Sellest reisist on nüüd küll täpselt aasta möödas, aga mõtlesin tagantjärele nii palju kirja panna, kui veel meeles on.

Niisiis, eelmise aasta märtsi lõpus käisime Dominikaani Vabariigis. Leidsime Rootsi TUI hea üsna viimase hetke pakkumise (midagi 200ga nägu) ja ostsime kiirelt ära. Lend läks aga selles mõttes halval ajal, et ühtegi lennukit meile sobival ajal Eestist Stockholmi ei läinud. Seega otsustasime juba üleeelmisel õhtul hoopis laevaga Rootsi sõita, järgmise päeva Rootsis veeta ja öösel lennujaama lähedal hotellis olla.

Kuna ilm on märtsikuus nagu ta on ja meil olid suured kohvrid kaasas, siis kuhugi linna peale meil plaanis minna polnud. Läksime hoopis Junibackenisse, suurde Lindgreni-teemalisse lastemuuseumisse. Olime seal küll juba varem Kreniga käinud, aga ega ta ei mäletanud ja Harril oli see koht külastamata. Nii et sõitsime taksoga sinna ja veetsime seal üllatavalt kaua aega. Uudistamis- ja ringironimiskohti on seal küllaga, lisaks etendused mingi aja tagant jne.

Seejärel sõitsime pea tund aega taksoga hotelli ja järgmisel hommikul läks lennuk.

Lend oli küll 11 h pikk, aga mäletamist mööda läks kõik üsna libedalt. Mingeid viivitusi ei olnud ja lapsed olid tublid 🙂

Esimeseks ööbimiskohaks oli meil võetud üks korter läbi Airbnb. Tore oli see, et omanik oli nõus meile vastu tulema (lisatasu eest muidugi) ja nii jäid meil kohale jõudes igasugused sekeldused transpordi/rendiauto otsimisega ära ja olime üsna heatujulised 🙂 Olime ainult üsna paksult riides ja jubedalt kuum oli…
Kuna selle korteri lähedal ühtegi normaalset poodi ei olnud, siis ta tegi isegi peatuse poe juures, et saaksime endale vett jms kaasa osta. Noh, see pood oli ka 2x väiksem kui meie külapoed, aga hädavajaliku sai kätte 🙂

Korter ise oli üsna mõnusalt suur, 3-toaline + köök, aias oli bassein ja rannani oli 2 minutit jalutada. Ebaõnn oli aga selles, et just samal päeval oli puudelangetamisel õnnetus juhtunud ja üks puu oli täpselt liinidesse kukkunud, st meil ei olnud netti, telekat, telefoni. Oleme nii harjunud igapäevaselt netti kasutama ja töö tegemiseks on see ka hädavajalik, nii et see tõmbas meil veits tuju alla. Pluss meil oli see renditud 3ks päevaks ja edasi ei olnud midagi planeeritud. Aga rannas olid mõned kohvikud, kus saime ülihädavajalikud asjad ära aetud ja järgmise hotelli vähemalt kinni pandud 🙂

Majas olid vist pea kõik korterid välja rentimisel ja üleliia palju rahvast seal sel hetkel ei peatunud. Seega bassein oli küll pea kogu aeg meie päralt.

Esimene kord randa minnes olime negatiivselt üllatunud, sest rannariba oli väga räpane ja prahti täis. Mõtlesin, et kas ja miks nad siin üldse ei korista. Hiljem selgus, et pea iga päev koristatakse, lihtsalt vesi toob pidevalt uut rämpsu liivale.

Rannas oli õnneks üsna palju kohvikuid, nii et poodide puudumise pärast ei pidanud muretsema. Toidud olid täitsa maitsvad, aga pea iga söögi kõrval friikad. Lastele see muidugi meeldib 🙂
Ühes oli eriti hea söök ja jäime veidi pikemalt lobisema sealse kokaga… Kuni ta meile kanepit pakkus 🙂 Tundus nii tore vanaema ja siis järsku nii ootamatult jõudsime lemmiksöökide juurest sinnani 😀 Uskumatu.

Järgmiseks peatuspaigaks sai meil hotell Riu Merengue. Me üsna harva peatume all inclusive hotellides, aga Karel leidis mingi megasoodsa diili ja otsustasime viieks päevaks sinna minna.

Hotelli ala oli väga suur, koosnedes pisikestest majakestest, kus oli vist igaühes umbes 6-8 tuba. Süüa ja juua sai liigagi palju , iga päev toimusid erinevad showd, lastediskod jne, no nagu all inclusive hotellides ikka.

Kren sai sealt sellise lastediscode maitse suhu, et nad siiamaani tantsivad neid tantse kodus ja igal järgneval reisil peame vaatama, et ikka lastediscoga hotelli läheksime. Kahjuks me päris samal arvamusel pole, sest kuigi seal oli väga mõnus, siis meie lemmikud need all inclusive hotellid päris pole 🙂 Aga vahelduseks võib ikka.

Kahjuks läks meil sel reisil ilmaga natuke kehvasti, sadas kohati ikka päevi järjest. Selleks ajaks, kui meil oli aeg Riu Merenguest lahkuda, oli juba päev otsa lakkamatult sadanud ja aina jätkus ja jätkus. Võtsime rendiauto ja hakkasime uue hotelli poole sõitma, kuni järsku enam edasi sõita ei saanud.

Mõnes kohas oli politsei lausa tee ajutiselt kinni pannud või lasi autosid väga ettevaatlikult ükshaaval läbi. Nii et umbes tunnine teekond võttis meil planeeritust päris mitu korda rohkem aega. Aga vähemalt kohale me jõudsime ja kuhugi kinni ei jäänud.

Kolmandaks ja viimaseks peatuspaigaks valisime linnakese nimega Cabarete, pidi olema selle kandi üks parimaid linnakesi ilusate randade, mõnusate kohvikute ja toredate inimestega. Hotell asus jälle väga ranna lähedal, nii et iga päev sai ujumas käia ja iga õhtu mööda rannajoont kohvikutesse jalutada.

Selles kandis olid õnneks ka mõned vaatamisväärsused, kuhu lastega koos minna sai.

Esimeseks valisime El Choco koopad ja käisime märgades, libedates ja kristallselge veega koobastes taskulampidega ringi ronimas. Saime käia nii sellistes, kuhu päikesevalgus sisse paistis, kui ka 25-meetri sügavustes, kus oli nii pime, et tõsiselt ei näinud sõrmegi suhu pista. Oli natuke hirmus, aga samas väga põnev ka, sest kogu aeg oli oht kas pea ära lüüa või mõnelt astmelt alla libiseda.

Ühel järgmistest päevades sõitsime aga Monkey Junglisse. Tegu on väikese ahvipargiga, kus elavad halbadest tingimustest ära päästetud pärdikud  ja töötavad peamiselt vabatahtlikud. Saime giidiks ühe toreda inglasest noormehe, kes jagas ahvide saatusest päris kurbi lugusid. Enamasti oli lugu nii, et mõni ahv oli koduloomaks võetud, aga esimese suurema tuhina möödudes kuhugi väiksesse puuri “unustatud”. Seal sai ka väikeseid kaputsiiniahve toita. See oli üliäge, kuidas giid neid kutsus ja siis nägid kaugustest, kuidas ahvikarjad mööda puid ja trosse su poole tuhisesid. Veidi hirmus ka, eriti Harri jaoks, kes koha röökima pistis 🙂 Aga tõesti oli see ülivahva kogemus.

Sealsamas oli ka võimalus ziplinel sõita, aga lapsed panevad sellistele lõbustustele piirid ja noh, me oleme selle jaoks liiga arad ka 🙂

Ja siis käisime veel sellises kohas nagu Teleferico Puerto Plata. Tegu on ainsa köisraudteega Kariibidel ja see viib sellise mäe otsa nagu Isabel de Torres. Sõit oli lausa 800 m pikk.

Üleval oli kümneid kohalikke, kes kõik ülestulijad kohe kinni püüdsid ja neile kõikvõimalikke asju hakkasid pähe määrima. Me oleme kehvad ei ütlejad, nii et kerge saak. Ta pakkus, et saame mäe otsas asuva lunastaja kristuse kujuga pilte teha. No vähemalt olid tal tõesti nipid selged 🙂

Lisaks vägevatele vaadetele oli üleval päris kena (botaanika)aed, kus jalutada sai + seal oli mõnusalt jahe võrreldes allpool olevaga, nii et mõnus käik ja kõigile meeldis.

Ja nii meie 2-nädalane puhkus vaikselt läbi saama hakkaski.

Kuu aega on möödas ja see tähendab seda, et läbi on kohe ka meie reis. Nii lihtne on olla kodus kaine mõtlemisega ja öelda, et kuust piisab, kulubki vähem raha. Siin kohapeal olles tahaks muidugi sellelt mineviku-minalt küsida, et mida ta küll mõtles 🙂 Kuust ei piisa! Juba eelmine aasta saime sama tunda, üritasime siis isegi lennupileteid ümber muuta, aga nagu teada, on see põhimõtteliselt võimatu üritus. Nii et tulime eelmisel aastal õigel ajal koju ja tuleme ka sel aastal.

Lubasin endale, et pean terve selle reisi ilusasti blogi. Võin nüüd endale pai teha, sest olen sellega hakkama saanud 🙂 Tavaliselt vist olen paar nädalat vastu pidanud ja siis on see alati sujuvalt pooleli jäänud… Nii tore on aga endal pärast tagantjärele lugeda, et kus käisime ja ma tahaks väga loota, et teil on ka põnev. Kuna homme on siin viimane täispikk päev, siis teen viimase postituse ära ja tõmban asjale joone alla. Homme kavatseme terve päeva rannas peesitada ja viimast võtta ning seejärel peab keegi veel kõik meie asjad ka kokku pakkima.

Viimane postitus tuleb väga pildirohke. Nimelt avastasin üks päev telefonist pilte vaadates, et väga paljusid ei ole ma siin blogis veel näidanudki ja mõtlesin, et teeks ühe sellise ebakorrapärase postituse 🙂 Mingit loogikat pole, pilte on nii reisi algusest kui lõpust ja laon nad lihtsalt siia ritta, kirjutan juurde ka, et mis parasjagu toimumas on. Inglise keeles nimetatakse selliseid asju snapshotideks, eesti keelne momentvõte kõlab üsna veidralt 😀 Aga siit need momentvõtted siis tulevad:

Aloha-t kasutatakse siin nii tervitades kui ka hüvasti jättes. Samuti võib see tähendada ka armastust, kaastunnet, halastust, lahkust, heldust, kallimat. Ka meie ütleme nüüd Hawaiile ALOHA! Ja Eestimaale tere!

Hawaii saar on suurim saar Hawaii saarestikus ja see on tekkinud viie kilpvulkaani liitumisel. Enamik saarest koosneb kahe vulkaanihiiglase Mauna Kea ja Mauna Lao laavaväljadest. Mauna Laost olen siin blogis juba rääkinud, kui käisime vulkaanide rahvuspargis, nüüd otsustasime vallutada Mauna Kead 🙂

Mauna Kea on hiigelsuur ja paistab meile autoga sõites alati kaugustest silma. Kõrgust on tal 4207 meetrit ja kui arvestada ka veealust osa, tuleb jalamilt tipuni kõrguseks üle 10 000 meetri, seega isegi kõrgem kui Mount Everest. Vanust on umbes 1 000 000 aastat ja aktiivne aeg oli sadu tuhandeid aastaid tagasi. Hetkel öeldakse Mauna Kea kohta uinunud vulkaan. See tähendab seda, et vulkaan hetkel ei tegutse, aga on seda kunagi teinud. Olemas on veel ka kolmas variant, kustunud vulkaanid, mille tegutsemine tulevikus on väga ebatõenäoline. Mauna Kea puhul seda siis ilmselt öelda ei saa.

Mauna Kea tipus asub observatoorium, kust avanevad hingematvad ja pilvetupsulised vaated.

Tegelikult oli meil plaan sinna tippu minna koos sõpradega. Erinevatel asjaoludel jäi see siiski tegemata ja nüüd võin öelda, et päris hea, et nii läks. Enne sinna üles sõitmist peab tegema veidi eeltööd. Olime enne reisile tulekut näinud imekauneid pilte, mis tipust tehtud on ja loomulikult olid need meil silme ees, kui sõitmist plaanima hakkasime. Tegelikult selgus aga päris mitu aga 🙂 Nimelt olid põhilisteks agadeks lapsed, sest alla 16-aastased ei või tippu üldse sõita. Piiriks on 2800 meetri peal asuv Mauna Kea Visitor Center. Külastuskeskusega lõppeb ka asfalttee osa, nii et sellest edasi võivad sõita vaid 4-veolised maasturid, kuna edasiminev tee on sillutamata ja kohati väga järsk. Lugesime õudusjutte, kuidas sinna kinni võib jääda, kui raske on sealt lahti saada ja kui kalliks läheb see, kui endale abi kutsuda, nii et ei tundunud tõesti parim mõte sinna tavaautoga seiklema minna 🙂 Ja kolmandaks on seal tipus veel ka väga külm, esimest korda sõpradega koos minnes oleks me sinna plätude ja lühikeste pükstega läinud. Õnneks me seekord sinna ei jõudnud, õnneks!

Enne minekut ja kõikide nende asjaolude selgumisel mõtlesime tükk aega, et kas siis lähme või mitte. Sõit oli üsna pikk ja meie kisakõri-kinni-äänud-Harriga eelistame pigem vähem kui rohkem sõita 🙂 Etteruttavalt võin Harrit kiita, sest mu mäletamist mööda ei pirisenud ta vist kordagi, Krenil oli rohkem vingumist, et millal me juba kohale jõuame. Lugesime aina kommentaare Tripadvisorist ja mujalt, osad olid kirjutanud, et seal peab ära käima ja nii vinge (üldiselt kirjutasid need nii, kes tipus said ära käia) ja siis teised kirjutasid, et sõitsime lastega mäe otsa, käisime WC-s ja tulime sama targalt alla tagasi 😀 Olin jumala kindel, et meil läheb ka raudselt nii. Valisime lõpuks minekuks õhtuse aja, et siis näeb vähemalt päikeseloojangut ja tähti. See pidi olema ka üks parimaid kohti, kust tähti vaadata, tipp muidugi pigem, aga lootsime, et ehk ikka näeme me ka. Igatahes siis läksime.

Paar õhtut tagasi otsisime kõik pikad püksid ja kampsunid välja ja hakkasime minema. Väga pakse riideid meil siin kaasas pole, aga ma väga ei muretsenud sellepärast, sest noh, kamoon, me oleme ju ometi Eestist, eksole 🙂 Nii kaua, kuni päike veel loojunud polnud, polnud väga hullu, aga pärast seda läks küll päris krõbedaks, nii et mul käed täitsa värisesid ja olin kindel, et homseks oleme kõik haiged. Ptui-ptui-ptui, õnneks pole. Aga kui teil sinna minek on, siis võtke pigem rohkem  kui vähem riideid kaasa.

Juba siis, kui alles sellisel teel sõitsime ja veidi sinka-vonkatas, hakkas Kren ütlema, et tal on süda paha. Ohkasime mõttes, et mis siis veel saab, kui me päriselt mäkke jõuame. Õnneks läks ka mäkke üles päris lai asfalttee, kartsin väga mööda mäekülgi looklevaid serpentiine. Ma nimelt ise ka üldse ei kannata neid loksutamisi ja tundub, et Kren on ka siis minusse. Igatahes läks hästi ja kui juba mäele ära jõudsime, läks Krenil üldse meelest ära, et tal paha olla oli, nii palju huvitavat oli seal vaadata 🙂 Taimestik oli teistsugune, mäe külgedel olid mingid uurimisvärgid (väga asjatundlik nimetus) ja siis oli veel põnev vaadata, kui kõrgel me juba oleme ja kui kõrgele lõpuks välja jõuame. Mäe peal sõitmine läks üldse üllatavalt kiiresti ja olimegi juba külastuskeskuse juures ja pugesime autost välja.

Mu esimesed mõtted olid, et ah, polegi üldse ju nii külm (kohe varsti oli) ja siit ei näe küll midagi erilist, lähme ikka kõrgemale! Kuna autoga ju ei võinud, siis hakkasime jala ühe veidi eemal paistva künka otsa minema. Esiteks ei olnud see üldse nii küngas, kui esialgu oli paistnud. Ja teiseks tegime me kõike liiga järsku ja sain esimest korda elus tunda, mida võib tähendada mäehaigus. Kui üles rühkisime ja mul järsku halb hakkas, tuli meelde küll, et soovitati natuke aega visitor centeri juures harjuda. Igatahes me seda eriti ei teinud ja kui mul järsku õhk otsa sai ja kõrist väga pigistama hakkas, oli veidi aega päris jube olla. Istusin sinnasamma maha ja poetasin paar pisarat. Õnneks läks istumisega üsna ruttu üle. Praegu googeldasin mäehaiguse sümptomeid ja õnneks mul ikka asi päris nii hull polnud, aga eks see ikka kõrgus oli, mis mul maailma natuke kõikuma lõi.

Kõige toredam oli see, et künka otsa jõudes ikka ei näinud nagu midagi sellist, mida oodanud olime 😀 Seal oligi kogu aeg tunne, et mine aga aina edasi, kaugemale ja kõrgemale, küll siis näeb. Aga annab minna ja ronida seal ja veel ju lapsed ka.

Kogu see loodus oli seal veidi nagu kuskil… Marsil 🙂 Selline veidi ulmekas. Tegime veel ühe perepildi ka seal ja siis otsustasime veel kõrgemale ronida, et paremini päikseloojangut näha.

Kui olime veel kõrgemale roninud, siis no ikka oli üks pagana mägi ees täpselt 😀 Ma ütlen, kogu aeg oli tunne, et no veidi veel peaks minema, natuke veel kaugemale, siis näeb paremini. Karel aga arvas, et aitab küll ja lapsed arvasid samamoodi. Nii et jäime sinna püsima ja päikseloojangut ootama.

Ootasime ja külmetasime  🙂  Piltidelt pole aru saada, aga ikka päris jahedaks kiskus olemise. Lapsed varsti enam nii armsalt ei naeratanud ja Karel arvas, et ta hakkab vaikselt nendega tagasi minema, minu jätsid päikseloojangut ootama.

Ja siis see päike loojuma hakkaski. Olin seal nüüd kolmas ratas vankri all, sest üks armas vanapaar oli ka sinna roninud päikseloojangut vaatama. Üritasin ennast natuke kaugemale hoida ja tantsisin seal kivide peal, et natuke sooja saada  🙂

Tegin veel telefoniga katsetuseks ühe panoraampildi ka. Isegi täitsa kihvt jäi ja no on ju veidi nagu mõnel teisel planeedil 🙂

Ja siis lippasingi neile järele ja jalutasime autosse, et seal veidi sooja saada ja aru pidada, et mis siis nüüd. Kas hakkame tagasi minema või ootame tähed ka ära? Mitu korda otsustasime ümber, sest ah, oleme ju tähti varem ka näinud, aga samas, kui me juba siia sõitsime… Lõpuks jäi see viimane peale ja ootasime ikka tähed ka ära 🙂 Neid ilmus sinna tõesti palju, iga minutiga aina enam ja pidevalt keegi kilkas, et näeb jälle uut, seal ja seal ja seal. Kren millegipärast nägi aina kõige rohkem, me kahtlustame ta veidi puudulikku numbrite lugemise oskust siinkohal 😀  Või on tal lihtsalt noored teravad silmad.
Ühtegi head pilti ma kahjuks ei saanud ja ilmselt sealt tipust saab ikka vägevamaid ka, nii et ma lihtsalt panen siia ühe võõra pildi, et näidata, miks seda kohta parimaks tähtede vaatamise kohaks peetakse.

Seejärel alustasime tagasiteega ja arutasime, et kas oli mõttekas siia tulla. Oli ikka 🙂 Eks tipus oleks kindlasti vägevam olnud, aga lastega reisimine paneb omad piirid ja pole mõtet sellepärast nukrutseda. Soovitame teil minna ikka, sest uhke on ju mõelda, et oled nii kõrge mäe otsas käinud 🙂

Nüüd on meil vulkaanidega seoses jäänud veel üks eesmärk: näha ära ka laava. Ma ei tea veel, kas see meil õnnestub või mitte, sest lapsed panevad jälle parematele võimalustele piirid. Kuhugi pikale matkale koos grupiga ja pimedas me nendega ilmselgelt ei lähe, aga sellist kogemust soovitatakse just kõige rohkem. Eks siis näis, natuke meil veel aega on 🙂