Väike väljasõit Konasse

Eile hommikul pakkisime kohvri kokku ja otsustasime, et teeme väikse väljasõidu ja vaatame saare läänekalda üle. Jooksime läbi vihma autosse ja kuigi pidime sõitu kindlalt alustama 10 ajal, saime napilt enne lõunat minema. Väga tüüpiline meie puhul, ükskõik, mis kell ärkame, enne lõunat me eriti tihti toast välja ei jõua. Ja see vihm, mis parasjagu sadas, te ei kujuta ettegi, kui tihti seda siin sajab. Vahepeal sadas pea 3 päeva järjest. Sajab ja sajab pidevalt, terve päev jutti. Meil on siin majal selline süsteem, et kogu vesi tuleb vihmaveest. Kui ma alguses väga muretsesin, et äkki oleme ühel päeval nii omadega kuival ja ei lubanud Krenil vetsus vettki peale tõmmata :) , siis nüüd olen ammu maha rahunenud. Seda vett tuleb lihtsalt nii palju taevast alla! Ja seda põhimõtteliselt ainult meie maja kohal :D 4 miili kaugusele lähimasse külasse Pahoasse jõudes tavaliselt veel õrnalt tibutab ja kui poole tunni kaugusele suurde linna Hilosse jõuame, pole kunagi vihmast märkigi. Tagasi koju jõudes jälle alati sajab :) müstiline! Igatahes alustasime eilset reisi läbi saju ja peagi sõitsime juba päikesepaistes, ees ootamas läänekalda suurim linn Kailua-Kona.

Kui millalgi Tripadvisorist uurisin, mis on siinsed parimad turismiobjektid, oli topis üsna kõrgel kohal Saddle road. Muigasin endamisi, et no mis mõttes, kui ma tahan kuhugi minna, siis ma ei lähe ju lihtsalt mööda maanteed sõitma :) Hilost Konasse seesama tee viibki ja nüüd ma enam nii väga ei muianudki, klõpsisin hoopis aina telefoniga pilte ja imestasin, kui eriilmeline võib üks maastik olla. Suured lõpmatud süsimustad laavakiviväljad vahelduvad siledate ja voolujooneliste navitrollalike küngastega, sekka tuules kõikudes imepehmena näivad heinatupsud, mis nagu kutsuksid enda sisse pikali heitma. Kaugustes paistev Mauna Kea oma pilvedesse ulatuva tipuga lisab veel võlu juurde, nii et väga nauditav teekond tõepoolest. Oleme siin ka ühe hirmus hea raadiojaama avastanud, kust tuleb kohe sellist head Ameerika muusikat ja parasjagu kõlanud “Born in the USA” tegi kôik muidugi veel paremaks ;)
Laavakiviväljad
Laavakiviväljad
Natukese aja pärast juba hoopis uus ümbrus
Natukese aja pärast juba hoopis uus ümbrus
Lapsed põõnasid või sõid banaani, või siis tegid mõlemat korraga, nii, nagu Harri siin videos :)

Alles hiljem avastasime, et video tegemise hetkel mängis raadios ka täpselt sobiv laul :D Sweet dreams are made of… Bananas? :D

 

Kui need tegevused tehtud, laulsid nad niisama ja Kren rääkis meile muinasjutte, kus peategelaseks oli alati printsess, kes oli kohutavalt ilus, nii nagu emmegi :) Krenile meeldib ka väga, kui me katuseluuk pärani ringi sõidame. Mulle mitte nii väga, sest tuul teeb siis kõva lärmi ja mulle paistab alati päike lagipähe. Kren püüdis mind ikka moosida: “No tee ikka, emme, siis saadki pruuniks teiseks juuniks!” :) ühesõnaga jutt jooksis ja mitmetunnine teekond läks ootamatult kiiresti.

 

Kailua-Kona on imeilus linnake. Tõeline kuurort. Karel teadis rääkida, et enamus turistidest käibki seal ja siin ida pool, kus me oleme, elavad pigem kohalikud. Imelik on seejuures see, et seal Kona pool pole suurt midagi teha. Seal on jah ilusamad liivarannad, aga üldiselt on kõik põnevamad turismiobjektid siin idas, meie pool. Meil otseselt mingeid suuri plaane polnud, otsustasime, et jääme üheks ööks sinna, vaatame linna üle, käime vahelduseks liivaga rannas ja sellega üldiselt asi piirdus.

 

Kolme ajal checkisime ennast hotelli sisse ja tundsime ennast kohe nagu turistid :D vähemalt mina küll. Hotelli minek on kohe kuidagi hoopis teine tunne, kui niimoodi üksinda majas olemine. Mõtlesin, et päris mõnus vahelduseks, eriti, kui kardinad akendel eest tõmbasime ja meil kohe rõdu taga bassein oli.
IMG_2034v
Mõnuus :) ja väga ligitõmbav muidugi lastele, kes häälekalt ruttu teada andsid oma basseinisoovist. Siis ma juba hakkasin siia koju tagasi igatsema, hotellis peab neid aina manitsema tasa olema, siin metsas võivad teha nii kõva lärmi kui soovivad. Igatahes vaatasime oma toa üle, testisime voodite pehmust ja seejärel tõmbasime ujumisriided selga, et hoopis randa minna esialgu. Hotellist 5 min kaugusel pidi olema liivarand. Oligi, aga hoopis 3 minuti kaugusel. Ja me läksime veel ringiga :)
Tegu oli Kamakahonu (King Kam) Beachiga. Ka Maka Honu tähendab Hawaii keeles kilpkonna silma, kunagi oli seal täpselt selline kivi olnud. Rand ise oli täitsa tore, ainult et üsna pisike ja meile üllatuseks päris külma veega. Karel võttis natuke hoogu ja ikka sulpsas sisse, lapsi ka see väga ei seganud, aga ma passisin seekord. Võtsin hoopis hilislõunast päikest, jummel, kui punane mu nina jälle on :)

IMG_6473v

Lapsed said hästi liivalossi ehitada
Lapsed said hästi liivalossi ehitada

IMG_6478v

Muideks, see, mis seal taga paistab, on ‘Ahu’ena Heiau tempel. Tegu on väga püha kohaga, kus kuningas Kamehameha I, kes lõi 1795. aastal Hawaii kuningriigi, veetis oma elu viimased 7 aastat. Küll rekonstrueeritud, aga siiski sadu aastaid vana majake ja kaunis park seal kõrval. Väga magus koht (Hawaii) ajaloohuvilistele
Ahjaa, üks asi veel, mis liivarandade juures tobe on, nimelt see liiv! :D nii hea on pärast kivises rannas käimist lapsed ära kuivatada ja riidesse panna, nüüd olid neil aga kõik kohad liiva täis. Andis küürida ja küürimist need lapsed väga ei fänna :) Jajaa, ärge pööritage seal kodus silmi midagi, me oleme vist juba liiga kaua reisil olnud, et liiva kleepumise pärast juba toriseme :D
Edasi läksime väiksele jalutuskäigule.
IMG_6483v
IMG_6492v
Kohe ranna juures oli ilus kai (Kaliua Pier) ja edasi läks mööda rannajoont kena promenaad. Riburadapidi tulid kôik Tripadvisoris nimetatud atraktsioonid: Ali’i Drive (kaubatänav oma paljude väikeste poekeste ja söögikohtadega), Hulihe’e Palace (endine kuningliku pere suvemaja), Mokuaikaua Church (esimene ja seega vanim kristlik kirik Hawaii saartel).  Nii et üks väike jalutuskäik ja pea kõik Kona vaatamisväärsused on nähtud :D ok, päris nii hull pole, aga huvitavat vaatamist on seal tänaval küll.
Mokuaikaua Church
Mokuaikaua Church
Kona ise meenutas mulle väga Key Westi. Nagu ehk mäletate, meeldib mulle Key Westis väga, nii et meeldis ka Konas. Ilusad värvilised puust majad (pea terve rannaäärne on küll igasuguseid hotelle ja muid majutusasutusi täis), kaunid lopsakate õitega puud ja põõsad, korrastatud aiad, väiksed ärid ja restoranid, selline romantiline olemine. Nii et môistan, miks inimestele meeldib just seal puhata :)
IMG_6495v
IMG_6497v
"Emme, tee pilti, ma ütlen IIIII!"
“Emme, tee pilti, ma ütlen IIIII!”
"OOOOOO!"
“OOOOOO!”
"AAAA!"
“AAAA!”
Tagasi hotelli jõudes läksime kohe basseini äärde ja kui onu tuli lippe langetama, pugesime ka meie välja ja lugesime päeva lõppenuks.
IMG_2037v
Järgmisel hommikul ärkasime 6.52, kui Kren silmad lahti lõi ja hüüdis: “Hommik on käes, ärgake kõik üles!!!” Torisesime küll algul, aga juba üsna pea olime linna peal jalutamas ja hommikusööki nautimas. Me teeme seda tõesti harva, et oleme enne lõunat toast väljas, nii et imestasime kohe, kui palju inimesi tänavatel juba liikus :) Promenaadi ääres tehti hommikusörki, osad juba ujusid, söögikohtadest kostus hommikusöögi nautijate jutukõmin ja naerupahvakud. Nii eriline oli kohe olla ka osa sellest (meie jaoks) varajasest hommikust, teistmoodi tunne. Mu jutt kõlab kohtlaselt võib-olla hetkel, aga linnadel on kohe olenevalt kellaajast nii erinev nägu, päevane linn on hoopis teistsugune kui hommikune ja õhtune jälle hoopis omamoodi. Ärge võtke seda nii, nagu me poleks kunagi varem hommiku väljas käinud  :D  Oleme ikka, lihtsalt kihvt on seda mingi aja tagant jälle avastada.
Padjanäod hommikusöögil
Padjanäod hommikusöögil

IMG_2050v

Päevaks oli meil esialgu 2 plaani. Esiteks käia merihobufarmis ja teiseks leida mõni suurem liivarand. Kui hakkasime hommikul otsima, kus see merihobufarm täpsemalt asub, jäime kommentaare lugema. Nimelt selgus, et seal käiakse mingitel kindlatel kellaaegadel koos giidiga ringi ja mõned väikeste laste vanemad olid kirjutanud, kuidas lastel ei lubatud midagi puutuda ja et ei olnud tore käik. Samas väga paljud olid jälle kirjutanud, kui uskumatult äge seal on. Aga me hakkasime ikka kahtlema… See Harri, meie kallis püsimatu ja ja valjuhäälne Harri… Giidi ja rühmaga mingis kindlas tempos liikumine ja Harri ei sobi hästi koos ühte lausesse. Meenutasin, kuidas me Kreniga siis Türgis bussireisil käisime, kui ta oli värskelt kaheseks saanud. Ohjaa… Harriga ei lähe me hea meelega toidupoodigi, see lõppeb alati mingi fiaskoga :) igatahes mõtlesime ja kaalusime ja otsustasime ikka mitte minna. Mul on sellest natuke kahju, sest seal saab isegi merihobusid kätte võtta, nii, et nad keeravad enda saba su sõrme otsa rulli :) arvan, et Krenile oleks see meeldinud. Aga mis seal ikka, ta õnneks ei tea, et me sinna minema pidime.
Järgmiseks võtsime siis ette ranna. Valisime välja Magic Sands nimelise koha ja hakkasime sõitma. Esimese 3 minutiga jäi Harri magama ja keeras kõik meie plaanid pea peale. Lootsime nimelt, et ta pärast rannaskäiku jääb lõunaunne ja meil tuleb mõnus rahulik kojusõit. Aga, randa jõudes selgus, et seal lehvib punane lipp, magic sands on sellist määdzikut teinud, et on ära kadunud ja enda asemele jätnud suured teravad kivid ja lained löövad mitme meetri kõrgusele. Jätsime Kareli ja tuduva Harri autosse ja läksime Kreniga vaatama, mis värk on. Oli selline värk, et ilus oli küll, aga mingist ujumisest polnud juttugi. Päev algas ilusasti ja plaanipäraselt  :D
Magic Sands
Magic Sands
Vesi oli nii sini-sinine
Vesi oli nii sini-sinine
Õnneks oli meil paar back-up plaani veel varuks. Esimene oli küpsiste ostma minek :) Aga mitte tavaliste küpsiste, oo ei, kui Tripadvisorit uskuda, siis maailma parimate küpsiste, mida lihtsalt peab ostma, kui Konasse juba tulnud on. Inimesed pidid nende pärast väga kaugelt kohale sõitma, neid oma sõpradele kingituseks ostma ja siis tee peal ise ära pugima :) No ei saanud ka meie sellisest kohast mööduda.
Tegu on sellise kohaga nagu Mrs. Barry’s Kona Cookies. Sellega kaasas käiv lugu on järgmine: 1978. aastal toimus Honoka’a-s, makadaamiapähklite pealinnas suur küpsiste konkurss ja proua Barryl tekkis ka soov sealt osa võtta. Ta hakkas püüdlema ideaalse retsepti poole, pakkudes kõigile küpsiseid ja oodates nende arvamust. So ono! (Nii maitsev! ütlesid nad kõik. Ja läkski nii, et proua Barry võitiski oma kaerahelbeküpsistega, mis sisaldasid endas veel ka šokolaaditükke, rosinaid ja muidugi makadaamia pähkleid. Sellest ajast alates algaski tema tähelend ja inimesed igast maailma otsast armastavad neid väga.
Koht ise oli pigem tagasihoidlik ja asus suurte laohoonete vahel.
IMG_2064vKindlasti teid huvitab, et kuidas need siis maitsesid. Autos oli oht, et me Kareliga ei saagi ühtegi maitsta, lastele läksid küll liigagi hästi peale :) Mõni ikka jäi õhtuks ka ja minu jaoks olid nad natuke liiga krõbedad, eelistan veidi pehmemaid küpsiseid. Mis ei tähenda, et need maitsvad ei oleks olnud :) Olid küll väga head ja nendest, mis alles olid, maitseski mulle kõige rohkem seesama võiduküpsis.
"Mmmm, matsev!", ütleb Harri siin pildil ilmselgelt
“Mmmm, matsev!”, ütleb Harri siin pildil ilmselgelt

Ja hakkasimegi Konast välja sõitma. Siht ei olnud veel kodu, vaid hoopis Waikoloa Petroglyph Field. Tõlkida võiks selle kaljujooniste väljaks.

Umbes poole tunni pärast olime päral ja nooled näitasid, et 0.7 miili mõnusat jalutuskäiku ja peagi oletegi kohal.

Ohoo, selline lai asfalttee lähebki sinna, väga mugav! Karel läks kohe autost käru võtma, juhuks, kui Harri ära väsib
Ohoo, selline lai asfalttee lähebki sinna, väga mugav! Karel läks kohe autost käru võtma, juhuks, kui Harri ära väsib. Panin selle pildi veel sellepärast siia, et lähedalt näidata, millised laavakivid seal olid. Nagu ülesküntud põld.
100 meetri pärast oli tee juba selline :D
100 meetri pärast oli tee juba selline :D

Lükkasime käru põõsasse ja hakkasime läbi oksarägastiku murdma :) Kohati oli küll selline tunne, et kas ikka läheme õigest kohast, aga vahepeal tuli paar inimest vastu ja selgus, et ikka on õige tee. Oi, kui kuum oli ja andis ronida üle kivide ja kändude, lapsed olid nagu tolmuahvid lõpuks ja ma sain endale ühe terava okka läbi plätu jalga, aga ei, ärge võtke seda üldse vingumisena :) Tegelikult oli jumala äge matk ja polnud üldse nii raske, kui esmapilgul tundus. Ka lapsed olid tublid, osad inimesed, kes meile hiljem tagasi minnes vastu tulid, olid palju hapumate ja vaevatumate nägudega kui meie lapsed :)

Need kaljujoonised… Väga põnev!

IMG_6515vIMG_6517vKunagi väga ammu on iidsed hawaiilased trotsinud kuuma päikest ja karme laavavälju, et jõuda selle kohani. Neil ei olnud vastupidavaid jalanõusid ja ilmselt olid neil üsna kasinad veevarud, aga mingi asi on neid pannud siia sügavale metsa tulema. Miks just see koht? Mis pani neid seda rasket tööd primitiivsete tööriistadega tegema? Miks on kujutatud enamasti inimesi? Mõned neist on ka loomad. Igatahes on see kõik väga põnev ja küsimusi tekitav. Või siis mõtlevad tänapäeva inimesed üle ja proovivad leida kõigest väga suurt varjatud sõnumit. Kes teab  :)  Keegi ei tea!

Kui higistena ja tolmustena tagasi jõudsime, otsustasime vaadata, kas lähedal asuv rand on ka ujutav.

Esmapilgul polnud
Esmapilgul polnud

Aga kui Karel tahab ujuma minna, siis ta otsib koha, kust vette saaks. Ühtegi teist ujujat seal ei olnud ja ilmselt ei olegi see just eriline ujumisrand, aga meile sobis. Olime jälle oma kivirannas, me oleme neid täitsa armastama hakanud selle reisiga :)

IMG_2072v

Pärast seda võtsimegi suuna kodu poole ja meie reisike hakkas lõppema. Sõit läheb üle ja läbi mägede, nii et vahepeal oli tunne, et kui kikivarvule lähed ja käed hästi välja sirutad, saad pilvi puudutada.

IMG_2087vVarsti ei pidanudki enam isegi käsi välja sirutama, sest ümber läks kõik uduseks ja aina uued piisad ilmusid aknale, kuigi vihma tegelikult ei sadanud. Sõitsimegi pilve sees! Ilus ja eriline lõpp meie väikesele väljasõidule :)

Kui koju jõudsime, siis sadas meie maja kohal vihma, no nagu ikka! :)