist ka millestki elada 🙂 No jaa… Kusjuures siin huvitaval kombel polegi üldse basseiniga majasid väga saada-näha, kuigi kliima ju soosiks. Igatahes on meil diil tehtud, et järgmisel aastal läheme kuhugi Aasiasse ja üürime villa, kujutan juba ette neid värskendavaid hommikusupluseid. Ja uinutavaid õhtusupluseid. Ja jahutavaid päevasupluseid ka 🙂

Aga need majad siin. Olid nii igavad. Mind hellitati kohe esimese majaga nii ära, et ükski teine ei tundunud selle vääriline. No ja ega ei olnudki päriselt ka, hind oli juba palju odavam, sest enne maksime ju kahepeale. Aga ma siis mõtlesin ja vaatasin pilte ja otsustasin, hea küll, see. Asus ta ka umbes 5 miili kaugusel meie esimesest majast ja asukoht meile meeldis ja oli juba tuttav, lisaks tundus maja (üsna udustelt) piltidelt päris nunnu. Nii et võtsime selle maja ära ja leppisime omast arust kokku, et 11 paiku hommikul kohtume maja juures ja meile antakse võtmed üle.

Jõudsime kohale, sutsu pärast ühteteist, sest eksisime ära. Nagu meil ikka kipub juhtuma 😀 Esklesime jälle suht kaua, sõitsime edasi-tagasi ja siis loksusime mööda… hmm, ma ei teagi, kuidas seda teed nimetada, kruusatee ta ka päris pole… sillutamata teed? ühesõnaga mööda jubedalt raputavat mulla-kivi teed tükk aega ja jõudsime täielikku džunglisse. Maja tundus jumala räämas, väravad olid viltu ees, värv koorus, mingid vanad plätud vedelesid koos kummikutega keset aeda, sääsed sõid, prügikastid ajasid prügist üle, kõik oli täiesti kohutav! Lisaks ei olnud kohal kedagi, kes meile seda lobudikku tutvustaks. Ootasime tund aega ja kedagi ei tulnudki. Kuhu me nüüd ometi omadega tulime ja me võtsime selle maja veel reisi lõpuni välja ka, appii, ma tahtsin täiega nutta! Aina soigusin Karelile, et me peame raha tagasi küsima, mina siia ei jää, ma ei taha, mulle ei meeldi siin ükski asi, me lähme kuhugi mujale, appiappi. Karel ütles selle peale ainult, et ma maha rahuneks ja me pole ju seest näinudki, pildid olid ju okeid. Ma ei tahtnudki seest näha, tuju oli megakehv ja ma aint vingusin. Nüüd tunnistan.

Igatahes otsustasime siis linna sõita ja mõnda vaatamisväärsust külastada (sõbrad olid siis veel meiega) ja kuskilt wifit otsida, et saaks majaomanikule kirja saata. Käisime Rainbow Fallsil, millest eelmises postituses kirjutasin, siis söömas ja seejärel hakkasime mööda linna tiirutama ja internetti otsima. Arvake, kas kuskil oli  😀  Noo ei! Isegi McDonaldsis polnud, kus tavaliselt alati on. Igatahes Karel siis sõitis ja ma aina vaatasin, kas ilmub mõni võrk ja kas on lahti ka. Kui leidsin mõne sellise, siis kohe karjusin Karelile, et ta seisma jätaks, muidu sõidab ju levist välja. Üldiselt ta ei saanud kohe pidurit panna ja nii me aina kõik levi ära kaotasime. Lõpuks parkisime ühte parklasse ja Karel läks jala otsima, et äkki näkkab. Näkkaski  🙂  Saime kirja ära saata.

Üsna pea tuli sõnumiga vastus, et ta vabandab ja sai aru, et me kell 6 õhtul tuleme. Seda me arvasime lõpuks ise ka, et ta nii aru sai, Karel kirjutas kirjas, et 11 paiku tuleme läbi ja õhtul siis päriselt, kui oleme sõbrad lennujaama ära viinud. Igatahes ütles ta sõnumis, et on 4.30 kohal. Kell oli kohe 4 saamas, me parasjagu poes ja sõita linnast oli üle poole tunni… Ja sõnumit me talle saata ei saanud, sest ta saatis numbri ilma suunakoodita ja sellega sõnum kohale ei läinud. Kõik oli sellel päeval valesti lihtsalt! Hakkasime siis kibekiirelt sõitma, linnast väljasaamine venis hullult ja sel ajal, kui pidime juba kohal olema, olime alles ummikust pääsemas. Oeh, lihtsalt palusime mõttes, et ta jumala eest ära ei läheks selleks ajaks, kui me sinna jõuame. Õnneks oli ta kohal! Ja hirmus tore! Lisaks oli ta vahepeal jõudnud juba natuke kraamida ja ümbrust korrastada. Hakkasin natuke leebuma  🙂

Karel pidi linna tagasi kiirustama, et sõbrad lennukile viia, nii et jäin lastega siia täitsa üksi. No see onu oli ka alguses, rääkis mulle kõike ja tutvustas maja, näitas, kust mis käib, rääkis oma lastest ja tõi meile lausa hommikusöögi külmkappi  🙂  Kas pole nunnu!

Kui ta ära läks, siis mul jälle jõudis reaalsus veidi kohale. Eriti sellepärast, et Karelit polnud ka tagasi jõudnud ja siin ma nüüd olin oma kahe lapsega, keset džunglit. Telefonilevi oli 0, nii et Karelile helistada ka ei saanud, läksin muidugi närvi juba. Lõpuks kui ta jõudis, kobisime üsna pea magama ja ma polnud ikka veel selles värgis päris kindel…

Hommikul päike paistis. Läksime verandale, lapsed leidsid kohe endale kastitäie mänguasju. Linnud siristasid kõrvulukustavalt. Sisalikud jooksid üle veranda ja pakkusid lastele väga palju nalja. Pakuvad siiani, kuigi jookseb neid meil siin päevas kümnete kaupa. Kren läheb alati väga õhevile ja hüüab: “Harri, tule vaata, sisa!” Ta nimelt arvab, et Harrile peab kõik sõnad lühemaks tegema, siis ta saab paremini aru  😀  Ja siis Harri paterdab kohale ja hüüab: “Putukas!”  🙂  Igatahes sellest esimesest siinoldud hommikust alates hakkas mulle siin väga meeldima.

Meie sissesõidutee
Meie sissesõidutee
Maja
Maja
Kuna omanikel endal on 3 last, leidub siin iga nurga peal mänguasju, puu otsas ripub kiik ja õues on mängumaja :)
Kuna omanikel endal on 3 last, leidub siin iga nurga peal mänguasju, puu otsas ripub kiik ja õues on mängumaja 🙂
Mängumaja, üsna suur hitt
Mängumaja, üsna suur hitt
Kreni lemmikud on kriidid, millega ta kõike kaunistab
Kreni lemmikud on kriidid, millega ta kõike kaunistab
Meie veranda, kus me suure osa päevast veedame. Päiksepaistelise ilmaga on seal hea päikest võtta ja vihma korral (meil sadas just 2 ja pool päeva järjest) kaitseb vihma eest. Mu lemmikkoht siin majas :)
Meie veranda, kus me suure osa päevast veedame. Päiksepaistelise ilmaga on seal hea päikest võtta ja vihma korral (meil sadas just 2 ja pool päeva järjest) kaitseb vihma eest. Mu lemmikkoht siin majas 🙂
Majaesine
Majaesine
Aias on meil palju vilju. Kahjuks üldiselt veel toored, nagu need banaanidki siin
Aias on meil palju vilju. Kahjuks üldiselt veel toored, nagu need banaanidki siin
Sidrunid. Puu alla kukkunud viljad olid juba täitsa valmis ja oi, kui hapud :) Tegime sidrunijooki
Sidrunid. Puu alla kukkunud viljad olid juba täitsa valmis ja oi, kui hapud 🙂 Tegime sidrunijooki
Pookospähkliga, nagu Kren enne pidevalt ütles :D Nüüd ma norin teda sellega ja ta aina parandab, et kookos ju, emme, kuidas sa siis ei tea :)
Pookospähkliga, nagu Kren enne pidevalt ütles 😀 Nüüd ma norin teda sellega ja ta aina parandab, et kookos ju, emme, kuidas sa siis ei tea 🙂
Esimesed päikesekiired pärast pikka sadu
Esimesed päikesekiired pärast pikka sadu
Elutuba. Lapsed esimesel hommikul multikaid vaatamas. Lisasin selle pildi Instagrami ja kirjutasin nii:  Meie uues majas hommikumultikaid vaatamas. Majas, mis asub täielikus džunglis, kuhu ei vii ühtegi normaalset teed, kus telefonilevi on 0 ja kus vesi tuleb vihmaveest. Majas, mis mind oma metsikusega alguses päris ehmatas ja nutma ajas - siin elamegi reisi lõpuni?! Majas, mis nüüd juba tundub päris nunnu :) istun verandal, päikesekiired paistavad läbi puuokste, linnud siristavad kõrvulukustavalt ja lapsed mängivad kastitäie mänguasjadega, mille nad siit leidsid. Hommik on alati õhtust targem, mu reisitarkus nr 1!
Elutuba. Lapsed esimesel hommikul multikaid vaatamas. Lisasin selle pildi Instagrami ja kirjutasin nii:
Meie uues majas hommikumultikaid vaatamas. Majas, mis asub täielikus džunglis, kuhu ei vii ühtegi normaalset teed, kus telefonilevi on 0 ja kus vesi tuleb vihmaveest. Majas, mis mind oma metsikusega alguses päris ehmatas ja nutma ajas – siin elamegi reisi lõpuni?! Majas, mis nüüd juba tundub päris nunnu 🙂 istun verandal, päikesekiired paistavad läbi puuokste, linnud siristavad kõrvulukustavalt ja lapsed mängivad kastitäie mänguasjadega, mille nad siit leidsid. Hommik on alati õhtust targem, mu reisitarkus nr 1!
Köök
Köök
Söögituba
Söögituba
Vannituba
Vannituba
Karelil tuli suur šašlõkiisu, otsis poest tükk aega äädikat, sest ainult nii on õige šašlõkk!
Karelil tuli suur šašlõkiisu, otsis poest tükk aega äädikat, sest ainult nii on õige šašlõkk!

Nii me siin siis nüüd elame. Koos metssigadega, kes käivad tagaaeda üles tuhnimas. Eile öösel olid käinud, ütles Karel enne, kui väljast jalutuskäigult tuli. Tore teada! Siin on isegi üks puur nende jaoks aias, aga ma küll ei tea, mida ma tegema peaks, kui ühel hommikul metssea sealt leiaks 😀 Minestaks ära.

Lastele siin meeldib väga! No eks sellepärast, et igas kapis, mille nad lahti teevad, on uued mänguasjad ees ootamas. Ja Harri on vist lõpuks reisirütmi kätte saanud, ta tegi meil esimesed 10 päeva ikka sellist tralli ja kisa, et mul oli meie reisikaaslastest lausa kahju. Nüüd on juba päris tore jõmm siin jälle ringi silkamas 🙂 Üsna raske on temaga reisida, aga samas on nii nunnu see vaimustus, millega ta kõike uut vaatab. “Oooh, kala!” “Oooh, putukas!” “Oooh, linnu!”

Ja lõpetuseks üks video, kus on näha, mida lapsed iga kord teevad, kui oma kodutee peal sõidame 😀 Nii kõvasti raputab. See lõpus olev nullijutt tuleb sellest, et ma pean sõites aina Krenile ütlema, mitu minutit veel sõita on. Ja siis oli juba 0, sest kohe keerasimegi maja ette 🙂

 

Tegemised suurel saarel

Nonii, meie sõbrad on nüüd läinud ja oleme täitsa lihtsalt oma perega. Nüüd on meil rohkem aega ja teeme veidi vabama graafiku, nii et tänase päeva võtsingi kohe blogi kirjutamiseks ja muude kohustuste täitmiseks, mis juba veidi venima olid jäänud. Blogi venib ka, ma tean, sorry, mulle tuletatakse seda pidevalt meelde 😀 Aga vajume siin koos lastega juba 8-9 ajal õhtul magama ja hommikul ärkame koos nendega, nii et pole väga olnud sellist rahulikku aega, kus saaks natuke pikemalt oma mõtteid kirja panna.

Nagu juba öeldud, oli meil sõpradega koos päris tihe programm. Arusaadav ka, neil oli siin saarel aega 5 päeva ja loomulikult tahtsid nad selle ajaga näha nii palju, kui vähegi võimalik on. Meile oli see mõnes mõttes veidi teistmoodi, sest me oleme ise muidu üsna laisad reisijad 🙂 Kindlasti ei tee iga päev mingeid väljasõite ja nii tihedaid plaane, võtame pigem vabalt ja rahulikult ja no aega meil selliseks unistamiseks ju üldiselt on ka.

Nii et iga päev võtsime mõne pikema sõidu ette ja nüüd ma teile lühidalt neid kohti tutvustangi 🙂

Kapoho Tide Pools

Tegemist on väikeste looduslike basseinidega keset musti vulkaanikive. Väidetavalt pidi olema tegemist kogu Hawaii parima snorgeldamiskohaga. Kahjuks tuli auto päris kaugele jätta ja nii otsustasime esialgu varustuse autosse jätta.  Et lähme vaatame üle ja siis ehk toome järele. Aga nii pikk maa oli ja kuigi mehed arvasid, et läheks ikka tooks, siis ma olin peorikkuja ja ei lubanud minna. Tõesti oli seal ilus olla, aga lastega andis ikka ronida, lisaks paistis päike lagipähe ja lapsed juba vaikselt virisesid ka, et kõhud on tühjad. Nii et ma tõesti ei viitsinud. Pidime teine päev tagasi minema, aga jäigi käimata. Äkki ise veel käime, ilma sõpradeta, vaatame 🙂

IMG_6144v
Koht ise oli muidu tõesti täiega äge
IMG_6145v
Seal oli nii palju värvilisi kalu ja väikseid krabisid. Harri ei suutnud ära vaadata ja imestada
IMG_6147v
Kren sai vist midagi põnevat kätte

IMG_6154vIMG_6152v

Lahkudes hakkas üks tädi meiega rääkima ja soovitas minna lähedalolevasse soojaveebasseini. Pidavat lastele väga meeldima ja kohalikud emmed pidid seal pidevalt oma lastega peesitamas ja suplemas käima.

Me polnud sellest midagi kuulnud, nii et otsustasime siis proovida. Tema sõnul pidi seal olema nagu paradiis, no niii mõnus 🙂

Otsustasin enne autoga sõitma minekut ühe mehe käest veel üle küsida, et kas ta teab, kust tee pealt me täpsemalt sõitma peame. Ta ütles, et pole sellisest kohast kuulnudki. Ja siis sõitis meie ees minema ja keeras täpselt sellesse kohtagi, kuhu meie 🙂 Kade meel oli meid vist sinna ka juhata 😀

Kohale jõudes selgus, et tegemist on Ahalanui pargis oleva (pool)kinnise lahesopiga, mida alt poolt soojendavad vulkaani seest tulevad soojaveeallikad.
Väljas ca. 27 kraadi, sees 33. Ma ise jälle seal ei käinud, aga nii soe supp olevat olnud 🙂 Ja hea oli vahepeal ennast väljas jahutamas käia 😀

IMG_6163v
Harri pidas tervelt 2 minutit vees vastu, aga Kren lõpuni. Meil on rollid vahetunud, veel eelmisel aastal oli Harri hull veeloom ja Kren pigem pelgas
IMG_6167v
Suplejad

Volcanoes National Park

Kes see ikka Hawaiile tuleb ja vulkaani otsa ei roni? 🙂

Nimelt on Hawaii saarel kokku 5 vulkaani. Neist 1 on kustunud, 3 on uinunud ja 1 aktiivne. Aga õnneks mitte väga aktiivne. 2 viimast suuremat purset olid ca. 300 ja 100 aastat tagasi. Praegu ta vaikselt podiseb, ajab auru välja ning laseb laaval ookeani poole voolata.
Enamik saarest muide koosnebki kahe suure vulkaani Mauna Kea ja Mauna Loa laavaväljadest. Veel 1984. aastal ähvardas laavavool saarelt pühkida meile kõige lähemal asuva linna Hilo. Hetkel on asi üsna rahulik 🙂
Laavat meil seekord üldse oma silmaga näha ei õnnestunud, kuigi see pidi täitsa võimalik olema. Äkki ikka õnnestub veel. Oleks midagi uut ja põnevat! Pimedas pidi vist suurem võimalus olema. Igatahes võtame plaani veelkord ära käia.

IMG_6204v
Mauna Loa

IMG_6191v

See vulkaan ei olnudki üldse kõrge mägi, mille tipus suur auk ja kust tuld purskab. No nagu filmides ju alati on. Antud isend on üsna lapik ja päris mitme kraatriga. Pildil neist aktiivseim.

IMG_1584

IMG_6199v
Uurivad ja saavad targemaks. Mulle väga meeldib see pilt, maastik on kuidagi filmilik ja teistmoodi 🙂
IMG_6203v
Kui vulkaan vaadatud, läksime väikesele matkale.

Kogu see vulkaanipargi ala oli hästi suur. Osadesse kohtadesse jalutasime, aga üldiselt pidime pigem autoga erinevate vaatamisväärsuste vahet sõitma. Näiteks saime veel käia laavakoobastes ja nuusutada vulkaaniauru. Lõhnas üsna nagu keedukapsas 😀

Üks kehv pilt koopast. Pikk säriaeg, fotoka käeshoidmine ja kiire-kiire on suht võimatu kombinatsioon :) Aga tahtsin ühe pildi ikka panna, valisin kõige selgema
Üks kehv pilt koopast. Pikk säriaeg, fotoka käeshoidmine ja kiire-kiire on suht võimatu kombinatsioon 🙂 Aga tahtsin ühe pildi ikka panna, valisin kõige selgema
Läksime kõrgelt ülevalt suurt väheaktiivset kraatrit vaatama. Järsku avastasime inimesed, kes seal ringi jalutasid. Näete?

Antud vaadet nähes tekkis meestel kohe hiilgav mõte ka ise sinna põhja ronida. Väidetavalt ainult 0.4 miili alla ja samapalju üles. 3 lapse ja käruga. Ei saa ju ometi pidagi valesti minna 🙂 Jeahhh…

Hakkasime siis mööda metsarada astuma. Algus oli üsna okei.

Ja see matk aina kestis ja kestis 🙂 Lapsed aina kukkusid ja pillisid. Andis käruga ületada neid juurikaid ja kivisid. Nüüd on sellest juba nii mitu päeva möödas, et mulle hakkab tunduma, et ah, polnudki ju nii hullu 🙂 Aga seal olles polnud ikka nii roosiline see asi. Lisaks ma veel ise koperdasin ja tänu sellele sai Kren mu kaameraga vastu pead. Ma ei tea, mitu kilo mul see kaalub… Päris mitu. Selle peale nutsime veel koos ka. Ja kui me all olime ära käinud, siis oli ju veel ülesminek ees! Nii mõnedki möödakäijad soovisid meile edu, ergutasid lapsi kõndima, ütlesid, et me oleme hullud peast jne 😀

Aga all oli tõesti vägev!
Aga all oli tõesti vägev!
IMG_6235v
Väga teistmoodi maastik
Ahjaa, Kren veel nuttis seal all olles ka pool aega, sest ta oli täiesti kindel, et kohe hakkab vulkaan purskama ja me jääme kõik laava alla. Lastega on nii tore reisida :D
Ahjaa, Kren veel nuttis seal all olles ka pool aega, sest ta oli täiesti kindel, et kohe hakkab vulkaan purskama ja me jääme kõik laava alla. Lastega on nii tore reisida 😀

Akaka Falls ja Kahuna Falls

Kolmandal päeval külastasime kahte suurt koske. Akaka kosk on saare tuntuim ja 129 m kõrgune. Kahuna kosk on peaaegu samapikk, 122.

Karelil on ma-ei-tea-kui-kaua olnud suur soov, igal reisil unistab ta sellest, et saaks kose all ujuda. No nii jälle nagu filmides. Siiani pole see veel täitunud. Nad veetsid terve õhtupooliku, et otsida mõni kosk, mille all ujuda saaks, aga igal pool on see keelatud. Nimelt pidi see üsna ohtlik olema, sest koos veega tuleb ka igasugust muud kraami sealt ülevalt alla, näiteks kivisid. Karel oli kindel, et Hawaiil saab ta oma suure unistuse lõpuks täide viia, aga võta näpust. Mingi ühe nad vist lõpuks ikka googeldasid välja, aga sinna oli pikk matk ja eelmist päeva meenutades ei tahtnud isegi mehed seda koos lastega ette võtta. Panen siia lõigu lõppu ka jälle selle lause, et ehk veel jõuame midagi leida 🙂

Kahuna Falls. Hea nali oli sellega see, et ma ei märganudki seda koske seal pargis ringi jalutades :D Küsisin pärast autos, et kaks koske pidi ju olema, kus see teine siis oli. Sain siis teada, et seal, kus me ju pilti tegime :D Ma arvasin, et lihtsalt ilus vaade, mingit veeniret ma seal küll tähele ei pannud :D
Kahuna Falls. Hea nali oli sellega see, et ma ei märganudki seda koske seal pargis ringi jalutades 😀 Küsisin pärast autos, et kaks koske pidi ju olema, kus see teine siis oli. Sain siis teada, et seal, kus me ju pilti tegime 😀 Ma arvasin, et lihtsalt ilus vaade, mingit veeniret ma seal küll tähele ei pannud 😀
Nende koskede vahel matkamine oli palju lõbusam kui eilne.
Nende koskede vahel matkamine oli palju lõbusam kui eilne
Akaka Falls. Sellest juba ei andnud mööda vaadata :)
Akaka Falls. Sellest juba ei andnud mööda vaadata 🙂
Väike pereselfie ka Akaka kosega
Väike pereselfie ka Akaka kosega

Hilo Zoo

Edasi läksime loomaaeda. Ausalt, see oli kõige igavam loomaaed eales 😀 Nägime seal paari ahvi ja mõnda lindu ja rohkem vist polnudki eriti kedagi. Vaatasin pärast kaamerast, et tegin seal täpselt 2 pilti 😀

Esimene pilt. Lapsed hakkavad jäätist sööma
Esimene pilt. Lapsed hakkavad rõõmsalt jäätist sööma
Teine pilt. Harri on üleni šokolaadijäätisega koos
Teine pilt. Harri on üleni šokolaadijäätisega koos

Ja kõik 😀 Rohkem mul sellest loomaaiakülastusest midagi rääkida ei olegi. Suur mänguväljak oli, kus lapsed said hullata, aga suurem osa sellest oli ka päikese tõttu tulikuum. Nii et üsna mõttetu käik, kui kaalute, kas minna või mitte, siis ärge minge 🙂 Vähemalt sissepääs oli tasuta.

Hindadest veel rääkides, siis toiduhinnad on siin ulmelised. Näiteks sai maksab 5 dollarit! Ma ei suutnud oma silmi uskuda, sai ja 5 dollarit 😀 Siin meie kohalikus poes tundub mulle üldse, et eriti miski ei maksagi vähem kui 5 dollarit. Eile käisime suuremas linnas Walmartis ja sealt sai ikka veidi odavamalt ka asju. Aga jah, söömas käies ja poes kulub ikka päris palju raha. Samas on kõik sissepääsud igale poole tasuta või sümboolse hinnaga, 1-2 dollarit. Nii et see tasakaalustab asja ära 🙂 Mingeid Disney-parke ja muud sellist, kuhu meil alati pööraselt palju raha kulub, siin pole, nii et kokkuvõttes pole hullu. Aga jah, alla 100 dollari meil poes eriti ei kulu.

Punalu’u Black Sands Beach

Neljandal päeval käisime musta liivaga rannas. Ranna mõttes ei olnud see suurem asi, eriti lastega käies, sest oli üsna järsk ja väga kivine. Snorgeldamise mõttes jällegi põnev. Musta liiva mõttes ka muidugi põnev, sest üldjuhul ju sellist vaatepilti väga ei näe. See liiv on tegelikult basalt, tume vulkaaniline kivim ja tekib see nii, et laava voolab ookeanisse ja külma veega kokku puutudes plahvatab ja jahtub maha.

IMG_6272v

Üks asi on veel selle ranna juures väga äge. Minu arust ägedamgi veel, kui see must liiv. Nimelt meeldib suurtel kilpkonnadel seal rannaliival peesitamas käia! Meie õnne arvestades olime kindlad, et me neid kilpkonni nagunii ei näe, aga nägime. Kuidagi suursugune vaatepilt minu jaoks. Midagi väga erilist.

IMG_6266vIMG_6267vRainbow Falls

See käik jäi viimasele päevale ja oli tegelikult täitsa plaaniväline. Tegelikult oli meil plaan sõita kõrgele mäe otsa (Mauna Kea), aga meie uue maja saamine venis väga palju (räägin järgmises postituses lähemalt) ja siis selgus u 40-minutilise sõitmise järel, et teekond veniks veel kaks korda sama pikaks. Nii et me lihtsalt ei läinud sinna kõrgele ja tegime kiirelt plaanid ümber. Kõige lähemal olev huvitav koht tundus olevat Rainbow Falls.

Tegu oli siis jälle ühe ilusa kosega. Umbes 24 meetrit kõrge ja nime on saanud selle järgi, et kui päikselisel hommikul sinna minna umbes 10 ajal, näeb kose all tekkivas udus vikerkaart. Meie ei läinud õigel ajal ja saime lihtsalt kose ilu nautida, ilma vikerkaareta 😀IMG_6274v

Seal juures oli veel väike metsatukk, kus oli üks hiigelsuur ja vägev puu, mille "koobastes" lapsed said peitust mängida
Seal juures oli veel väike metsatukk, kus oli üks hiigelsuur ja vägev puu, mille “koobastes” lapsed said peitust mängida

Ja oligi peagi aeg sõpradel lennujaama poole hakata liikuma. Ja meil aeg kolida oma uude majja. Sellest peagi pikemalt, sest nii libedalt see ei läinud, kui ette kujutada võiks 😀

IMG_6256v

Lähme Hawaiile!

Sel aastal pidi meil tegelikult talvereis peaaegu vahele jääma. Lihtsalt tundus, et raha on vaja millekski muuks hoida ja no mis seal ikka. Saatusel olid teised plaanid 🙂

Ühel eriti unisel päeval pikutasin kodus voodis ja surfasin Facebookis. Järsku hüppas mulle silmade ette Reisidiilide pakkumine Hawaiile, üliodavalt, midagi 300 euroga inimese kohta. Muidu on piletid ülikallid, varem Ameerikas käies oleme mitu korda mõelnud, et võiks Hawaiil ka ära käia, aga isegi siis pole kunagi raatsinud,  sest piletid on olnud 500+ dollarit ja seda 1 inimese kohta. Suht hull ju, Eestist USAsse lennata on odavam kui riigis sees 🙂 No igatahes alati oli sinnapaika see plaan jäänud ja nüüd järsku oli selline pakkumine mul silmade ees. Olin sekundiga püsti, jooksin teise tuppa ja hüüdsin Karelile, et nüüd lähme Hawaiile. Edasi läks kõik ülikiirelt ja nagu mingis filmis 😀 Kareli esimesed sõnad olid, et me ei pidanud ju sel aastal sinna raha kulutama. 30 sekundi pärast üritas ta juba pileteid osta 😀 Mina keksisin kõrval jalalt jalale ja aina palusin kõrgemaid jõude, et meil need piletid ostetud saaks. Tegemist oli ilmselgelt veahinnaga (keegi oli kuskil midagi valesti sisestanud) ja pidi ülikiirelt tegutsema, enne, kui viga parandatakse. Alguses muidugi ostmine ei õnnestunud, viskas erroreid, Karel aina proovis ülikiirelt uusi kuupäevi läbi ja ma tantsisin koos lastega mööda tuba ringi. Algne pakkumine oli Amsterdamist ja seda meil (õnneks!) osta ei õnnestunudki. Karel proovis järgmisena huvi pärast Tallinnat ja uskumatu, nii oli veelgi odavam! Ja saime ostetud! Oh juudas, milline õnnetants meil kodus toimus 😀 See kõik võttis aega umbes 10 minutit ja järsku olidki meil jälle talveks plaanid tehtud 🙂
Karel helistas veel sõpradele ja vanematele ka ja ühed sõbrad tulidki meiega kaasa. Nii et veidi teistmoodi sellel aastal. Nad päris nii kaua olla ei saa, koos veedame 8 päeva, seejärel on nad veel 3 päeva üksi ja siis lendavad tagasi. Meie oleme paar päeva vähem kui kuu.

Peagi oligi käes jaanuari algus ja minek. Seekord lendasime nii, et Tallinnast Amsterdami, kus olime öö hotellis ja sealt edasi Los Angeles ja siis Honolulu. 2.5+10.5+5.5= 18.5 h puhast lennuaega. Lisaks veel mitmetunnised passimised ja ootamised, turvakontrollide läbimised jne. Tavaliselt oleme pärast seda megapikka lendu kohal, aga nüüd tuli veel koos ootamistega 8 h otsa, päris väsitav oli ikka. Lapsed olid megatublid, eriti arvestades, 1) kui palju Harri niisama päeva jooksul pillib, 2) kui väga Harri kuskil kinni olemist vihkab. Ta uus lemmikväljend on ülikaebliku häälega “kinni äänud”, seda kuuleme päevas 100x, kõik on tal kinni jäänud, tekk peale ja püksid jalga, turvavöödest ja muudest päris kinni olemistest rääkimata. Igatahes ta oli tõesti tubli ja nuttis üsna vähe. Ipad on muidugi nagu hingeõnnistus, ilma selleta… ma ei taha mõeldagi.

Amsterdamis hotellis
Amsterdamis hotellis

Amsterdami hotell oli väga… modernne 😀 Sisse checkisime ennast masinaga, toas käis kõik läbi tahvelarvuti, Krenile see muidugi väga meeldis. Aina vajutas ekraani ja kardinad tulid eest, tuled läksid põlema, telekas käima jne. Toa kujundus oli ka väga eriline, pildilt on natuke näha ka. WC ja duširuum olid lihtsalt sellised ringid keset tuba ja tõmbasid siis klaasuksed kinni mõlemalt poolt, kui kumbagi minna tahtsid. Ja ülejäänud toa moodustas ülisuur seinast seinani voodi, kus magasime neljakesi laiupidi ja ruumi oli ülegi. Igatahes kõige huvitavam hotell kindlasti siiani.

Järgmine hommik läks siis lendamine edasi. Läksime omaarust ülisuure ajavaruga lennujaama, aga nii napilt lennukile pole me veel varem jõudnud. Okei, napilt on palju öeldud, lennuk päris välja sõitmas juba polnud. Aga igal pool läks ülikaua aega, meid aina suunati uutesse järjekordadesse, turvakontrollis läksid pea kõik meie asjad topeltkontrolli ja vaadati üksipulgi käsitsi läbi ja lõpuks sealt pääsedes oli vähem kui pool tundi lennu väljumiseni jäänud ja pardale minek ammu alanud. Ja turvakontrollist oli meil väravani ka umbes kilomeeter minna, lennujaamad on nii suured ju. Igatahes panime jooksuga ja ikka jõudsime, minu halamiste peale hüüdis Karel ainult, et peame ju jõudma ja pani minema 🙂

Aga lõpuks me kohale jõudsime 🙂 Soe õhk puhus kohe lennukilt maha tulles vastu ja hetkega oli kogu reisiväsimus unustatud. Eks me sellepärast seda iga aasta ju uuesti teemegi. On küll raske ja pikk ja lastega reisimine on üliväsitav, aga see tunne, kui astud esimest korda lõpuks sihtpunktis lennukist välja, kõik sõidud on tehtud, soe tuul puhub näkku, kisud ruttu kõik oma vammused maha, kõik need lõunamaa lõhnad ja alohaga sind tervitavad sõbralikud näod… Ohh, kui mõnus!

Hawaii saarestikus on palju saari, suuremaid 8. Meie külastame oma reisi jooksul neist kahte: O’ahut ja The Big Islandit ehk Hawaiid. Esialgu olid meil suuremad plaanid, aga ausalt öeldes on meil lendamisest üsna siiber 🙂 ja ülitüütu on asju kogu aeg kokku-lahti pakkida ja lastega lennujaamades passida. Kuna meie sõbrad on reisil palju vähem aega kui meie, siis otsustasime teha nii, et alguses oleme 3 päeva Oahul, siis lendame Hawaiile ja kui nad tagasi Oahule lendavad, et koju tagasi minna, jääme meie lihtsalt siia saarele põhimõtteliselt reisi lõpuni. Oleme lihtsalt sellest Hawaii saarest kordades rohkem vaimustuses ja üldse ei kutsu sinna Oahule tagasi. Aga räägin järjekorras 🙂

Esialgu jõudsime siis Oahu saarele, nagu juba öeldud. See on suuruselt kolmas saar Hawaii saarestikus ja sellel saarel asub ka Hawaii osariigi pealinn Honolulu. Just Honolulusse hotelli meie esimene rendiauto meid viiski. Üllataval kombel oli seal hotellis terve ports eestlaseid, kes küll paar päeva pärast meie saabumist juba lahkusid. Mõni käis meile tere ütlemas, üks ütles, et ma oskan ka eesti keelt ja siis jalutas minema 😀 Eestlaste värk, pole pikka juttu 🙂 Aga üsna üllatav oli see küll, sõidad omaarust teise maailma otsa ja siis ikka koperdad kohe eestlaste otsa.

Esimesel hommikul läksime kohe randa otsima. Leidsimegi omaarust Waikiki ranna üles, õhtul saime teada, et see polnudki päris Waikiki. Aga noh, tühja kah, ujuda ja möllata said lapsed täiega. Õhtul siis läksime päris Waikiki randa, kus toimus ka selline Hawaiid tutvustav show, koos muusikaga ja Hawaii tantsudega. Täitsa tore oli, mulle sellised asjad meeldivad. Lõid kohe õige õhkkonna ka need hulatantsijad 🙂

Lähme randa!
Lähme randa!
IMG_1505
Hommikul vale-Waikiki rannas

 

IMG_6060v
Õhtul õiges kohas

IMG_6071v

Tegime perepildi ka
Tegime perepildi ka
Hawaiid tutvustavad esinejad
Hawaiid tutvustavad esinejad
Päike kadus merre mõne minutiga
Päike kadus merre mõne minutiga

Järgmisel päeval otsustasime minna saart uudistama. Panime GPS-i Punalu’u beachi, et mingisse ilusasse randa jõuda, aga kohale jõudes meile tundus, et üks koht tee peal oli palju ilusam. Seega keerasime otsa ringi ja sõitsime hoopis Kahana Bay randa. Olime seal peaaegu et ainukesed ja terve ümbrus oli tõeliselt kaunis. Kuigi ma ise eriti ujuja pole ja siiani pole ujumisriideid selga saanud (ehk ikka reisi jooksul saan), siis oli see rand oma rahulikkuses väga mõnus. Vesi oli pikalt madal, nii et lapsed said täiega jälle hullata ja liiv oli mõnus kõva, mitte väga sissevajuv, seega Harri sai seal ringi paterdada ja ei hädaldanud iga 1 minuti tagant, et on “kinni äänud” 😀 Kes mida hindab, eks 😛

IMG_6082v

IMG_6086v

IMG_1540Pärast vees möllamist olid kõigil kõhud tühjad, nii et käisime mingis teepealses söögikohas väikest einet võtmas. Ja seejärel võtsime suuna Hanauma Bayle. See pidi olema üks must do sellel saarel, tuntud on see ilusate vaadete ja parimate snorgeldamisvõimaluste poolest. Kellele snorgeldamine huvi pakub, siis tuleb kindlast sinna sammud seada, sest kogu see mereelustik pidi olema tõeliselt värviline ja kaunis. Me sõitsime sinna pigem vaadet nautima. Kuna randa sissepääs maksis 7.50 inimese kohta, siis vaatasimegi ainult kõrgelt ülevalt seda kaunist randa, sõime shaved ice’i (magus jää) ja saigi päev jälle õhtusse. Kren jäi sellel päeval kella 4 ajal autos magama ja mitte mingi vägi teda enam ei äratanud, ärkas hommikul 4 ajal. Koos meie kõigiga, ajavahega harjumine võttis aega. Täna ärkasime juba lausa kell 7, väga rõõmsalt, et nii kaua lausa magasime! Seega harjumine vaikselt ikka sujub, aga läks jälle isegi hästi, arvestades, et ajavahe on lausa 12 tundi. Aga kaldusin teemast kõrvale 😀

IMG_6097v
Hanauma Bay – parim koht snorgeldamiseks
Harrikas poseerib
Harrikas poseerib
Pugivad jääd
Pugivad jääd

Kolmandal päeval sõitsime saare teist poolt avastama. Kui eilne pool oli täitsa ilus olnud ja pakkus kenasid loodusvaateid, siis see pool oli üsna… bläh. Majad olid räämas, loodus väga kuiv ja kõrbe meenutav ja üldse polnud seal suurt midagi vaadata. Peatusime lõpuks kuskil Ma’ili beachi lähedal, kus vägevad lained lõid vastu vulkaanilisi kivisid (on selline väljend üldse olemas või?). Päris vahva oli seal turnida, igast väikesest augukesest oli tekkinud basseinike, kus pisikesed värvilised kalad ujusid ja krabid ringi ukerdasid. Harrile pakkus see suurt huvi ja oi seda kisa, kui ära hakkasime tulema.

IMG_6125v

IMG_6120v

Sel päeval pidime lennukile minema ja kuna selleni oli aega, käisime ka Honoulu Hiinalinnas. See oli üsna selline, nagu nad ikka igal pool on. Väiksed ärid veidrate produktidega, täpselt nagu päris Hiinaski 🙂 ja siis sõitsimegi lennujaama.

Lennujaam oli päris äge, suure siseõuega, kus lapsed said lendu oodates ringi joosta. Lend ise kestis 50 minutit ja läks väga kergelt, sest Kren jäi lennukis tooli istudes kohe magama. Harri vahtis suurte silmadega ringi, aga lükkasin ta õhkutõusmise ajal lamavamasse asendisse ja samal hetkel läksid ka silmad kinni, täpselt nii, nagu nendel nukkudel 😀 Ma jõudsin paar tiiru Candy Crushi mängida (pagana nuhtlus on see!) ja juba hakkasimegi vaikselt maanduma.

Hawaii saarel rentisime maja. Tegelikult oli plaanis hotelli minna, nagu me siiani ikka oleme teinud, aga kui bronnima hakkasime, selgus, et 93% kõikidest majutusasutustest on juba täis. Kõige kallimad variandid olid alles 🙂 Meil oli kerge šokk, et mis nüüd teeme ja Karel veetis tunde, et erinevatelt lehekülgedelt midagigi leida. Lõpuks otsustasime maja kasuks, ma ei tea, miks me seda siiani peljanud olime, aga igatahes oli see parim otsus üldse! Ma ei taha enam kunagi hotellis olla, kui vähegi võimalik, majas on ikka nii palju parem. Keerasime oma elus reisimise osas uue peatüki 😀

Maja üles leidmine oli päris keeruline ja tänasin sel hetkel jumalat, et me sõpradega koos oleme 😀 Mina tukkusin tagaistmel (nagu ka kõik teised, kes esiistmetel ei istunud) ja mehed üritasid õiget kohta leida. Kottpimedas. Mööda võõraid tänavaid. Aina tiirutasime ja no ei leidnud üles nohhhh. Me kahekesi oleks vist Kareliga kisanud juba üksteise peale 🙂 Aga lõpuks ikka leidsime ja vajusime kõik õige pea magama.

Hommikul siis uudistasime, kuhu me täpsemalt jõudnud olime. Maja on superluks lihtsalt! Kolme magamistoaga, suure elutoa-köögialaga ja oma aiaga, kus saab lõket teha. Nii mõnus! Üsna mu unistuste maja kohe, nii väga meeldib kõik siin 🙂  Asub see täpselt suure metsa ääres, kust kostuvad igasugused ägedad linnu- ja loomahääled, keegi pidevalt krabistab põõsastes ja helerohelised gekod ronivad tuppa. Oleme tõesti täiega rahul ja nii rõõmsad, et ikka selle maja leidsime. Oleme siin nii kaua, kuni sõbrad ära lähevad ja Karel otsib meile selleks ajaks juba uut maja, veidi väiksemat. Hotellid, head aegaaa!

IMG_6178v

IMG_6177v

Meie lõkkeõhtu
Meie lõkkeõhtu
Üks kehv telefoniga kaugelt tehtud pilt meie külalisest :)
Üks kehv telefoniga kaugelt tehtud pilt meie külalisest 🙂

Siinkohal tõmbangi tänaseks otsad vaikselt kokku. Kui neid kahte saart omavahel võrrelda, siis Hawaii on meie arust ikka kordades ägedam. Lopsakama ja eksootilisema loodusega, puutumatum ja kuidagi rohkem päris. Täpselt selline, nagu olingi Hawaiid ette kujutanud. O’ahu ja Honolulu olid suht nagu Florida mu jaoks. No ka ju ilusad, aga mitte sellised, nagu oodanud ja ette kujutanud olin.

Tee, millel sõitsime. Pidin kohe paluma, et Karel kinni peaks, et saaksin pilti teha. Saate aru, millest räägin, jah? :)
Tee, millel sõitsime. Pidin kohe paluma, et Karel kinni peaks, et saaksin pilti teha. Saate aru, millest räägin, jah? 🙂