Autori karel postitused

München ja London ühe nädalavahetusega – tehtud!

Kõik sai alguse sellest, et pidime minu vanematega enne meie seekordet suuremat talvist reisi (kes teab, see teab) ühe nädalase sutsaka kuhugi soojemasse Euroopa paika tegema. Midagi a’la Korfu või mõni Itaalia linn. Nädal enne minekut õnnestus aga isal korralikult jalg välja väänata ning plaan jäi katki (või noh – lükkus kevadesse).
Mõtlesime siis, et kui reisile ei lähe, siis teeks hoopis midagi kultuurset ja läheks teatrisse. Ja et asi huvitavam oleks, siis Londonisse 🙂 Ja et natuke linna ka näha, siis oleks terve nädalavahetuse seal. Selline mõnus lühireis – kaasa ainult hädavajalik.
Aga mida Kreniga teha? Väikesed arvutused ja asi lihtne: laupäev + pühapäev + riigipüha esmaspäev = Kreni mõnus pikendatud nädalavahetus lahkelt nõus olnud vanavanemate juures.
Järgnevalt paar päeva kestnud hea hinnaga lennupiletite otsingut. Kuna ainult nädal aega, siis väljavaade eriti hea polnud. Sobival ajal ainuke otselend Estonian Airilt – masendava hinnaga. Riiast väljuvad lennud huvitaval kombel kallimad kui Tallinnast. Lõpuks lootusekiir – Lufthansal mingi kolmanda osapoole pakkuja kaudu päris mõistlik pakkumine. AGA, läbi Müncheni ja ooteaeg seal 7 tundi. Pärast pikka vaidlust otsustasime siiski selle kasuks, kolame siis niikaua linna peal. AGA, vaidluse aja jooksul müüdi see lend välja ja tekkis uus – ooteaeg 10 tundi! Oeh, tuli hädaga kiiresti ära osta. Väljalend kell pool 7 hommikul Tallinnast tähendas küll Kreni jaoks veel ühte lisaööd vanavanemate seltsis 🙂
Mida siis Londonis vaadata? Kuna ainuke täispikk vaba päev oli meie jaoks pühapäev, siis see kahandas valikut kõvasti. Peale mõningat kaalumist valisime sellise etenduse, nagu STOMP. Olin sellest ka varem kuulnud (vist isegi kunagi Eestis esinenud?) ja peale paari klipi vaatamist tundus hea. Leidsime veel hea hinnaga pakkumise ka (tõsi, me polnud absoluutselt kindlad kui head kohad me selle hinna eest saame ja kas sealt üldse midagi näha on).
Siis veel hotell. Peale pikki otsinguid otsustasime kesklinna kasuks ja tundus, et tegime päris hea valiku.
Ja juba oligi käes reede õhtu. Sõitsime Kreniga vanavanemate juurde ja kõik kolm olid enne magamaminekut lahkelt nõus jalutama minema. Et meie saaks ilma suure draamata minema hiilida 🙂
Kodus seejärel kiired pakkimised. Kolaka kaamera otsustasime maha jätta ning minu telefoni kaamerale loota (ärge siis Kadri pildistamisoskuste üle nende piltide järgi otsustage :)). Umbes 12 ajal õnnestus lõpuks pikali visata, et siis kell 2 uuesti ärgata. Ei läinud niigi hästi – peale tundi mõtlesin, et ei viitsi enam lage passida.
Seejärel väike “hommikukohv” ja Tallinna poole minema. Seal auto lennujaama parklasse ja juba istusimegi lennuki peal. Ja juba tulime lennukilt maha, kus tervitas meid idamaine 30-kraadine kuumus.
Seal tuletasin meelde S- ja U-bahni (loe: metroo) toimimissüsteemi ja põrutasime Olympiazentrumi poole, kus pidavat sel ajal üht-teist toimuma. Oligi, aga varase kellaaja tõttu veel mitte kuigi palju.

Olümpiatornis olime mõlemad juba käinud, seega jalutasime niisama ringi.

Kui kõik asjalik vaadatud, siis põrutasime edasi kesklinna suunas.

Marienplatzile jõudsime täpselt kuulsa kellamängu ajal. See koht on niigi Müncheni süda ja alati ülerahvastatud, aga nüüd oli peaaegu võimatu liikuda – kõik vaatasid-filmisid-pildistasid tornis ringi sõitvaid kujukesi.

Kellamäng nähtud, jalutasime (just jalutasime, kuna vajalik metroolõik oli remondis) edasi Saksa muuseumi suunas. Kuna mälu pole enam endine, siis tuli abiks võtta sõber GPS. See aga pole eriti jalutamise jaoks mõeldud (või kõndisime me liiga aeglaselt?) ning õige suuna kätte saamiseks tuli aeg-ajalt tuldud teed uuesti tagasi tulla 🙂 Suure rahvamassi sees ei olnud eriti võimalik nii kiiret tempot teha, kui GPS meilt ootas 😀

Müncheni Saksa muuseum on üks ilmatuma suur hoone, mida ka parima tahtmise juures ühe päevaga läbi ei vaata.


Kui muud põnevad asjad (lennukid, laevad, autod) Kadrile kuigi suurt huvi ei avaldanud, siis nende nuppude peale läks ta päris hulluks. Nimelt avastasime järsku, et paljude atraktsioonide juures on nupud, mis midagi põnevat teevad. Kadri otsustas kõik läbi proovida ja mul tekkis ka huvi. Tegime kohati lausa võidu, et kumb enne vajutada saab. Lastekari noh.
Sattusime peale kuidas külastajatele parasjagu temperatuuri mõjusid näidati. Kes teab, mis juhtub, kui kriiditükk vedela lämmastiku sisse pista ja seejärel lauale panna? Päris huvitav oli.

Veetsime seal päris mitu tundi ja juba tiksuski aeg täis. Hakkasime tagasi lennujaama poole minema, kotid muutusid aina raskemateks ja tundus, et jalgade asemel on pakud all. Õnneks lennujaamas väga kaua ootama ei pidanud ja saime kiirelt hakata Londoni poole liikuma. Poolteist tundi hiljem (pool 8 õhtul kohaliku aja järgi) astusimegi Londonis maa peale – tervitamas juba tuttav 30-kraadine kuumus.
See oli meie jaoks juba täiesti uus koht ning kuidagi tuli hotelli jõuda. Eelnev eeltöö kahjuks eriti abiks ei osutund – välja valitud bussini oli üle tunni aega. Seega otsustasime ikkagi metroo ära proovida.
Kui Müncheni metroo on tuttav ja hästi avar, siis Londoni oma ootamatult kitsas ja rusuv. Olime nagu mutid, kes peavad veel sadade omasugustega sama käiku jagama 🙂 Ka vagunid on erinevalt Müncheni omades suhteliselt kitsad ning torukujulised. Lisaks täiesti tundmatu liinide ja piletite süsteem. Peale pisikest paanitsemist sai siiski kõik selgeks ja tundus täiesti loogiline.
Ja juba me loksusimegi sihtkoha suunas ning astusime 45 minutit hiljem Victoria jaamas maha. Peale lühikest peataolekut õnnestus paarsada meetrit eemal olev hotell üles leida.

Hotelli esine tänav

Kui eelnevalt olime lootnud siin ehtsat inglise külalislahkust kogeda ning ilusat aktsenti kuulda, siis tegelikkus oli natuke teine. Valvelauas trellide taga olev hindu ands järgevad juhised – tuba asub 2 maja eemal keldris, checkout tuleb teha siin majas ning hommikusööki saab keskmise maja keldrist. Võtmekaardid ja WIFI kood käes astusime siis paarkümmend meetrit tagasi ja tuvastasime oma toa. No tõesti keldris. Ja tuba nii kitsas, et välis- ja vannitoauks käisid vastu voodit. Konditsioneeri polnud ja toas oli nagu saunas. Õnneks sai akna lahti teha – selle taha välja poole koguti kottides hotelli prügi 🙂 Tõsi küll, hiljem selgus, et see siiski ei haisenud. Nojah, vähemalt asukoht oli hea.
Siis käisin 2 korda õiget WIFI parooli küsimas. Kolmandat korda minnes vandus juba tuttav hindu, et ausõna neil on ainult see üks ja kuna parool on õige, siis peab olema mingi muu jama .. aaa ei, sorrri … see pole mitte H vaid 4 .. ja mitte L vaid 1 .. ja üldse peab 100 ka veel lõpus olema. Kui esialgu pidi paroolis vaid üks number olema, siis selgus, et tegelikult on kõik peale ühe tähe numbrid. Saimegi tööle ja pärast tükk aega itsitada.
Õnneks olime voodisse ronides umbes 40 tundi jalgadel olnud, nii et vaatamata kuumusele õnnestus täitsa magada.
Hommikul jalutasime raudteejaama ning ostsime bussituuri, mis on parimaks võimaluseks tutvuda linnaga, eriti, kui sul on väga vähe aega. Näiteks nagu meil – 1 päev 😀 Tuur kestab u 3 tundi ja selle käigus näeb ära kõik tähtsamad vaatamisväärsused Londonis. Kõrvaklappidest sai kuulata tutvustavat teksti ning kui parasjagu midagi tutvustada ei olnud vaja, kostus kõrvaklappidest muusika. See tegi selle ringi sõitmise kuidagi hoopis teistsuguseks ja eriliseks – tekkis tunne, et oled sattunud mõnda Londonit tutvustavasse filmi või muusikavideosse. Kõik tundus muusikaga hoopis teistsugune… Hea asi selle bussituuri juures oli veel see, et igas peatuses sai soovi korral maha hüpata ning hiljem järgmisele bussile jälle peale hüpata. Bussid käisid 15-30 minutiliste vahedega.

Piccadilly Circus – pole mitte tsirkus vaid ristmik, mis on eelkõige tuntud oma neoonreklaamide pärast.
Trafalgar Square – skulptuuride ja purskkaevudega täidetud suur väljak. 1820. aastast.
Tower Bridge – suur rippsild 1886. aastast on üks Londoni sümbolitest.
Kohustuslik punase telefoniputka pilt.

Eelnevalt olime otsustanud, et ühes kohas peame Londonis kindlasti ära käima – Madame Tussaud vahakujude muuseum. Hüppasimegi bussilt maha, otsisime maja üles ja ootasime kannatlikult järjekorras.
Rahvast oli nii sees kui väljas meeletult. Kõigepealt tuli tungeldes kohustuslikud pildid ära teha.



Kui algselt arvasime, et tegemist ongi lihtsalt vahakujude muuseumiga, kus koos kuulsate inimestega pilte saab teha, siis tegelikkus oli palju huvitavam. Mööda nooli edasi liikudes oli kõik teemadeks jagatud. Kõigepealt lihtsalt kuulsad inimesed (kes omakorda jagatud filmimaailma, muusika, poliitika ja muu järgi). Kui see läbi, siis terendas õuduste ala. Alguses elutruud erinevad ajaloolised piinamismeetodid. Ja seejärel õuduste rada kood elusate näitlejatega. Mulle selline asi tegelikult üldse ei meeldi ja ma ei saa kuidagi aru, miks inimesed seda naudivad, aga Kadri mahitusel võtsime selle siiski ette. Juba oma järjekorda oodates kostus eestpoolt kurjakuulutavat kiljumist. Sisse astudes ootas meid pime rada trellide ning puuridega. Saatjaks vastavad helid, valgusefektid ning aegajalt puhuv ootamatu tuul. Ning muidugi rida koledaid inimesi kes ootamatudes kohtades välja hüppasid ning karusid või lihtsalt tere ütlesid. Lõpus oli mu käsivars Kadri küünejälgi täis 🙂
Seejärel saabus meie jaoks kõige huvitavam ala – Londoni ajalugu tutvustav tuur. Mõtlesime pärast, et kui see oleks lahendatud nii, et lihtsalt jalutad nendest erinevatest ajajärkudest mööda, ei oleks me ilmselt üldse väga viitsinud neid nukke vaadata. See oli aga tehtud hoopis teisiti – istusime taksodest moodustatud rongi, mis tegi pika tiiru läbi selle linnaga seotud sündmuste. Sõjad, kuningad, suur tulekahju ja linna ülesehitamine jne. Kõikjal sündmusi ilmestavad liikuvad elutruud vahakujud ning audiogiidi jutt. Tõesti väga hästi tehtud!
Edasi minnes sattusime 4D kinosse. Neid ka Eestis juba paras ports, aga see siin oli hiigelsuur, 3D efektid olid ülihead ning lisaks juba tuttavale tuulele ja veele torgiti sind ka läbi istme. Päris hea elamus.
Kuna aeg surus peale, siis kiirustasime nüüd juba käigele suuremat tähelepanu pööramata väljapääsu poole. Kui kellelgi kunagi Londonisse asja, siis igatahes see on küll koht kust tasub läbi hüpata 🙂
Peale väljumist õnnestus ilma raskusteta bussipeatus jälle üles otsida ning tuur võis jätkuda. Sõitsime veel umbes poolteist tundi bussiga, tutvusime vaatamisväärsustega ja tegime pilte.
Siis jõudsime tagasi tuttavasse kanti ja hüppasime bussilt maha, et kiirelt riideid vahetama minna. Nimelt ootas meid ees etendus Ambassadori teatris – STOMP.
Suutsime muidugi jälle natuke paanikat tekitada, et kuidas me sinna kohale saame – jala ei osanud minna ja oli kaugel ka (eriti arvestades, et kella viieks oleks pidanud me oma piletid sealt ära tooma ja kell oli juba umbes 16.40) ja bussi peale minek ja õiges peatuses väljumine (polnud aimugi, mis seal lähedal ju peatuma peaks) tundusid võimatud. Muidugi paanitsesime taaskord üle ja polnud mingeid probleeme… Google Maps ütles ilusasti ära, kus peale minna ja kus maha tulla ja nii tehes sattusimegi täpselt õigesse kohta.


Etendus oli lihtsalt suurepärane! Meile väga-väga-väga-väga meeldis! Siit saate vaadata, kuidas see pihta hakkas. Üliäge, kuidas nad mitte millestki ja mitte millegagi tegid sellise muusika kokku, et vaatad suu lahti. Ja seal sai naerda! Nii, et pisarad tulid silma. Nad ei rääkinud seejuures ühtegi sõna kuid publik aina naeris ja plaksutas. Tõesti väga hea elamus ja soovitame nii soojalt, kui üldse saab! 🙂
Teatrist tagasi hotelli otsustasime jalutada. Enam ei olnud nii kiire ja umbes jäi meelde ka, kust buss sõitis. Sama numbriga bussid tiirutasid seal kogu aeg ringi ka, nii et sai jalutades vaadata, kuhu ta järgmisena keeras. Ja GPS oli ka veel kaasas, nii et ei olnud ära eksimist väga karta. Möödusime uuesti paljudest vaatamisväärsustest ja saime need natuke aeglasemas tempos uuesti üle vaadata.

London Eye. Kadri tahtis sellega kindlasti sõitma minna ning vedasime ennast läbi tohutu rahvamassi kohale. Aga 30 naela ühe inimese eest tundus isegi Londoni kohta masendavalt palju, nii et jätsime selle plaani katki.

Lõpuks hotelli lähedale tagasi jõudes sai täidetud kindel eesmärk – Fish and Chips inglise õluga. Kahjuks küll mitte pubis.

Seejärel tagasi hotelli, asjad kokku ning magama.
Hommikul laabus kõik valutult – checkout ning metrooga lennujaama. Aga lennujaamas läks asi huvitavamaks. Olime nimelt checkini teinud Interneti teel, nii et pardakaardid mobiilis.

Väravat polnud veel avaldatud ning pardaleminekuni oli veel jäänud alla poole tunni. Järsku sain Lufthasalt sõnumi, et värav on muutunud ning uus värav on 47B. Ning kuna Londoni Heathrow lennujaam on hiigelsuur ja meie värav kuskil täiesti lõpus teises otsas, siis andis ikka astuda. Kohale jõudes leidsime ennast täiesti tühjast piirkonnast suletud väravatega. Hmm … täis müüdud lennu kohta kuidagi vähe rahvast. Peagi astus meie juurde üks inglise noormees ja küsis, et kas me saime ka sõnumi. Ja et ta lendab seda liini iga nädal ning selles kohas pole veel kunagi väravat olnud. Kahtlane. Peagi õnnestus kinni pidada üks lennujaamatöötaja, kes mainis, et tema arvates peaks õige värav olema hoopis 5 ning et me igaks juhuks nurga taga olevast Lufthansa infoletist küsiks. Nujaa .. jäänud veel alla 15 minuti ja meil minna sisuliselt terminali teise otsa. Asusime siis kolmekesi kiirkõndi tegema ja noolte abil orienteerumismängu mängima 🙂 Mainitud Lufthansa infolett oli küll nurga taga, terminali teises otsas. Aga selleks ajaks olime tabloolt juba ise ka näinud, et värav 5 on õige. Õnneks väljalend hilines ning saime ilusasti lennuki peale.
Edasi oli kõik juba sündmustevaene. Franfurdis vahemaandumisel oli aega vaid tund, saime rahulikult lennule ning 2 tundi hiljem olime õnnelikult Tallinnas. Veel samapalju autosõitu ning olimegi juba kodus, kus ootas juba Kren koos vanavanematega.
London on nüüd meie nimekirjas selline koht, kuhu kindlasti tasub tagasi minna (kui kõik muud kohad on läbi reisitud)!

PS: Kadril on praegu lihtsalt “Minust pilti ei tee!” periood, tegelikult oli ta ka kaasas.

Buddha juures

Tai on naeratuste maa, kus kuritegevust praktiliselt pole. Põhjuseks fakt, et ligi 95% elanikkonnast on budistid.

Budismist ei saa Tais üle ega ümber. Ringi sõites näeb tihti nii uhkeid templeid (mille nimed algavad kõik “Wat”-iga, mis maakeeles “tempel”) kui oranzis rüüs munkasid. Väidetavalt teeb enamik Tai meestest oma elu jooksul mungaetapi läbi.

Ringi rännates oleme nii mõndagi templisse sattunud. Koopatemplist sai juba varasemas postituses räägitud, lisame nüüd veel 2.

Phuketi kõige suurem ja kuulsam tempel on Wat Chalong. Asub see meie hotellist paari kilomeetri kaugusel ja koosneb lugematul hulgal ilusatest hoonetest.

Elevandid on budistide seas pühad loomad. Nende suuremaid või väiksemaid kujukesi kohtab iga templi juures.

Budistlikes templites on teatud viisakusreeglid. Keelatud on siseneda jalanõudes ning väga ebaviisakas on seda teha liiga paljastavas riietuses. Nagu väga lühikesed püksid/seelikud või särgid. Meie pidasime sellest kinni, aga kahjuks ei saa seda kõigi kohta öelda.

Phuketis on üks tempel, millest teavad kõik, kes saarel käinud on. Selles pole nimelt võimalik mööda vaadata – Phra Puttamingmongkol Akenakkiri Buddha, ehk Suur Buddha.
Chalongi ja Kata vahele mäe otsa hakati kümmekond aastat tagasi ehitama hiiglaslikku Buddha kuju – 45 meetrit kõrge ja 25 meetrit lai. Ja seda ainult annetustest. Tänaseks on kuju väline pool peaaegu valmis ning on saare lõunaosas peaaegu igalt poolt nähtav.

Üles mäkke viib ülikäänuline ja järskude tõusude-laskumistega, pooleldi betoonist ning pooleldi asfaldist tee. Roller tuleb üles minnes vaevu toime ning laskudes on häid pidureid vaja. Aga ainuüksi vaate pärast tasub see ennast ära.

Chalongi laht. Rannajoone oleme rolleriga läbi sõitnud. Kuhugi paremale äärde jääb meie hotell.

Rawai piirkond

Kuju ennast on mäe otsas natuke raske tervelt pildile saada, aga andsime endast parima.

Pealt on see kaetud väiksete marmorplaatidega, ning üks annetuste kogumise viise ongi seotud nendega. Nimelt võis 100-300 bahti eest kirjutada midagi plaadi tagaküljele, misjärel see kujule kinnitatakse. Me ei jätnud võimalust kasutamata.

Kuju all asub ka tagasihoidlik tempel. Budistlikes templites on (vähemalt Tais) võimalik ennast õnnistada lasta. Munk lausub mõned sõnad, pritsib veega ning seob ümber käe õnne toova paela. Peale seda on ilus teha templile väike annetus.

Oli meilgi plaan see jälle läbi teha ning asusime “mitte-silmatorkavalt” annetuskasti otsima, kui meie juurde astus naeratav tädi, võttis Kreni enda sülle ning läks temaga munga juurde õnnistuse järgi. Lõbusas tujus munk tegi nalja ning võttis Kreni lõpuks koguni sülle. Nii et õnne peaks talle jaguma hunnikute viisi.

Aga ega me ka ilma ei jäänud.

Küll me oleme ühed õnnelikud inimesed 🙂

Seiklemas

Peale kuu aega omapäi saare peal ringi tiirutamist otsustasime ühel päeval natuke rohkem organiseeritud kujul tripil käia. Kohalik eestlane Tarmo (www.phukest.com) suunas meid teise kohaliku eestlase Jensi (www.paradiisisaar.ee) poole ning oligi esimene väike ekskursioon eestlasest giidi ja kaaslastega broneeritud.

Kõik algas paaritunnise bussisõiduga saarelt välja (Phuketit ja mandrit ühendab sild), kuhugi sadamasse, mille nime olen unustanud. Seal päästevestid selga (Kreni oma küll umbes 3 numbrit liiga suur) ning kõik Phuketis levinud pikasabalise paadi jõeversiooni.

Kõigepealt liikusime mööda sopilist jõge läbi mangroovmetsade Phang Nga lahe poole.

Wikipedia ütleb, et mangroov on hingamisjuurtega, igihaljaste puude tihnik troopiliste estuaaride ja merede rannikul.

Möödusime kaluriküladest.

Tõusu ja mõõna tõttu kõigub veetase paari meetri võrra, seega on hooned kas puust või betoonist postide otsas.

Ja sõitsime mäe alt läbi.

"Laes" rippuvaid moodustusi nimetatakse stalaktiitideks. Kasvavad umbes 1cm 100 aasta jooksul, nii et võite aimata, kui vana see koobas on.

Kuni jõudsime lahele.
Seejärel natuke lahtisel merel sõitu, kuni jõudsime väiksesse lahesoppi, kus istusime ümber kajakitesse.

Paadimees Kreniga

Restoranpaadist sai vahepeal värskendavat kookosmahla osta. Just nimelt mahla. Kookospiim saadakse nimelt alles peale pähkli sisu jahvatamist ja pressimist.

Seejärel tagasi paati ning pool tundi hiljem väike peatus saarel nimega Khao Phing Kan. Kuna siin filmiti 1974. aastal osa filmist “Mees kuldse relvaga”, siis tuntakse seda rohkem James Bondi saare nime all.

Tai kõige kuulsam kalju kannab nime Ko Tapu.

Veel pool tundi sõitu ja saabus söögipaus. Aga mitte tavalises restoranis.
Nimelt asus meie restoran vee peal. Koh Panyee kaluriküla rajati 18. sajandi lõpus Malaisia kalurite poolt puidust vaiade peale. Täna on seal 1500-2000 moslemist elanikku.

Söök oli ülihea ning Kren võeti selleks ajaks kohalike tädide hoole alla.

Peatänav
Külas tegutseb moslemite kool

Kui meie koolimajja jõudsime, olid tunnid juba alanud
Ilmselgelt mõõn
Aga kui pall üle lendab?
Väike investeerimissoovitus: vabu krunte on veel saadaval!
Tänav sai otsa
Loomi oli ka

Küla vaadatud, ronisime jälle paati ning liikusime tagasi mandri poole.

Koolipaat tuli vastu

Mandril uuesti bussi ning järgmine peatus: Wat Suwannakuha.
Tegemist on koopasse rajatud Buddha templiga. Ja et asi veelgi huvitavam oleks: seal elavad ahvid.

Õnnistust saamas

Hirmuäratavalt palju pärdikuid

Ja siis algas ummikute ja vihma tõttu ülipikk tagasitee. Tais (vähemalt Phuketil) on asfalt mingist väga kahtlasest materjalist ja muutub vihma korral ülilibedaks. Hea kui jala käies siruli ei käi. Nüüd tagasi sõites jäi silma 6 avariid, neist nii mõnelgi auto üle katuse. Veidi hirmutav vaatepilt… Seetõttu me siin vihmaga rollersõitu väldime.

Väga põnev päev oli ja sattusime kohtadesse, kuhu oma peaga ja omal käel iialgi ei satuks. Vähemalt ühel sellisel tripil tahaks veel ära käia ja elamusi koguda 🙂

Loosiratas

Eile toimuma pidanud suur loosimine hilines kahjuks tervislikel põhjustel . Aga täna, kohaliku aja järgi kell pool 2 päeval sai pidulik sündmus lõpuks ära korraldatud.

Loosiurni läks 59 nimelist sedelit ning fortuunaks nõustus olema tänane sünnipäevalaps Kren.

Et kõik aus ja läbipaistev oleks, määrasime eelnevalt kindlaks, et võitjaks osutub Kreni poolt esimesena suhu pistetud sedel.

Aga mis seal pikalt seletada, laseme piltidel rääkida:

Palju õnne Virge! Võtame lähiajal ühendust ja lepime detailid kokku 🙂

PS: Maris jäi kahjuks viimaseks 🙁

Luumi kaemas

Ühel heal päeval tuli mõte kohalikus loomaias käia. Mõeldud, tehtud!
Asjad ja Kren kokku, fotokasse värskelt ostetud suur mälukaart sisse ja minek. Kaart viskas küll korraks veateate ette, aga kuna seejärel töötas, siis usaldasime.

Hotelli valvelauast tellisime takso – 300 bahti.
Kõrvalepõige. Huvitaval kombel on Phuketil hotellitakso odavam kui tavatakso. Niipalju kui siin üldse tavataksosid on, liikluses näeb neid üliharva. Nimelt olevat Phuket tuktuki (selline aasias levinud kolmerattaline võrrimootoriga poollahtine väike sõiduk, mis Phuketil küll neljarattaline) maffia käpa all. Kui tahetakse olematut bussiliiklust suurendada või taksosid juurde võtta, siis tuleb igavene kari tuktukijuhte kokku ja sulgeb saare peamised liilklussõlmed. Ning ametnikuhärrad peavad jälle alla vanduma.

Kohale jõudes tervitas meid loomaaia suhtelist krõbe piletihind. 500 bahti inimene. Kreni eest küll õnneks raha ei küsitud 🙂
Kohe väravast pakuti 20 bahti eest pärdikutoitu – sellised pikad hernelaadsed kaunad. Kellele siis pärdikud ei meeldi, loomulikult võtsime ühe kimbu.

Asusime ümbrust ja selle asukaid avastama. Kadri asus hoogsalt klõpsutama, eriti õnnelik oli ta hästi poseerivate kaamelite üle. 15 minutit ja umbes 100 pilti hiljem saabus ahastus – fotokas jälle veateade – mälukaart vigane. Pikk pusimine ei andnud mingit tulemust. Ja loomulikult ei antud meile muidu suhteliselt esinduslikust fotopoest selle kohta kviitungit kaasa!
Pool tundi hiljem, kui Kadri vihahood olid juba natuke raugenud ja olime maha istunud, kargas mulle üks mõte pähe: FORMAT (kes teab, see teab). Ja oligi kaart jälle igati töökorras. Pildid küll läinud, aga õnneks oli veel aega küllalt, ning sai uusi teha ja vanad asendada. Tõsi küll, kaamlid enam nii koostöövalmis polnud.

Üldiselt jääb Phuketi loomaaed Tallinna omale kõvasti alla. Loomi tunduvalt vähem ja kõik juba varem nähtud. Lisaks on pidamistingimused pehmelt öeldes nirud. Päris kahju hakkas nii mõnestki loomast teda kitsas puuris nähes.
Mis aga Phuketi oma natuke teistsuguseks teeb ja miks me sinna üldse läksime, on loomashowd.

Alustuseks pärdikud. Olen üldiselt suur ahvisõber, aga see etendus väga suurt muljet ei jätnud. Trikid kordusid ja pärdikud midagi väga põnevat ei teinud.
Siis krokodillid. See oli juba asjalikum ja pakkus natuke närvikõdi ka. Isegi huumorit leidus 🙂
Ja lõpuks minu isiklikud lemmikud – elevandid. Erinevad akrobaatilised etteasted, kerge massaaž vabatahtlikele ning ühe vantsi äsjaavaldunud kunstimeel. Jalgpalli mängisid ka, kusjuures üks oskas nelja jalaga mängida!
Elevandishow lõpus jäid vantsid natukeseks kohapeale poseerima ja mööda minnes tuli üks minuga kurameerima.
Lisaks oli kohapeal võimalus elevandi seljas sõita, aga vaatamata Kadri veenmisele ma loobusin. Eelistaks seda natuke vabamas looduses teha ja nii Phuketil kui ka lähisaartel on see võimalus olemas.

Pildistamise juurde tagasi tulles. 200 bahti eest sai ennast nii rohkem kui vähem huvitavate loomadega koos pildistada. Papagoidest ja kotkastest loobusime, Tenerifel sai neid hulgim tehtud. Krokodilli saba basseiniääres kinni hoida tundus kuidagi nüri. Uimasteid täis süstitud tiigrit kallistada tundus moraalselt vale. Aga pärdikud? Milles küsimus!?
Ja see orangutan oli lihtsalt ülicool tegelane 🙂