Meie uus maja

Sõbrad läinud, oli meil aeg endale uus maja valida. Väiksem ja odavam. Karel tegi suurema uurimistöö enne ära ja siis ladus mulle majad ette, et ma valiku teeks. Mossitasin veidi, sest oma unelmates olime me ette kujutanud mererannas elamist või siis vähemalt igahommikust basseinisuplust… Karel tõi mu kiirelt maa peale ja ütles, et tahaks peale maja eest ära maksmist ka millestki elada :) No jaa… Kusjuures siin huvitaval kombel polegi üldse basseiniga majasid väga saada-näha, kuigi kliima ju soosiks. Igatahes on meil diil tehtud, et järgmisel aastal läheme kuhugi Aasiasse ja üürime villa, kujutan juba ette neid värskendavaid hommikusupluseid. Ja uinutavaid õhtusupluseid. Ja jahutavaid päevasupluseid ka :)

Aga need majad siin. Olid nii igavad. Mind hellitati kohe esimese majaga nii ära, et ükski teine ei tundunud selle vääriline. No ja ega ei olnudki päriselt ka, hind oli juba palju odavam, sest enne maksime ju kahepeale. Aga ma siis mõtlesin ja vaatasin pilte ja otsustasin, hea küll, see. Asus ta ka umbes 5 miili kaugusel meie esimesest majast ja asukoht meile meeldis ja oli juba tuttav, lisaks tundus maja (üsna udustelt) piltidelt päris nunnu. Nii et võtsime selle maja ära ja leppisime omast arust kokku, et 11 paiku hommikul kohtume maja juures ja meile antakse võtmed üle.

Jõudsime kohale, sutsu pärast ühteteist, sest eksisime ära. Nagu meil ikka kipub juhtuma :D Esklesime jälle suht kaua, sõitsime edasi-tagasi ja siis loksusime mööda… hmm, ma ei teagi, kuidas seda teed nimetada, kruusatee ta ka päris pole… sillutamata teed? ühesõnaga mööda jubedalt raputavat mulla-kivi teed tükk aega ja jõudsime täielikku džunglisse. Maja tundus jumala räämas, väravad olid viltu ees, värv koorus, mingid vanad plätud vedelesid koos kummikutega keset aeda, sääsed sõid, prügikastid ajasid prügist üle, kõik oli täiesti kohutav! Lisaks ei olnud kohal kedagi, kes meile seda lobudikku tutvustaks. Ootasime tund aega ja kedagi ei tulnudki. Kuhu me nüüd ometi omadega tulime ja me võtsime selle maja veel reisi lõpuni välja ka, appii, ma tahtsin täiega nutta! Aina soigusin Karelile, et me peame raha tagasi küsima, mina siia ei jää, ma ei taha, mulle ei meeldi siin ükski asi, me lähme kuhugi mujale, appiappi. Karel ütles selle peale ainult, et ma maha rahuneks ja me pole ju seest näinudki, pildid olid ju okeid. Ma ei tahtnudki seest näha, tuju oli megakehv ja ma aint vingusin. Nüüd tunnistan.

Igatahes otsustasime siis linna sõita ja mõnda vaatamisväärsust külastada (sõbrad olid siis veel meiega) ja kuskilt wifit otsida, et saaks majaomanikule kirja saata. Käisime Rainbow Fallsil, millest eelmises postituses kirjutasin, siis söömas ja seejärel hakkasime mööda linna tiirutama ja internetti otsima. Arvake, kas kuskil oli  :D  Noo ei! Isegi McDonaldsis polnud, kus tavaliselt alati on. Igatahes Karel siis sõitis ja ma aina vaatasin, kas ilmub mõni võrk ja kas on lahti ka. Kui leidsin mõne sellise, siis kohe karjusin Karelile, et ta seisma jätaks, muidu sõidab ju levist välja. Üldiselt ta ei saanud kohe pidurit panna ja nii me aina kõik levi ära kaotasime. Lõpuks parkisime ühte parklasse ja Karel läks jala otsima, et äkki näkkab. Näkkaski  :)  Saime kirja ära saata.

Üsna pea tuli sõnumiga vastus, et ta vabandab ja sai aru, et me kell 6 õhtul tuleme. Seda me arvasime lõpuks ise ka, et ta nii aru sai, Karel kirjutas kirjas, et 11 paiku tuleme läbi ja õhtul siis päriselt, kui oleme sõbrad lennujaama ära viinud. Igatahes ütles ta sõnumis, et on 4.30 kohal. Kell oli kohe 4 saamas, me parasjagu poes ja sõita linnast oli üle poole tunni… Ja sõnumit me talle saata ei saanud, sest ta saatis numbri ilma suunakoodita ja sellega sõnum kohale ei läinud. Kõik oli sellel päeval valesti lihtsalt! Hakkasime siis kibekiirelt sõitma, linnast väljasaamine venis hullult ja sel ajal, kui pidime juba kohal olema, olime alles ummikust pääsemas. Oeh, lihtsalt palusime mõttes, et ta jumala eest ära ei läheks selleks ajaks, kui me sinna jõuame. Õnneks oli ta kohal! Ja hirmus tore! Lisaks oli ta vahepeal jõudnud juba natuke kraamida ja ümbrust korrastada. Hakkasin natuke leebuma  :)

Karel pidi linna tagasi kiirustama, et sõbrad lennukile viia, nii et jäin lastega siia täitsa üksi. No see onu oli ka alguses, rääkis mulle kõike ja tutvustas maja, näitas, kust mis käib, rääkis oma lastest ja tõi meile lausa hommikusöögi külmkappi  :)  Kas pole nunnu!

Kui ta ära läks, siis mul jälle jõudis reaalsus veidi kohale. Eriti sellepärast, et Karelit polnud ka tagasi jõudnud ja siin ma nüüd olin oma kahe lapsega, keset džunglit. Telefonilevi oli 0, nii et Karelile helistada ka ei saanud, läksin muidugi närvi juba. Lõpuks kui ta jõudis, kobisime üsna pea magama ja ma polnud ikka veel selles värgis päris kindel…

Hommikul päike paistis. Läksime verandale, lapsed leidsid kohe endale kastitäie mänguasju. Linnud siristasid kõrvulukustavalt. Sisalikud jooksid üle veranda ja pakkusid lastele väga palju nalja. Pakuvad siiani, kuigi jookseb neid meil siin päevas kümnete kaupa. Kren läheb alati väga õhevile ja hüüab: “Harri, tule vaata, sisa!” Ta nimelt arvab, et Harrile peab kõik sõnad lühemaks tegema, siis ta saab paremini aru  :D  Ja siis Harri paterdab kohale ja hüüab: “Putukas!”  :)  Igatahes sellest esimesest siinoldud hommikust alates hakkas mulle siin väga meeldima.

Meie sissesõidutee
Meie sissesõidutee
Maja
Maja
Kuna omanikel endal on 3 last, leidub siin iga nurga peal mänguasju, puu otsas ripub kiik ja õues on mängumaja :)
Kuna omanikel endal on 3 last, leidub siin iga nurga peal mänguasju, puu otsas ripub kiik ja õues on mängumaja :)
Mängumaja, üsna suur hitt
Mängumaja, üsna suur hitt
Kreni lemmikud on kriidid, millega ta kõike kaunistab
Kreni lemmikud on kriidid, millega ta kõike kaunistab
Meie veranda, kus me suure osa päevast veedame. Päiksepaistelise ilmaga on seal hea päikest võtta ja vihma korral (meil sadas just 2 ja pool päeva järjest) kaitseb vihma eest. Mu lemmikkoht siin majas :)
Meie veranda, kus me suure osa päevast veedame. Päiksepaistelise ilmaga on seal hea päikest võtta ja vihma korral (meil sadas just 2 ja pool päeva järjest) kaitseb vihma eest. Mu lemmikkoht siin majas :)
Majaesine
Majaesine
Aias on meil palju vilju. Kahjuks üldiselt veel toored, nagu need banaanidki siin
Aias on meil palju vilju. Kahjuks üldiselt veel toored, nagu need banaanidki siin
Sidrunid. Puu alla kukkunud viljad olid juba täitsa valmis ja oi, kui hapud :) Tegime sidrunijooki
Sidrunid. Puu alla kukkunud viljad olid juba täitsa valmis ja oi, kui hapud :) Tegime sidrunijooki
Pookospähkliga, nagu Kren enne pidevalt ütles :D Nüüd ma norin teda sellega ja ta aina parandab, et kookos ju, emme, kuidas sa siis ei tea :)
Pookospähkliga, nagu Kren enne pidevalt ütles :D Nüüd ma norin teda sellega ja ta aina parandab, et kookos ju, emme, kuidas sa siis ei tea :)
Esimesed päikesekiired pärast pikka sadu
Esimesed päikesekiired pärast pikka sadu
Elutuba. Lapsed esimesel hommikul multikaid vaatamas. Lisasin selle pildi Instagrami ja kirjutasin nii:  Meie uues majas hommikumultikaid vaatamas. Majas, mis asub täielikus džunglis, kuhu ei vii ühtegi normaalset teed, kus telefonilevi on 0 ja kus vesi tuleb vihmaveest. Majas, mis mind oma metsikusega alguses päris ehmatas ja nutma ajas - siin elamegi reisi lõpuni?! Majas, mis nüüd juba tundub päris nunnu :) istun verandal, päikesekiired paistavad läbi puuokste, linnud siristavad kõrvulukustavalt ja lapsed mängivad kastitäie mänguasjadega, mille nad siit leidsid. Hommik on alati õhtust targem, mu reisitarkus nr 1!
Elutuba. Lapsed esimesel hommikul multikaid vaatamas. Lisasin selle pildi Instagrami ja kirjutasin nii:
Meie uues majas hommikumultikaid vaatamas. Majas, mis asub täielikus džunglis, kuhu ei vii ühtegi normaalset teed, kus telefonilevi on 0 ja kus vesi tuleb vihmaveest. Majas, mis mind oma metsikusega alguses päris ehmatas ja nutma ajas – siin elamegi reisi lõpuni?! Majas, mis nüüd juba tundub päris nunnu :) istun verandal, päikesekiired paistavad läbi puuokste, linnud siristavad kõrvulukustavalt ja lapsed mängivad kastitäie mänguasjadega, mille nad siit leidsid. Hommik on alati õhtust targem, mu reisitarkus nr 1!
Köök
Köök
Söögituba
Söögituba
Vannituba
Vannituba
Karelil tuli suur šašlõkiisu, otsis poest tükk aega äädikat, sest ainult nii on õige šašlõkk!
Karelil tuli suur šašlõkiisu, otsis poest tükk aega äädikat, sest ainult nii on õige šašlõkk!

Nii me siin siis nüüd elame. Koos metssigadega, kes käivad tagaaeda üles tuhnimas. Eile öösel olid käinud, ütles Karel enne, kui väljast jalutuskäigult tuli. Tore teada! Siin on isegi üks puur nende jaoks aias, aga ma küll ei tea, mida ma tegema peaks, kui ühel hommikul metssea sealt leiaks :D Minestaks ära.

Lastele siin meeldib väga! No eks sellepärast, et igas kapis, mille nad lahti teevad, on uued mänguasjad ees ootamas. Ja Harri on vist lõpuks reisirütmi kätte saanud, ta tegi meil esimesed 10 päeva ikka sellist tralli ja kisa, et mul oli meie reisikaaslastest lausa kahju. Nüüd on juba päris tore jõmm siin jälle ringi silkamas :) Üsna raske on temaga reisida, aga samas on nii nunnu see vaimustus, millega ta kõike uut vaatab. “Oooh, kala!” “Oooh, putukas!” “Oooh, linnu!”

Ja lõpetuseks üks video, kus on näha, mida lapsed iga kord teevad, kui oma kodutee peal sõidame :D Nii kõvasti raputab. See lõpus olev nullijutt tuleb sellest, et ma pean sõites aina Krenile ütlema, mitu minutit veel sõita on. Ja siis oli juba 0, sest kohe keerasimegi maja ette :)