Lähme Hawaiile!

Sel aastal pidi meil tegelikult talvereis peaaegu vahele jääma. Lihtsalt tundus, et raha on vaja millekski muuks hoida ja no mis seal ikka. Saatusel olid teised plaanid :)

Ühel eriti unisel päeval pikutasin kodus voodis ja surfasin Facebookis. Järsku hüppas mulle silmade ette Reisidiilide pakkumine Hawaiile, üliodavalt, midagi 300 euroga inimese kohta. Muidu on piletid ülikallid, varem Ameerikas käies oleme mitu korda mõelnud, et võiks Hawaiil ka ära käia, aga isegi siis pole kunagi raatsinud,  sest piletid on olnud 500+ dollarit ja seda 1 inimese kohta. Suht hull ju, Eestist USAsse lennata on odavam kui riigis sees :) No igatahes alati oli sinnapaika see plaan jäänud ja nüüd järsku oli selline pakkumine mul silmade ees. Olin sekundiga püsti, jooksin teise tuppa ja hüüdsin Karelile, et nüüd lähme Hawaiile. Edasi läks kõik ülikiirelt ja nagu mingis filmis :D Kareli esimesed sõnad olid, et me ei pidanud ju sel aastal sinna raha kulutama. 30 sekundi pärast üritas ta juba pileteid osta :D Mina keksisin kõrval jalalt jalale ja aina palusin kõrgemaid jõude, et meil need piletid ostetud saaks. Tegemist oli ilmselgelt veahinnaga (keegi oli kuskil midagi valesti sisestanud) ja pidi ülikiirelt tegutsema, enne, kui viga parandatakse. Alguses muidugi ostmine ei õnnestunud, viskas erroreid, Karel aina proovis ülikiirelt uusi kuupäevi läbi ja ma tantsisin koos lastega mööda tuba ringi. Algne pakkumine oli Amsterdamist ja seda meil (õnneks!) osta ei õnnestunudki. Karel proovis järgmisena huvi pärast Tallinnat ja uskumatu, nii oli veelgi odavam! Ja saime ostetud! Oh juudas, milline õnnetants meil kodus toimus :D See kõik võttis aega umbes 10 minutit ja järsku olidki meil jälle talveks plaanid tehtud :)
Karel helistas veel sõpradele ja vanematele ka ja ühed sõbrad tulidki meiega kaasa. Nii et veidi teistmoodi sellel aastal. Nad päris nii kaua olla ei saa, koos veedame 8 päeva, seejärel on nad veel 3 päeva üksi ja siis lendavad tagasi. Meie oleme paar päeva vähem kui kuu.

Peagi oligi käes jaanuari algus ja minek. Seekord lendasime nii, et Tallinnast Amsterdami, kus olime öö hotellis ja sealt edasi Los Angeles ja siis Honolulu. 2.5+10.5+5.5= 18.5 h puhast lennuaega. Lisaks veel mitmetunnised passimised ja ootamised, turvakontrollide läbimised jne. Tavaliselt oleme pärast seda megapikka lendu kohal, aga nüüd tuli veel koos ootamistega 8 h otsa, päris väsitav oli ikka. Lapsed olid megatublid, eriti arvestades, 1) kui palju Harri niisama päeva jooksul pillib, 2) kui väga Harri kuskil kinni olemist vihkab. Ta uus lemmikväljend on ülikaebliku häälega “kinni äänud”, seda kuuleme päevas 100x, kõik on tal kinni jäänud, tekk peale ja püksid jalga, turvavöödest ja muudest päris kinni olemistest rääkimata. Igatahes ta oli tõesti tubli ja nuttis üsna vähe. Ipad on muidugi nagu hingeõnnistus, ilma selleta… ma ei taha mõeldagi.

Amsterdamis hotellis
Amsterdamis hotellis

Amsterdami hotell oli väga… modernne :D Sisse checkisime ennast masinaga, toas käis kõik läbi tahvelarvuti, Krenile see muidugi väga meeldis. Aina vajutas ekraani ja kardinad tulid eest, tuled läksid põlema, telekas käima jne. Toa kujundus oli ka väga eriline, pildilt on natuke näha ka. WC ja duširuum olid lihtsalt sellised ringid keset tuba ja tõmbasid siis klaasuksed kinni mõlemalt poolt, kui kumbagi minna tahtsid. Ja ülejäänud toa moodustas ülisuur seinast seinani voodi, kus magasime neljakesi laiupidi ja ruumi oli ülegi. Igatahes kõige huvitavam hotell kindlasti siiani.

Järgmine hommik läks siis lendamine edasi. Läksime omaarust ülisuure ajavaruga lennujaama, aga nii napilt lennukile pole me veel varem jõudnud. Okei, napilt on palju öeldud, lennuk päris välja sõitmas juba polnud. Aga igal pool läks ülikaua aega, meid aina suunati uutesse järjekordadesse, turvakontrollis läksid pea kõik meie asjad topeltkontrolli ja vaadati üksipulgi käsitsi läbi ja lõpuks sealt pääsedes oli vähem kui pool tundi lennu väljumiseni jäänud ja pardale minek ammu alanud. Ja turvakontrollist oli meil väravani ka umbes kilomeeter minna, lennujaamad on nii suured ju. Igatahes panime jooksuga ja ikka jõudsime, minu halamiste peale hüüdis Karel ainult, et peame ju jõudma ja pani minema :)

Aga lõpuks me kohale jõudsime :) Soe õhk puhus kohe lennukilt maha tulles vastu ja hetkega oli kogu reisiväsimus unustatud. Eks me sellepärast seda iga aasta ju uuesti teemegi. On küll raske ja pikk ja lastega reisimine on üliväsitav, aga see tunne, kui astud esimest korda lõpuks sihtpunktis lennukist välja, kõik sõidud on tehtud, soe tuul puhub näkku, kisud ruttu kõik oma vammused maha, kõik need lõunamaa lõhnad ja alohaga sind tervitavad sõbralikud näod… Ohh, kui mõnus!

Hawaii saarestikus on palju saari, suuremaid 8. Meie külastame oma reisi jooksul neist kahte: O’ahut ja The Big Islandit ehk Hawaiid. Esialgu olid meil suuremad plaanid, aga ausalt öeldes on meil lendamisest üsna siiber :) ja ülitüütu on asju kogu aeg kokku-lahti pakkida ja lastega lennujaamades passida. Kuna meie sõbrad on reisil palju vähem aega kui meie, siis otsustasime teha nii, et alguses oleme 3 päeva Oahul, siis lendame Hawaiile ja kui nad tagasi Oahule lendavad, et koju tagasi minna, jääme meie lihtsalt siia saarele põhimõtteliselt reisi lõpuni. Oleme lihtsalt sellest Hawaii saarest kordades rohkem vaimustuses ja üldse ei kutsu sinna Oahule tagasi. Aga räägin järjekorras :)

Esialgu jõudsime siis Oahu saarele, nagu juba öeldud. See on suuruselt kolmas saar Hawaii saarestikus ja sellel saarel asub ka Hawaii osariigi pealinn Honolulu. Just Honolulusse hotelli meie esimene rendiauto meid viiski. Üllataval kombel oli seal hotellis terve ports eestlaseid, kes küll paar päeva pärast meie saabumist juba lahkusid. Mõni käis meile tere ütlemas, üks ütles, et ma oskan ka eesti keelt ja siis jalutas minema :D Eestlaste värk, pole pikka juttu :) Aga üsna üllatav oli see küll, sõidad omaarust teise maailma otsa ja siis ikka koperdad kohe eestlaste otsa.

Esimesel hommikul läksime kohe randa otsima. Leidsimegi omaarust Waikiki ranna üles, õhtul saime teada, et see polnudki päris Waikiki. Aga noh, tühja kah, ujuda ja möllata said lapsed täiega. Õhtul siis läksime päris Waikiki randa, kus toimus ka selline Hawaiid tutvustav show, koos muusikaga ja Hawaii tantsudega. Täitsa tore oli, mulle sellised asjad meeldivad. Lõid kohe õige õhkkonna ka need hulatantsijad :)

Lähme randa!
Lähme randa!
IMG_1505
Hommikul vale-Waikiki rannas

 

IMG_6060v
Õhtul õiges kohas

IMG_6071v

Tegime perepildi ka
Tegime perepildi ka
Hawaiid tutvustavad esinejad
Hawaiid tutvustavad esinejad
Päike kadus merre mõne minutiga
Päike kadus merre mõne minutiga

Järgmisel päeval otsustasime minna saart uudistama. Panime GPS-i Punalu’u beachi, et mingisse ilusasse randa jõuda, aga kohale jõudes meile tundus, et üks koht tee peal oli palju ilusam. Seega keerasime otsa ringi ja sõitsime hoopis Kahana Bay randa. Olime seal peaaegu et ainukesed ja terve ümbrus oli tõeliselt kaunis. Kuigi ma ise eriti ujuja pole ja siiani pole ujumisriideid selga saanud (ehk ikka reisi jooksul saan), siis oli see rand oma rahulikkuses väga mõnus. Vesi oli pikalt madal, nii et lapsed said täiega jälle hullata ja liiv oli mõnus kõva, mitte väga sissevajuv, seega Harri sai seal ringi paterdada ja ei hädaldanud iga 1 minuti tagant, et on “kinni äänud” :D Kes mida hindab, eks :P

IMG_6082v

IMG_6086v

IMG_1540Pärast vees möllamist olid kõigil kõhud tühjad, nii et käisime mingis teepealses söögikohas väikest einet võtmas. Ja seejärel võtsime suuna Hanauma Bayle. See pidi olema üks must do sellel saarel, tuntud on see ilusate vaadete ja parimate snorgeldamisvõimaluste poolest. Kellele snorgeldamine huvi pakub, siis tuleb kindlast sinna sammud seada, sest kogu see mereelustik pidi olema tõeliselt värviline ja kaunis. Me sõitsime sinna pigem vaadet nautima. Kuna randa sissepääs maksis 7.50 inimese kohta, siis vaatasimegi ainult kõrgelt ülevalt seda kaunist randa, sõime shaved ice’i (magus jää) ja saigi päev jälle õhtusse. Kren jäi sellel päeval kella 4 ajal autos magama ja mitte mingi vägi teda enam ei äratanud, ärkas hommikul 4 ajal. Koos meie kõigiga, ajavahega harjumine võttis aega. Täna ärkasime juba lausa kell 7, väga rõõmsalt, et nii kaua lausa magasime! Seega harjumine vaikselt ikka sujub, aga läks jälle isegi hästi, arvestades, et ajavahe on lausa 12 tundi. Aga kaldusin teemast kõrvale :D

IMG_6097v
Hanauma Bay – parim koht snorgeldamiseks
Harrikas poseerib
Harrikas poseerib
Pugivad jääd
Pugivad jääd

Kolmandal päeval sõitsime saare teist poolt avastama. Kui eilne pool oli täitsa ilus olnud ja pakkus kenasid loodusvaateid, siis see pool oli üsna… bläh. Majad olid räämas, loodus väga kuiv ja kõrbe meenutav ja üldse polnud seal suurt midagi vaadata. Peatusime lõpuks kuskil Ma’ili beachi lähedal, kus vägevad lained lõid vastu vulkaanilisi kivisid (on selline väljend üldse olemas või?). Päris vahva oli seal turnida, igast väikesest augukesest oli tekkinud basseinike, kus pisikesed värvilised kalad ujusid ja krabid ringi ukerdasid. Harrile pakkus see suurt huvi ja oi seda kisa, kui ära hakkasime tulema.

IMG_6125v

IMG_6120v

Sel päeval pidime lennukile minema ja kuna selleni oli aega, käisime ka Honoulu Hiinalinnas. See oli üsna selline, nagu nad ikka igal pool on. Väiksed ärid veidrate produktidega, täpselt nagu päris Hiinaski :) ja siis sõitsimegi lennujaama.

Lennujaam oli päris äge, suure siseõuega, kus lapsed said lendu oodates ringi joosta. Lend ise kestis 50 minutit ja läks väga kergelt, sest Kren jäi lennukis tooli istudes kohe magama. Harri vahtis suurte silmadega ringi, aga lükkasin ta õhkutõusmise ajal lamavamasse asendisse ja samal hetkel läksid ka silmad kinni, täpselt nii, nagu nendel nukkudel :D Ma jõudsin paar tiiru Candy Crushi mängida (pagana nuhtlus on see!) ja juba hakkasimegi vaikselt maanduma.

Hawaii saarel rentisime maja. Tegelikult oli plaanis hotelli minna, nagu me siiani ikka oleme teinud, aga kui bronnima hakkasime, selgus, et 93% kõikidest majutusasutustest on juba täis. Kõige kallimad variandid olid alles :) Meil oli kerge šokk, et mis nüüd teeme ja Karel veetis tunde, et erinevatelt lehekülgedelt midagigi leida. Lõpuks otsustasime maja kasuks, ma ei tea, miks me seda siiani peljanud olime, aga igatahes oli see parim otsus üldse! Ma ei taha enam kunagi hotellis olla, kui vähegi võimalik, majas on ikka nii palju parem. Keerasime oma elus reisimise osas uue peatüki :D

Maja üles leidmine oli päris keeruline ja tänasin sel hetkel jumalat, et me sõpradega koos oleme :D Mina tukkusin tagaistmel (nagu ka kõik teised, kes esiistmetel ei istunud) ja mehed üritasid õiget kohta leida. Kottpimedas. Mööda võõraid tänavaid. Aina tiirutasime ja no ei leidnud üles nohhhh. Me kahekesi oleks vist Kareliga kisanud juba üksteise peale :) Aga lõpuks ikka leidsime ja vajusime kõik õige pea magama.

Hommikul siis uudistasime, kuhu me täpsemalt jõudnud olime. Maja on superluks lihtsalt! Kolme magamistoaga, suure elutoa-köögialaga ja oma aiaga, kus saab lõket teha. Nii mõnus! Üsna mu unistuste maja kohe, nii väga meeldib kõik siin :)  Asub see täpselt suure metsa ääres, kust kostuvad igasugused ägedad linnu- ja loomahääled, keegi pidevalt krabistab põõsastes ja helerohelised gekod ronivad tuppa. Oleme tõesti täiega rahul ja nii rõõmsad, et ikka selle maja leidsime. Oleme siin nii kaua, kuni sõbrad ära lähevad ja Karel otsib meile selleks ajaks juba uut maja, veidi väiksemat. Hotellid, head aegaaa!

IMG_6178v

IMG_6177v

Meie lõkkeõhtu
Meie lõkkeõhtu
Üks kehv telefoniga kaugelt tehtud pilt meie külalisest :)
Üks kehv telefoniga kaugelt tehtud pilt meie külalisest :)

Siinkohal tõmbangi tänaseks otsad vaikselt kokku. Kui neid kahte saart omavahel võrrelda, siis Hawaii on meie arust ikka kordades ägedam. Lopsakama ja eksootilisema loodusega, puutumatum ja kuidagi rohkem päris. Täpselt selline, nagu olingi Hawaiid ette kujutanud. O’ahu ja Honolulu olid suht nagu Florida mu jaoks. No ka ju ilusad, aga mitte sellised, nagu oodanud ja ette kujutanud olin.

Tee, millel sõitsime. Pidin kohe paluma, et Karel kinni peaks, et saaksin pilti teha. Saate aru, millest räägin, jah? :)
Tee, millel sõitsime. Pidin kohe paluma, et Karel kinni peaks, et saaksin pilti teha. Saate aru, millest räägin, jah? :)