Autori karel postitused

Shenzhen

Teatavasti oli meie reisi Hiina-osa esimene peatuspaik linn nimega Shenzhen. Seal elavad kõik meie Hiina-tuttavad ning meie õnneks piirneb see vahetult Hong Kongiga.

Veel 1979. aastal oli Shenzheni puhul tegemist 30 000 elanikuga Hiina mõistes kalurikülaga, aga tänasel päeval on see juba üle 10 miljoni elanikuga üks maailma kiiremini kasvavaid linnu. Siin asub enamus Hiina elektroonikatööstusest ja ma arvan, et ei pane väga mööda, kui pakun, et iga lugeja kodus leidub mingi vidin, mis just siit pärit.

Nagu Hiinale kohane, on ka siin vahemaad pikad ning liiklusega on probleeme. Kõik põhimaanteed on Euroopalikult korralikud ja igas sõidusuunas enamasti vähemalt 4-realised, kuid sellegi poolest läheb ühest punktist teise jõudmiseks (olenemata asukohast) vähemalt tund 🙂

Omapäi ringi kooserdades Shenzhen lääne turistile eriti midagi ei paku. Kõik on väga laiali, keelebarjäär segab (99,99% siltidest on ainult hiina keeles ning rääkimisega on lood veel halvemad) ning maailma kõige ilusama linna tiitlit ta ka just ei võida 🙂

Aga meie õnneks siin üht-teist ikka leidub ning mis peamine – meil on tuttavad ees! Järgnevalt siis lähemalt mõningatest meie poolt külastatud kohtadest.

 Splendid China & China Folk Culture Villages

Kõigepealt viidi meid siis siia hiigelsuurde parki. Siia olid kokku kuhjatud kõik peamised Hiina vaatamisväärsused ning tehtud neist kas elusuuruses või vähendatud koopiad. Lisaks erinevate Hiina rahvakildude elu-olu kujutavad külad.
Just siin pargis selgus veel üks tarkusetera hiinlaste kohta – kui nad juba midagi suuremat ette võtavad, siis teevad nad selle umbes 3 korda suuremaks, kui lääne inimesed teeks. Ning detailsuses ei saa me ka neile kuidagi vastu. Kui igasugustest loomaparkidest oleme üsna väsinud ja väga sinna vist enam ei kipu, siis sellistest parkidest ei ütle kunagi ära. Väga põnev ja teistsugune ja sellist juba igast teisest maailma otsast ei leia. Ühtegi nö päris asja sealt küll ei leia, nagu päriselt nendele rahvastele kuulunud asju või kohale transporditud maju, kõik on spetsiaalselt selle pargi jaoks ehitatud, aga põnev ikka.

Mul oli seal ringi jalutades lihtsalt suu lahti. Lihtsalt tohutult suur ala. Ning iga ruutmeeter sellest on sisustatud ja läbi mõeldud. Detailideni. Ei mingeid mujalt Aasiast tuttavaid rippuvaid kaableid ega kulumise jälgi.

Kogu pargiga tutvumine oleks vajanud ehk 3 päeva. Meil oli 4 tundi, kuna selleks päevaks olid meil veel mõned plaanid. Kahju oli natuke, hullult oleks tahtnud seal veidi veel ringi vaadata, aga mis teha.

Transpordi peale oli ka mõeldud. Antud rong oli vaid üks maeiteakuimitmest võimalusest.
Aga Krenile meeldivad rongid, nii et mis meil neist teistest, eksole, ilma rongisõiduta ta nõus lahkuma ei olnud 🙂
“Tuule ja vihma sild” on unikaalne sild mille leiutas Dongi rahvakild. Selle all puhati või otsiti kaitset vihma ja tuule eest. Kutsuti ka “Lillede sillaks”, kuna sellel käisid noored kohtamas.
Kren oma nänniga, mingi Hiina mänguasi, mis vahetab ise pilte.
Yunnani kivimetsa koopia. 1:1 skaalal! Mitu aastat nad võisid seda nikerdada? 🙂
Tänaseks on meil ka originaal nähtud, sellest juba järgmises postituses.

 

Yao rahvakillu esindaja. Neid on Hiinas umbes 2,6 miljonit ja neil on oma keel ning religioon.
Selliseid erinevate killukeste majasid oli seal väga palju, tihti istus maja ees ka mõni rahvusrõivaid kandev mees või naine, kes mängis pilli, tegi käsitööd või kutsus niisama lähemalt vaatama.
Tuhande käe ja silma Guishan Guanyin. Originaal on 99 meetriga maailma suuruselt 7. skulptuur. See siin oli natuke väiksem.
Järsku kutsuti meid paadisõidule, nii et me päris aru ei saanud, mis värk sellega on. Mingi show pidi olema… Ja siis järsku selgus, et tutvustatakse kohalikke pulmakombeid 🙂 Oleks huvitav olnud tutvustavat teksti ka kõrvale kuulata, paljud asjad jäid segaseks. Aga põnev oli ikka.
Kren sai ka osa võtta.
Krenile meeldib väga, kui me teda igasuguste kujude juures pildistame. Teda kohe tõmbab sinna ja nii on meil Krenist pilte kümnete kujude juures. Need olid ka ilmselgelt väga põnevad.
Mütsid meeldivad talle ka 🙂 Neid meisterdati seal koha peal ja sai tahtmise korral ka kaasa osta.

Lisaks oli seal veel näiteks vähendatud mõõtudega Hiina müür, erinevad etendused ja miskõikveel. Õnneks saime rongiga suuremale osale tiiru peale teha, aga mõtlesime, et jõuame sinna veel hiljem tagasi ja nii jäid pildid tegemata. Kahjuks ei jõudnud… Ja kahjuks oli meil meid sinna parki viinud teise äripartneriga keelebarjäär nii suur, et ta ei saanud aru ka, et me sinna poole ka kindlasti veelkorra jõuda tahaks. Kui ühes ringikujulises hoones küsisime, kas ikka Hiina müüri juurde ka veel jõuame, hakkas ta naerma ja ütles, et no-no, see ei ole siin praegu Hiina müür. Nohhjahh 🙂 Vähemalt on meil plaanis päris Hiina müür ära näha, proovime siis selle koopia pärast mitte nii kurvad olla.

Rose Beach ehk Roosirand

Kohe peale eelmise pargi külastust otsustati, et meid peab ikka randa ka viima. Päikeseloojanguni oli küll vaid poolteist tundi aega, aga me ei hakanud viisakusest ära ka ütlema 🙂

Nagu Shenzhenile kohane, jõudsimegi umbes tunni pärast üle mägede ja orgude kohale. See, et Hiinas igale poole ligi pääsemiseks pileti peab ostma, ei pane meid enam eriti imestama. Aga et ka randa, see tundus siiski natuke imelik.

Rand ise oli nagu rand ikka – palju liiva ja vett. Lisaks sellele ilus haljastus ja palju roose ning imelikke platvorme. Aga midagi oli natuke teistmoodi. Eks vaadake ise 🙂

Seal oli umbes sada värskelt abiellunud paari!
Või 150? Igas suunas, kuhu vaatasime, oli neid tõesti kümnete kaupa.
Tihe rebimine käis, kes kus pildistada saab. Tihti ootasid paarid järjekorras, et just kindlasti ka selles kindlas kohas pilti teha.

Väidetavalt pidid pea kõik Shenzheni paarid siin rannas pulmade paiku pildistamas käima. Ja arvestades linna suurust, on neid paare palju ning rannas kisub kitsaks. Kuna Kadrile on see pulmapildistamise teema veidi tuttav, siis ta aina ohhetas ja ahhetas ja ütles, et ei suuda sellist pilti lihtsalt uskuda. Eks neid ilmselt päikeseloojangu ajaks sätib sinna rohkem, aga kindlasti külastatakse seda ka päeval ja neid paare võib sealt ühe päeva jooksul läbi käia vist mitusada. Ujumine seal vist hästi välja ei tuleks – läksin huvi pärast jalgupidi korraks vette, et soojust kontrollida, aga umbes 2 sekundi pärast paluti viisakalt taustalt ära minna 🙂 Igatahes väga põnev oli näha pulmapildistamist ka sellise külje pealt, huvitav, mitme kuu jooksul Eestis nii palju paare abiellub, kui sealt ühe päevaga läbi käib…

Hongfa tempel

Ühel hea päeval (peale tuttavat tunniajast sõitu) leidsime end järjekordselt piletimüügiputka eest. Ja putka taga laiutas üks hiigelsuur, roheline ja mägine park (nagu hiljem selgus, siis tegelikult hoopis botaanikaaed). Peale paarinädalast suurlinna(de)-elu tundus see mõte päris hea. Ja oligi – värske õhk ja peaaegu nagu metsas. Aga meie tegelik sihtmärk oli mujal, väidetavalt pidavat siin kusagil mäe otsas üks tempel asuma.
Saimegi peagi suuna kätte ning asusime mäest üles poole sõitma. Läbi õnne sai ka auto pargitud ning teekond jätkus jalgsi. Ikka mäest üles, seltskonnaga, kus viiest liikmest 2 rasedad ja 1 laps 🙂

Õnneks meil siin veab ja Kreni eriti ise tassima ei pea, pigem käib võitlus, et kes teda kukile saab võtta või kes käest kinni hoida 😀 Meile sobib väga hästi, ta kaalub juba päris palju…

Aga üles me jõudsime ja asi tasus ennast ära. Tegemist on siis Buddha templikompleksiga, mida külastavad nii turistid kui ka budistid (viimaseid tundus seal küll rohkem olevat). Väidetavalt elab seal ka 200 munka ning nende 105-aastane juht.

Lähemale jõudes avanes lummav vaatepilt
Kes endale õnne tahtsid süütasid selle katuse all 3 viirukit ..
Ja tegid siin midagi sellist.
Krenile jagati õpetussõnu, kuidas õigesti käituda 🙂
Tegime sellest vaatest vähemalt 20 pilti ja mõned videod ka otsa…
Enne lahkumist tekkis millegipärast kange tahtmine jalgu puhata. Ehk siis järsku hakkas hull padukas pihta, kõik ujus. Vihmavarje meil loomulikult polnud… Ehk siis saime tükk aega katuse all juttu ajada.

Ja lõpetuseks veel üks minu tehtud “kunstipilt”, mis tehtud hoopis teisel päeval ja teises kohas. Nimelt oli meil vaja peale šoppamist aega parajaks teha ja läksime lähedalasuvasse ülikooli spordihoone parki. Spordihoone ise oli jälle Hiinalikult hiiglaslik, nagu ka selle ümber laiuv park. Aga päike paistis, linnud laulsid ning ümber oli kõik vaikne ja rahulik – väga mõnus. Eriti arvestades, et ümberringi kõrghooned, meeletult palju autosid ja 10 miljonit inimest 🙂

 

Surmaorg ja Bishopi linn

On the road again

Kui esimesed valged inimesed sinna jõudsid, siis kirjeldasid seda paika kui “ilma ühegi ojata, millest juua, ilma ühegi puuta, millel rippuda”. Siit siis ilmselt ka nimi – Surmaorg. Asub see ca. 100m allpool merepinda (USA madalaim punkt) ning on siin on mõõdetud maailma kõrgeim temperatuur looduses – 56,7°C. Kuna see jäi meil marsruudile, siis otsustasime oma silmaga üle vaadata.

Pikka aega mööda lagedat kõrbet sõites hakkas vaikselt mägisemaks muutuma. GPS näitas ka juba palju rõõmsamaid numbreid. Sihtkohani oli veel kümmekond kilomeetrit, kui avastasime järsku tee äärest parkla koos paraja portsu autodega. Otsustasime kinni pidada, äkki on midagi huvitavat.

Mingi huvitav tee viis mäe otsa
Kust avanes selline vaade. Oli väärt ronimist küll.
Tekkinud on kogu see kupatus laava ja vee vahelise võitluse käigus väga ammu-ammu.

 

Kreni pildistamisel on meil siin kohalik rahvas tihti abiks. Kui ta isegi meie trump-nipi peale (“Krennu vaata – kiisu on emme juures”) kaamerasse ei vaata, siis tuleb keegi Kadri selja taha ja teeb talle jänesekõrvasid. Või saadab sinna oma lapse Krenile lehvitama.
Nii ka see kord.
Vaade kuristikku

 

Taustal pole mitte liivaluited, vaid ammu jahtunud laava – kõva kui betoon.

Ümbrus uudistatud, ronisime mäe otsast alla tagasi. Ega väga kauem ei tahtnudki olla, nimelt oli hea kontrast Suure Kanjoniga, kus valitsesid peaaegu miinuskraadid. Kõigest paarsada miili eemal, aga kraadiklaas näitas +37C.
Peale lühikest sõitu väitis GPS keset suurt tühjust, et oleme nüüd kohal. Hmm … huvitav. Kui “Surmaorg” või “Death Valley” Google otsingusse panna, tuleb vastuseks terve hunnik kuiva mõranenud pinnasega pilte. Midagi sellist aga ei paistnud… Läksime siis suures segaduses külastuskeskusesse, et natuke selgust saada. Ja saimegi – suure Surmaoru maketi peal olid kenasti ära märgitud kõik vaatamisväärsed kohad. Ahaa – see ei olegi nagu Suur Kanjon, et sõidad kuhugi äärde ja vaatad alla. Hoopis palju äärmiselt erinevaid kohti oru erinevates otstes.
Märkisime siis huvitavamad asjad telefoni ära, ning hakkasime kõige lähema poole sõitma. Ja siis tuli uus avastus – org on hiigelsuur ja kõige lähema kohani on 20 miili. Seega enamus jäi 100 miili kaugusele ning meie nimekiri kahanes kümnelt kohalt kahele 🙂

Kive seal jagus, samuti tühjust.
Devil’s Colf Course – Kuradi golfiväljak. Nimi räägib vist enda eest.
See polnud meil tegelikult nimekirjas, aga peateel sõites näitas viit järsku ühele kruusateele selle nimega. Nimi oli mul küll meeles, aga millega täpselt tegu – polnud aimugi.
Poole tee peal mõtlesime isegi tagasi keerata, sest halb tee ähvardas hambad välja peksta. Lisaks paistis tee ääres vaid Eestiski tuntud küntud põld.
Tee läks aga paremaks ja tükid tee ääres suuremaks. Kohale jõudes selgus, et aimasin õigesti – tegemist oli kivikõvade soolakamakatega.
Soolakihi paksus on siin 300 kuni 2700 meetrit.
Järgmine sihtkoht oli Badwateri soolaväli – oru kõige madalam punkt.
See lomp siin oli ka ainus koht terves orus, kus vett nägime.
Valge tee on turistide poolt soola sisse tallatud rada. Aukude päritolu ei oska oska öelda, aga pakuks, et ka turistide kätetöö. Sügavamates neist paistis vesi.
Jah, tõesti on sool 🙂
Raja lõpus läks maastik huvitavamaks. Selline oli silmapiirini välja.
Mmmm … sool.
Miskipärast olid hiljem nii auto kui hotelli põrand soola täis.
Kuskil seal müüri taga on me auto. Ja valge silt kõrgel majade kohal (umbes poole mäe peal) tähistab merepiiri.

Kuna päike hakkas vaikselt juba loojuma, siis otsustasime järgmise ööbimiskoha poole edasi liikuda. Algus oli ilus – nägime kõrberebaseid, huvitavad vaated, päikseloojang. Aga siis läks pimedaks – keset käänulisi teid mägedes. Siis hakkas Kren jorisema. Ja siis meenus meile järsku, et me polnud hommikust saadik söönud.
Terve igavikuna tundunud sõit jõudis õnneks siiski lõpule ja me avastasime ennast keset väikest pimedat linnakest. Tegime ülikiirest hotelli check-ini ära ja sõitsime linna ainsasse söögikohta. Seejärel saime lõpuks pikali visata.
Hommik ei olnud õhtust eriti targem – linnas polnud isegi toidupoodi. Seega põrutasime kohe edasi järgmise ööbimispaiga poole.
Kuna järgmise sihtkoha Yosemiitideni oli liiga pikk maa, siis valisime kaardi pealt poolel maal peatumiseks suvaliselt järgmise linna. Tee kulges alguses läbi kõrbe, siis ronis mägedesse. Ja siis Kadri suureks “rõõmuks” mööda kitsast käänulist teed sealt jälle alla. Ta ei kannata sellist sinka-vonkatamist üldse, oh seda klaasistunud pilku, mis ainiti enda ette vaatas 🙂
Järk-järgult hakkas loodus muutuma – saime kõrbest välja. Ja otse suvest sügisesse, järsku olid kõik kohad värvilisi puid täis.
Nii me jõudsimegi oma juhuslikult valitud ööbimiskohta – Bishopisse. See linnake osutus tõeliseks pärliks. Kuidagi nii erinev kõigist eelmistest, kus selle reisi jooksul viibinud oleme. Tegemist oli mingi oaasi taolise asjaga keset kuiva kõrbe. Palme ja muid troopilisi puid polnudki – hoopis meile tuttavad lehtpuud. Ilm oli mõnusalt soe, aga kõikjalt karjus vastu SÜGIS. Selline mõnus ja soe sügis. Ja rahu 🙂

 

Motell oli ka teistsugune kui tavaliselt. Selline paariselamuboks, teest eemal vaatega pargile. Oma muruplatsi ja laste mänguväljakuga. Esimest korda saime toa ust pärani lahti hoida ja Krenil lasta ilma probleemideta väljas ringi joosta.
Must on meie rendiauto. See vasakpoolne 🙂
Soe sügis.
Otsustasime peale kohale jõudmist kõrval asuvat parki uudistama minna. Mis ma oskan öelda – mõnus!
Parditõug oli imelik – umbes 2x suuremad kui meie metspardid 🙂
Üks tädi jagas Krenile lahkelt oma saia, mis siis suure naeru saatel partidele söödeti. Ainult emme-issi olid vahepeal sunnitud kangelast natuke tagasi tõmbama, kui hiigelpartide kari ta ümber jälle liiga suureks kippus kasvama.

Kahjuks ei osanud me broneerides midagi sellist oodata, nii et pidime ühe päevaga piirduma. Hommikul jälle asjad kokku ja Yosemiitide poole liikuma. Kas ma juba mainisin, et Bishopis oli mõnus? 🙂

On the road again.

Viva Las Vegas


Ja siis jõudsimegi maailma meelelahutuspealinna – Las Vegasesse. Kren otsustas terve sõidu üleval olla ja kisas kohale jõudes väsimusest nagu segane. Nii, kui tuppa saime, surusime ta vastuväidetest hoolimata magama. Mina jäin valvesse ja Karel läks Las Vegasega esimest tutvust tegema ja süüa hankima.

Minul oli nii kaua aega hotelliga tutvust teha. Midagi väga erilist polnud, aga samas polnud ka midagi hullu, üsna sarnane teistele hotellidele. Siin Ameerikas on üldse hotellid (no vähemalt need, kus meie viibinud oleme) kõik üsna sarnase ülesehitusega. Aga hotellidest rääkimine on mul tegelikult alles paari postituse pärast plaanis 😛 Nagu hiljem selgus, oli hotelli asukoht ülihea – vaid pool miili Stripist, Las Vegase meelelahutustänavast. See kaugus tagas selle, et öösel oli ümbrus vaikne ja samas oli meil väga lühike maa erinevate lõbustusteni.
Üks asi oli selles hotellis siiski teistmoodi, kui kõigis ülejäänutes… Nimelt pidime me tuba kellegagi jagama. Kellega, ei tea… Aga ta elas wc-s ja lasi iga natukese aja tagant vett peale 😀

Umbes tunni aja pärast oli Karel tagasi. Lisaks saagiks saadud söögile sai ta ka esimesed kogemused Las Vegasega. Nimelt oli ta tee peal näinud kahte Elvist, Spidermani ja kolme Käsna-Kallet. Lisaks oli üks naine talle veel hüüdnud, et ta näeb hea välja 😀 Pole vist vaja mainida, kui püsi ta nina oli, kui ta sellest kõigest rääkis 😛
Kõht täis, otsustasime linnale esimese pilgu peale visata.

Öine Strip

Esmapilgul tundus linn kuidagi selline… räpane. Meie hotellist Stripi poole suundudes vedeles prügi hunnikute viisi tänava ääres ja nii mõneski kohas levis ebameeldiv hais. Lisaks olid tänavaäärsed täis ajaleheautomaate, aga tavapäraste ajalehtede või reklaamlehtede asemel olid need täis… pornoajakirju. “Ah et siis selline ongi Las Vegas,” mõtlesin. Õnneks ei olnud! 🙂 Mida lähemale Stripile jõudsime, seda värvilisemaks, valgusküllasemaks, ilusamaks ja puhtamaks asi läks. Õnneks! Minu arvamus Vegasest paranes iga minutiga 🙂

Üsna ruttu kohtasime silti, mis kutsus abielluma. Mõtlesime kohe, et kahju, et juba abielus oleme 😀 Hehe, sama mõtlesime nii Key Westil, Las Vegases kui ka Disneylandis. Kõik nii erisugused ja erilised kohad, kus oleks äge abielluda 😛
Igasuguseid multikategelasi, kuulsaid näitlejaid ja lauljaid oli tänaval kümnete kaupa. Väikese tasu eest oli võimalik nende kõigiga pilti teha. Siin pildil on üks variant Elvisest 😀
Kui tahate rahulikku last, siis tulge temaga Las Vegasesse. Kui Kren hakkab tavaliselt peale pikemat ringisõitmist kärust välja ronima ja jorisema, siis siin ta istus rahulikult ja lihtsalt vaatas lahtise suuga ringi.

Kuna pikk sõit oli selja taga ja kell kiskus juba hiliseks, siis väga pikka jalutuskäiku me esimesel õhtul ette ei võtnud. Mingi maitse saime aga juba suhu ja tundus päris põnev koht. Otsustasime edasise Vegase avastamise järgmise päeva peale lükata…

Järgmisel päeval võttis meid vastu hoopis teistsugune Las Vegas.
Esimeseks pikemaks peatuseks sai M&M’si pood. Lisaks hiiglasuurele kommiseinale oli seal meeletus koguses erinevaid kujukesi, autosid, riideid, topse jne. Lisaks veel ka 3D kino ning päris Nascari auto.
Me pole üldse kommisööjad ja ostame komme ikka väga harva. Seal aga ei suutnud ostmata jätta 😀 Värviliste kommide read ajasid pead segi.

Enamus Las Vegase atraktsioone on koondunud suurte hotellide juurde. Ülisuured ja uhked, viimse detailini kaunistatud majad, milles leidub ostukeskuseid, loomulikult kasiinosid, kontserdisaale, teatreid, botaanikaaedasid, delfinaariumeid, erinevaid restorane ja mida iganes veel. Terve päeva kõndisimegi erinevate hotellide vahet ja otsisime, mida neil meile pakkuda on. Kusjuures igale poole lõbustuste juurde sai pea alati läbi kasiino ja vahel pidi seal ikka päris tükk aega ringi seiklema, et õiget purskkaevu või muud üles leida. Ju see oli siis nende kaval nipp inimesi mängima meelitada 😛 Meie õnge ei läinud. Jätkuvalt oli seal suur kompott erinevatest lõhnadest, alustades suitsuhaisust ja lõpetades magusate parfüümidega. Mulle mõjusid need kuidagi… eemaletõukavalt. Nii et kasiinomängurit minust ilmselt kunagi ei saa 😀 Aga väga veider oli küll seal pokkerilaudade vahel lapsekäruga ringi keerutada…

1 näide hotellide kujundusest
Ja veel üks näide. Siin kuskil asus ka delfinaarium…
Vesi oli üldse väga popp teema, igal pool olid pisemad ja suuremad purskkaevud ja muu taoline.
Nö tavalist moodi tänavat ületada seal eriti palju ei saanud. Paljud jalakäijate ülekäigurajad olid lahendatud hoopis sildadega hotellide vahel. Kuna sildadele jõudmiseks pidime käru tõttu lifte kasutama, siis senise elu ühepäevane liftikasutuslimiit tuli täis küll. Saime laiskade inimeste peale päeva jooksul mitu korda vihastada ka 😀 Liftid olid tihti täis täie tervise juures olevaid inimesi, kuigi alati läksid liftide juurest üles ka eskalaatorid. Üks kord seisime suhteliselt esimestena liftijärjekorras ja meie taha aina kogunes ja kogunes rahvast. Ja kui liftiuksed avanesid… surusid kõik meist mööda ja paari sekundiga oli lift pilgeni rahvast täis. Enne, kui uksed sulgusid, hõikas üks mees meile veel, et pole hullu midagi, saame järgmisega ka üles tulla. Naguu… mida?! 😀 Väga kena pakkumine küll.
Terve Las Vegase linnakujundus oli üks suur wow 😀 Tekkis tunne, et polegi vaja rohkem reisida, Vegases oli juba kõik olemas. Eiffeli torn on nüüd nähtud ja Vabadussammas ka, hehehe 😛
Ja ka muinasjutumaailma sai seal ringi uidates ära eksida…
Ja varsti läks pimedaks ja sama koht sai hoopis uue näo… Lausa hämmastav, kui teistsugune see linn õhtul välja nägi.
Caesars Palace oli üks uhkemaid hotelle, kus sees käisime. Celine Dion’il oli siin näiteks oma kontserdisaal. Kunagi nägin Oprahi saates, kuidas Celine Dion sellest samast kohast rääkis ja kui võrratult nad seda kiitsid… Ja nüüd olime meie siinsamas! Lihtsalt väga äge 😛
Muideks, praegu, kui blogi kirjutan, tuleb telekast sari “Sõbrad” ja nad on ka selles samas hotellis 😀 Milline kokkusattumus 🙂

 

Sisekujundus oli selles hotellis tõeliselt vägev. Täpselt selline tunne oli, nagu jalutaks päris tänavatel… aga samas ei olnud ka. Muljetavaldavalt hästi värvitud laed igatahes 😛

 

Selles hotellis toimus igal täistunnil ohtrate tule- ja vee-efektidega show.

 

Ühe hotelli eest avastasime vapustava purskkaevushow. Siin veel show ei käi, aga on näha, et rahvas koguneb… Kohe-kohe hakkab.
Ja hakkas! Aaaaa, kui ägeeeee!
Aaaaaaa, kui iluuuuussss!

Vot täpselt selline ma olingi pärast selle koha avastamist 😀 See oli nii ilus, kaunis, vapustav, suurepärane, võrratu… Mul ei tule praegu rohkem ülistavaid sõnu pähe 😀 Leidsime selle juba päeval ja päeva jooksul vaatasime seda vist vähemalt 10 korda. See oli lihtsalt… nii wow! Kusjuures terve selle päeva jooksul ei näinud me kordagi korduvat etendust, nii et ma ei tea, kui palju neid erinevaid variante seal üldse kokku oli.
Ausalt öeldes oleks ma seal vähemalt topeltaja veetnud, kui Karel poleks tagant utsitanud, et lähme vaatame ikka muud ka… No kui ma millestki vaimustun, siis ikka põhjalikult ja siis ma tahan seda nautida veel ja veel ja veel. Hea meelega oleksin sinna kõrvale omale tooli toonud ja seal terve päeva istunud 😀 Päeval sai Karel mind sealt sellega eemale, et ütles, et õhtul on see kindlasti veelgi vägevam. Ja oli, oioioiii, kui ilus! Filmisin seda ka, et saaksin teiega jagada.
Pange kindlasti kõlarid tööle, et seda muusikaga koos nautida. Kui vähegi viitsite, siis vaadake lõpuni… Mida edasi, seda vägevamaks läheb. Eriti need suured veesambad kõige lõpus, mis ilutulestikule sarnaselt taeva poole lendasid… Uhh, ma parem ei ütle, kui mitu korda ma seda videot veel pärast vaadanud olen 🙂

Ja Samast asjast videoklipp ka:

Päras päris mitut etendust selle purskkaevu ääres sättisime ennast õhtusöögile ja pärast seda hotelli. Märkamatult oli hommikust hiline õhtu saanud ja jalad lõid juba tuld välja. Terve “kodutee” õhkasin veel selle purskkaevu suunas… 🙂

 

Järgmisel päeval tuli meil Las Vegas selja taha jätta ja edasi põrutada. Enne minekut tahtsime veel kuulsa Las Vegase sildi all pilti teha. Ka seal oli Elvis kohal, et saaksime temaga pildile jääda 😀 Jätsime selle võimaluse kasutamata. Selle pildi tegi üks tädi, kes lahkesti tuli pakkuma, et võib meist pilti teha. Pärast muidugi küsis jootraha… Nii see siin käib 😀
Päike paistis hullupööra silma ja nii on Karel ainukesena siin pildil normaalse näoga, sest ta taipas autost päikseprillid kaasa haarata 😀 Aga pole hullu, mälestus siiski.

Ja siis me läksimegi… Hüvasti, Las Vegas! Surmaoruni oli jälle paari tunni tee…

West. Key West

Veel kodus olles ja reisiplaane tehes oli esimene ära broneeritud asi autorent. Nimelt tahtsime nädala jagu Miami kandis olla ja seejärel edasi põrutada. Kuhu – ainult ähmane ettekujutus oli.

Kuna meie esimene peatus oli South Beach, siis valisime ka auto kätte saamise koha sinna. Aga et South Beachi ja Sunny Isles’i vahel on 11 miili, selle peale me muidugi ei mõelnud 🙂
Hotelli jõudes tabas meid aga meeldiv üllatus – nimelt asus ka siin rendifirma kontor (ainuke selles piirkonnas). Küsima minnes tundus kõik väga roosiline – jah, saab ikka siit ka kätte, tulge ainult igaks juhuks päev varem veel läbi ja vaatame üle kas autosid ikka on.
Rõõm oli aga lühike – hiljem uurima minnes anti teada, et ühtegi autot pole saadaval ning peame ikkagi kuidagi South Beachi minema.

Mis seal siis ikka – asjad kokku, checkout ja taaskord bussi peale (eelnevalt muidugi Interneti kaudu eeltöö tehtud ja paberile pandud). Siis kuuma käes 15 minutit ootamist ja bussi. Sõit laabus hästi, ainult et bussijuht oli ameerikalikult (üli)temperamentne – pidevaid signaalitamisi saatis sõim kaasliiklejate suunas. Ja kui vastavaid kaasliiklejaid enam silmapiiril polnud, siis sai niisama omaette ikka edasi sõimata. Kadri hakkas juba kahtlema, et kas me üldse kohale jõuame või viiakse kogu bussitäis rahvast hoopis kurjade plaanidega kuhugi tühermaale 🙂

Jõudsime siiski õnnelikult kohale ja rendiauto kontor sai ka kiiresti üles leitud. Paberite ajamine ei võtnudki üle mõistuse kaua ning isegi deposiiti ei nõutud. Teenindaja imestas ainult, et meile hotelli juurest autot ei antud ning heastas selle broneeritust klassi võrra parema autoga 🙂

Nurga tagant auto juurde minnes ei tahtnud alguses uskuda, et see meie oma on. Broneeritud sai ikka oluliselt väiksem masin. Aga nagu tänaseks selgunud, ikka ülimugav. Lisavarustust ka päris korralikult peal 🙂

Meie Dodge Caravan. Sees saab tantsu lüüa kui tahtmist on 😀

Ja algaski meie esimene autosõit USA pinnal – lõunase tipptunni ajal Miamis, taustaks Kreni röökimine, kes arvas, et rihmadega väikses toolis kinni olemine ei ole hea alternatiiv autos ringi jalutamisele. Läbi kisa üritasin aru saada kaardilugeja Kadri GPSilt saadud juhendamisest. Üllatus-üllatus – nii mõnigi teeots sai teede peal valesti võetud. Mina läksin närvilisemaks, Kadri läks närvilisemaks, aga Krenil polnud enam võimalik rohkem närvi minna 🙂 Ja kõige tipuks sattusime lõpuks ikkagi tasulisele teele, kuigi olime need alguses GPSis ära keelanud (meil oli nimelt vastav tasuliste teede eest automaatselt maksmise jubin küll ostetud, aga aktiveerimata. Kuna selleks oli vaja teada nii auto numbrit kui Internetti, millele me enam peale auto kätte saamist ligi ei pääsenud. Sularahas maksmise võimalust aga osadel teedel pole).

Linnast välja jõudes olukord õnneks rahunes – sadakond miili enamvähem sirget maanteed. Tee peal kokku 42 silda (nagu hiljem teada saime), ning kahel pool kas troopiline soo (ise leiutasin selle termini) või rohekas-sinakas-lilla ookean.

Pikim, “7 miili sild”, mis on tegelikult küll ainult 6,9 miili pikk

Ahjaa, siinkohal võiks ära mainida kuhu me üldse läksime 🙂 Selleks oli paljukiidetud (ja õigustatult!) Key Westi saar. Florida Key’d on sildadega ühendatud väiksed korallisaarekesed. Asuvad kontinentaal-USA kõige lõunapoolsemas piirkonnas ning on seega ka kõige soojema kliimaga. Key West on neist tuntuim ja ka viimane, milleni autoga pääseb.

Ja kohal me olimegi.

Hotelli (loe: motelli) üles leidmine läks valutult ning kui lärmav kliimaseade kõrvale jätta, siis jäime sellega suhteliselt rahule.

Seejärel algas meile juba traditsiooniks saanud “kust me süüa saame?” retk. Igal reisil peab see vähemalt 1 kord juhtuma – saabume näljasena kohale ja mitte ei leia sobivat söögikohta. Key Westil on neid kusjuures piisavalt ning saar on kõigest 15m2 suur. Meie aga oskasime ainult valedes piirkondades ringi kooserdada. Kuni jõudsime kogemata Duvali tänavale, mis, nagu hiljem teada saime, on saare meelelahutuskeskus. Kõigest 2 miili pikkuse tänava peal on umbes 200 baari (vahel 3 tükki samas väikses majas), hunnik söögikohti  ja poode. Seal saimegi lõpuks kõhu täis.

Saare üks vaatamisväärsusi on igal pool ringi ukerdavad kuked-kanad. Need toodi siia kunagi kuubalase poolt kukevõitluste tarbeks. Aga kui USA selle spordiala ära keelustas siis jäid nad lihtsalt siia. Ja kuna tervel saarel kehtib linnukaitse tsoon, siis ei tohi siin ühtegi lindu, kaasa arvatud neid, tappa.
Veel üks stiilinäide.
Rahvusloom number 2 on sisalik. Neid leidub vist igal pool Floridas ämbrite viisi. Kadri väitis, et nägi tee peale autoga sõites paari hiigelsuurt ka. No ma ei tea..

Seejärel vaikselt tuppa tagasi ja magama (Kadri tuletas tegelikult selle koha peal meelde, et ta lubas mulle kõrvitsaga pähe virutada, kui me 100 korda olime juba GPSi tõttu ära eksinud).

Järgmine päev möödus saarega tutvumise tähe all. Kõigepealt üks bussituur.

Istusime sellisesse bussi ning tegime enamvähem tervele saarele tiiru peale. Meile sattus huumorisoonega bussijuht, kelle programm koosnes näiteks merearbist pasunaga möödujate ehmatamisest. Tutvustati erinevate hoonete ja saartega seotud legende ning räägiti naljalugusid. Ilmestamaks näidet, et Key West on USAs abiellujate seas kohe Las Vegase järel teisel kohal, sõitsime mööda päris mitmest pulmatseremooniast. USAs on kombes igal pool jootraha anda ja see oli üks kohti kus seda kohe hea meelega andsime 🙂
Kren sai bussituuriga teemakohase kaabu ka pähe

Seejärel sattusime muuseumi nimega  “Believe it or not!” (Usu või ära usu!). Kui tuuribussid olid rahvast täis, siis muuseumis olime ainult meie kolmekesi.
Eksponaatide puhul oli tegemist uskumatute ja veidrate olendite ning asjadega. Näiteks mitme peaga loomad, erinevad piinamisriistad ja hõimude kultusobjektid.

19. sajandist pärit Hiina naise sussid. Ideaalne jalg oli siis nii suur.
Maailma vanim sünnitaja oli 101-aastane. Abiellus 100 ja suri 120-aastaselt.

Kohustusik programm läbi, asusime omal käel saarega tutvuma.

Key Westi kunagine peamine tüüstusharu oli käsnade püüdmine ja kuivatamine. See suri aga eelmisel sajandil välja, kuna mingi haiguse tõttu kahanes nende populatsioon peaaegu olematuks. Nüüdseks on see taastunud, nii et kui head käsna vaja, siis käige läbi! Hinnad on küll soolased 🙂
Midagi kodumaist ühel Key Westi poeaknal.
Kõikjal (mitte ainult sel saarel) on näha peatset Halloweeni saabumist. Poed on täis kõrvitsaid ja kollikostüüme ning paljud majad on vastavalt “kaunistatud”. Mõned näiteks üleni ämblikuvõrkudes ja päris stiilsed. Kahjuks sattusime nende juurde aga ainult ilma kaamerata, ainult üks hädine nõid jäi pildile.
Õhtune tänav.
Kren sai endale veel ühe kaabu. Ma oma väikeste näppudega meisterdasin.
Lihtsalt ookeanivaade
Tõestus, et olin ka kohal. Need ägedad plätud ostsin olude sunnil (vanad viskasin Eestis minema) hädavariandiks Miamist. Siiani pole korralikke (loe: hea hinnaga) leidnud. Kadri arust on need nii koledad, et ta vist tahaks mind iga kord kõrvitsaga visata, kui neid kannan.
Lillekesed.
Hawai tüdrukud.
Väidetavalt kontinentaal-USA kõige lõunapoolsem punkt. Tegelikult siiski mitte, kuna ainuüksi sel saarel on mingi mereväebaas veel rohkem lõunas. Ja üks väike erasaareke pidavat veelgi rohkem lõunas olema. Aga uhke ikka 🙂
Justnimelt sellest baasist jutt.
Veel lillekesi.

Ja oligi õhtu käes, aeg tagasi orienteeruda. Kui eelmine kord õnnestus ära eksida, siis nüüd läksime ekstra suure ringiga kõrvalisi tänavaid pidi. Kui ameerikalik “keep smiling” on eemalt vaadates kuidagi võlts tundunud, siis meil on küll siiamaani ainult positiivsed kogemused. Kren on muidugi paras naeratusemagnet ka 🙂 Igatahes saare peal ringi jalutades hüüdsid nii mitmed vastutulijad kui aias askeldades “Tere! Kuidas läheb?” Eriti jäid meelde oma aias lamamistoolidel lösutavad 3 tumedanahalist vanatädikest, kes just kui kooris meil “Hellõu, hau aar juu” hüüdsid. See oli nii ootamatu ja armas 🙂

Hotelli juurde tagasi minnes peesitasime natuke katusel 🙂

Ja sellega saigi meie kahepäevane Key Westi külastus läbi. Muljed on äärmiselt positiivsed, ikka ülimõnus koht. Võib-olla üldse üks mõnusamaid reisisihtkohti, kus kunagi käinud oleme. Ei oskagi kohe öelda, et miks konkreetselt, lihtsalt see õhkkond vist.

Mõtlesime alguses, et äkki jääks siia üldse pikemaks, aega meil ju on. Aga kui siinse ühe ööbimise hinna eest saaks mujal 4 ööd olla, siis see pani asja paika. Meil ju vaja kokku 2 kuud vastu pidada 🙂

Igatahes soovitame vägagi soojalt seal ära käia. Meil on natuke kahju, et seal Sunny Isles beachil nii pikalt peatusime, oleksime võinud juba varem suuna Key Westile võtta. Aga me ei osanud seda enne teada ja vigadest õpitakse. Teie õppige meie omast 😀

 

Amerika ist wunderbar

Uhh .. pole ammu reisul käinud  😛

Ilmad kisuvad jälle külmemaks ja meie perel on aeg jälle sääred teha. Eelmisel aastal saime ju Tais maitse suhu.
Otsus sai vist juba kevadel tehtud, ainult sihtkoha otsing võttis päris mitu kuud aega. Aasias juba käidud, Euroopas on külmavõitu, Aafrikasse väikse lapsega natuke keeruline, Lõuna-Ameerika pole juttude järgi kuigi turvaline, Austraalia kant väga ei tõmba. Seega jäime lõpuks USA juurde pidama.

USA teemaga hakkas tegelikult Kadri juba varakult pihta, enne kui muid riike väga uurinudki olime. Peale kiiret uurimist mulle see idee aga väga ei meeldinud – talvel natuke külmavõitu ja kallis ka. Aga peale igavese hunniku riikide välja praakimist ning USA kohta täpsemalt lugedes hakkas plaan ka mulle meeldima. Eriti trip.ee’st reisikirju lugedes.
Taiga võrreldes on muidugi sigakülm – aga on ka soojemaid paiku. Floridas nimelt november-detsember väidetavalt ikka üle 20 kraadi.

Seega Florida. Aga millal minna? Kadri pani kohe jõulude ja uusaasta ajale veto peale  🙂  Eelmisel aastal kiskus see periood natuke kurvaks (võib-olla natuke seotud ka sellel ajal läbi põetud kohutava kõhugripiga). Ja kuna Kreni sünnipäev jääb veebruari, siis ei mahu reis ka sinna vahele ära. Seega ainuvõimalik variant oktoobri algusest detsembri alguseni. Jube kaval ju kõige külmemaks ajaks tagasi tulla  🙂

Sihtkoht ja aeg paigas – nüüd tuli kontrollida kas meid riiki ka lastakse. Eestil küll USAga viisavabadus, aga eelnevalt tuleb läbida väike elektroonilione kontroll. Kreni vastus küll natuke viibis (ta meist ju kõige kahtlasem ka), aga lõpuks saime ikkagi kõik loa kätte.

Siis lennupiletid. Eestis muidugi ühtegi otselendu ei lähe, nii et tuli kombineerida ja head pakkumist oodata. Kunagi suve keskel ühe sellise leidsimegi ning ei hakanud kauem venitama. Marsruut siis Helsingi – Frankfurt – Miami. Ainult 1 ümberistumine ja ka pikem ots natuke lühem kui Taisse minnes. Helsingisse läheme laevaga päev varem (kuna väljalend varahommikul). Kadri onu oli lahkelt nõus meid sõidutama ja majutama ning lisaks saab Kreni vanatädi meiega korrektselt hüvasti jätta  🙂

Edasi tuli juba natuke konkreetsemaks minna. Kus me siis oleme ja mida teeme? Kõike väga paika ei tahaks panna ning plaane oleme juba nii umbes 20 korda ümber mõelnud.
Kuna maandume Miamis, siis umbestäpselt esimese nädala oleme seal kandis.

Esimesed 3 ööd South Beachil.
Järgmised 3 ööd Sunny Isle Beachil.

Need on ka ainsad hotellid mis me ära oleme broneerinud, edasi vaatame juba kohapeal. Peale esimest nädalat on meil ka juba autorent broneeritud ja vähemalt esialgu on plaanis Miamist otse Key Westile põrutada. Sealt ilmselt Everglades rahvusparki ning sealt vaikselt Orlando poole, kus igavene hunnik erinevaid lõbustusparke (Disney, here we come!).

Tõenäoliselt tuleb ka 1 siselend läänekaldale. Mõtlesime algul autoga selle põneva teekonna ette võtta, kaardi pealt ei tundunud üldse nii pikk maa  🙂  Lähemal uurimisel aga selgus, et ainuüksi sinna ja tagasi on üle 5000km, suur osa sellest läbi kõrbe. Meie kevadine Euroopa ringreis oli kokku umbes 4500km  🙂
Seal ootavad meid ees LA ja Hollywood, Las Vegas, Grand Canyon ja Kadri onutütar  🙂   Võib-olla ka San Francisco, see jääb küll natuke eemale, aga oleme liiga palju head kuulnud. Eks paistab, kuidas ja kui palju jõuame. Kui väga hästi läheb, siis mahub reisi sisse veel ka üks Kariibi mere kruiis.

Need olid siis hästi lühidalt meie järgmise kahe kuu plaanid. Peaaegu nädala pärast kimame juba mööda USA maanteed ja kuulame kantrit, OH YEAH!  🙂