Autori Kadri postitused

Meie uus maja

Sõbrad läinud, oli meil aeg endale uus maja valida. Väiksem ja odavam. Karel tegi suurema uurimistöö enne ära ja siis ladus mulle majad ette, et ma valiku teeks. Mossitasin veidi, sest oma unelmates olime me ette kujutanud mererannas elamist või siis vähemalt igahommikust basseinisuplust… Karel tõi mu kiirelt maa peale ja ütles, et tahaks peale maja eest ära maksmist ka millestki elada 🙂 No jaa… Kusjuures siin huvitaval kombel polegi üldse basseiniga majasid väga saada-näha, kuigi kliima ju soosiks. Igatahes on meil diil tehtud, et järgmisel aastal läheme kuhugi Aasiasse ja üürime villa, kujutan juba ette neid värskendavaid hommikusupluseid. Ja uinutavaid õhtusupluseid. Ja jahutavaid päevasupluseid ka 🙂

Aga need majad siin. Olid nii igavad. Mind hellitati kohe esimese majaga nii ära, et ükski teine ei tundunud selle vääriline. No ja ega ei olnudki päriselt ka, hind oli juba palju odavam, sest enne maksime ju kahepeale. Aga ma siis mõtlesin ja vaatasin pilte ja otsustasin, hea küll, see. Asus ta ka umbes 5 miili kaugusel meie esimesest majast ja asukoht meile meeldis ja oli juba tuttav, lisaks tundus maja (üsna udustelt) piltidelt päris nunnu. Nii et võtsime selle maja ära ja leppisime omast arust kokku, et 11 paiku hommikul kohtume maja juures ja meile antakse võtmed üle.

Jõudsime kohale, sutsu pärast ühteteist, sest eksisime ära. Nagu meil ikka kipub juhtuma 😀 Esklesime jälle suht kaua, sõitsime edasi-tagasi ja siis loksusime mööda… hmm, ma ei teagi, kuidas seda teed nimetada, kruusatee ta ka päris pole… sillutamata teed? ühesõnaga mööda jubedalt raputavat mulla-kivi teed tükk aega ja jõudsime täielikku džunglisse. Maja tundus jumala räämas, väravad olid viltu ees, värv koorus, mingid vanad plätud vedelesid koos kummikutega keset aeda, sääsed sõid, prügikastid ajasid prügist üle, kõik oli täiesti kohutav! Lisaks ei olnud kohal kedagi, kes meile seda lobudikku tutvustaks. Ootasime tund aega ja kedagi ei tulnudki. Kuhu me nüüd ometi omadega tulime ja me võtsime selle maja veel reisi lõpuni välja ka, appii, ma tahtsin täiega nutta! Aina soigusin Karelile, et me peame raha tagasi küsima, mina siia ei jää, ma ei taha, mulle ei meeldi siin ükski asi, me lähme kuhugi mujale, appiappi. Karel ütles selle peale ainult, et ma maha rahuneks ja me pole ju seest näinudki, pildid olid ju okeid. Ma ei tahtnudki seest näha, tuju oli megakehv ja ma aint vingusin. Nüüd tunnistan.

Igatahes otsustasime siis linna sõita ja mõnda vaatamisväärsust külastada (sõbrad olid siis veel meiega) ja kuskilt wifit otsida, et saaks majaomanikule kirja saata. Käisime Rainbow Fallsil, millest eelmises postituses kirjutasin, siis söömas ja seejärel hakkasime mööda linna tiirutama ja internetti otsima. Arvake, kas kuskil oli  😀  Noo ei! Isegi McDonaldsis polnud, kus tavaliselt alati on. Igatahes Karel siis sõitis ja ma aina vaatasin, kas ilmub mõni võrk ja kas on lahti ka. Kui leidsin mõne sellise, siis kohe karjusin Karelile, et ta seisma jätaks, muidu sõidab ju levist välja. Üldiselt ta ei saanud kohe pidurit panna ja nii me aina kõik levi ära kaotasime. Lõpuks parkisime ühte parklasse ja Karel läks jala otsima, et äkki näkkab. Näkkaski  🙂  Saime kirja ära saata.

Üsna pea tuli sõnumiga vastus, et ta vabandab ja sai aru, et me kell 6 õhtul tuleme. Seda me arvasime lõpuks ise ka, et ta nii aru sai, Karel kirjutas kirjas, et 11 paiku tuleme läbi ja õhtul siis päriselt, kui oleme sõbrad lennujaama ära viinud. Igatahes ütles ta sõnumis, et on 4.30 kohal. Kell oli kohe 4 saamas, me parasjagu poes ja sõita linnast oli üle poole tunni… Ja sõnumit me talle saata ei saanud, sest ta saatis numbri ilma suunakoodita ja sellega sõnum kohale ei läinud. Kõik oli sellel päeval valesti lihtsalt! Hakkasime siis kibekiirelt sõitma, linnast väljasaamine venis hullult ja sel ajal, kui pidime juba kohal olema, olime alles ummikust pääsemas. Oeh, lihtsalt palusime mõttes, et ta jumala eest ära ei läheks selleks ajaks, kui me sinna jõuame. Õnneks oli ta kohal! Ja hirmus tore! Lisaks oli ta vahepeal jõudnud juba natuke kraamida ja ümbrust korrastada. Hakkasin natuke leebuma  🙂

Karel pidi linna tagasi kiirustama, et sõbrad lennukile viia, nii et jäin lastega siia täitsa üksi. No see onu oli ka alguses, rääkis mulle kõike ja tutvustas maja, näitas, kust mis käib, rääkis oma lastest ja tõi meile lausa hommikusöögi külmkappi  🙂  Kas pole nunnu!

Kui ta ära läks, siis mul jälle jõudis reaalsus veidi kohale. Eriti sellepärast, et Karelit polnud ka tagasi jõudnud ja siin ma nüüd olin oma kahe lapsega, keset džunglit. Telefonilevi oli 0, nii et Karelile helistada ka ei saanud, läksin muidugi närvi juba. Lõpuks kui ta jõudis, kobisime üsna pea magama ja ma polnud ikka veel selles värgis päris kindel…

Hommikul päike paistis. Läksime verandale, lapsed leidsid kohe endale kastitäie mänguasju. Linnud siristasid kõrvulukustavalt. Sisalikud jooksid üle veranda ja pakkusid lastele väga palju nalja. Pakuvad siiani, kuigi jookseb neid meil siin päevas kümnete kaupa. Kren läheb alati väga õhevile ja hüüab: “Harri, tule vaata, sisa!” Ta nimelt arvab, et Harrile peab kõik sõnad lühemaks tegema, siis ta saab paremini aru  😀  Ja siis Harri paterdab kohale ja hüüab: “Putukas!”  🙂  Igatahes sellest esimesest siinoldud hommikust alates hakkas mulle siin väga meeldima.

Meie sissesõidutee
Meie sissesõidutee
Maja
Maja
Kuna omanikel endal on 3 last, leidub siin iga nurga peal mänguasju, puu otsas ripub kiik ja õues on mängumaja :)
Kuna omanikel endal on 3 last, leidub siin iga nurga peal mänguasju, puu otsas ripub kiik ja õues on mängumaja 🙂
Mängumaja, üsna suur hitt
Mängumaja, üsna suur hitt
Kreni lemmikud on kriidid, millega ta kõike kaunistab
Kreni lemmikud on kriidid, millega ta kõike kaunistab
Meie veranda, kus me suure osa päevast veedame. Päiksepaistelise ilmaga on seal hea päikest võtta ja vihma korral (meil sadas just 2 ja pool päeva järjest) kaitseb vihma eest. Mu lemmikkoht siin majas :)
Meie veranda, kus me suure osa päevast veedame. Päiksepaistelise ilmaga on seal hea päikest võtta ja vihma korral (meil sadas just 2 ja pool päeva järjest) kaitseb vihma eest. Mu lemmikkoht siin majas 🙂
Majaesine
Majaesine
Aias on meil palju vilju. Kahjuks üldiselt veel toored, nagu need banaanidki siin
Aias on meil palju vilju. Kahjuks üldiselt veel toored, nagu need banaanidki siin
Sidrunid. Puu alla kukkunud viljad olid juba täitsa valmis ja oi, kui hapud :) Tegime sidrunijooki
Sidrunid. Puu alla kukkunud viljad olid juba täitsa valmis ja oi, kui hapud 🙂 Tegime sidrunijooki
Pookospähkliga, nagu Kren enne pidevalt ütles :D Nüüd ma norin teda sellega ja ta aina parandab, et kookos ju, emme, kuidas sa siis ei tea :)
Pookospähkliga, nagu Kren enne pidevalt ütles 😀 Nüüd ma norin teda sellega ja ta aina parandab, et kookos ju, emme, kuidas sa siis ei tea 🙂
Esimesed päikesekiired pärast pikka sadu
Esimesed päikesekiired pärast pikka sadu
Elutuba. Lapsed esimesel hommikul multikaid vaatamas. Lisasin selle pildi Instagrami ja kirjutasin nii:  Meie uues majas hommikumultikaid vaatamas. Majas, mis asub täielikus džunglis, kuhu ei vii ühtegi normaalset teed, kus telefonilevi on 0 ja kus vesi tuleb vihmaveest. Majas, mis mind oma metsikusega alguses päris ehmatas ja nutma ajas - siin elamegi reisi lõpuni?! Majas, mis nüüd juba tundub päris nunnu :) istun verandal, päikesekiired paistavad läbi puuokste, linnud siristavad kõrvulukustavalt ja lapsed mängivad kastitäie mänguasjadega, mille nad siit leidsid. Hommik on alati õhtust targem, mu reisitarkus nr 1!
Elutuba. Lapsed esimesel hommikul multikaid vaatamas. Lisasin selle pildi Instagrami ja kirjutasin nii:
Meie uues majas hommikumultikaid vaatamas. Majas, mis asub täielikus džunglis, kuhu ei vii ühtegi normaalset teed, kus telefonilevi on 0 ja kus vesi tuleb vihmaveest. Majas, mis mind oma metsikusega alguses päris ehmatas ja nutma ajas – siin elamegi reisi lõpuni?! Majas, mis nüüd juba tundub päris nunnu 🙂 istun verandal, päikesekiired paistavad läbi puuokste, linnud siristavad kõrvulukustavalt ja lapsed mängivad kastitäie mänguasjadega, mille nad siit leidsid. Hommik on alati õhtust targem, mu reisitarkus nr 1!
Köök
Köök
Söögituba
Söögituba
Vannituba
Vannituba
Karelil tuli suur šašlõkiisu, otsis poest tükk aega äädikat, sest ainult nii on õige šašlõkk!
Karelil tuli suur šašlõkiisu, otsis poest tükk aega äädikat, sest ainult nii on õige šašlõkk!

Nii me siin siis nüüd elame. Koos metssigadega, kes käivad tagaaeda üles tuhnimas. Eile öösel olid käinud, ütles Karel enne, kui väljast jalutuskäigult tuli. Tore teada! Siin on isegi üks puur nende jaoks aias, aga ma küll ei tea, mida ma tegema peaks, kui ühel hommikul metssea sealt leiaks 😀 Minestaks ära.

Lastele siin meeldib väga! No eks sellepärast, et igas kapis, mille nad lahti teevad, on uued mänguasjad ees ootamas. Ja Harri on vist lõpuks reisirütmi kätte saanud, ta tegi meil esimesed 10 päeva ikka sellist tralli ja kisa, et mul oli meie reisikaaslastest lausa kahju. Nüüd on juba päris tore jõmm siin jälle ringi silkamas 🙂 Üsna raske on temaga reisida, aga samas on nii nunnu see vaimustus, millega ta kõike uut vaatab. “Oooh, kala!” “Oooh, putukas!” “Oooh, linnu!”

Ja lõpetuseks üks video, kus on näha, mida lapsed iga kord teevad, kui oma kodutee peal sõidame 😀 Nii kõvasti raputab. See lõpus olev nullijutt tuleb sellest, et ma pean sõites aina Krenile ütlema, mitu minutit veel sõita on. Ja siis oli juba 0, sest kohe keerasimegi maja ette 🙂

 

Tegemised suurel saarel

Nonii, meie sõbrad on nüüd läinud ja oleme täitsa lihtsalt oma perega. Nüüd on meil rohkem aega ja teeme veidi vabama graafiku, nii et tänase päeva võtsingi kohe blogi kirjutamiseks ja muude kohustuste täitmiseks, mis juba veidi venima olid jäänud. Blogi venib ka, ma tean, sorry, mulle tuletatakse seda pidevalt meelde 😀 Aga vajume siin koos lastega juba 8-9 ajal õhtul magama ja hommikul ärkame koos nendega, nii et pole väga olnud sellist rahulikku aega, kus saaks natuke pikemalt oma mõtteid kirja panna.

Nagu juba öeldud, oli meil sõpradega koos päris tihe programm. Arusaadav ka, neil oli siin saarel aega 5 päeva ja loomulikult tahtsid nad selle ajaga näha nii palju, kui vähegi võimalik on. Meile oli see mõnes mõttes veidi teistmoodi, sest me oleme ise muidu üsna laisad reisijad 🙂 Kindlasti ei tee iga päev mingeid väljasõite ja nii tihedaid plaane, võtame pigem vabalt ja rahulikult ja no aega meil selliseks unistamiseks ju üldiselt on ka.

Nii et iga päev võtsime mõne pikema sõidu ette ja nüüd ma teile lühidalt neid kohti tutvustangi 🙂

Kapoho Tide Pools

Tegemist on väikeste looduslike basseinidega keset musti vulkaanikive. Väidetavalt pidi olema tegemist kogu Hawaii parima snorgeldamiskohaga. Kahjuks tuli auto päris kaugele jätta ja nii otsustasime esialgu varustuse autosse jätta.  Et lähme vaatame üle ja siis ehk toome järele. Aga nii pikk maa oli ja kuigi mehed arvasid, et läheks ikka tooks, siis ma olin peorikkuja ja ei lubanud minna. Tõesti oli seal ilus olla, aga lastega andis ikka ronida, lisaks paistis päike lagipähe ja lapsed juba vaikselt virisesid ka, et kõhud on tühjad. Nii et ma tõesti ei viitsinud. Pidime teine päev tagasi minema, aga jäigi käimata. Äkki ise veel käime, ilma sõpradeta, vaatame 🙂

IMG_6144v
Koht ise oli muidu tõesti täiega äge
IMG_6145v
Seal oli nii palju värvilisi kalu ja väikseid krabisid. Harri ei suutnud ära vaadata ja imestada
IMG_6147v
Kren sai vist midagi põnevat kätte

IMG_6154vIMG_6152v

Lahkudes hakkas üks tädi meiega rääkima ja soovitas minna lähedalolevasse soojaveebasseini. Pidavat lastele väga meeldima ja kohalikud emmed pidid seal pidevalt oma lastega peesitamas ja suplemas käima.

Me polnud sellest midagi kuulnud, nii et otsustasime siis proovida. Tema sõnul pidi seal olema nagu paradiis, no niii mõnus 🙂

Otsustasin enne autoga sõitma minekut ühe mehe käest veel üle küsida, et kas ta teab, kust tee pealt me täpsemalt sõitma peame. Ta ütles, et pole sellisest kohast kuulnudki. Ja siis sõitis meie ees minema ja keeras täpselt sellesse kohtagi, kuhu meie 🙂 Kade meel oli meid vist sinna ka juhata 😀

Kohale jõudes selgus, et tegemist on Ahalanui pargis oleva (pool)kinnise lahesopiga, mida alt poolt soojendavad vulkaani seest tulevad soojaveeallikad.
Väljas ca. 27 kraadi, sees 33. Ma ise jälle seal ei käinud, aga nii soe supp olevat olnud 🙂 Ja hea oli vahepeal ennast väljas jahutamas käia 😀

IMG_6163v
Harri pidas tervelt 2 minutit vees vastu, aga Kren lõpuni. Meil on rollid vahetunud, veel eelmisel aastal oli Harri hull veeloom ja Kren pigem pelgas
IMG_6167v
Suplejad

Volcanoes National Park

Kes see ikka Hawaiile tuleb ja vulkaani otsa ei roni? 🙂

Nimelt on Hawaii saarel kokku 5 vulkaani. Neist 1 on kustunud, 3 on uinunud ja 1 aktiivne. Aga õnneks mitte väga aktiivne. 2 viimast suuremat purset olid ca. 300 ja 100 aastat tagasi. Praegu ta vaikselt podiseb, ajab auru välja ning laseb laaval ookeani poole voolata.
Enamik saarest muide koosnebki kahe suure vulkaani Mauna Kea ja Mauna Loa laavaväljadest. Veel 1984. aastal ähvardas laavavool saarelt pühkida meile kõige lähemal asuva linna Hilo. Hetkel on asi üsna rahulik 🙂
Laavat meil seekord üldse oma silmaga näha ei õnnestunud, kuigi see pidi täitsa võimalik olema. Äkki ikka õnnestub veel. Oleks midagi uut ja põnevat! Pimedas pidi vist suurem võimalus olema. Igatahes võtame plaani veelkord ära käia.

IMG_6204v
Mauna Loa

IMG_6191v

See vulkaan ei olnudki üldse kõrge mägi, mille tipus suur auk ja kust tuld purskab. No nagu filmides ju alati on. Antud isend on üsna lapik ja päris mitme kraatriga. Pildil neist aktiivseim.

IMG_1584

IMG_6199v
Uurivad ja saavad targemaks. Mulle väga meeldib see pilt, maastik on kuidagi filmilik ja teistmoodi 🙂
IMG_6203v
Kui vulkaan vaadatud, läksime väikesele matkale.

Kogu see vulkaanipargi ala oli hästi suur. Osadesse kohtadesse jalutasime, aga üldiselt pidime pigem autoga erinevate vaatamisväärsuste vahet sõitma. Näiteks saime veel käia laavakoobastes ja nuusutada vulkaaniauru. Lõhnas üsna nagu keedukapsas 😀

Üks kehv pilt koopast. Pikk säriaeg, fotoka käeshoidmine ja kiire-kiire on suht võimatu kombinatsioon :) Aga tahtsin ühe pildi ikka panna, valisin kõige selgema
Üks kehv pilt koopast. Pikk säriaeg, fotoka käeshoidmine ja kiire-kiire on suht võimatu kombinatsioon 🙂 Aga tahtsin ühe pildi ikka panna, valisin kõige selgema
Läksime kõrgelt ülevalt suurt väheaktiivset kraatrit vaatama. Järsku avastasime inimesed, kes seal ringi jalutasid. Näete?

Antud vaadet nähes tekkis meestel kohe hiilgav mõte ka ise sinna põhja ronida. Väidetavalt ainult 0.4 miili alla ja samapalju üles. 3 lapse ja käruga. Ei saa ju ometi pidagi valesti minna 🙂 Jeahhh…

Hakkasime siis mööda metsarada astuma. Algus oli üsna okei.

Ja see matk aina kestis ja kestis 🙂 Lapsed aina kukkusid ja pillisid. Andis käruga ületada neid juurikaid ja kivisid. Nüüd on sellest juba nii mitu päeva möödas, et mulle hakkab tunduma, et ah, polnudki ju nii hullu 🙂 Aga seal olles polnud ikka nii roosiline see asi. Lisaks ma veel ise koperdasin ja tänu sellele sai Kren mu kaameraga vastu pead. Ma ei tea, mitu kilo mul see kaalub… Päris mitu. Selle peale nutsime veel koos ka. Ja kui me all olime ära käinud, siis oli ju veel ülesminek ees! Nii mõnedki möödakäijad soovisid meile edu, ergutasid lapsi kõndima, ütlesid, et me oleme hullud peast jne 😀

Aga all oli tõesti vägev!
Aga all oli tõesti vägev!
IMG_6235v
Väga teistmoodi maastik
Ahjaa, Kren veel nuttis seal all olles ka pool aega, sest ta oli täiesti kindel, et kohe hakkab vulkaan purskama ja me jääme kõik laava alla. Lastega on nii tore reisida :D
Ahjaa, Kren veel nuttis seal all olles ka pool aega, sest ta oli täiesti kindel, et kohe hakkab vulkaan purskama ja me jääme kõik laava alla. Lastega on nii tore reisida 😀

Akaka Falls ja Kahuna Falls

Kolmandal päeval külastasime kahte suurt koske. Akaka kosk on saare tuntuim ja 129 m kõrgune. Kahuna kosk on peaaegu samapikk, 122.

Karelil on ma-ei-tea-kui-kaua olnud suur soov, igal reisil unistab ta sellest, et saaks kose all ujuda. No nii jälle nagu filmides. Siiani pole see veel täitunud. Nad veetsid terve õhtupooliku, et otsida mõni kosk, mille all ujuda saaks, aga igal pool on see keelatud. Nimelt pidi see üsna ohtlik olema, sest koos veega tuleb ka igasugust muud kraami sealt ülevalt alla, näiteks kivisid. Karel oli kindel, et Hawaiil saab ta oma suure unistuse lõpuks täide viia, aga võta näpust. Mingi ühe nad vist lõpuks ikka googeldasid välja, aga sinna oli pikk matk ja eelmist päeva meenutades ei tahtnud isegi mehed seda koos lastega ette võtta. Panen siia lõigu lõppu ka jälle selle lause, et ehk veel jõuame midagi leida 🙂

Kahuna Falls. Hea nali oli sellega see, et ma ei märganudki seda koske seal pargis ringi jalutades :D Küsisin pärast autos, et kaks koske pidi ju olema, kus see teine siis oli. Sain siis teada, et seal, kus me ju pilti tegime :D Ma arvasin, et lihtsalt ilus vaade, mingit veeniret ma seal küll tähele ei pannud :D
Kahuna Falls. Hea nali oli sellega see, et ma ei märganudki seda koske seal pargis ringi jalutades 😀 Küsisin pärast autos, et kaks koske pidi ju olema, kus see teine siis oli. Sain siis teada, et seal, kus me ju pilti tegime 😀 Ma arvasin, et lihtsalt ilus vaade, mingit veeniret ma seal küll tähele ei pannud 😀
Nende koskede vahel matkamine oli palju lõbusam kui eilne.
Nende koskede vahel matkamine oli palju lõbusam kui eilne
Akaka Falls. Sellest juba ei andnud mööda vaadata :)
Akaka Falls. Sellest juba ei andnud mööda vaadata 🙂
Väike pereselfie ka Akaka kosega
Väike pereselfie ka Akaka kosega

Hilo Zoo

Edasi läksime loomaaeda. Ausalt, see oli kõige igavam loomaaed eales 😀 Nägime seal paari ahvi ja mõnda lindu ja rohkem vist polnudki eriti kedagi. Vaatasin pärast kaamerast, et tegin seal täpselt 2 pilti 😀

Esimene pilt. Lapsed hakkavad jäätist sööma
Esimene pilt. Lapsed hakkavad rõõmsalt jäätist sööma
Teine pilt. Harri on üleni šokolaadijäätisega koos
Teine pilt. Harri on üleni šokolaadijäätisega koos

Ja kõik 😀 Rohkem mul sellest loomaaiakülastusest midagi rääkida ei olegi. Suur mänguväljak oli, kus lapsed said hullata, aga suurem osa sellest oli ka päikese tõttu tulikuum. Nii et üsna mõttetu käik, kui kaalute, kas minna või mitte, siis ärge minge 🙂 Vähemalt sissepääs oli tasuta.

Hindadest veel rääkides, siis toiduhinnad on siin ulmelised. Näiteks sai maksab 5 dollarit! Ma ei suutnud oma silmi uskuda, sai ja 5 dollarit 😀 Siin meie kohalikus poes tundub mulle üldse, et eriti miski ei maksagi vähem kui 5 dollarit. Eile käisime suuremas linnas Walmartis ja sealt sai ikka veidi odavamalt ka asju. Aga jah, söömas käies ja poes kulub ikka päris palju raha. Samas on kõik sissepääsud igale poole tasuta või sümboolse hinnaga, 1-2 dollarit. Nii et see tasakaalustab asja ära 🙂 Mingeid Disney-parke ja muud sellist, kuhu meil alati pööraselt palju raha kulub, siin pole, nii et kokkuvõttes pole hullu. Aga jah, alla 100 dollari meil poes eriti ei kulu.

Punalu’u Black Sands Beach

Neljandal päeval käisime musta liivaga rannas. Ranna mõttes ei olnud see suurem asi, eriti lastega käies, sest oli üsna järsk ja väga kivine. Snorgeldamise mõttes jällegi põnev. Musta liiva mõttes ka muidugi põnev, sest üldjuhul ju sellist vaatepilti väga ei näe. See liiv on tegelikult basalt, tume vulkaaniline kivim ja tekib see nii, et laava voolab ookeanisse ja külma veega kokku puutudes plahvatab ja jahtub maha.

IMG_6272v

Üks asi on veel selle ranna juures väga äge. Minu arust ägedamgi veel, kui see must liiv. Nimelt meeldib suurtel kilpkonnadel seal rannaliival peesitamas käia! Meie õnne arvestades olime kindlad, et me neid kilpkonni nagunii ei näe, aga nägime. Kuidagi suursugune vaatepilt minu jaoks. Midagi väga erilist.

IMG_6266vIMG_6267vRainbow Falls

See käik jäi viimasele päevale ja oli tegelikult täitsa plaaniväline. Tegelikult oli meil plaan sõita kõrgele mäe otsa (Mauna Kea), aga meie uue maja saamine venis väga palju (räägin järgmises postituses lähemalt) ja siis selgus u 40-minutilise sõitmise järel, et teekond veniks veel kaks korda sama pikaks. Nii et me lihtsalt ei läinud sinna kõrgele ja tegime kiirelt plaanid ümber. Kõige lähemal olev huvitav koht tundus olevat Rainbow Falls.

Tegu oli siis jälle ühe ilusa kosega. Umbes 24 meetrit kõrge ja nime on saanud selle järgi, et kui päikselisel hommikul sinna minna umbes 10 ajal, näeb kose all tekkivas udus vikerkaart. Meie ei läinud õigel ajal ja saime lihtsalt kose ilu nautida, ilma vikerkaareta 😀IMG_6274v

Seal juures oli veel väike metsatukk, kus oli üks hiigelsuur ja vägev puu, mille "koobastes" lapsed said peitust mängida
Seal juures oli veel väike metsatukk, kus oli üks hiigelsuur ja vägev puu, mille “koobastes” lapsed said peitust mängida

Ja oligi peagi aeg sõpradel lennujaama poole hakata liikuma. Ja meil aeg kolida oma uude majja. Sellest peagi pikemalt, sest nii libedalt see ei läinud, kui ette kujutada võiks 😀

IMG_6256v

Lähme Hawaiile!

Sel aastal pidi meil tegelikult talvereis peaaegu vahele jääma. Lihtsalt tundus, et raha on vaja millekski muuks hoida ja no mis seal ikka. Saatusel olid teised plaanid 🙂

Ühel eriti unisel päeval pikutasin kodus voodis ja surfasin Facebookis. Järsku hüppas mulle silmade ette Reisidiilide pakkumine Hawaiile, üliodavalt, midagi 300 euroga inimese kohta. Muidu on piletid ülikallid, varem Ameerikas käies oleme mitu korda mõelnud, et võiks Hawaiil ka ära käia, aga isegi siis pole kunagi raatsinud,  sest piletid on olnud 500+ dollarit ja seda 1 inimese kohta. Suht hull ju, Eestist USAsse lennata on odavam kui riigis sees 🙂 No igatahes alati oli sinnapaika see plaan jäänud ja nüüd järsku oli selline pakkumine mul silmade ees. Olin sekundiga püsti, jooksin teise tuppa ja hüüdsin Karelile, et nüüd lähme Hawaiile. Edasi läks kõik ülikiirelt ja nagu mingis filmis 😀 Kareli esimesed sõnad olid, et me ei pidanud ju sel aastal sinna raha kulutama. 30 sekundi pärast üritas ta juba pileteid osta 😀 Mina keksisin kõrval jalalt jalale ja aina palusin kõrgemaid jõude, et meil need piletid ostetud saaks. Tegemist oli ilmselgelt veahinnaga (keegi oli kuskil midagi valesti sisestanud) ja pidi ülikiirelt tegutsema, enne, kui viga parandatakse. Alguses muidugi ostmine ei õnnestunud, viskas erroreid, Karel aina proovis ülikiirelt uusi kuupäevi läbi ja ma tantsisin koos lastega mööda tuba ringi. Algne pakkumine oli Amsterdamist ja seda meil (õnneks!) osta ei õnnestunudki. Karel proovis järgmisena huvi pärast Tallinnat ja uskumatu, nii oli veelgi odavam! Ja saime ostetud! Oh juudas, milline õnnetants meil kodus toimus 😀 See kõik võttis aega umbes 10 minutit ja järsku olidki meil jälle talveks plaanid tehtud 🙂
Karel helistas veel sõpradele ja vanematele ka ja ühed sõbrad tulidki meiega kaasa. Nii et veidi teistmoodi sellel aastal. Nad päris nii kaua olla ei saa, koos veedame 8 päeva, seejärel on nad veel 3 päeva üksi ja siis lendavad tagasi. Meie oleme paar päeva vähem kui kuu.

Peagi oligi käes jaanuari algus ja minek. Seekord lendasime nii, et Tallinnast Amsterdami, kus olime öö hotellis ja sealt edasi Los Angeles ja siis Honolulu. 2.5+10.5+5.5= 18.5 h puhast lennuaega. Lisaks veel mitmetunnised passimised ja ootamised, turvakontrollide läbimised jne. Tavaliselt oleme pärast seda megapikka lendu kohal, aga nüüd tuli veel koos ootamistega 8 h otsa, päris väsitav oli ikka. Lapsed olid megatublid, eriti arvestades, 1) kui palju Harri niisama päeva jooksul pillib, 2) kui väga Harri kuskil kinni olemist vihkab. Ta uus lemmikväljend on ülikaebliku häälega “kinni äänud”, seda kuuleme päevas 100x, kõik on tal kinni jäänud, tekk peale ja püksid jalga, turvavöödest ja muudest päris kinni olemistest rääkimata. Igatahes ta oli tõesti tubli ja nuttis üsna vähe. Ipad on muidugi nagu hingeõnnistus, ilma selleta… ma ei taha mõeldagi.

Amsterdamis hotellis
Amsterdamis hotellis

Amsterdami hotell oli väga… modernne 😀 Sisse checkisime ennast masinaga, toas käis kõik läbi tahvelarvuti, Krenile see muidugi väga meeldis. Aina vajutas ekraani ja kardinad tulid eest, tuled läksid põlema, telekas käima jne. Toa kujundus oli ka väga eriline, pildilt on natuke näha ka. WC ja duširuum olid lihtsalt sellised ringid keset tuba ja tõmbasid siis klaasuksed kinni mõlemalt poolt, kui kumbagi minna tahtsid. Ja ülejäänud toa moodustas ülisuur seinast seinani voodi, kus magasime neljakesi laiupidi ja ruumi oli ülegi. Igatahes kõige huvitavam hotell kindlasti siiani.

Järgmine hommik läks siis lendamine edasi. Läksime omaarust ülisuure ajavaruga lennujaama, aga nii napilt lennukile pole me veel varem jõudnud. Okei, napilt on palju öeldud, lennuk päris välja sõitmas juba polnud. Aga igal pool läks ülikaua aega, meid aina suunati uutesse järjekordadesse, turvakontrollis läksid pea kõik meie asjad topeltkontrolli ja vaadati üksipulgi käsitsi läbi ja lõpuks sealt pääsedes oli vähem kui pool tundi lennu väljumiseni jäänud ja pardale minek ammu alanud. Ja turvakontrollist oli meil väravani ka umbes kilomeeter minna, lennujaamad on nii suured ju. Igatahes panime jooksuga ja ikka jõudsime, minu halamiste peale hüüdis Karel ainult, et peame ju jõudma ja pani minema 🙂

Aga lõpuks me kohale jõudsime 🙂 Soe õhk puhus kohe lennukilt maha tulles vastu ja hetkega oli kogu reisiväsimus unustatud. Eks me sellepärast seda iga aasta ju uuesti teemegi. On küll raske ja pikk ja lastega reisimine on üliväsitav, aga see tunne, kui astud esimest korda lõpuks sihtpunktis lennukist välja, kõik sõidud on tehtud, soe tuul puhub näkku, kisud ruttu kõik oma vammused maha, kõik need lõunamaa lõhnad ja alohaga sind tervitavad sõbralikud näod… Ohh, kui mõnus!

Hawaii saarestikus on palju saari, suuremaid 8. Meie külastame oma reisi jooksul neist kahte: O’ahut ja The Big Islandit ehk Hawaiid. Esialgu olid meil suuremad plaanid, aga ausalt öeldes on meil lendamisest üsna siiber 🙂 ja ülitüütu on asju kogu aeg kokku-lahti pakkida ja lastega lennujaamades passida. Kuna meie sõbrad on reisil palju vähem aega kui meie, siis otsustasime teha nii, et alguses oleme 3 päeva Oahul, siis lendame Hawaiile ja kui nad tagasi Oahule lendavad, et koju tagasi minna, jääme meie lihtsalt siia saarele põhimõtteliselt reisi lõpuni. Oleme lihtsalt sellest Hawaii saarest kordades rohkem vaimustuses ja üldse ei kutsu sinna Oahule tagasi. Aga räägin järjekorras 🙂

Esialgu jõudsime siis Oahu saarele, nagu juba öeldud. See on suuruselt kolmas saar Hawaii saarestikus ja sellel saarel asub ka Hawaii osariigi pealinn Honolulu. Just Honolulusse hotelli meie esimene rendiauto meid viiski. Üllataval kombel oli seal hotellis terve ports eestlaseid, kes küll paar päeva pärast meie saabumist juba lahkusid. Mõni käis meile tere ütlemas, üks ütles, et ma oskan ka eesti keelt ja siis jalutas minema 😀 Eestlaste värk, pole pikka juttu 🙂 Aga üsna üllatav oli see küll, sõidad omaarust teise maailma otsa ja siis ikka koperdad kohe eestlaste otsa.

Esimesel hommikul läksime kohe randa otsima. Leidsimegi omaarust Waikiki ranna üles, õhtul saime teada, et see polnudki päris Waikiki. Aga noh, tühja kah, ujuda ja möllata said lapsed täiega. Õhtul siis läksime päris Waikiki randa, kus toimus ka selline Hawaiid tutvustav show, koos muusikaga ja Hawaii tantsudega. Täitsa tore oli, mulle sellised asjad meeldivad. Lõid kohe õige õhkkonna ka need hulatantsijad 🙂

Lähme randa!
Lähme randa!
IMG_1505
Hommikul vale-Waikiki rannas

 

IMG_6060v
Õhtul õiges kohas

IMG_6071v

Tegime perepildi ka
Tegime perepildi ka
Hawaiid tutvustavad esinejad
Hawaiid tutvustavad esinejad
Päike kadus merre mõne minutiga
Päike kadus merre mõne minutiga

Järgmisel päeval otsustasime minna saart uudistama. Panime GPS-i Punalu’u beachi, et mingisse ilusasse randa jõuda, aga kohale jõudes meile tundus, et üks koht tee peal oli palju ilusam. Seega keerasime otsa ringi ja sõitsime hoopis Kahana Bay randa. Olime seal peaaegu et ainukesed ja terve ümbrus oli tõeliselt kaunis. Kuigi ma ise eriti ujuja pole ja siiani pole ujumisriideid selga saanud (ehk ikka reisi jooksul saan), siis oli see rand oma rahulikkuses väga mõnus. Vesi oli pikalt madal, nii et lapsed said täiega jälle hullata ja liiv oli mõnus kõva, mitte väga sissevajuv, seega Harri sai seal ringi paterdada ja ei hädaldanud iga 1 minuti tagant, et on “kinni äänud” 😀 Kes mida hindab, eks 😛

IMG_6082v

IMG_6086v

IMG_1540Pärast vees möllamist olid kõigil kõhud tühjad, nii et käisime mingis teepealses söögikohas väikest einet võtmas. Ja seejärel võtsime suuna Hanauma Bayle. See pidi olema üks must do sellel saarel, tuntud on see ilusate vaadete ja parimate snorgeldamisvõimaluste poolest. Kellele snorgeldamine huvi pakub, siis tuleb kindlast sinna sammud seada, sest kogu see mereelustik pidi olema tõeliselt värviline ja kaunis. Me sõitsime sinna pigem vaadet nautima. Kuna randa sissepääs maksis 7.50 inimese kohta, siis vaatasimegi ainult kõrgelt ülevalt seda kaunist randa, sõime shaved ice’i (magus jää) ja saigi päev jälle õhtusse. Kren jäi sellel päeval kella 4 ajal autos magama ja mitte mingi vägi teda enam ei äratanud, ärkas hommikul 4 ajal. Koos meie kõigiga, ajavahega harjumine võttis aega. Täna ärkasime juba lausa kell 7, väga rõõmsalt, et nii kaua lausa magasime! Seega harjumine vaikselt ikka sujub, aga läks jälle isegi hästi, arvestades, et ajavahe on lausa 12 tundi. Aga kaldusin teemast kõrvale 😀

IMG_6097v
Hanauma Bay – parim koht snorgeldamiseks
Harrikas poseerib
Harrikas poseerib
Pugivad jääd
Pugivad jääd

Kolmandal päeval sõitsime saare teist poolt avastama. Kui eilne pool oli täitsa ilus olnud ja pakkus kenasid loodusvaateid, siis see pool oli üsna… bläh. Majad olid räämas, loodus väga kuiv ja kõrbe meenutav ja üldse polnud seal suurt midagi vaadata. Peatusime lõpuks kuskil Ma’ili beachi lähedal, kus vägevad lained lõid vastu vulkaanilisi kivisid (on selline väljend üldse olemas või?). Päris vahva oli seal turnida, igast väikesest augukesest oli tekkinud basseinike, kus pisikesed värvilised kalad ujusid ja krabid ringi ukerdasid. Harrile pakkus see suurt huvi ja oi seda kisa, kui ära hakkasime tulema.

IMG_6125v

IMG_6120v

Sel päeval pidime lennukile minema ja kuna selleni oli aega, käisime ka Honoulu Hiinalinnas. See oli üsna selline, nagu nad ikka igal pool on. Väiksed ärid veidrate produktidega, täpselt nagu päris Hiinaski 🙂 ja siis sõitsimegi lennujaama.

Lennujaam oli päris äge, suure siseõuega, kus lapsed said lendu oodates ringi joosta. Lend ise kestis 50 minutit ja läks väga kergelt, sest Kren jäi lennukis tooli istudes kohe magama. Harri vahtis suurte silmadega ringi, aga lükkasin ta õhkutõusmise ajal lamavamasse asendisse ja samal hetkel läksid ka silmad kinni, täpselt nii, nagu nendel nukkudel 😀 Ma jõudsin paar tiiru Candy Crushi mängida (pagana nuhtlus on see!) ja juba hakkasimegi vaikselt maanduma.

Hawaii saarel rentisime maja. Tegelikult oli plaanis hotelli minna, nagu me siiani ikka oleme teinud, aga kui bronnima hakkasime, selgus, et 93% kõikidest majutusasutustest on juba täis. Kõige kallimad variandid olid alles 🙂 Meil oli kerge šokk, et mis nüüd teeme ja Karel veetis tunde, et erinevatelt lehekülgedelt midagigi leida. Lõpuks otsustasime maja kasuks, ma ei tea, miks me seda siiani peljanud olime, aga igatahes oli see parim otsus üldse! Ma ei taha enam kunagi hotellis olla, kui vähegi võimalik, majas on ikka nii palju parem. Keerasime oma elus reisimise osas uue peatüki 😀

Maja üles leidmine oli päris keeruline ja tänasin sel hetkel jumalat, et me sõpradega koos oleme 😀 Mina tukkusin tagaistmel (nagu ka kõik teised, kes esiistmetel ei istunud) ja mehed üritasid õiget kohta leida. Kottpimedas. Mööda võõraid tänavaid. Aina tiirutasime ja no ei leidnud üles nohhhh. Me kahekesi oleks vist Kareliga kisanud juba üksteise peale 🙂 Aga lõpuks ikka leidsime ja vajusime kõik õige pea magama.

Hommikul siis uudistasime, kuhu me täpsemalt jõudnud olime. Maja on superluks lihtsalt! Kolme magamistoaga, suure elutoa-köögialaga ja oma aiaga, kus saab lõket teha. Nii mõnus! Üsna mu unistuste maja kohe, nii väga meeldib kõik siin 🙂  Asub see täpselt suure metsa ääres, kust kostuvad igasugused ägedad linnu- ja loomahääled, keegi pidevalt krabistab põõsastes ja helerohelised gekod ronivad tuppa. Oleme tõesti täiega rahul ja nii rõõmsad, et ikka selle maja leidsime. Oleme siin nii kaua, kuni sõbrad ära lähevad ja Karel otsib meile selleks ajaks juba uut maja, veidi väiksemat. Hotellid, head aegaaa!

IMG_6178v

IMG_6177v

Meie lõkkeõhtu
Meie lõkkeõhtu
Üks kehv telefoniga kaugelt tehtud pilt meie külalisest :)
Üks kehv telefoniga kaugelt tehtud pilt meie külalisest 🙂

Siinkohal tõmbangi tänaseks otsad vaikselt kokku. Kui neid kahte saart omavahel võrrelda, siis Hawaii on meie arust ikka kordades ägedam. Lopsakama ja eksootilisema loodusega, puutumatum ja kuidagi rohkem päris. Täpselt selline, nagu olingi Hawaiid ette kujutanud. O’ahu ja Honolulu olid suht nagu Florida mu jaoks. No ka ju ilusad, aga mitte sellised, nagu oodanud ja ette kujutanud olin.

Tee, millel sõitsime. Pidin kohe paluma, et Karel kinni peaks, et saaksin pilti teha. Saate aru, millest räägin, jah? :)
Tee, millel sõitsime. Pidin kohe paluma, et Karel kinni peaks, et saaksin pilti teha. Saate aru, millest räägin, jah? 🙂

 

Kahekesi Hong Kongis

Suvel, juba Portugalis olles, tekkis meil ka uus plaan – minna reisile kahekesi. Nimelt oli meil autorendi valikus ka kahekohaline kabriolett. Oh, kuidas me ohkisime, et kui äge oleks sellega ringi kruiisida ja elust mõnu tunda. Aga noh, lapsed tõmbasid sellele unistusele kohe kiirelt vee peale. Niisis hakkasimegi unistama, et lähme kahekesi näiteks Itaaliasse ja võtame sellise auto ja aina sõidame ja naudime.
Nii aina aeg läks edasi, olime Hiinast külla tulnud sõprade võõrustamisega ametis ja vaikselt möödus ka juulikuu, mille jooksul meil see minekuvõimalus oleks olemas olnud. Siis on ju puhkuste aeg ja oleks lihtsam olnud lapsi kuhugi hoida viia. Aga sai kuidagi liiga kiirelt läbi ja august ka ja oligi juba sügis käes. Eks siis järgmisel aastal, mõtlesime.

Sügisel tekkis Karelil vajadus sõita Hong Kongi. “Oh, mina tulen ka!” hüüdsin talle kohe. Nii saamegi ikkagi kahekesi koos reisile minna. Pole küll päris see, millest me unistasime, aga Hong Kong on teistmoodi äge 🙂 Kõik need tuledesäras pilvelõhkujad, öised turud ja muu selline, mida me Kreniga koos käies eelmine kord väga näha ei saanud. Ta lihtsalt magas juba sel ajal, kui oleks aeg olnud uudistama minna 🙂 Ajastus oli ideaalne: mu emal oli just puhkus algamas ja saime kiirelt lapsed ära organiseeritud. Ostsime piletid ja nädala aja pärast oligi minek!

Hong Kong on lihtsalt maailma kõige loogilisem koht, no tõsiselt. Juba eelmisel korral ei tekkinud meil mingeid segadusi sellega, kuidas lennujaamast hotelli jõuda, metroo- ja bussiliiklus olid nii loogilised ja lihtsad. Seekord läks samamoodi, kõik oli juba tuttav ka, nii et sujus kiirelt ja õige pea olimegi juba õige tänava peal ja varsti hotellis.

IMG_0477

Metroos. Kogu aeg nagu kilud karbis :)
Metroos. Kogu aeg nagu kilud karbis 🙂

Kui eelmine kord olime Hong Kong Islandi poolel, siis seekord Kowloonis. Hong Kong Islandi pool on selline nagu… korralikum ja rikkam pool, suurte pangahoonete ja ülikonnas-kostüümides kuhugi tõttavate inimestega. Kowlooni poolel on minu arust rohkem päris elu, erinevate (öö)turgude ja tänavatoiduputkadega. Vähemalt selline on minu kogemus ja tunne. Mulle meeldis Kowlooni pool rohkem, tundus, et seal on nagu rohkem teha ja näha.

Reisi raskeks osaks sai imekombel ajavahega harjumine. Või siis mitteharjumine. Tavaliselt on meil see üsna libedalt läinud, päev-paar ja asi korras. Seekord me ei saanudki selle nädala jooksul asja paika. Nädala lõpupoole enam ei proovinudki, muidu hakka jälle kodus ümber harjuma, aga jah… Ütlesime mitu korda, et vähemalt, et lapsi pole kaasas, saame teha nii, kuidas ise tahame. Ja läkski nii, et iga päev läksime magama 5-6 ajal hommikul. Kui üritasime varem minna, siis magasime ehk paar tundi ja uni läks ära, iga päev kordus sama jama 🙂 Nii et vaatasimegi oma seriaali, õnneks olime just uuega alustanud ja megapõnev oli, ja ärkasime mingi 2 ajal päeval. Mõni päev oli vaja asju ka ajada, oi, kui valus oli kell 9 üles tulla. Aga üldiselt läksime hommikusöögile umbes 3 ajal pärastlõunal.

Hong Kongi üks võimsamaid asju on minu jaoks panoraam. Ma ei kujuta ette, kui palju kordi me seda vaatamas käisime, nii päeval kui öösel, aga arvestades piltide hulka mu telefonis, siis… Pea iga päev vist. See asus meie hotellile üsna lähedal ka, nii et ikka jalutasime õhtul sinna pilvelõhkujate ilu nautima. Hong Kong koos oma pilvelõhkujatega on ka päeval äge vaatepilt, aga pimeduse saabudes… Lihtsalt hingematvalt ilus. Ma vaatasin seda iga õhtu ja lihtsalt tundsin, kuidas see mul seest kõik värisema paneb ja kui raske on sõnadega seda ilu kirjeldada. Ma armastan selliseid hetki reisidel ja üldiselt pea iga reisi jooksul see ka juhtub. See, et ma vaatan midagi lummatult ja mõtlen, kui õnnelikku elu ma elan.

IMG_0524

IMG_0522

Päikeseloojangul
Päikeseloojangul

Väga põnevad asjad on ka öised turud. Sealt leiab ikka igasuguseid imeasju 🙂 Ja noh, kõike, mida igasugustest Aliexpressidest ja muudelt taolistelt lehtedelt tellida saab. Aina käid ja imestad, naerad ja näitad kaaslasele, kaupled ja ostad. Igal pool on kirjas, et kaubelge, kindlasti kaubelge! Me oleme hirmus kehvad kauplejad 🙂 Nii et alguses veidi kõhklesime. Aga imekombel (ma ei tea, kust mul see julgus vahel järsku tuleb) sain hoo sisse ja läks aina libedamalt. Mõni tegi küll hirmus kurva näo pähe, aga üldiselt saime ikka päris mõnusalt hindu alla. Krenile toodud käekell ainult lakkas teisel päeval töötamast ja Kareli ostetud laadijatest ka osad ei töötanud, aga muidu võis vist ostudega rahule jääda 😀

Temple Str Night Market
Temple Str Night Market

Aga asjast ka, miks me sinna tegelikult läksime. Nimelt oli Karelil vaja käia mitmes pangas, ühest raha välja võtta ja teises konto avada. Põhimõtteliselt võimatud protsessid mõlemad, kui ise Hong Kongi kohale ei lenda. Hiinast sõitis meile appi ka Abby, ilma kelleta meil ei oleks need ettevõtmised nii edukalt ilmselt läinud. Me poleks pangahoonetki üles leidnud vist 😀 Meid suunati aina edasi ja minge ikka teise hoonesse ja minge esimesse tagasi ja Abby aina küsis teed ja küsis abi ja lõpuks saime tehtud, kuigi vahepeal tundus veidi lootusetu. Nimelt väideti, et sellist Wendyt, kes teie kõnele varem vastas ja pidi olema ainuke, kes aidata oskab, siin pangas üldse ei töötagi 😀 Lõpuks oli aga asi väga lihtne ja suunati meid tavalise telleri juurde ja öeldi, et igas pangahoones oleks saanud selle asja ära teha. Olime selleks ajaks juba tunde mööda linna sõitnud, kuigi meil oli ka hotelliga sama tänava peal mitu selle panga kontorit. Äge!

Karel ajab tähtsaid pangaasju
Karel ajab tähtsaid pangaasju
Abby tõi meile kingiks selfie-sticki, nii et me klõpsime Karelit oodates pilte :D
Abby tõi meile kingiks selfie-sticki, nii et me klõpsime Karelit oodates pilte 😀

Abby puhul on huvitav see, et ta ei tea Hong Kongist mitte midagi 😀 Meie teame palju rohkem. Ta ütles, et nad ehk aastas korra sõidavad Hiinast siia, käivad korra poes ja lähevad rongile tagasi. Kõik. Nii et meie rohkem tutvustasime talle linna ja vedasime erinevatesse kohtadesse. Läksime ka liiga enesekindlaks 😀 Nimelt pakkusime talle välja, et kasutaks metroo asemel laeva. Olime ise korra varem sellega sõitnud ja arvasime, et oleme profid valmis 🙂 Ta ütles, et ok ja läksimegi siis kiirelt vaatama, et millal laev väljub. 5 minuti pärast, ideaalne! Jooksime kiirelt peale ja varsti hakkaski sõit pihta. Ja sõitsime… sõitsime… Pilvelõhkujatest ja valgusest aina kaugemale, pimeduse poole. Eeee, kuhu laeva peale me nüüd tulime? Ilmselgelt vale! Äkki Macau? See on ka Hiina osa nagu Hong Kongki, aga Abby ei tohiks sinna ilma viisata minna. Appi, äkki ongi Macau, mis me siis teeme, ta ei tohi ju! Abby hakkas suht muretsema. Ütlesime, et ta läheks küsiks ühe lähedal istuva neiu käest. Läkski ja saime teada, et ühele saarele jah, aga õnneks mitte Macau 🙂 Saarele kohale jõudes ja laevalt maha minnes vaatasime, et 3 minuti pärast läheb laev! Jookseme! Jooksime ja jõudsime, laev hakkas sõitma… Ja siis me mõtlesime, et tegime seda ju jälle! Ei vaadanud, kuhu laev läheb 😀 Pole võimalik! Õnneks sõitis lihtsalt tagasi 😀 Olime jälle alguspunktis ja läksime metroo peale 😀 ei tasu ikka nii enesekindlaks muutuda.

IMG_0550

Laevas, esialgu veel rõõmsad :D
Laevas, esialgu veel rõõmsad 😀

Nii see meie Hong Kongis käik läkski. Saime nautida lihtsalt olemist, Aasia toitu, tuledesäras pilvelõhkujaid ja üksteise seltsi 🙂 Mõnus, kulus ära!

IMG_0624

 

Suve alguses Portugalis

Suve alguses on mul sünnipäev ja sel aastal sain eriti mõnusa kingituse – reisi! 🙂 Kõige ägedam selle juures oli see, et mul polnud aimugi, kuhu me täpselt läheme. Kareli plaan oli selline, et alles vahemaandumisel saan teada, sest noh, siis oleks üsna raske juba varjata, lennujaamas ma ju päris silmad kinni käia ei saa. Plaan läks esialgu edukalt – läksin isegi check in’i tehes ja pagasit ära andes veidi eemale, et ma kindlalt ei kuuleks. Endal oli ju ka põnev 🙂 Kuni… Läksime turvakontrolli ja pidin kärmelt käru kokku lükkama. Tegin seda täpselt nii, et silme ette jäi suurelt kärulipik, mille peale oli kirjutatud LIS. Oi, ma olin vihane enda peale ja pettunud, et niimoodi ikkagi varem ära nägin. Mõtlesin esialgu, et ei julge Karelile seda üleski tunnistada. Eks ta vist nähh ütles 🙂 , kui ikkagi ära rääkisin. Kuigi tegelikult läks isegi hästi, arvestades, kui halvad saladustepidajad me muidu oleme.
Milles ma pettunud ei olnud, oli muidugi sihtkoht! Selle üle ma lausa juubeldasin, üliäge valik! Ja mis kõige parem – see polnud mulle kordagi isegi pähe tulnud! Lasin ikka terve hunniku riike mõtetest läbi ja aina pinnisin Karelit, et äkki Hispaania, ei, Malta, ma tean, kindlalt Malta, äkki Itaalia hoopis, on Itaalia, jah? Selline riik nagu Portugal ei tulnud mul meeldegi 😀 Nii et üllatus ja rõõm olid väga suured.

11391499_10206818598449557_215790010126050670_n
Ootame Tallinna lennujaamas lennukile minekut 🙂

Masendav on see, kui vähe ma tegelikult mäletan sellest reisist. Juba praegu, pool aastat hiljem. Sellepärast otsustasingi ruttu midagi kirja panna, enne, kui kõik läinud on. Õnneks olin tubli ja reisi ajal ja pärast reisi Instagrami ja Facebooki pilte, need aitasidki mul nüüd vahetuid tundeid ja linnanimesid meenutada. Nii et tuleb üks pildirohke postitus 🙂

Ma ei salli absoluutselt reiside esimesi päevi. Tõsiselt, vastikud lausa! Sellepärast me üldiselt pikkadel reisidel käimegi, et meil läheb sisseelamiseks kaua aega ja mõtlen alati alguses, et miks me siia üldse tulime ja me ei hakka iialgi sellest tobedast linnast midagi aru saama, nõmedad ühistranspordisüsteemid, vastikud kõiketeadvate nägudega inimesed, kes saavad aru, kuhu nad täpselt teel on 🙂 Hiljemalt teise päeva õhtuks on see üldiselt üle läinud 😀 Aga algus on no absoluutselt alati selline, üleni torisev.

Nii läks üsna ka Lissabonis. Karel oli eeltööd teinud (mina ilmselgelt ei saanud) ja mõelnud välja, et autot me sel reisil ei rendi, Lissabonis endas on ka nii palju teha. Läksime siis teise päeva hommikul ühistranspordiga tutvust tegema. Olime välja otsinud, et tahame jõuda ühte sadamasse, kus on ka mingi äge buss, mis sõidab vees ja maa peal ja sellega sõites saab siis linna ka tundma õppida. Läksime metroojaama, kust google mapsi järgi pidi õige rongi peale saama, võite juba arvata, kas sai ka. No ei. Mässasime seal mingi tund aega, ükski meie rahatäht ei sobinud sinna piletimasinasse, Karel pidi väljas käima uut raha välja võtmas, samal ajal mina ootasin koos juba väsivate lastega ja siis imbus veel üks natuke omamoodi kohalik mulle külje alla juttu rääkima 🙂 Iga Kareli äraoldud minut tundus väga pikana. Ja lõpuks, kui me piletid ostetud saime ja jaama sisse, siis selgus, et sellist rongi sealt ei lähegi. Aaapiiii, mul nüüd meenub, kui vihane ma selle nõmeda Lissaboni peale sellel hetkel juba olin 🙂 Läksime siis välja jälle, hotelli tagasi ja sealt juhatati meid hoopis bussile. Bussi peale saime üsna ruttu, aga bussis ei olnud ühtegi tablood ega muud silti, mis ütleks, mis peatus on või mis tulemas, lisaks pidi stop-nuppu vajutama veidi enne peatust ja noh, ega me selle peatuse nime ka enam ei mäletanud, kuhu me jõudma pidime 😀 Nii masendav oli kõik, et me ainult irvitasime enda ette, sest polnud õrna aimu ka, kuhu me välja jõuame. Õnneks Harri jäi magama ja ei kisanud vähemalt taustaks, see oleks täpp i-l olnud 😀 Järsku meenus Karelile kuskilt, et porto ju on sadam! Mingi porto oli, kuhu me jõudma pidime. Hakkasime siis kullipilgul bussipeatuste nimesid uurima ja mõne aja pärast Karel märkaski mingit portot ja vajutas kiirelt stop! Õigest peatusest olime muidugi möödas, aga väga pikalt tagasi selleni ei pidanud vantsima.
Aga sadamani… pidime. Väga pikalt. Tagasitulles avastasime muidugi otsetee ka (väga lühikese loomulikult), aga sinna läksime mitmekilomeetrise ringiga. Ma sain 3 villi ja Karel 2. Ja kui me selle linna tutvustava bussivärgi juurde jõudsime, siis sealt öeldi, et nii väikeste lastega sinna sõitma ei saa 🙂 🙂 🙂 Ooo, kuidas ma sellel hetkel tervet maailma armastasin!
Tagasi minnes ootasime üle tunni aja bussi, päike lõõmas ja ülikuum oli ja lapsed virisesid. Lõpuks saime bussi peale, sõitis natuke ja pani meid järsku keset linna maha. Öeldi final ja terve bussitäis rahvast läks maha. Meil oli ahhhh?! Mis nüüd on?! Terve kesklinn oli kinni pandud ja keegi seal sõita ei saanud. Õhtul selgus, et mingi meeleavaldus või midagi taolist. Karel vaatas telefonist kuidagi kaarti, näitas 5 km meie hotellini ja hakkasime siis kõndima, endal nutt kurgus. Lõpuks leidsime takso, kes megapika ringiga meid hotelli tagasi viis. Karel istus kohe hotelli jõudes arvuti taha ja rentis meile auto 😀
Ausalt öeldes polnud mul õrna aimu ka, et mul kõik see nii üksikasjalikult meeles on, aga ju oli siis nii hull kogemus lihtsalt 😀 Kõige hullem reisi esimene päev ever!

Edasi tulevad peamiselt pildid 🙂

Järgmisel päeval sõitsime linnast välja. See oli lihtsalt ülihea otsus! Sellest alates muutus reis mõnusaks ja mulle hakkas Portugalis väga meeldima.

Valisime esimeseks linnaks välja Sintra. See on tõeliselt maaliline väike linnake, ilusate vaadetega ja üliarmsate pisikeste tänavatega. No nii ilus!

fb_IMG_2096

Iga maja, aia, tänava, pargi, vaate jne juures oleks tahtnud pilti teha 🙂 Tegime ka!

fb_IMG_2104fb_IMG_2109

Nunnu tuk-tuk!
Nunnu tuk-tuk!

fb_IMG_2159

Õhtul oli meil plaan minna vaadet nautima. Panime GPS-i mingi suvalise ilusa vaatega koha, mis oleks umbes pooletunnise tee kaugusel, et lapsed saaksid natuke magada vahepeal. Ja läksimegi sõitu. Oehh, kui ilusad need väikesed külakesed kõik olid. Ja kui kitsaste teedega! Rentisime seekord mõnusa suure auto ja olime selle üle senini päris rõõmsad olnud 😀 Päris hull oli seal manööverdada, kui keegi veel vastu juhtus sõitma. Aga saime hakkama ja jõudsime tõesti väga ilusa vaatega kohta.

fb_IMG_2166

fb_IMG_2176

Sealt ülevalt olid näha ka allolevad rannad. Hmm, kuidagi peab ju sinna saama. Lähme uurime! Saimegi, mööda käänu-väänulisi teid.

fb_IMG_2193Kren kaevas aina auke ja Harri pugis aina liiva 🙂 Ja meie imetlesime laineid, nagu kõik teisedki, sest sisse väga keegi ei julgenud minna. Need olid vist ühed suurimad lained, mida mu silmad näinud on!

Järgmisel päeval sõitsime Ericeirasse. Uskumatu, aga olime sellest veel palju rohkem vaimustuses, kui eilsest Sintrast. See oli tõeline väike mereäärne linnake kitsaste tänavate, värviliste majade ja paljude mereande pakkuvate kohvikutega. Käisime ka muidugi ühes neist kohvikutest kala söömas, väga maitsev.
Ehk meeldis Ericeira meile ka sellepärast veel palju rohkem, et seal polnud selliseid rahvamasse. Ei tea, kas asi oli nädalapäevas või oligi see turistivaesem linnake… Igatahes meid see rahu võlus.

fb_IMG_2207

fb_IMG_2212

Ma alati sellistes kohtades jalutades mõtlen, et inimesed päriselt elavadki SELLISES kohas. Kas nad ka iga päev ringi jalutades mõtlevad, kui imekaunis seal kõik on?

fb_IMG_2220

“Kas siin ikka liivarand ka on?” küsis Kren alati, kui kuhugi jõudsime. Oli! Pool aega pidime muidugi jälle seal kanaleid kaevama ja losse ehitama 🙂

fb_IMG_2223

Õhtul sõitsime läbi ka Mafrast, kus käisime Mafra palees. See pidavat olema Portugali kõige ekstravagantsem ehitis, mille ehitamine viis peaaegu riigi pankrotti. See oli tõeliselt lihtsalt hoomamatult suur, me aina kõndisime ja kõndisime läbi nende ruumide ja saalide, need olid lõputud. Kui olime lõpuks kuhugi viimasesse otsa jõudnud, ärkas Harri lõunaunest ja avaldas häälekalt, mida ta sellest uhkest lossist arvab. Päris hea oli temaga sealt välja põgeneda, tagasi mööda kilomeetripikkuseid koridore ja saale, kus mõnusasti kajas ka 🙂

Mafra palee
Mafra palee

Lähedalasuvatest linnadest külastasime veel ka Sesimbrat. Samuti ilus värviline linnake, koos pika promenaadiga, mille täisulatuses läbi patseerisime.

fb_IMG_2274fb_IMG_2276

Viimased päevad veetsime jälle Lissabonis. Nüüd hakkas meile see linn ka täitsa meeldima.

fb_IMG_2333

Lissabon kõrgelt mäe otsast vaadatuna. Sõitsime sinna üles trammiga, mis on Lissaboni must-do 🙂 Eelmisel õhtul üritasime sinna ka autoga sõita, aga Karel pidi seal kitsastel tänavatel manööverdades närvivapustuse saama 🙂 (mina sain ka tegelikult). Nii et tegime järgmisel päeval trammiga uue ja edukama katse.

fb_IMG_2328

fb_IMG_2320

Lissabonis, nagu ka paljudes teistes linnades muidugi, on vanalinnas palju tänavakunstnikke. Selliseid metalseid “kujusid”, kes vahepeal järsku liigutasid ja inimesi ehmatasid, oli palju. Krenile avaldasid nad suurt muljet.

fb_IMG_2337

Lasime Krenist ja Harrist ka ühe pildi joonistada.

Poseerivad
Poseerivad

On sarnased? 😀fb_IMG_2310

Meie double decker (kahekordne buss), nagu üks möödakõndinud onu ütles :)
Meie double decker (kahekordne buss), nagu üks möödakõndinud onu ütles 🙂

fb_IMG_2307

Lissabonis oleks nagu ühe korraga San Franciscosse ja Rio de Janeirosse sattunud. Taga paistab 25 de Abril sild, mis on tehtud San Franciscos asuva Golden Gate silla järgi. Ja üleval mäe otsas on suur Christ the King monument, mis on inspiratsiooni saanud Rio de Janeiros asuvast maailmakuulsast Lunastaja Kristuse kujust.

 

Selline meie väike puhkus Portugalis oligi 🙂 Algus polnud suurem asi, aga aina paremaks läks ja täitsa kahju oli lõpuks ära tulla. Kindlasti oli see üks parimaid sünnipäevakingitusi üldse, loodan, et see saab nüüd traditsiooniks  😀