Mauna Kea

Hawaii saar on suurim saar Hawaii saarestikus ja see on tekkinud viie kilpvulkaani liitumisel. Enamik saarest koosneb kahe vulkaanihiiglase Mauna Kea ja Mauna Lao laavaväljadest. Mauna Laost olen siin blogis juba rääkinud, kui käisime vulkaanide rahvuspargis, nüüd otsustasime vallutada Mauna Kead :)

Mauna Kea on hiigelsuur ja paistab meile autoga sõites alati kaugustest silma. Kõrgust on tal 4207 meetrit ja kui arvestada ka veealust osa, tuleb jalamilt tipuni kõrguseks üle 10 000 meetri, seega isegi kõrgem kui Mount Everest. Vanust on umbes 1 000 000 aastat ja aktiivne aeg oli sadu tuhandeid aastaid tagasi. Hetkel öeldakse Mauna Kea kohta uinunud vulkaan. See tähendab seda, et vulkaan hetkel ei tegutse, aga on seda kunagi teinud. Olemas on veel ka kolmas variant, kustunud vulkaanid, mille tegutsemine tulevikus on väga ebatõenäoline. Mauna Kea puhul seda siis ilmselt öelda ei saa.

Mauna Kea tipus asub observatoorium, kust avanevad hingematvad ja pilvetupsulised vaated.

Tegelikult oli meil plaan sinna tippu minna koos sõpradega. Erinevatel asjaoludel jäi see siiski tegemata ja nüüd võin öelda, et päris hea, et nii läks. Enne sinna üles sõitmist peab tegema veidi eeltööd. Olime enne reisile tulekut näinud imekauneid pilte, mis tipust tehtud on ja loomulikult olid need meil silme ees, kui sõitmist plaanima hakkasime. Tegelikult selgus aga päris mitu aga :) Nimelt olid põhilisteks agadeks lapsed, sest alla 16-aastased ei või tippu üldse sõita. Piiriks on 2800 meetri peal asuv Mauna Kea Visitor Center. Külastuskeskusega lõppeb ka asfalttee osa, nii et sellest edasi võivad sõita vaid 4-veolised maasturid, kuna edasiminev tee on sillutamata ja kohati väga järsk. Lugesime õudusjutte, kuidas sinna kinni võib jääda, kui raske on sealt lahti saada ja kui kalliks läheb see, kui endale abi kutsuda, nii et ei tundunud tõesti parim mõte sinna tavaautoga seiklema minna :) Ja kolmandaks on seal tipus veel ka väga külm, esimest korda sõpradega koos minnes oleks me sinna plätude ja lühikeste pükstega läinud. Õnneks me seekord sinna ei jõudnud, õnneks!

Enne minekut ja kõikide nende asjaolude selgumisel mõtlesime tükk aega, et kas siis lähme või mitte. Sõit oli üsna pikk ja meie kisakõri-kinni-äänud-Harriga eelistame pigem vähem kui rohkem sõita :) Etteruttavalt võin Harrit kiita, sest mu mäletamist mööda ei pirisenud ta vist kordagi, Krenil oli rohkem vingumist, et millal me juba kohale jõuame. Lugesime aina kommentaare Tripadvisorist ja mujalt, osad olid kirjutanud, et seal peab ära käima ja nii vinge (üldiselt kirjutasid need nii, kes tipus said ära käia) ja siis teised kirjutasid, et sõitsime lastega mäe otsa, käisime WC-s ja tulime sama targalt alla tagasi :D Olin jumala kindel, et meil läheb ka raudselt nii. Valisime lõpuks minekuks õhtuse aja, et siis näeb vähemalt päikeseloojangut ja tähti. See pidi olema ka üks parimaid kohti, kust tähti vaadata, tipp muidugi pigem, aga lootsime, et ehk ikka näeme me ka. Igatahes siis läksime.

Paar õhtut tagasi otsisime kõik pikad püksid ja kampsunid välja ja hakkasime minema. Väga pakse riideid meil siin kaasas pole, aga ma väga ei muretsenud sellepärast, sest noh, kamoon, me oleme ju ometi Eestist, eksole :) Nii kaua, kuni päike veel loojunud polnud, polnud väga hullu, aga pärast seda läks küll päris krõbedaks, nii et mul käed täitsa värisesid ja olin kindel, et homseks oleme kõik haiged. Ptui-ptui-ptui, õnneks pole. Aga kui teil sinna minek on, siis võtke pigem rohkem  kui vähem riideid kaasa.

IMG_6403v

Juba siis, kui alles sellisel teel sõitsime ja veidi sinka-vonkatas, hakkas Kren ütlema, et tal on süda paha. Ohkasime mõttes, et mis siis veel saab, kui me päriselt mäkke jõuame. Õnneks läks ka mäkke üles päris lai asfalttee, kartsin väga mööda mäekülgi looklevaid serpentiine. Ma nimelt ise ka üldse ei kannata neid loksutamisi ja tundub, et Kren on ka siis minusse. Igatahes läks hästi ja kui juba mäele ära jõudsime, läks Krenil üldse meelest ära, et tal paha olla oli, nii palju huvitavat oli seal vaadata :) Taimestik oli teistsugune, mäe külgedel olid mingid uurimisvärgid (väga asjatundlik nimetus) ja siis oli veel põnev vaadata, kui kõrgel me juba oleme ja kui kõrgele lõpuks välja jõuame. Mäe peal sõitmine läks üldse üllatavalt kiiresti ja olimegi juba külastuskeskuse juures ja pugesime autost välja.

Mu esimesed mõtted olid, et ah, polegi üldse ju nii külm (kohe varsti oli) ja siit ei näe küll midagi erilist, lähme ikka kõrgemale! Kuna autoga ju ei võinud, siis hakkasime jala ühe veidi eemal paistva künka otsa minema. Esiteks ei olnud see üldse nii küngas, kui esialgu oli paistnud. Ja teiseks tegime me kõike liiga järsku ja sain esimest korda elus tunda, mida võib tähendada mäehaigus. Kui üles rühkisime ja mul järsku halb hakkas, tuli meelde küll, et soovitati natuke aega visitor centeri juures harjuda. Igatahes me seda eriti ei teinud ja kui mul järsku õhk otsa sai ja kõrist väga pigistama hakkas, oli veidi aega päris jube olla. Istusin sinnasamma maha ja poetasin paar pisarat. Õnneks läks istumisega üsna ruttu üle. Praegu googeldasin mäehaiguse sümptomeid ja õnneks mul ikka asi päris nii hull polnud, aga eks see ikka kõrgus oli, mis mul maailma natuke kõikuma lõi.

Visitor Center künka otsast vaadatuna
Visitor Center künka otsast vaadatuna

Kõige toredam oli see, et künka otsa jõudes ikka ei näinud nagu midagi sellist, mida oodanud olime :D Seal oligi kogu aeg tunne, et mine aga aina edasi, kaugemale ja kõrgemale, küll siis näeb. Aga annab minna ja ronida seal ja veel ju lapsed ka.

Lõpuks ikka leidsime pisikesed kraatrid
Lõpuks ikka leidsime pisikesed kraatrid

Kogu see loodus oli seal veidi nagu kuskil… Marsil :) Selline veidi ulmekas. Tegime veel ühe perepildi ka seal ja siis otsustasime veel kõrgemale ronida, et paremini päikseloojangut näha.

IMG_1927vKui olime veel kõrgemale roninud, siis no ikka oli üks pagana mägi ees täpselt :D Ma ütlen, kogu aeg oli tunne, et no veidi veel peaks minema, natuke veel kaugemale, siis näeb paremini. Karel aga arvas, et aitab küll ja lapsed arvasid samamoodi. Nii et jäime sinna püsima ja päikseloojangut ootama.

Küll seal leidus palju kivikesi, millega mängida
Küll seal leidus palju kivikesi, millega mängida

IMG_6434v

Kren teeb nunnut nägu
Kren teeb nunnut nägu
Harri ei saa ka alla jääda
Harri ei saa ka alla jääda

Ootasime ja külmetasime  :)  Piltidelt pole aru saada, aga ikka päris jahedaks kiskus olemise. Lapsed varsti enam nii armsalt ei naeratanud ja Karel arvas, et ta hakkab vaikselt nendega tagasi minema, minu jätsid päikseloojangut ootama.

Tsau, varsti tulen järele!
Tsau, varsti tulen järele!

Ja siis see päike loojuma hakkaski. Olin seal nüüd kolmas ratas vankri all, sest üks armas vanapaar oli ka sinna roninud päikseloojangut vaatama. Üritasin ennast natuke kaugemale hoida ja tantsisin seal kivide peal, et natuke sooja saada  :)

IMG_6448v

IMG_6451vTegin veel telefoniga katsetuseks ühe panoraampildi ka. Isegi täitsa kihvt jäi ja no on ju veidi nagu mõnel teisel planeedil :)

IMG_1932v

Ja siis lippasingi neile järele ja jalutasime autosse, et seal veidi sooja saada ja aru pidada, et mis siis nüüd. Kas hakkame tagasi minema või ootame tähed ka ära? Mitu korda otsustasime ümber, sest ah, oleme ju tähti varem ka näinud, aga samas, kui me juba siia sõitsime… Lõpuks jäi see viimane peale ja ootasime ikka tähed ka ära :) Neid ilmus sinna tõesti palju, iga minutiga aina enam ja pidevalt keegi kilkas, et näeb jälle uut, seal ja seal ja seal. Kren millegipärast nägi aina kõige rohkem, me kahtlustame ta veidi puudulikku numbrite lugemise oskust siinkohal :D  Või on tal lihtsalt noored teravad silmad.
Ühtegi head pilti ma kahjuks ei saanud ja ilmselt sealt tipust saab ikka vägevamaid ka, nii et ma lihtsalt panen siia ühe võõra pildi, et näidata, miks seda kohta parimaks tähtede vaatamise kohaks peetakse.

http://www.korduroy.tv/2015/mauna-kea/
http://www.korduroy.tv/2015/mauna-kea/

Seejärel alustasime tagasiteega ja arutasime, et kas oli mõttekas siia tulla. Oli ikka :) Eks tipus oleks kindlasti vägevam olnud, aga lastega reisimine paneb omad piirid ja pole mõtet sellepärast nukrutseda. Soovitame teil minna ikka, sest uhke on ju mõelda, et oled nii kõrge mäe otsas käinud :)

Nüüd on meil vulkaanidega seoses jäänud veel üks eesmärk: näha ära ka laava. Ma ei tea veel, kas see meil õnnestub või mitte, sest lapsed panevad jälle parematele võimalustele piirid. Kuhugi pikale matkale koos grupiga ja pimedas me nendega ilmselgelt ei lähe, aga sellist kogemust soovitatakse just kõige rohkem. Eks siis näis, natuke meil veel aega on :)