Sildiarhiiv: elamused

Käisin lasteaias!

Kell hakkas 7 saama. Mina magasin magusasti, kui järsku keegi mind silitama tuli. Silitas ja silitas… Tegin silma natuke lahti ja piilusin – emme! Mis? Miks ta ei maga? Mõtlesin, et mina kavatsen küll magada ja keerasin teise külje…
Siis hakkas veel musitama ka. Ja järsku tõmbas teki pealt ja võttis sülle. Venitasin aeglaselt silmad lahti ja ei saanud miskit aru. Igal hommikul teesklevad emme ja issi magamist, kui mina juba üles tahan ärgata ja nendega mängida, aga nüüd ei lasta mul tududa.

Mulle pakuti süüa – no hea seegi. Isegi naeratasin natuke emmele ja mõtlesin, et hea küll, no mängime siis, kui ta nii väga tahab. Emme aga ei tahtnudki mängida, panid mind hoopis koos issiga riidesse. Läheme kuskile! Äge! Kui autoga sõitma hakkasime, siis üritasin küll silmi lahti hoida, et vaadata, kuhu siis minek on, aga juba Tartus vajusid silmad uuesti kinni…

Kui ärkasin, viis issi mind parasjagu mingi võõra maja poole. Sisse astudes kuulsin müra ja keegi hüüdis, et tita tuli! Kes see teil see tita siin on…

Oi, kui palju lapsi seal oli. Kõik aina vadistasid. Ma olen titade kokkutulekutel käinud küll ja loovusringis ka, aga seal küll sellist lärmi pole… Kõik olid mu ümber ja vaatasid mind ja mõni julgem katsus näpuga ka. Mina olin sellest värgist nii ehmunud, et ei teinud peaaegu ühtegi piuksu. Noh, ainult paar tükki!

Tüdrukutele pakkusin millegipärast eriti palju huvi. Mind pandi nende keskele ja emme ja vanaema ainult vaatasid kaugemalt ja naersid. Mis neil küll ometi arus oli?

Õnneks tuli siis aeg laulma minna. Jäin diivanile üksi ja vaatasin emmele küsiva näoga otsa. Miks ta mind ometi nende plikadega niimoodi pidi jätma?

Kergemalt ma aga eriti kaua hingata ei saanud, sest varsti viidi mind jälle teiste juurde vaibale istuma. Seal nad ootasid laulmaminekut. Seal oli tegelikult päris äge.

Olin peaaegu sama suur nagu nemadki… Tundsin, nagu käiksingi selles rühmas!

Isegi sandaali oleksin saanud peaaegu lutsutada, kui emme ja vanaema poleks keelanud. Napilt läks, ähh!

Ja siis nad läksid ära… Terve rühm oli minu päralt. Kõik mänguasjad olid minu lutsida!

Mängisin autodega, lasin emme abiga liumäest alla. Ja vanaema oli ka ainult minu päralt.

Mängisin natuke aega. Siis tahtis vanaema mulle lasteaeda tutvustada ja lasteaiale mind tutvustada. Nii palju ruume ja nii palju võõraid tädisid. Kõik ütlesid, et ma olen juba nii suur poiss ja alles ma ju sündisin. Ja seda ütlesid ka kõik, et ma olen täitsa emme nägu. Õnneks on mul ilus emme! 😉

Sõimeruumis sain autoga sõitmist harjutada. Natuke tuleks veel harjutada, aga vähemalt poseerimisega sain küll hästi hakkama.

Siis läksime ka muusikatundi. Ma olen suur muusikasõber ja nii oleksin tahtnud ka tantsima ja laulma minna… Küll oli sellel hetkel kahju, et ma alles nii pisike olen. Õnneks sain emme süles ka tantsida. See oli mu lemmikosa päevast!

Kui muusikatunnist tagasi jõudsime, siis pahur issi juba ootas meid. Ta ütles, et oli juba üle poole tunni oodanud ja ei saanud aru, miks emmel telefon üldse on, kui ta seda kaasas ei kanna. No kuule issi!

Kõige tähtsam oli see, et minul oli lõbus!

Tegelikult oli ju tore. Eks ma varsti lähen sinna lasteaeda uuesti nagunii tagasi ka. Nii paari aasta pärast.

Kus Matt on?

Kui keegi tõesti veel varem pole näinud, siis see on Matt. Matt ei oska tantsida, aga ometi elab sellest. Lihtsalt rändab mööda maailma ringi, tantsib ja paneb video juutuubi üles. Ja miljonid inimesed on sellest vaimustuses. Meie ka 🙂

Avastasime selle klipi mõned aastad tagasi ja ikka meeldib. Seda koos vaadates on päris mitu korda jutuks tulnud, et ikka hullult äge oleks seal ka ise osaleda. Aga olgem ausad, kui suur see võimalus ikka olla saab.

Ühel heal päeval tulen mina arsti juurest koju ja Kadri teatab esimese asjana, et laupäeval läheme Tallinnasse. Kuna pidime nädalavahetusel nagunii Kehrasse kartuleid võtma ja tädile Soome külla minema, siis minu jaoks oli 2 varianti – kas keegi kutsus külla või vaja shoppama minna. Aga ei – hoopis Matt on Tallinnas! 🙂 Olin vahelduseks kohe ilma torisemata nõus, ega uut võimalust vist niipea ei tule.

Ja juba oligi paar päeva möödas ja sõitsime Tallinna poole. Kas ma olen juba maininud, et ma vihkan Tallinnas sõitmist? 🙂 Aga koos GPSi ja kaardilugeja Kadri abiga olimegi (ainult) paari närviraku võrra vaesemana Viru keskuse parklas.

Pakkisime Kreni sisse …

 ja olime 10 minutit varem Viru väravate juures kohal. Kaugeltki mitte esimesena.

Täpselt kell 5 jalutas jalutas meist mööda rahva keskele üksik suure kohvriga mees ning kostus aplaus. Häbi tunnistada, aga ei tundnud teda esimese hetkega ära 🙂

Kuna rahvast oli palju ja vankriga seal vahel manööverdada raske, siis jäi Kadri taharitta ja mul lubati ette poole trügida. Mina pole aga suurem asi trügija (nahhaalsusest jääb puudu), siis sattusin ikkagi kuhugi tagumisse kolmandikku.

Oma seekordses videos teeb iga riik spetsiifilisi tantsusamme ning Matt asuski neid järgi tegemiseks ette näitama. Tagumises otsas oli teda kahjuks näha ja kuulda ainult vilksamisi, siis tuli õppida teiste järgi, kes kahjuks samamoodi suurt midagi ei näinud 🙂 Paari katsega loksus aga kõik paika ja peale igat tantsu kostus harukordselt temperamentsete eestlaste poolt suur aplaus.

Peale tantsu algas lubatud pildi- ja videovoor. Nimelt oli eelnevalt Facebooki lehel lubatud, et kõik soovijad saavad peale üritust Mattiga koos pilti teha või väikse video salvestada. Algselt oli mul (Kadri õhutusel) kindel plaan koos väike tants teha ja seda filmida. Ma pole küll täiesti kindel, kas ma sel hetkel oleks üldse julguse kokku võtnud, aga nähes suurt rahvamassi samal eesmärgil tunglemas viskasime selle idee kohe peast 🙂 Ja nähes mitme Eesti telekanali kaameraid seal ümber tiirlemas – hea oli. Pärast oleks veel telepurki pandud, kõigile naermiseks!

Aga pilt tuli ju ikkagi ära teha! Tõesta muidu pärast kõigile, eksole. Üritasin ühelt poolt läheneda – lootusetu. Siis teiselt poolt – no ikka ei saa. Aga siis tuli päästeingel – Matt lubas väikeste lastega inimesed eelisjärjekorda võtta. Kähku Kren sülle ja lähemale – no ikka ei saa, igasugused tüübid trügivad ikka ette. Õnneks suudab Kadri vajadusel nahhaalne olla ja saime koostöös hakkama – mina hõikasin “I got a baby” ja Kadri surus ennast lihtsalt osava ja kiire manöövriga Matti külje alla 🙂

Jääme nüüd siis videot ootama, nii järgmise aasta alguses pidavat saama 🙂

Soomemaa – Kreni esimene välisreis

Eelmisel reedel käis Kren esimest korda välismaal 😀 Käisime Soomes shoppamas ja Kareli tädil külas 🙂

Päev oli väga pikk – kell 5 tulime juba üles ja kell 1 saime alles jälle magama. Mõlemad laevasõidud möödusid üksteise võidu haigutades. Esimene liiga varase hommikutunni tõttu ja teise põhjuseks olid pikk päev ja hiline õhtu. Ainuke, kes laevasõitudel üldse väsimust ei näidanud, oli muidugi Kren ja meie lootusest, et ta mõlemad laevasõidud maha magab, ei arvanud ta midagi 😀

Käisime pidevalt Krenile merd ja paistvat maad näitamas, uus ja huvitav värk ju siiski. Enamasti vaid meie jaoks, Kreni jaoks olid näiteks aknaraamid aknast paistvast merest palju huvitavamad 😀

Kui olime Soome jõudnud, jalutasime kohe nendesse ainukestesse kohtadesse, kuhu me seal minna oskasime. Ehk sadama kõrval olevale turule 😀 😀 ja mäe otsas olevat kirikut vaatama 😀 Shoppamistänavale oskasime ka sealt kõrvalt minna 🙂

Kui Kareli tädi töölt pääses ja meie juurde jõudis, viis ta meid suurtesse kaubanduskeskustesse Forumisse ja Kampisse. Me aina käisime ühest poest teise ja valisime ja otsisime ja otsisime ja valisime… Ise ka ei teadnud vist, mida ja nii me praktiliselt midagi ei ostnudki 😀 Kõike oli palju, aga miski polnud nagu päris see…

Lõpuks hakkasid jalad valutama ja kõhud läksid tühjaks ning sõitsime bussiga tädi Eda juurde külla.

Sõime, puhkasime ja pidasime plaani, et mis siis nüüd edasi saab. Minu suurtes unistustes sukeldusime me põhjatutesse H&Mi riidehunnikutesse ja shoppasime kottide viisi riideid kokku. Tegelikult oli asi nii, et selleks ajaks ei olnud meil veel mitte ühtegi asja ostetud. Sellega loomulikult leppida ei saanud ja otsustasime kesklinna tagasi sõita. Kuna vankriga on küllaltki tülikas poodides liigelda ja tädi Edal on niigi harva võimalus Kreniga olla, siis jätsime nemad kahekesi ja saime võimaluse ise ka kahekesi olla 🙂 Kaamera jätsime neile, et nad oma mereäärsest jalutuskäigust ilusaid pilte teeks 🙂

Kui neil läks kõik kenasti, siis meie kesklinna tagasisõidu kohta ei saa päris sama väita. Vähemalt alguse kohta mitte. Nimelt eksisime me totaalselt ära 😀
Kui bussilt maha tulime, hakkasin kindlalt sammul astuma ja ütlesin Karelile, et ta mulle järgneks – viin ta otse haajaemmi! Juba paari minuti pärast mu hoog rauges ja sain aru, et ma ikka vist ei oska seda teha 😀 Karel võttis ohjad üle ja hakkas ise juhtima, viies meid aina võõramatesse kohtadesse. Kui alguses võtsin asja naljana, siis lõpuks hakkas tuju juba alla minema. Ma ei kartnud, et me nüüd olemegi eksinud ja enam siit kunagi ei pääse 😀 Isegi parmupill ei hakanud kõrvus mängima 😉 Ma nimelt hakkasin väiksena alati parmupilli pininat kuulma, kui mingi eksimisolukord oli. Nagu mingi hetk filmis, kus tegelased on eksinud, olukord on väga pinev ja selline veidi närviline heli on taustaks, et hetke veel hirmsamaks muuta 😀 Ma nimelt kartsin seda, et Eda varsti helistab, et Kren vajab meid ja mul jääbki shoppamata, kui seal veel kaua tiirutame 😛
Karel lõpus helistas Edale ja samal hetkel nägin ka mina nurga taga tuttavat tänavat. Me tiirutasime kogu aeg seal ümber ringi ja õige koht oli muidugi vägagi lähedal, kui tüüpiline 😀 Aga kohale me jõudsime ja see on põhiline 😉
Endale ma muidugi midagi ei saanud, mis on samuti tüüpiline. Aga Karel sai talvejope ja triibulise salli 🙂 Karelile muideks üldse triibulised asjad eriti ei meeldi, nii et ma siiani imestan, et ta minu suunamisel selle ilusa salli ostis 😉 Aga noh, kunagi ta kandis ka ainult musti riideid ja ma olen seda täielikult suutnud muuta, nii et triibulised asjad olid lihtsalt järgmine samm. Temast saab veel asja! 😀
Kren sai mitu paari pükse, mille järele ma tegelikult läksingi, sest püksipuudus oli vägagi suur. Salli ja kindad sai ka 🙂

Minu ülilemmikud püksid, mis me Krenile ostsime. Ta vist kannab neid nüüd iga päev kuni selle ajani, kui ta neist välja kasvab, ma olen neist lihtsalt liiga vaimustuses 😀

Tagasi jõudes oodati meid maja ees ja võeti naeratavate nägudega vastu 🙂

Õhtul bussile minnes hakkas see juba eest ära sõitma ja mina lehvitasin suure kaarega, et ta meid ka ikka ootaks. Terve päeva ei suutnud ma ära imestada seda süsteemi, et bussi peab ise peatama, mitte ta ei peatu peatustes ise ja et bussilt maha saada, peab nuppu vajutama. No nii imelik minu jaoks 😀 Ja õhtu lõpuks sain ka bussi ära peatatud ja isegi stop-nuppu vajutasin, polnudki nii keeruline ja imelik 😀

Päev oli pikk ja väsitav, aga saime Kreni jälle proovile panna ja ta käitus ü-l-i-t-u-b-l-i-s-t-i! See teeb mind alati nii uhkeks, meie kallis kullatera! 🙂

Kinos


Kolmapäeval käisime esimest korda Kreniga koos kinos. Tahtsin juba eelmine kuu minna, aga ajasin kuupäevad sassi ja sain enda peale kuri olla, kui õhtul avastasin, et film oli juba ära näidatud ja me olime terve päeva niisama kodus lösutanud.

Seekord ostsin piletid kohe ära, kui need müüki tulid ja läksimegi koos Anu ja Sannuga filmi “Lotte ja kuukivi saladus” vaatama.

Kren oli ülitubli. Peaaegu terve aja vaatas kas minu süles või Kareli süles filmi. Kodus meil üldjuhul telekas väga ei käi, nii et eks ta kasutas juhust ja nautis täie raha eest 😛 Lõpus küll enam ei viitsinud, aga siis asjatas niisama. Kui mitte väikest jutustamist ja filmi muljete jagamist mitte arvestada, ei teinud ta ühtegi piiksu ja oli tõesti väga tubli kinokutt 🙂
Sannu vaatas alguses 10 minutit tooli seljatuge ja siis jäi turvahällis magama 😀 Nii et tal oli ka asjalik kinoskäik 😀

Ümberringi lapsed päris nii tublid ei olnud ja nutjaid oli ikka palju. Filmi süvenemist see natuke segas ja seega on üsna lootusetu beebidega koos kinos olles väga erilist filmielamust saada 🙂 Aga film oli armas ja fantaasia- ning seiklusrikas ja täpselt lastele vaatamiseks sobiv. Võin soovitada küll.

Kren ja Sander

Pildid on Anu tehtud.