Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2016

Kahekesi Hong Kongis

Suvel, juba Portugalis olles, tekkis meil ka uus plaan – minna reisile kahekesi. Nimelt oli meil autorendi valikus ka kahekohaline kabriolett. Oh, kuidas me ohkisime, et kui äge oleks sellega ringi kruiisida ja elust mõnu tunda. Aga noh, lapsed tõmbasid sellele unistusele kohe kiirelt vee peale. Niisis hakkasimegi unistama, et lähme kahekesi näiteks Itaaliasse ja võtame sellise auto ja aina sõidame ja naudime.
Nii aina aeg läks edasi, olime Hiinast külla tulnud sõprade võõrustamisega ametis ja vaikselt möödus ka juulikuu, mille jooksul meil see minekuvõimalus oleks olemas olnud. Siis on ju puhkuste aeg ja oleks lihtsam olnud lapsi kuhugi hoida viia. Aga sai kuidagi liiga kiirelt läbi ja august ka ja oligi juba sügis käes. Eks siis järgmisel aastal, mõtlesime.

Sügisel tekkis Karelil vajadus sõita Hong Kongi. “Oh, mina tulen ka!” hüüdsin talle kohe. Nii saamegi ikkagi kahekesi koos reisile minna. Pole küll päris see, millest me unistasime, aga Hong Kong on teistmoodi äge 🙂 Kõik need tuledesäras pilvelõhkujad, öised turud ja muu selline, mida me Kreniga koos käies eelmine kord väga näha ei saanud. Ta lihtsalt magas juba sel ajal, kui oleks aeg olnud uudistama minna 🙂 Ajastus oli ideaalne: mu emal oli just puhkus algamas ja saime kiirelt lapsed ära organiseeritud. Ostsime piletid ja nädala aja pärast oligi minek!

Hong Kong on lihtsalt maailma kõige loogilisem koht, no tõsiselt. Juba eelmisel korral ei tekkinud meil mingeid segadusi sellega, kuidas lennujaamast hotelli jõuda, metroo- ja bussiliiklus olid nii loogilised ja lihtsad. Seekord läks samamoodi, kõik oli juba tuttav ka, nii et sujus kiirelt ja õige pea olimegi juba õige tänava peal ja varsti hotellis.

IMG_0477

Metroos. Kogu aeg nagu kilud karbis :)
Metroos. Kogu aeg nagu kilud karbis 🙂

Kui eelmine kord olime Hong Kong Islandi poolel, siis seekord Kowloonis. Hong Kong Islandi pool on selline nagu… korralikum ja rikkam pool, suurte pangahoonete ja ülikonnas-kostüümides kuhugi tõttavate inimestega. Kowlooni poolel on minu arust rohkem päris elu, erinevate (öö)turgude ja tänavatoiduputkadega. Vähemalt selline on minu kogemus ja tunne. Mulle meeldis Kowlooni pool rohkem, tundus, et seal on nagu rohkem teha ja näha.

Reisi raskeks osaks sai imekombel ajavahega harjumine. Või siis mitteharjumine. Tavaliselt on meil see üsna libedalt läinud, päev-paar ja asi korras. Seekord me ei saanudki selle nädala jooksul asja paika. Nädala lõpupoole enam ei proovinudki, muidu hakka jälle kodus ümber harjuma, aga jah… Ütlesime mitu korda, et vähemalt, et lapsi pole kaasas, saame teha nii, kuidas ise tahame. Ja läkski nii, et iga päev läksime magama 5-6 ajal hommikul. Kui üritasime varem minna, siis magasime ehk paar tundi ja uni läks ära, iga päev kordus sama jama 🙂 Nii et vaatasimegi oma seriaali, õnneks olime just uuega alustanud ja megapõnev oli, ja ärkasime mingi 2 ajal päeval. Mõni päev oli vaja asju ka ajada, oi, kui valus oli kell 9 üles tulla. Aga üldiselt läksime hommikusöögile umbes 3 ajal pärastlõunal.

Hong Kongi üks võimsamaid asju on minu jaoks panoraam. Ma ei kujuta ette, kui palju kordi me seda vaatamas käisime, nii päeval kui öösel, aga arvestades piltide hulka mu telefonis, siis… Pea iga päev vist. See asus meie hotellile üsna lähedal ka, nii et ikka jalutasime õhtul sinna pilvelõhkujate ilu nautima. Hong Kong koos oma pilvelõhkujatega on ka päeval äge vaatepilt, aga pimeduse saabudes… Lihtsalt hingematvalt ilus. Ma vaatasin seda iga õhtu ja lihtsalt tundsin, kuidas see mul seest kõik värisema paneb ja kui raske on sõnadega seda ilu kirjeldada. Ma armastan selliseid hetki reisidel ja üldiselt pea iga reisi jooksul see ka juhtub. See, et ma vaatan midagi lummatult ja mõtlen, kui õnnelikku elu ma elan.

IMG_0524

IMG_0522

Päikeseloojangul
Päikeseloojangul

Väga põnevad asjad on ka öised turud. Sealt leiab ikka igasuguseid imeasju 🙂 Ja noh, kõike, mida igasugustest Aliexpressidest ja muudelt taolistelt lehtedelt tellida saab. Aina käid ja imestad, naerad ja näitad kaaslasele, kaupled ja ostad. Igal pool on kirjas, et kaubelge, kindlasti kaubelge! Me oleme hirmus kehvad kauplejad 🙂 Nii et alguses veidi kõhklesime. Aga imekombel (ma ei tea, kust mul see julgus vahel järsku tuleb) sain hoo sisse ja läks aina libedamalt. Mõni tegi küll hirmus kurva näo pähe, aga üldiselt saime ikka päris mõnusalt hindu alla. Krenile toodud käekell ainult lakkas teisel päeval töötamast ja Kareli ostetud laadijatest ka osad ei töötanud, aga muidu võis vist ostudega rahule jääda 😀

Temple Str Night Market
Temple Str Night Market

Aga asjast ka, miks me sinna tegelikult läksime. Nimelt oli Karelil vaja käia mitmes pangas, ühest raha välja võtta ja teises konto avada. Põhimõtteliselt võimatud protsessid mõlemad, kui ise Hong Kongi kohale ei lenda. Hiinast sõitis meile appi ka Abby, ilma kelleta meil ei oleks need ettevõtmised nii edukalt ilmselt läinud. Me poleks pangahoonetki üles leidnud vist 😀 Meid suunati aina edasi ja minge ikka teise hoonesse ja minge esimesse tagasi ja Abby aina küsis teed ja küsis abi ja lõpuks saime tehtud, kuigi vahepeal tundus veidi lootusetu. Nimelt väideti, et sellist Wendyt, kes teie kõnele varem vastas ja pidi olema ainuke, kes aidata oskab, siin pangas üldse ei töötagi 😀 Lõpuks oli aga asi väga lihtne ja suunati meid tavalise telleri juurde ja öeldi, et igas pangahoones oleks saanud selle asja ära teha. Olime selleks ajaks juba tunde mööda linna sõitnud, kuigi meil oli ka hotelliga sama tänava peal mitu selle panga kontorit. Äge!

Karel ajab tähtsaid pangaasju
Karel ajab tähtsaid pangaasju
Abby tõi meile kingiks selfie-sticki, nii et me klõpsime Karelit oodates pilte :D
Abby tõi meile kingiks selfie-sticki, nii et me klõpsime Karelit oodates pilte 😀

Abby puhul on huvitav see, et ta ei tea Hong Kongist mitte midagi 😀 Meie teame palju rohkem. Ta ütles, et nad ehk aastas korra sõidavad Hiinast siia, käivad korra poes ja lähevad rongile tagasi. Kõik. Nii et meie rohkem tutvustasime talle linna ja vedasime erinevatesse kohtadesse. Läksime ka liiga enesekindlaks 😀 Nimelt pakkusime talle välja, et kasutaks metroo asemel laeva. Olime ise korra varem sellega sõitnud ja arvasime, et oleme profid valmis 🙂 Ta ütles, et ok ja läksimegi siis kiirelt vaatama, et millal laev väljub. 5 minuti pärast, ideaalne! Jooksime kiirelt peale ja varsti hakkaski sõit pihta. Ja sõitsime… sõitsime… Pilvelõhkujatest ja valgusest aina kaugemale, pimeduse poole. Eeee, kuhu laeva peale me nüüd tulime? Ilmselgelt vale! Äkki Macau? See on ka Hiina osa nagu Hong Kongki, aga Abby ei tohiks sinna ilma viisata minna. Appi, äkki ongi Macau, mis me siis teeme, ta ei tohi ju! Abby hakkas suht muretsema. Ütlesime, et ta läheks küsiks ühe lähedal istuva neiu käest. Läkski ja saime teada, et ühele saarele jah, aga õnneks mitte Macau 🙂 Saarele kohale jõudes ja laevalt maha minnes vaatasime, et 3 minuti pärast läheb laev! Jookseme! Jooksime ja jõudsime, laev hakkas sõitma… Ja siis me mõtlesime, et tegime seda ju jälle! Ei vaadanud, kuhu laev läheb 😀 Pole võimalik! Õnneks sõitis lihtsalt tagasi 😀 Olime jälle alguspunktis ja läksime metroo peale 😀 ei tasu ikka nii enesekindlaks muutuda.

IMG_0550

Laevas, esialgu veel rõõmsad :D
Laevas, esialgu veel rõõmsad 😀

Nii see meie Hong Kongis käik läkski. Saime nautida lihtsalt olemist, Aasia toitu, tuledesäras pilvelõhkujaid ja üksteise seltsi 🙂 Mõnus, kulus ära!

IMG_0624

 

Suve alguses Portugalis

Suve alguses on mul sünnipäev ja sel aastal sain eriti mõnusa kingituse – reisi! 🙂 Kõige ägedam selle juures oli see, et mul polnud aimugi, kuhu me täpselt läheme. Kareli plaan oli selline, et alles vahemaandumisel saan teada, sest noh, siis oleks üsna raske juba varjata, lennujaamas ma ju päris silmad kinni käia ei saa. Plaan läks esialgu edukalt – läksin isegi check in’i tehes ja pagasit ära andes veidi eemale, et ma kindlalt ei kuuleks. Endal oli ju ka põnev 🙂 Kuni… Läksime turvakontrolli ja pidin kärmelt käru kokku lükkama. Tegin seda täpselt nii, et silme ette jäi suurelt kärulipik, mille peale oli kirjutatud LIS. Oi, ma olin vihane enda peale ja pettunud, et niimoodi ikkagi varem ära nägin. Mõtlesin esialgu, et ei julge Karelile seda üleski tunnistada. Eks ta vist nähh ütles 🙂 , kui ikkagi ära rääkisin. Kuigi tegelikult läks isegi hästi, arvestades, kui halvad saladustepidajad me muidu oleme.
Milles ma pettunud ei olnud, oli muidugi sihtkoht! Selle üle ma lausa juubeldasin, üliäge valik! Ja mis kõige parem – see polnud mulle kordagi isegi pähe tulnud! Lasin ikka terve hunniku riike mõtetest läbi ja aina pinnisin Karelit, et äkki Hispaania, ei, Malta, ma tean, kindlalt Malta, äkki Itaalia hoopis, on Itaalia, jah? Selline riik nagu Portugal ei tulnud mul meeldegi 😀 Nii et üllatus ja rõõm olid väga suured.

11391499_10206818598449557_215790010126050670_n
Ootame Tallinna lennujaamas lennukile minekut 🙂

Masendav on see, kui vähe ma tegelikult mäletan sellest reisist. Juba praegu, pool aastat hiljem. Sellepärast otsustasingi ruttu midagi kirja panna, enne, kui kõik läinud on. Õnneks olin tubli ja reisi ajal ja pärast reisi Instagrami ja Facebooki pilte, need aitasidki mul nüüd vahetuid tundeid ja linnanimesid meenutada. Nii et tuleb üks pildirohke postitus 🙂

Ma ei salli absoluutselt reiside esimesi päevi. Tõsiselt, vastikud lausa! Sellepärast me üldiselt pikkadel reisidel käimegi, et meil läheb sisseelamiseks kaua aega ja mõtlen alati alguses, et miks me siia üldse tulime ja me ei hakka iialgi sellest tobedast linnast midagi aru saama, nõmedad ühistranspordisüsteemid, vastikud kõiketeadvate nägudega inimesed, kes saavad aru, kuhu nad täpselt teel on 🙂 Hiljemalt teise päeva õhtuks on see üldiselt üle läinud 😀 Aga algus on no absoluutselt alati selline, üleni torisev.

Nii läks üsna ka Lissabonis. Karel oli eeltööd teinud (mina ilmselgelt ei saanud) ja mõelnud välja, et autot me sel reisil ei rendi, Lissabonis endas on ka nii palju teha. Läksime siis teise päeva hommikul ühistranspordiga tutvust tegema. Olime välja otsinud, et tahame jõuda ühte sadamasse, kus on ka mingi äge buss, mis sõidab vees ja maa peal ja sellega sõites saab siis linna ka tundma õppida. Läksime metroojaama, kust google mapsi järgi pidi õige rongi peale saama, võite juba arvata, kas sai ka. No ei. Mässasime seal mingi tund aega, ükski meie rahatäht ei sobinud sinna piletimasinasse, Karel pidi väljas käima uut raha välja võtmas, samal ajal mina ootasin koos juba väsivate lastega ja siis imbus veel üks natuke omamoodi kohalik mulle külje alla juttu rääkima 🙂 Iga Kareli äraoldud minut tundus väga pikana. Ja lõpuks, kui me piletid ostetud saime ja jaama sisse, siis selgus, et sellist rongi sealt ei lähegi. Aaapiiii, mul nüüd meenub, kui vihane ma selle nõmeda Lissaboni peale sellel hetkel juba olin 🙂 Läksime siis välja jälle, hotelli tagasi ja sealt juhatati meid hoopis bussile. Bussi peale saime üsna ruttu, aga bussis ei olnud ühtegi tablood ega muud silti, mis ütleks, mis peatus on või mis tulemas, lisaks pidi stop-nuppu vajutama veidi enne peatust ja noh, ega me selle peatuse nime ka enam ei mäletanud, kuhu me jõudma pidime 😀 Nii masendav oli kõik, et me ainult irvitasime enda ette, sest polnud õrna aimu ka, kuhu me välja jõuame. Õnneks Harri jäi magama ja ei kisanud vähemalt taustaks, see oleks täpp i-l olnud 😀 Järsku meenus Karelile kuskilt, et porto ju on sadam! Mingi porto oli, kuhu me jõudma pidime. Hakkasime siis kullipilgul bussipeatuste nimesid uurima ja mõne aja pärast Karel märkaski mingit portot ja vajutas kiirelt stop! Õigest peatusest olime muidugi möödas, aga väga pikalt tagasi selleni ei pidanud vantsima.
Aga sadamani… pidime. Väga pikalt. Tagasitulles avastasime muidugi otsetee ka (väga lühikese loomulikult), aga sinna läksime mitmekilomeetrise ringiga. Ma sain 3 villi ja Karel 2. Ja kui me selle linna tutvustava bussivärgi juurde jõudsime, siis sealt öeldi, et nii väikeste lastega sinna sõitma ei saa 🙂 🙂 🙂 Ooo, kuidas ma sellel hetkel tervet maailma armastasin!
Tagasi minnes ootasime üle tunni aja bussi, päike lõõmas ja ülikuum oli ja lapsed virisesid. Lõpuks saime bussi peale, sõitis natuke ja pani meid järsku keset linna maha. Öeldi final ja terve bussitäis rahvast läks maha. Meil oli ahhhh?! Mis nüüd on?! Terve kesklinn oli kinni pandud ja keegi seal sõita ei saanud. Õhtul selgus, et mingi meeleavaldus või midagi taolist. Karel vaatas telefonist kuidagi kaarti, näitas 5 km meie hotellini ja hakkasime siis kõndima, endal nutt kurgus. Lõpuks leidsime takso, kes megapika ringiga meid hotelli tagasi viis. Karel istus kohe hotelli jõudes arvuti taha ja rentis meile auto 😀
Ausalt öeldes polnud mul õrna aimu ka, et mul kõik see nii üksikasjalikult meeles on, aga ju oli siis nii hull kogemus lihtsalt 😀 Kõige hullem reisi esimene päev ever!

Edasi tulevad peamiselt pildid 🙂

Järgmisel päeval sõitsime linnast välja. See oli lihtsalt ülihea otsus! Sellest alates muutus reis mõnusaks ja mulle hakkas Portugalis väga meeldima.

Valisime esimeseks linnaks välja Sintra. See on tõeliselt maaliline väike linnake, ilusate vaadetega ja üliarmsate pisikeste tänavatega. No nii ilus!

fb_IMG_2096

Iga maja, aia, tänava, pargi, vaate jne juures oleks tahtnud pilti teha 🙂 Tegime ka!

fb_IMG_2104fb_IMG_2109

Nunnu tuk-tuk!
Nunnu tuk-tuk!

fb_IMG_2159

Õhtul oli meil plaan minna vaadet nautima. Panime GPS-i mingi suvalise ilusa vaatega koha, mis oleks umbes pooletunnise tee kaugusel, et lapsed saaksid natuke magada vahepeal. Ja läksimegi sõitu. Oehh, kui ilusad need väikesed külakesed kõik olid. Ja kui kitsaste teedega! Rentisime seekord mõnusa suure auto ja olime selle üle senini päris rõõmsad olnud 😀 Päris hull oli seal manööverdada, kui keegi veel vastu juhtus sõitma. Aga saime hakkama ja jõudsime tõesti väga ilusa vaatega kohta.

fb_IMG_2166

fb_IMG_2176

Sealt ülevalt olid näha ka allolevad rannad. Hmm, kuidagi peab ju sinna saama. Lähme uurime! Saimegi, mööda käänu-väänulisi teid.

fb_IMG_2193Kren kaevas aina auke ja Harri pugis aina liiva 🙂 Ja meie imetlesime laineid, nagu kõik teisedki, sest sisse väga keegi ei julgenud minna. Need olid vist ühed suurimad lained, mida mu silmad näinud on!

Järgmisel päeval sõitsime Ericeirasse. Uskumatu, aga olime sellest veel palju rohkem vaimustuses, kui eilsest Sintrast. See oli tõeline väike mereäärne linnake kitsaste tänavate, värviliste majade ja paljude mereande pakkuvate kohvikutega. Käisime ka muidugi ühes neist kohvikutest kala söömas, väga maitsev.
Ehk meeldis Ericeira meile ka sellepärast veel palju rohkem, et seal polnud selliseid rahvamasse. Ei tea, kas asi oli nädalapäevas või oligi see turistivaesem linnake… Igatahes meid see rahu võlus.

fb_IMG_2207

fb_IMG_2212

Ma alati sellistes kohtades jalutades mõtlen, et inimesed päriselt elavadki SELLISES kohas. Kas nad ka iga päev ringi jalutades mõtlevad, kui imekaunis seal kõik on?

fb_IMG_2220

“Kas siin ikka liivarand ka on?” küsis Kren alati, kui kuhugi jõudsime. Oli! Pool aega pidime muidugi jälle seal kanaleid kaevama ja losse ehitama 🙂

fb_IMG_2223

Õhtul sõitsime läbi ka Mafrast, kus käisime Mafra palees. See pidavat olema Portugali kõige ekstravagantsem ehitis, mille ehitamine viis peaaegu riigi pankrotti. See oli tõeliselt lihtsalt hoomamatult suur, me aina kõndisime ja kõndisime läbi nende ruumide ja saalide, need olid lõputud. Kui olime lõpuks kuhugi viimasesse otsa jõudnud, ärkas Harri lõunaunest ja avaldas häälekalt, mida ta sellest uhkest lossist arvab. Päris hea oli temaga sealt välja põgeneda, tagasi mööda kilomeetripikkuseid koridore ja saale, kus mõnusasti kajas ka 🙂

Mafra palee
Mafra palee

Lähedalasuvatest linnadest külastasime veel ka Sesimbrat. Samuti ilus värviline linnake, koos pika promenaadiga, mille täisulatuses läbi patseerisime.

fb_IMG_2274fb_IMG_2276

Viimased päevad veetsime jälle Lissabonis. Nüüd hakkas meile see linn ka täitsa meeldima.

fb_IMG_2333

Lissabon kõrgelt mäe otsast vaadatuna. Sõitsime sinna üles trammiga, mis on Lissaboni must-do 🙂 Eelmisel õhtul üritasime sinna ka autoga sõita, aga Karel pidi seal kitsastel tänavatel manööverdades närvivapustuse saama 🙂 (mina sain ka tegelikult). Nii et tegime järgmisel päeval trammiga uue ja edukama katse.

fb_IMG_2328

fb_IMG_2320

Lissabonis, nagu ka paljudes teistes linnades muidugi, on vanalinnas palju tänavakunstnikke. Selliseid metalseid “kujusid”, kes vahepeal järsku liigutasid ja inimesi ehmatasid, oli palju. Krenile avaldasid nad suurt muljet.

fb_IMG_2337

Lasime Krenist ja Harrist ka ühe pildi joonistada.

Poseerivad
Poseerivad

On sarnased? 😀fb_IMG_2310

Meie double decker (kahekordne buss), nagu üks möödakõndinud onu ütles :)
Meie double decker (kahekordne buss), nagu üks möödakõndinud onu ütles 🙂

fb_IMG_2307

Lissabonis oleks nagu ühe korraga San Franciscosse ja Rio de Janeirosse sattunud. Taga paistab 25 de Abril sild, mis on tehtud San Franciscos asuva Golden Gate silla järgi. Ja üleval mäe otsas on suur Christ the King monument, mis on inspiratsiooni saanud Rio de Janeiros asuvast maailmakuulsast Lunastaja Kristuse kujust.

 

Selline meie väike puhkus Portugalis oligi 🙂 Algus polnud suurem asi, aga aina paremaks läks ja täitsa kahju oli lõpuks ära tulla. Kindlasti oli see üks parimaid sünnipäevakingitusi üldse, loodan, et see saab nüüd traditsiooniks  😀