Sellest reisist on nüüd küll täpselt aasta möödas, aga mõtlesin tagantjärele nii palju kirja panna, kui veel meeles on.
Niisiis, eelmise aasta märtsi lõpus käisime Dominikaani Vabariigis. Leidsime Rootsi TUI hea üsna viimase hetke pakkumise (midagi 200ga nägu) ja ostsime kiirelt ära. Lend läks aga selles mõttes halval ajal, et ühtegi lennukit meile sobival ajal Eestist Stockholmi ei läinud. Seega otsustasime juba üleeelmisel õhtul hoopis laevaga Rootsi sõita, järgmise päeva Rootsis veeta ja öösel lennujaama lähedal hotellis olla.
Kuna ilm on märtsikuus nagu ta on ja meil olid suured kohvrid kaasas, siis kuhugi linna peale meil plaanis minna polnud. Läksime hoopis Junibackenisse, suurde Lindgreni-teemalisse lastemuuseumisse. Olime seal küll juba varem Kreniga käinud, aga ega ta ei mäletanud ja Harril oli see koht külastamata. Nii et sõitsime taksoga sinna ja veetsime seal üllatavalt kaua aega. Uudistamis- ja ringironimiskohti on seal küllaga, lisaks etendused mingi aja tagant jne.
Seejärel sõitsime pea tund aega taksoga hotelli ja järgmisel hommikul läks lennuk.
Lend oli küll 11 h pikk, aga mäletamist mööda läks kõik üsna libedalt. Mingeid viivitusi ei olnud ja lapsed olid tublid 🙂
Esimeseks ööbimiskohaks oli meil võetud üks korter läbi Airbnb. Tore oli see, et omanik oli nõus meile vastu tulema (lisatasu eest muidugi) ja nii jäid meil kohale jõudes igasugused sekeldused transpordi/rendiauto otsimisega ära ja olime üsna heatujulised 🙂 Olime ainult üsna paksult riides ja jubedalt kuum oli…
Kuna selle korteri lähedal ühtegi normaalset poodi ei olnud, siis ta tegi isegi peatuse poe juures, et saaksime endale vett jms kaasa osta. Noh, see pood oli ka 2x väiksem kui meie külapoed, aga hädavajaliku sai kätte 🙂
Korter ise oli üsna mõnusalt suur, 3-toaline + köök, aias oli bassein ja rannani oli 2 minutit jalutada. Ebaõnn oli aga selles, et just samal päeval oli puudelangetamisel õnnetus juhtunud ja üks puu oli täpselt liinidesse kukkunud, st meil ei olnud netti, telekat, telefoni. Oleme nii harjunud igapäevaselt netti kasutama ja töö tegemiseks on see ka hädavajalik, nii et see tõmbas meil veits tuju alla. Pluss meil oli see renditud 3ks päevaks ja edasi ei olnud midagi planeeritud. Aga rannas olid mõned kohvikud, kus saime ülihädavajalikud asjad ära aetud ja järgmise hotelli vähemalt kinni pandud 🙂
Majas olid vist pea kõik korterid välja rentimisel ja üleliia palju rahvast seal sel hetkel ei peatunud. Seega bassein oli küll pea kogu aeg meie päralt.
Esimene kord randa minnes olime negatiivselt üllatunud, sest rannariba oli väga räpane ja prahti täis. Mõtlesin, et kas ja miks nad siin üldse ei korista. Hiljem selgus, et pea iga päev koristatakse, lihtsalt vesi toob pidevalt uut rämpsu liivale.
Rannas oli õnneks üsna palju kohvikuid, nii et poodide puudumise pärast ei pidanud muretsema. Toidud olid täitsa maitsvad, aga pea iga söögi kõrval friikad. Lastele see muidugi meeldib 🙂
Ühes oli eriti hea söök ja jäime veidi pikemalt lobisema sealse kokaga… Kuni ta meile kanepit pakkus 🙂 Tundus nii tore vanaema ja siis järsku nii ootamatult jõudsime lemmiksöökide juurest sinnani 😀 Uskumatu.
Järgmiseks peatuspaigaks sai meil hotell Riu Merengue. Me üsna harva peatume all inclusive hotellides, aga Karel leidis mingi megasoodsa diili ja otsustasime viieks päevaks sinna minna.
Hotelli ala oli väga suur, koosnedes pisikestest majakestest, kus oli vist igaühes umbes 6-8 tuba. Süüa ja juua sai liigagi palju , iga päev toimusid erinevad showd, lastediskod jne, no nagu all inclusive hotellides ikka.
Kren sai sealt sellise lastediscode maitse suhu, et nad siiamaani tantsivad neid tantse kodus ja igal järgneval reisil peame vaatama, et ikka lastediscoga hotelli läheksime. Kahjuks me päris samal arvamusel pole, sest kuigi seal oli väga mõnus, siis meie lemmikud need all inclusive hotellid päris pole 🙂 Aga vahelduseks võib ikka.
Kahjuks läks meil sel reisil ilmaga natuke kehvasti, sadas kohati ikka päevi järjest. Selleks ajaks, kui meil oli aeg Riu Merenguest lahkuda, oli juba päev otsa lakkamatult sadanud ja aina jätkus ja jätkus. Võtsime rendiauto ja hakkasime uue hotelli poole sõitma, kuni järsku enam edasi sõita ei saanud.
Mõnes kohas oli politsei lausa tee ajutiselt kinni pannud või lasi autosid väga ettevaatlikult ükshaaval läbi. Nii et umbes tunnine teekond võttis meil planeeritust päris mitu korda rohkem aega. Aga vähemalt kohale me jõudsime ja kuhugi kinni ei jäänud.
Kolmandaks ja viimaseks peatuspaigaks valisime linnakese nimega Cabarete, pidi olema selle kandi üks parimaid linnakesi ilusate randade, mõnusate kohvikute ja toredate inimestega. Hotell asus jälle väga ranna lähedal, nii et iga päev sai ujumas käia ja iga õhtu mööda rannajoont kohvikutesse jalutada.
Selles kandis olid õnneks ka mõned vaatamisväärsused, kuhu lastega koos minna sai.
Esimeseks valisime El Choco koopad ja käisime märgades, libedates ja kristallselge veega koobastes taskulampidega ringi ronimas. Saime käia nii sellistes, kuhu päikesevalgus sisse paistis, kui ka 25-meetri sügavustes, kus oli nii pime, et tõsiselt ei näinud sõrmegi suhu pista. Oli natuke hirmus, aga samas väga põnev ka, sest kogu aeg oli oht kas pea ära lüüa või mõnelt astmelt alla libiseda.
Ühel järgmistest päevades sõitsime aga Monkey Junglisse. Tegu on väikese ahvipargiga, kus elavad halbadest tingimustest ära päästetud pärdikud ja töötavad peamiselt vabatahtlikud. Saime giidiks ühe toreda inglasest noormehe, kes jagas ahvide saatusest päris kurbi lugusid. Enamasti oli lugu nii, et mõni ahv oli koduloomaks võetud, aga esimese suurema tuhina möödudes kuhugi väiksesse puuri “unustatud”. Seal sai ka väikeseid kaputsiiniahve toita. See oli üliäge, kuidas giid neid kutsus ja siis nägid kaugustest, kuidas ahvikarjad mööda puid ja trosse su poole tuhisesid. Veidi hirmus ka, eriti Harri jaoks, kes koha röökima pistis 🙂 Aga tõesti oli see ülivahva kogemus.
Sealsamas oli ka võimalus ziplinel sõita, aga lapsed panevad sellistele lõbustustele piirid ja noh, me oleme selle jaoks liiga arad ka 🙂
Ja siis käisime veel sellises kohas nagu Teleferico Puerto Plata. Tegu on ainsa köisraudteega Kariibidel ja see viib sellise mäe otsa nagu Isabel de Torres. Sõit oli lausa 800 m pikk.
Üleval oli kümneid kohalikke, kes kõik ülestulijad kohe kinni püüdsid ja neile kõikvõimalikke asju hakkasid pähe määrima. Me oleme kehvad ei ütlejad, nii et kerge saak. Ta pakkus, et saame mäe otsas asuva lunastaja kristuse kujuga pilte teha. No vähemalt olid tal tõesti nipid selged 🙂
Lisaks vägevatele vaadetele oli üleval päris kena (botaanika)aed, kus jalutada sai + seal oli mõnusalt jahe võrreldes allpool olevaga, nii et mõnus käik ja kõigile meeldis.
Ja nii meie 2-nädalane puhkus vaikselt läbi saama hakkaski.
Kindlasti teid huvitab, et kuidas need siis maitsesid. Autos oli oht, et me Kareliga ei saagi ühtegi maitsta, lastele läksid küll liigagi hästi peale 🙂 Mõni ikka jäi õhtuks ka ja minu jaoks olid nad natuke liiga krõbedad, eelistan veidi pehmemaid küpsiseid. Mis ei tähenda, et need maitsvad ei oleks olnud 🙂 Olid küll väga head ja nendest, mis alles olid, maitseski mulle kõige rohkem seesama võiduküpsis.
Kunagi väga ammu on iidsed hawaiilased trotsinud kuuma päikest ja karme laavavälju, et jõuda selle kohani. Neil ei olnud vastupidavaid jalanõusid ja ilmselt olid neil üsna kasinad veevarud, aga mingi asi on neid pannud siia sügavale metsa tulema. Miks just see koht? Mis pani neid seda rasket tööd primitiivsete tööriistadega tegema? Miks on kujutatud enamasti inimesi? Mõned neist on ka loomad. Igatahes on see kõik väga põnev ja küsimusi tekitav. Või siis mõtlevad tänapäeva inimesed üle ja proovivad leida kõigest väga suurt varjatud sõnumit. Kes teab 🙂 Keegi ei tea!
Varsti ei pidanudki enam isegi käsi välja sirutama, sest ümber läks kõik uduseks ja aina uued piisad ilmusid aknale, kuigi vihma tegelikult ei sadanud. Sõitsimegi pilve sees! Ilus ja eriline lõpp meie väikesele väljasõidule 🙂
Kui olime veel kõrgemale roninud, siis no ikka oli üks pagana mägi ees täpselt 😀 Ma ütlen, kogu aeg oli tunne, et no veidi veel peaks minema, natuke veel kaugemale, siis näeb paremini. Karel aga arvas, et aitab küll ja lapsed arvasid samamoodi. Nii et jäime sinna püsima ja päikseloojangut ootama.
Tegin veel telefoniga katsetuseks ühe panoraampildi ka. Isegi täitsa kihvt jäi ja no on ju veidi nagu mõnel teisel planeedil 🙂
