Kuu aega on möödas ja see tähendab seda, et läbi on kohe ka meie reis. Nii lihtne on olla kodus kaine mõtlemisega ja öelda, et kuust piisab, kulubki vähem raha. Siin kohapeal olles tahaks muidugi sellelt mineviku-minalt küsida, et mida ta küll mõtles 🙂 Kuust ei piisa! Juba eelmine aasta saime sama tunda, üritasime siis isegi lennupileteid ümber muuta, aga nagu teada, on see põhimõtteliselt võimatu üritus. Nii et tulime eelmisel aastal õigel ajal koju ja tuleme ka sel aastal.
Lubasin endale, et pean terve selle reisi ilusasti blogi. Võin nüüd endale pai teha, sest olen sellega hakkama saanud 🙂 Tavaliselt vist olen paar nädalat vastu pidanud ja siis on see alati sujuvalt pooleli jäänud… Nii tore on aga endal pärast tagantjärele lugeda, et kus käisime ja ma tahaks väga loota, et teil on ka põnev. Kuna homme on siin viimane täispikk päev, siis teen viimase postituse ära ja tõmban asjale joone alla. Homme kavatseme terve päeva rannas peesitada ja viimast võtta ning seejärel peab keegi veel kõik meie asjad ka kokku pakkima.
Viimane postitus tuleb väga pildirohke. Nimelt avastasin üks päev telefonist pilte vaadates, et väga paljusid ei ole ma siin blogis veel näidanudki ja mõtlesin, et teeks ühe sellise ebakorrapärase postituse 🙂 Mingit loogikat pole, pilte on nii reisi algusest kui lõpust ja laon nad lihtsalt siia ritta, kirjutan juurde ka, et mis parasjagu toimumas on. Inglise keeles nimetatakse selliseid asju snapshotideks, eesti keelne momentvõte kõlab üsna veidralt 😀 Aga siit need momentvõtted siis tulevad:
SiilipoissKelmikas pärdik pugib banaani. Pilt tehtud meie esimeses rendimajasKareli mõnus kodukontorHarri ärkas siin majas esimest lõunaunest, peas 10 sarve. Sääsed närisid teda alguses ikka hullult ja punnid läksid üsna suureks ja punaseks. Nüüd ei ole enam ammu õnneks asi nii hullKrennukas naudib kaunist vaadet Coconut Islandi lähedalKren joonistas verandale emme 🙂Meil on aias ideaalsed ronimispuud. Kren paneb kiiresti üles nagu väike ahvike… ja siis hüüab appi 🙂Harri turnib ka venna järelKohalikus Walmartis. Sellised kangariiulid on vist küll ainult Hawaiil 🙂Mu hommikune avokaadovõileib. Hakkasin siin olles väga avokaadot armastama ja olen seda nüüd väga tihti hommikuks söönud. Soola, pipart ja sidrunimahla peale ja mmmmmmm….Krennukassike peesitab päikselaigusHarri ronis Krennu sülle kallistama 🙂 Nii nunnud!Meile kõige lähem küla Pahoa. Üliäge hipikülake erksavärviliste puust majakestega. Ikka igasuguseid karvaseid ja sulelisi kohtab seal 🙂 Ja külast välja sõites on alati terve teeäär hääletajaid täisUmbes poolteist aastat tagasi tabas Pahoad laavavool, mis ähvardas linna ennast, aga läks õnneks mööda. Seejärel ähvardas põhimaanteed (millel ka meie iga päev sõidame), aga jäi napilt enne pidama.Siin on näha, kuidas laava on voolanud üle teede ja need on hiljem taastatud.Elektripostid Pahoas, vägevalt turvatud laava eestHarri ronib absoluutselt igale poole. Ja jääb kinni. Siis hüüab alati haleda häälega: “Kinni äääänud!” Siin ootasime Karelit poest ja Harri arvas, et oleks tore auto tagaakna juurde ronida. Alla ta sealt muidugi enam ei saanud 🙂Ühe shoppamispäeva tulemus. Eestis poodi minnes väljun sealt ühe asjaga. Kui on hea päev. Siin väljun 25 asjaga (+Kareli ja laste kraam) ja nii palju jääb veel poodi! USA on ikka täielik shoppamise paradiisLilleilu meie aiasKutsumata külalised meie aias. Mul tükk aega pärast veel jalg värises 🙂Ahalanui pargis sulistamas.Hüüdsin, et Harri, mis teed seal. Harri vastas: “Punni äksin!” Tõlge on, et vanni läksin 🙂 Vann on seal tõesti, 30 kraadi veesoojust.Karel naudib duššiIgal pühapäeval toimub Pahoa lähedal Maku’u Farmers Market. Väga kiidetud üritus igal pool, näiteks Tripadvisoris. Oleme ka seal nüüd igal pühapäeval käinud, kraami on tõesti palju, alustades puu- ja juurviljadega, lõpetades riidekaupade ja vanavaragaÜks räpane talutüdruk istub seal, kui silti uskuda 🙂Igasugust maitsvat kraamiKohalik kitsejuustKarel valib apelsineOstsime turult sipelgahammustuste vastu rohtu. Nimelt on neid meil siin majas palju, brrrr, kui ma neid näen, hakkan juba üle keha sügelema.Harri lemmikletid, kaladegaKalad on uhkedKren poseerib laavapuuga Lava Tree State PargisÜks kehv, aga samas informatiivne pilt sellest, kuidas need laavapuud tekkisidKaimu oli väike linn, mis 1990. aastal hävis tänu laavavoole täielikult. See on see, mis alles jäi.Jalutame Kaimu ranna poole. Kohalikud on seda ala palju uuesti korda üritanud teha, rajanud teed ja istutanud puid, mis tulevikus peaksid kuuma päikse eest kaitset pakkuma. Taolistes parkides ja randades on tihti korjanduskastid, läbi mille saad aidata kohalikel seda ala korrastada ja arendadaUjumiseks oli rand kõlbmatu tohutu suurte lainete tõttuAga aardeid leidis sealt küll terve hunniku 🙂Kapoho tide pools, parim koht snorgeldamiseksKarel vaatas järele, mitu värvilist kala leiab. No ikka päris mitu 🙂 Mingid vastikud pikad ussimoodi kalad on siin ka, mis minult snorgeldamisisu ära võtsidMeie lemmikus, Onekahakaha rannasHawaii keel on üks põnev keel. Selles on vaid 12 tähte, seega palju neid just sõnade moodustamiseks pole 🙂 Meie jaoks kõlavad need üsna naljakalt. Näiteks kupunakane tähendab vanaisa, makamaka väga lähedast sõpra ja näiteks septembrikuu on Kepakemapa. Ühe kala (Picasso triggerfish (State Fish)) nimi on eriti vahva – Humuhumunukunukuapua’a 🙂
Aloha-t kasutatakse siin nii tervitades kui ka hüvasti jättes. Samuti võib see tähendada ka armastust, kaastunnet, halastust, lahkust, heldust, kallimat. Ka meie ütleme nüüd Hawaiile ALOHA! Ja Eestimaale tere!
