Sildiarhiiv: Hiina

Yunnan

Shenzhenist edasi viis reis meid Yunnani provintsi. Juba kodus, kui uurisime, milliseid kohti Hiinas külastada võiks, sattusime päris mitmele artiklile ja blogipostitusele, kus soovitati külastada just Yunnani. Meie suureks rõõmuks pakkusid selle välja ka Abby ja Chris. Kuna Abby oma raseduse tõttu enam lennata ei saanud, tuli meiega kaasa vaid Chris, üksi poleks nad julgenud meid sinna lubada ja tagantjärele mõeldes on meil selle üle ka väga hea meel. Ei kujuta ette, kuidas oleksime ise nii suuri vahemaid läbinud, sest autoga me siin ju sõita ei tohi… Ju siis busside ja rongidega, aga no autoga oli ikka tunduvalt mugavam 🙂

Yunnani hinnatakse selle poolest, et see on looduse poolest Hiina kõige mitmekesisem piirkond, pakkudes fotograafidele ja niisama huvilistele tõelist silmailu. Lisaks elab seal väga suur hulk Hiina vähemusrahvustest, kes räägivad oma murretes ja kannavad igapäevaselt oma rahvariideid. Kõlab kui tõeline pärl. Nii välismaistele kui ka kohalikele turistidele. Lisaks pidi Yunnan olema igavese kevade provints, kus pole liiga palav ega liiga külm. Ka Chris oli väga elevil, kuna ta on külastanud Hiinas vaid kahte provintsi – seda, kust ta pärit on ja seda, kus ta nüüd elab. Abby rääkis, kuidas Chris ootab nii seda puhast maaõhku, mida Shenzhenist leida on võimatu ja kuna pidime eraldatud külla sõitma, siis ka seda vaikust ja rahu, mida Shenzhenist samuti eriti ei leia. Meid natuke hirmutas see, et Chris sõnagi inglise keelt ei räägi 😀 Aga lootsime, et saame vast ikka hakkama. Õnneks selgus, et ta ikka natukene räägib küll, kui vaja on, lihtsalt kui Abby kogu aeg silmapiiril oli, sai kõik jutud läbi tema paremini ära aetud. See oli meile tõeliseks kergenduseks, et ta ikka aru sai, kui me näiteks vetsu minna tahtsime 😀

Shenzhenist Yunnani oli maa üsna lühike, nende sõnul. Meie kujutame ette lühikest sõitu nii, et no näiteks Tartust Võrru. Tegelikult tähendas see lühike sõit seda, et pidime lennukiga lendama veidi üle 2 tunni 🙂 Ega see nüüd eriti pikk lennureis tõesti ei olnud, aga kui mõelda, et Tallinnast Stockholmi lendab umbes tunnikese, siis… 😀 Täitsa huvitav on tihti see, kuidas mõistavad maailmaasju inimesed, kes on vastavalt kas maailma ühest väikseimast ja maailma ühest suurimast riigist pärit 🙂

Yunnani jõudsime hilisõhtul. Kui Chrisile kohvrisse asju kokku pandi, kergitasime natuke kulmu, kui talvejope ka kaasa pakiti. Abby ütles, et ärgu me muretsegu, meie jaoks on seal kindlasti hästi soe 😀 Seega läksime sinna üsna samamoodi, nagu olime olnud Shenzhenis – plätudega ja poolpikkade pükstega. Jahe tuulehoog puhus meile näkku, kui lennujaamast välja astusime. Sooja oli umbes 15 kraadi ja polnud väga hull, aga no midagi oleks peale tahtnud visata küll. Lohutasime ennast sellega, et nii hilja on ja küll päeval on palju soojem.
Järgmisel hommikul ärgates oli väljas 6 kraadi sooja! Kuna meie järgmine sihtkoht oli Peking, kus pidigi üsna külm olema, olid meil paksemad jakid ikka kaasas ja saime need õnneks selga panna, aga üsna arusaamatu oli see küll. Mis igavene kevad? See oli puhas talv! Mida päev edasi, seda vähemaks kraadid kahanesid, mõni päev oli lausa 3 kraadi. Seal olles tundus, et ainult meie saame sellest aru, et räigelt külm on ja me ei mõistnud üldse kohalike käitumist. Näiteks olid absoluutselt kõikidel söögikohtadel, hotellidel, poodidel jne alati uksed-aknad pärani lahti, nii et seal sees oli tihtilugu isegi veel külmem, kui väljas, sest tuul tõmbas igast avatud august. Me arutasime Kareliga iga päev, et miks nad ometi aknaid-uksi kinni ei pane? Selline tunne oli, et peaks eestlasena neile natuke selgitama, kuidas meil talvel elatakse ja hoitakse aknaid nii tihedalt kinni, kui võimalik 😀 Hotellide valvelaudades istujad lõdisesid oma paksude jopede sees, tihti oli neil kõrval soojenduseks mõni tünn, kus hõõguvad söed sees. Ja muud soojustust siin praktiliselt polnudki! Hotellides, kus peatusime, olid küll mingid konditsioneerilaadsed asjad seina peal, aga sooja nad praktiliselt ei puhunudki ja no ikka tõeliselt külm oli. Kui me tihti üritame Kreni kuhugi mujale magama sokutada, no diivanile vms, sest ta on nii suur laiutaja ja topib oma jalgu meile aina näkku 😀 , siis seal ei tulnud see kordagi isegi mõttessegi. Magama suutsime iga õhtu jääda nii, et Kren oli meie keskel ja võtsime ta mõlemalt poolt kõvasti kaissu ja soojendasime nii üksteist, tekid ninani peale tõmmatud. Toas kandsime ka jopesid ja saapaid, põrandad olid jääkülmad ja ühes hotellis Kren hakkas iga kord nutma, kui vetsu pidi minema, sest seal oli lihtsalt jäine. No tõesti väga külm oli ja me ei saanud üldse aru, et kui neil siin nii külm on, miks nad ometi ei ole mingeid küttesüsteeme välja mõelnud ja kas nad tõesti istuvadki terve selle talveperioodi oma tünnide ääres ja soojendavad käsi…
Eelviimasel päeval oli järsku palju soojem. Vesihalli värvi asemel oli taevas sinine ja päike säras. Hommikusest jääkülma veega kätepesemisest halb tuju kadus sel hetkel, kui õue astusime. Ma pole iialgi tundnud, et ilm võiks niimoodi tuju mõjutada, uskumatu, kui palju rõõmu tegi see, et sai lõpuks ometi natuke soojust tunda. Ka viimasel päeval oli üsna soe ja tundus, et me sattusime sinna lihtsalt väga valel hetkel, kui ilm oli mingil kahtlasel põhjusel palju külmem, kui tavaliselt. Kui ka kogu see piirkond ja need linnad, kus ringi sõitsime, tundusid enne nii hallid ja kuidagi muserdatud, siis õnneks eelviimasel päeval muutusid meie arvamused kategooriliselt. Kõik oli hoopis säravam, kui eelmistel päevadel oli tundnud. Me lausa ei tundnud seda linna ära, kus olime viimased mitu päeva veetnud. Arutasime Kareliga mägedest tagasi tulles, et huvitav, mis linn see veel on, hoopis teistsugune ja me oleme vist sellest linnast üsna kaugel, kus meie hotell asus. Üllataval kombel keeras aga Chris sellel hetkel meie hotelli ette 😀 Me tõesti ei suutnud seda uskuda, kui palju üks ilus ilm võis kogu linna muuta.

Nagu alguses kirjutasin, pidime esialgu ühte eraldatud linna sõitma. See pidi tähendama umbes 8-tunnist rongisõitu… Arutasime veidi Kareliga ja mõtlesime, et ah, okei, teeme ära. Tundus küll veidi hirmutav Kreniga sellist teekonda läbida, aga rongisõit on vähemalt miljon korda parem kui bussisõit, nii et vast saame hakkama. Kui olime Yunnani juba kohale jõudnud, selgus aga, et rongid sinna külla ei sõidagi 😀 Ja alternatiiv oli umbes samapikk bussisõit. Ma ei tahtnud küll pirtsutada ja ma hullult põdesin selle pärast, kuidas Chris seda reisi sinna eraldatud külla ootas, aga ma ei suutnud lihtsalt sellega nõustuda. Ma vihkan bussisõitu ja no ma ei sõida sellega iialgi, kui mingitki valikut on. Kuna Yunnan on ka väga mägine piirkond, siis mägedes loksuvale bussihaisusele reisile mõeldes hakkas mul juba halb. Lisaks Kren… Ta ei suuda iialgi nii kaua paigal püsida. Kui rongis ja lennukis on vähemalt võimalus liikuda, siis bussis seda pole ja no me lihtsalt pidime ei ütlema. Ma ei saanud sellepärast öösel hästi magadagi ja üsna vara hommikul ärkasin üles, et googeldada ja midagi lähemal olevat leida, no pidi ju olema midagi põnevat ka paari sõidutunni kaugusel. Õnneks Abbyga Skypes rääkides leidsimegi kahepeale hunniku põnevaid kohti 🙂 Kui ütlesin, et muretsen sellepärast, et ega Chris pettunud pole, siis Abby ütles, et tema töö on teid kaitsta ja teile ägedaid kohti näidata ja sellepärast muretseda ei tohi. No ma proovisin 🙂

Kuna rongi- ja bussisõit jäid ära, rentisime auto ja hakkasime sellega mööda Yunnani ringi vurama. Esimesel täispikal päeval kulus selle auto saamiseks ja leidmiseks üsna palju aega ja nii me kuhugi kaugele enam sõita ei jõudnudki. Selle asemel viis Chris meid esmapilgul üsna uskumatuna näivasse kohta 😀

Nimelt läksime ühele rannapromenaadile, kus oli umbes miljon kajakat 😀 No okei, võib-olla ehk mitte nii palju, aga no tuhat küll. Ja seal oli nii palju inimesi… Ja kõik üritasid neid oma käe peale meelitada, neile süüa anda ja nendega koos pilti teha. Meie jaoks on kajakad pigem sellised tobedad linnud, kes kisavad kõvasti ja lasevad oma lärakaid igale poole 🙂 Aga kõik need inimesed olid tõelises vaimustuses. Ja mida kauem me seal olime, seda ägedamaks muutus kogu see vaatepilt ka meie jaoks 😀

Kren esialgu magas. Kui me ta üles ajasime, vaatas ta ikka üsna umbuskliku näoga kogu seda värki, mis seal toimus. Oli nagu äge, aga samas polnud ka… Aga tõeliselt ägedaks läks siis, kui Chris läks ja talle putkast kajatele mõeldud söögipaki ostis.

Ta oli no niii siiralt õnnelik ja vaimustuses, kui sai neile seda sööki visata ja kui kajakad seda ka kohe nokkima tulid. Ta plaksutas käsi ja hüppas ja naeris suure häälega 🙂 Kui üks pakk tühjaks sai, hakkas muidugi kohe uut norima ja Chris talle selle ka kohe ostis. Kolmanda muidugi ka… Krenil ikka veab siinolles täiega, me ise ei annaks ta soovidele kunagi niimoodi järele 😀 Oleme mitu korda mõelnud, et jumal tänatud, et nad vähemalt igast ta õhupalli- ja kommisoovist aru ei saa 🙂

Pärast kajakate söötmist läksime tegime ka ühe paadisõidu, saatmas kajakate kisa.

Ärge laske ennast järgmisest pildist ära petta. Kuna üsna jäine tuul puhus terve aja näkku, puhises Kren kurjalt pea terve sõiduaja ja üritas oma nägu Kareli jaki sisse ära peita. Tema jaoks on tuul vist kõige jubedam asi, mis üldse maailma on loodud. Selline nägu oli tal siis, kui lõpuks paadiretkelt tagasi jõudsime 😀

Järgmisel päeval külastasime Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluvat Kivimetsa (Shi Lin). Maa seest justkui välja kasvavad kõrged ja teravad kaljud meenutavad kohati puid, sellest ka selline nimi.

270 miljonit aastat tagasi oli kogu see ala vee all, siis hakkas vesi taanduma ja kujuneski välja selline müstiline paik. 1931. aastal tegi seal ringkäigu sel ajal Yunnani provintsi valitsenud kuberner mr Long Yun ja otsustas, et seda ilu peab ka lihtrahvaga jagama. Nii et sel ajal avati see ka külastajatele.

Lisaks puid meenutavatele kaljudele on seal ka palju koopaid ja inimeste poolt kivisse raiutud treppe, kus saab tõusta erinevatele kõrgustele, et seda ilu imetleda.

Tänu sellele, et me seekord väga palju päris üksi ei reisi, on meil ka erakordselt palju perepilte 😀 Tavaliselt ei ole lihtsalt kedagi eriti võtta, kes neid meist klõpsiks. Seekord on hea võimalust kasutada 🙂

Lisaks looduse kätetöö imetlemisele saab seal veel imetleda ka kohalike rahvatantse. Soovi korral ka ise kaasa tantsida. Neid soovijaid kusjuures jagus ja väga kihvt oli vaadata, kuidas suured grupid tantsuga ühinesid ja rõõmsalt kaasa vihtusid. Chris viis Kreni ka sinna ja Kren sai vist sel hetkel suuremaks tõmbenumbriks, kui need tantsijad seal. Nii palju pilte pole tast ilmselt kunagi varem klõpsitud ja keegi samal ajal sinna kaasa tantsima minna ka ei julgenud 😀 Kren küll seisis pigem paigal, kui tantsis, aga kihvt oli ikka. Nüüd me peame mitu korda päevas seda videot vaatama, kuidas ta seal seisab ja ise kiidab ta videot vaadates alati, kuidas Krennu ikka tantsis. Seda videot ma kahjuks teile hetkel näidata ei saa, siinse internetiga laeks see paar kuud ilmselt. Aga ma loodan, et Karelil on usinust meie reisist ka video kokku panna ja seal on see väike klipp kindlasti ka esindatud.

 

Kõigepealt näitas onu, kuidas pilli mängitakse
Siis võttis tädi tantsima
Ja kui Kren ise tantsida ei tahtnud, siis tädi natuke aitas kaasa 😀

 

Kivimetsast vaid umbes 30 kilomeetri kaugusel asuvad Jiuxiangi koopad. Kokku on seal umbes sada koobast, väiksemaid ja suuremaid ja kõik nad on kaunistatud ja valgustatud erivärviliste valgusvihkudega. Kogu ala kokku on umbes 200 ruutkilomeetrit. Varem me eriti mingeid koopaid külastanud ei olegi ja pean ütlema, et mulle jättis kõik see suursugusus üsna vägeva mulje. Juba sissepääs koobastesse oli nagu kuhugi muinasjutukoopa sisse minek.

Mida sügavamale liikusime, seda ilusamaks läks. Ja soojemaks. Kui muidu oli väljas ikka üsna jahe, siis järsku täitsa koopa sügavusse välja jõudes hakkas nii kuum, et koorisime omal päris mitu kihti riideid vähemaks. Kui alguses olin nende erinevat värvi valguste suhtes veidi kahtleval seisukohal, et kas on sellist diskot siia koobastesse ikka vaja, siis iga sealoldud hetkega hakkas see mulle millegipärast aina rohkem meeldima.

Me aina ronisime ja turnisime, üles ja alla ja alla ja üles. Lisaks sellele, et hing sellest paelaga kaelas oli, mõtlesime ka veel pidevalt, kui hullumeelne töö siin ikka on ära tehtud. Kõik need kividesse raiutud trepid koobaste sees, et meie seda ilu nautida saaks… Millegipärast me pidevalt mõtleme siin sellele, kui palju tööd on inimesed ikka suutnud ära teha ja et hiinlased on ikka üks töökas rahvas 😛

Et kõik veel võimsam ja müstilisem tunduks 🙂 , olid seal veel kosed…

… ja meile juba kevadisest Türgi reisist tuttavad astangud. Googeldasin veidi ja sain teada, et need on tekkinud lubjarikkast veest settimise teel.

No ikka väga ilus oli seal koobastes, tegelt ka 🙂 Soovitame soojalt külastada. Kui ise nendest sadadest treppidest käia ei jõua, siis seal oli veel selline teenus ka, et maksad raha ja 2 meest tassivad sind mööda treppe üles 😀 Istusid nagu trooni peal ja äärtest nad siis hoidsid ja aina lippasid. Vahepeal lõõtsutasid ka mõnes laiemas kohas 😀 Meid üritati mitu korda sinna peale kutsuda ja Kren väga tahtis minna, aga loobusime siiski seekord 😛

Eelviimasel päeval oli meil plaanis sõita kõrgele mägedesse. Me ei osanud sealt muud oodata, kui ehk ilusat vaadet… Päris täpselt ei teadnud, mida Chrisil meile plaanis näidata on. Aga sain sealt üllatuslikult ühe reisi suurima elamuse üldse.

Hakkasime sõitma. Kes eelmise aasta blogilugusid veel mäletab, siis seal vist Karel kirjutas, kui väga ma mägiseid teid “armastan” 😀 Aina paremale-vasakule-üles-alla ja nii umbes miljon korda järjest. Üsna ruttu hakkas mul sees veidi keerama. Kui muidu on Chris üsna tasane autojuht ehk siis eriti palju signaali ei lase, siis mägedes vist teisiti ei saa, igatahes iga sinka ja iga vonka ajal lasi ta kümneid kordi signaali. Krenile muidugi see väga meeldis, ta sai umbes 2500 korda küsida, et kes tegi tuut 😀 Võitlesin oma hakkankoheoksele-tundega ja vastasin talle umbes 1000 korda, et onu Chris tegi ja seletasin, miks seda vaja on. Millegipärast umbes 1001. korra järel hakkasid vastused muutuma aina iroonilisemaks ja onu tegi tuut sellepärast, et auto kinni pidada, et Kren maha panna või sellepärast, et onu ei suuda enam kuulata, kuidas Kren kogu aeg muliseb 😛 Läksime oma vastustega vist aina kurjemaks ja lõpuks Kren solvus vist elus esimest korda – keeras mulle selja ja vahtis tükk aega vaikides aknast välja. Pika minupoolse silitamise peale ta siiski õnneks leebus ja nihkus mulle aina lähemale… et siis järsku küsida: “Emme, a kes tegi piip?” 😀

Järsku ütles Karel, et ma aknast välja vaataks. Mul jäi vist ausõna hing kinni… Seal olid terrasspõllud! Terved mäenõlvad täis terrasspõlde!

Juba enne reisile tulekut rääkisime Abbyle, et me väga sooviks neid terrasspõlde näha. Kuna pidime sinna eraldatud külla minema ja sealkandis pidi neid olema, siis esialgu oligi plaan selline, et seal õnnestub neid näha. Aga sinnaminek jäi meil ju ära… Olin juba mõtetes leppinud, et meil jäävad need nägemata ja omaarust nagu väga kurb ei olnudki. Aga kui nad mu silme ees järsku olid ja ma neid nägin… Ma ei tea, miks need mulle nii mõjusid, aga see oli kuidagi nii võimas vaatepilt, kogu mu mägede teedest tingitud halb enesetunne läks kohe üle ja asendus apppppiiiiiikuivingeeeeeseeeon-keeramisega. Mul lihtsalt tahtsid pisarad silma tulla, see vaatepilt oli lihtsalt nii üllatav ja võimas ja ma mõtlesin aina, kui palju inimesed on nende loomiseks vaeva pidanud nägema ja see kõik kokku oli midagi sellist, mida mul on raske sõnadesse panna.

Ja me sõitsime aina kõrgemale ja kõrgemale, olime juba pilvedest kõrgemal ja ikka kohtasime oma teekonnal uusi külasid ja inimesi, kes seal elasid. Elasid sellises kohas… Elasid pilvedest kõrgemal… Ja nägid iga päev sellist vaatepilti, mis mind oli hetk tagasi nii vapustanud ja elatusid sellest, mida nad seal põldudel kasvatasid. Sealt tulles pidin oma mõtteid kohe kuhugi jagama ja tegin seda Facebookis. Kopeerin selle ka siia, sest seal olid jagatud kõik mu kõige vahetumad ja värskemad tunded.

Täna sõitsime väga kõrgele mägedesse, et näha terrasspõlde. Meie taustal mõned neist paistavadki… aga ainult mõned.
Tegelikult oli see vaatepilt lihtsalt midagi nii võrratut, et seda on raske kirjeldada. Sajad ja sajad kõrguvad terrassid ja inimesed nende peal tööd tegemas. Kõik need pilvepiiril asuvad väikesed külakesed seal põldude vahepeal, millest me läbi sõitsime – pisikesed kriimude nägudega põnnid mängimas teetolmus, suuremad lapsed koolist mäkke üles kodu poole rühkimas, vanad teede ääres istuvad naised, kellel oli näos iga eluaasta kohta vähemalt viis kortsu, maamehed eeslite ja härgadega sõitmas ja suurte kandamitega naised põldudelt tulemas ja sinna minemas. Kõik see kokku oli midagi nii võimsat ja maailmapilti avardavat, et seda on sõnadesse raske panna. Kui erinevalt elavad inimesed maailmas ja kuidas meil sellest omaenese väikses maailmas elades aimugi pole. Kõik need pildid jäävad mu silme ette veel pikaks ajaks. Kui tänulik ma olen, et ma saan seda siin näha ja kogeda… Ja kui tänulik selle elu eest, mida just mina elan.

Ma tundsin seal vist esimest korda, kui võimas asi on tegelikult reisimine ja kui palju see võib maailmapilti avardada. Ma vist mõtlen sellele mägedes käigule siiani pea iga päev, see oli minu jaoks tõeline reisi tipphetk ja ilmselt jääb ka selleks.

Siis oligi meil aeg Yunnanist lahkuda. Edasi pidime liikuma üksi, Chris sõitis Shenzheni tagasi ja meie läksime edasi Pekingisse. Kui hakkasime lennujaama poole sõitma, selgus umbes 45-minutilise sõitmise järel, et üks sild on mägedes lihtsalt kinni pandud ja sealt edasi ei pääse. Ainuke võimalus oli sõita tagasi ja valida linnast väljumiseks mõni teine tee. Muidugi juhtuvad sellised asjad alati siis, kui on vaja lennuki peale jõuda 😀 See oli üks uskumatu sõit… Aeg aina tiksus ja meil oli juba üsna kiire. Olen mitu korda kiitnud seda, et Chris on väga hea ja rahulik autojuht, seekord näitas ta oma oskuseid siis hoopis teise külje pealt. Suurema osa ajast üritasin ma kõrvalaknast välja vaadata, et mitte näha spidomeetri näitu ja seda, kuidas ta 120-130ga autode vahel laveerib 😀 Kui Karel oleks sellel hetkel roolis olnud, siis oleks ma vist mitu korda karjatanud, et mis tal ometi arus on 🙂 Kusjuures pea terve aja saatsid meid terrasspõllud. Kuigi olime tulnud sama teed, siis tulemise päeval oli nii tihe udu, et ette oli näha kohati vaid umbes 10 meetrit ja looduse imetlemisest ei tulnud siis midagi välja. Seda suurem see üllatus muidugi sellel kõrgel mägedes sõitmise päeval oli.

Lennujaama jõudsime täiesti õigel ajal ja piisava varuga. Nii et saab ka Hiinas kiiresti sõita, kui väga vaja on 😀

Shenzhen

Teatavasti oli meie reisi Hiina-osa esimene peatuspaik linn nimega Shenzhen. Seal elavad kõik meie Hiina-tuttavad ning meie õnneks piirneb see vahetult Hong Kongiga.

Veel 1979. aastal oli Shenzheni puhul tegemist 30 000 elanikuga Hiina mõistes kalurikülaga, aga tänasel päeval on see juba üle 10 miljoni elanikuga üks maailma kiiremini kasvavaid linnu. Siin asub enamus Hiina elektroonikatööstusest ja ma arvan, et ei pane väga mööda, kui pakun, et iga lugeja kodus leidub mingi vidin, mis just siit pärit.

Nagu Hiinale kohane, on ka siin vahemaad pikad ning liiklusega on probleeme. Kõik põhimaanteed on Euroopalikult korralikud ja igas sõidusuunas enamasti vähemalt 4-realised, kuid sellegi poolest läheb ühest punktist teise jõudmiseks (olenemata asukohast) vähemalt tund 🙂

Omapäi ringi kooserdades Shenzhen lääne turistile eriti midagi ei paku. Kõik on väga laiali, keelebarjäär segab (99,99% siltidest on ainult hiina keeles ning rääkimisega on lood veel halvemad) ning maailma kõige ilusama linna tiitlit ta ka just ei võida 🙂

Aga meie õnneks siin üht-teist ikka leidub ning mis peamine – meil on tuttavad ees! Järgnevalt siis lähemalt mõningatest meie poolt külastatud kohtadest.

 Splendid China & China Folk Culture Villages

Kõigepealt viidi meid siis siia hiigelsuurde parki. Siia olid kokku kuhjatud kõik peamised Hiina vaatamisväärsused ning tehtud neist kas elusuuruses või vähendatud koopiad. Lisaks erinevate Hiina rahvakildude elu-olu kujutavad külad.
Just siin pargis selgus veel üks tarkusetera hiinlaste kohta – kui nad juba midagi suuremat ette võtavad, siis teevad nad selle umbes 3 korda suuremaks, kui lääne inimesed teeks. Ning detailsuses ei saa me ka neile kuidagi vastu. Kui igasugustest loomaparkidest oleme üsna väsinud ja väga sinna vist enam ei kipu, siis sellistest parkidest ei ütle kunagi ära. Väga põnev ja teistsugune ja sellist juba igast teisest maailma otsast ei leia. Ühtegi nö päris asja sealt küll ei leia, nagu päriselt nendele rahvastele kuulunud asju või kohale transporditud maju, kõik on spetsiaalselt selle pargi jaoks ehitatud, aga põnev ikka.

Mul oli seal ringi jalutades lihtsalt suu lahti. Lihtsalt tohutult suur ala. Ning iga ruutmeeter sellest on sisustatud ja läbi mõeldud. Detailideni. Ei mingeid mujalt Aasiast tuttavaid rippuvaid kaableid ega kulumise jälgi.

Kogu pargiga tutvumine oleks vajanud ehk 3 päeva. Meil oli 4 tundi, kuna selleks päevaks olid meil veel mõned plaanid. Kahju oli natuke, hullult oleks tahtnud seal veidi veel ringi vaadata, aga mis teha.

Transpordi peale oli ka mõeldud. Antud rong oli vaid üks maeiteakuimitmest võimalusest.
Aga Krenile meeldivad rongid, nii et mis meil neist teistest, eksole, ilma rongisõiduta ta nõus lahkuma ei olnud 🙂
“Tuule ja vihma sild” on unikaalne sild mille leiutas Dongi rahvakild. Selle all puhati või otsiti kaitset vihma ja tuule eest. Kutsuti ka “Lillede sillaks”, kuna sellel käisid noored kohtamas.
Kren oma nänniga, mingi Hiina mänguasi, mis vahetab ise pilte.
Yunnani kivimetsa koopia. 1:1 skaalal! Mitu aastat nad võisid seda nikerdada? 🙂
Tänaseks on meil ka originaal nähtud, sellest juba järgmises postituses.

 

Yao rahvakillu esindaja. Neid on Hiinas umbes 2,6 miljonit ja neil on oma keel ning religioon.
Selliseid erinevate killukeste majasid oli seal väga palju, tihti istus maja ees ka mõni rahvusrõivaid kandev mees või naine, kes mängis pilli, tegi käsitööd või kutsus niisama lähemalt vaatama.
Tuhande käe ja silma Guishan Guanyin. Originaal on 99 meetriga maailma suuruselt 7. skulptuur. See siin oli natuke väiksem.
Järsku kutsuti meid paadisõidule, nii et me päris aru ei saanud, mis värk sellega on. Mingi show pidi olema… Ja siis järsku selgus, et tutvustatakse kohalikke pulmakombeid 🙂 Oleks huvitav olnud tutvustavat teksti ka kõrvale kuulata, paljud asjad jäid segaseks. Aga põnev oli ikka.
Kren sai ka osa võtta.
Krenile meeldib väga, kui me teda igasuguste kujude juures pildistame. Teda kohe tõmbab sinna ja nii on meil Krenist pilte kümnete kujude juures. Need olid ka ilmselgelt väga põnevad.
Mütsid meeldivad talle ka 🙂 Neid meisterdati seal koha peal ja sai tahtmise korral ka kaasa osta.

Lisaks oli seal veel näiteks vähendatud mõõtudega Hiina müür, erinevad etendused ja miskõikveel. Õnneks saime rongiga suuremale osale tiiru peale teha, aga mõtlesime, et jõuame sinna veel hiljem tagasi ja nii jäid pildid tegemata. Kahjuks ei jõudnud… Ja kahjuks oli meil meid sinna parki viinud teise äripartneriga keelebarjäär nii suur, et ta ei saanud aru ka, et me sinna poole ka kindlasti veelkorra jõuda tahaks. Kui ühes ringikujulises hoones küsisime, kas ikka Hiina müüri juurde ka veel jõuame, hakkas ta naerma ja ütles, et no-no, see ei ole siin praegu Hiina müür. Nohhjahh 🙂 Vähemalt on meil plaanis päris Hiina müür ära näha, proovime siis selle koopia pärast mitte nii kurvad olla.

Rose Beach ehk Roosirand

Kohe peale eelmise pargi külastust otsustati, et meid peab ikka randa ka viima. Päikeseloojanguni oli küll vaid poolteist tundi aega, aga me ei hakanud viisakusest ära ka ütlema 🙂

Nagu Shenzhenile kohane, jõudsimegi umbes tunni pärast üle mägede ja orgude kohale. See, et Hiinas igale poole ligi pääsemiseks pileti peab ostma, ei pane meid enam eriti imestama. Aga et ka randa, see tundus siiski natuke imelik.

Rand ise oli nagu rand ikka – palju liiva ja vett. Lisaks sellele ilus haljastus ja palju roose ning imelikke platvorme. Aga midagi oli natuke teistmoodi. Eks vaadake ise 🙂

Seal oli umbes sada värskelt abiellunud paari!
Või 150? Igas suunas, kuhu vaatasime, oli neid tõesti kümnete kaupa.
Tihe rebimine käis, kes kus pildistada saab. Tihti ootasid paarid järjekorras, et just kindlasti ka selles kindlas kohas pilti teha.

Väidetavalt pidid pea kõik Shenzheni paarid siin rannas pulmade paiku pildistamas käima. Ja arvestades linna suurust, on neid paare palju ning rannas kisub kitsaks. Kuna Kadrile on see pulmapildistamise teema veidi tuttav, siis ta aina ohhetas ja ahhetas ja ütles, et ei suuda sellist pilti lihtsalt uskuda. Eks neid ilmselt päikeseloojangu ajaks sätib sinna rohkem, aga kindlasti külastatakse seda ka päeval ja neid paare võib sealt ühe päeva jooksul läbi käia vist mitusada. Ujumine seal vist hästi välja ei tuleks – läksin huvi pärast jalgupidi korraks vette, et soojust kontrollida, aga umbes 2 sekundi pärast paluti viisakalt taustalt ära minna 🙂 Igatahes väga põnev oli näha pulmapildistamist ka sellise külje pealt, huvitav, mitme kuu jooksul Eestis nii palju paare abiellub, kui sealt ühe päevaga läbi käib…

Hongfa tempel

Ühel hea päeval (peale tuttavat tunniajast sõitu) leidsime end järjekordselt piletimüügiputka eest. Ja putka taga laiutas üks hiigelsuur, roheline ja mägine park (nagu hiljem selgus, siis tegelikult hoopis botaanikaaed). Peale paarinädalast suurlinna(de)-elu tundus see mõte päris hea. Ja oligi – värske õhk ja peaaegu nagu metsas. Aga meie tegelik sihtmärk oli mujal, väidetavalt pidavat siin kusagil mäe otsas üks tempel asuma.
Saimegi peagi suuna kätte ning asusime mäest üles poole sõitma. Läbi õnne sai ka auto pargitud ning teekond jätkus jalgsi. Ikka mäest üles, seltskonnaga, kus viiest liikmest 2 rasedad ja 1 laps 🙂

Õnneks meil siin veab ja Kreni eriti ise tassima ei pea, pigem käib võitlus, et kes teda kukile saab võtta või kes käest kinni hoida 😀 Meile sobib väga hästi, ta kaalub juba päris palju…

Aga üles me jõudsime ja asi tasus ennast ära. Tegemist on siis Buddha templikompleksiga, mida külastavad nii turistid kui ka budistid (viimaseid tundus seal küll rohkem olevat). Väidetavalt elab seal ka 200 munka ning nende 105-aastane juht.

Lähemale jõudes avanes lummav vaatepilt
Kes endale õnne tahtsid süütasid selle katuse all 3 viirukit ..
Ja tegid siin midagi sellist.
Krenile jagati õpetussõnu, kuidas õigesti käituda 🙂
Tegime sellest vaatest vähemalt 20 pilti ja mõned videod ka otsa…
Enne lahkumist tekkis millegipärast kange tahtmine jalgu puhata. Ehk siis järsku hakkas hull padukas pihta, kõik ujus. Vihmavarje meil loomulikult polnud… Ehk siis saime tükk aega katuse all juttu ajada.

Ja lõpetuseks veel üks minu tehtud “kunstipilt”, mis tehtud hoopis teisel päeval ja teises kohas. Nimelt oli meil vaja peale šoppamist aega parajaks teha ja läksime lähedalasuvasse ülikooli spordihoone parki. Spordihoone ise oli jälle Hiinalikult hiiglaslik, nagu ka selle ümber laiuv park. Aga päike paistis, linnud laulsid ning ümber oli kõik vaikne ja rahulik – väga mõnus. Eriti arvestades, et ümberringi kõrghooned, meeletult palju autosid ja 10 miljonit inimest 🙂

 

Veel Hiinast ja hiinlastest

Eelmises postituses kirjeldasin seda, millisena meie Hiinat ja hiinlasi näeme ja mis on meie jaoks teistmoodi. Omaarust sai kõik nagu kirja pandud, mis erilist on, aga iga päevaga selgub, et see pole kaugeltki nii. Hakkasin omale telefoni märksõnasid üles kirjutama ja tänaseks päevaks on neid sinna kogunenud jälle terve hulk. Seega jätkan veel samal lainel ja järgmisel korral juba kirjutan lähemalt sellest, kus me käinud oleme ja mida näinud oleme 🙂

Kõigepealt alustan sellega, mida kõikidel siia reisijatel on kindlasti vaja teada, nimelt ei saa siin eriti meie kaartidega pangaautomaadist raha välja võtta. Oleme proovinud korduvalt erinevates automaatides, ütleb, et mingi number on vale või ei ütle üldse midagi ja annab kaardi lihtsalt tagasi… Lõpuks nüüd lennujaama automaadist saime neljandal katsel, Karel lihtsalt proovis aina uuesti ja uuesti ja lõpuks õnnestuski. Kui netist selle kohta uurida, siis osad kirjutavad, et neil õnnestus vabalt ja teised kirjutavad, et neil ei õnnestunud. Me siis kuulume sinna teise gruppi. Seal oli ka soovitus proovida aina uuesti ja uuesti ja vahel need automaadid lõpuks leebuvad ja annavad, ei tea siis, mis jama sellega on. Õnneks saime nendelt laenata, kellel külas oleme ja noh, me pole nagunii siiani oma raha eriti kulutama ka pidanud (ohhhhjahhhh!), nii et selles mõttes pole meie jaoks hullu. Aga muidu tasuks sellega arvestada küll ja sularaha võimalusel kaasa võtta. Üheski teises maailma riigis meil sellist probleemi varem esinenud ei ole.

Teiseks purustan ühe müüdi, mida kõik eurooplased vist arvavad. Nimelt ei ole hiinlased üldse ühte nägu! 😀 Tahtsin seda juba eelmises postituses mainida, aga läks meelest, nüüd siis parandan selle vea. Piltidelt vaadates tunduvad nad tõesti kõik kuidagi sarnased, aga siin kohapeal olles näen, et see pole üldse nii ja igaüks on ikka täitsa oma nägu. Ma enne siiatulekut isegi kartsin seda natuke, et mõtle, kui lähme nende oma tuttavatega kuhugi rahvarohkesse kohta ja siis ei suuda neid pärast ära tunda, sest nad on ju kõik nii sarnased 😀 Olen saanud siin korduvalt oma mõtete pärast veidi muiata ja see oli üks kord kindlasti.

Kren oma armsate tädi Abby ja onu Chrisiga

Nemad on siis nö need meie hiinlased 🙂 Kellega kogu aeg koos oleme. Nendega meil tõesti niii vedas ja nad on tõeliselt toredad, armsad ja lahked inimesed. Ja neile meeldib Krennu väga, nad tahavad temaga koos mängida, talle hiina keelt õpetada ja talle kõike näidata 🙂 Krenile meeldivad nemad ka ilmselgelt väga ja meile meeldivad nad ka, nii et jackpot selles osas täielikult!
Nagu näete, on nende nimed Abby ja Chris. Need on aga nende nö lääne nimed, lisaks on neil veel ikka kohalikud pärisnimed ka. See on hullult keeruline teema ja Abby on seda mitu korda seletanud, aga ma pole päris täpselt ikka aru saanud, kuidas see asi käib. Aga põhimõtteliselt on need uued nimed valitud selleks, et meiesugustel oleks lihtsam neid hääldada. Valitakse vist lihtsalt selle järgi, mis meeldib. Ma küsisin ta Hiina nime ka, see kõlas tõesti väga keeruliselt ja oli mul kohe pärast küsimist meelest läinud. Abby-t on oluliselt lihtsam meeles pidada 😀
Hiina keel kõlab üldse noh nagu hiina keel 🙂 Üsna keeruliselt. Kuigi samas pean mainima, et üldse mitte jälle nii, kuidas meie seda ette kujutame või siis mina ette kujutasin. Me kujutame ette, et see kõlab umbes nii nagu Tsung Tsang Tsing või Tsink Plekk Pang või midagi taolist 😀 Tegelikult on see palju sujuvam ja voolavam ja selliseid kindlaid sõnavahesid ei ole üldse. Kusjuures raadiost tulev muusika kõlab tõeliselt hästi ja tundub, et hiina keel on päris ilus keel laulmiseks 🙂 Ma olen mitu korda ennast tabanud mõttelt, et ohh, kui hea laul, seda võiks teinekordki kuulata. Peab vist endale mõne Hiina popmuusika plaadi kuskilt muretsema 😀

Hiinlased on väga suured suhtlejad. Nad saavad pidevalt igal pool üksteisega jutule, näiteks tänava peal, järjekorras oodates, lennujaamas istudes… Ja üsna ruttu on vestlusega ühinenud suur hulk inimesi ja kõik aina räägivad üksteisega midagi. Mida, ma ei tea 🙂 Samuti on nad väga suured abipalujad, näiteks kui me mingit asja üles ei leia, siis nad kohe küsivad abi ja seda iga nurga peal ja kas või 25 korda järjest, kuni õige koha üles leiame. Kui neile midagi ei meeldi või midagi on valesti, siis nad lähevad seda kohe ütlema. Näiteks tellisime ühes söögikohas pelmeene veiselihaga, aga kohale tulnud pelmeenid hoopis mingi taimse sisuga. Kohe kutsuti teenindajad ja saadeti söök tagasi. Kui pulgad maha kukuvad, hüütakse kohe teenindajat, et uusi on vaja. Kui salvrätikud saavad otsa, küsitakse kohe uued. Kui oleme mingi roaga lõpetanud ja tühjad nõud seisavad veel laual, minnakse kohe teenindajat kutsuma, et need tühjad nõud minema viidaks. No meie oleme muidu sellised nö vaiksed kannatajad ja ei julge kunagi midagi juurde küsida, vaid üritame sellega läbi ajada, mis toodud on. Kui ära eksime, eksleme kas või tund aega ringi, et äkki leiame ise õige koha üles. Kui vale toit tuuakse, siis sööme ära ja tasakesi omavahel arutame, et ei saanud vist päris õigesti.  Jne jne 😀 Ehk siis me oleme neile täielikud vastandid. On küll lihtsam nii, kui nad kohe kõike küsivad ja uurivad, aga ma ei tea, kas me ikkagi seda ise hiljem tegema hakkame 😛
Ühes poes jäin kampsuneid vaatama (oleme nüüd juba omadega uues kohas ja siin on hullupööra külm!), aga ei leidnud suurusnumbreid kuskilt. Selle peale kutsuti mulle sinna pool osakonda kokku, kes kõik mind hindava pilguga uurisid ja sobivaid numbreid otsisid. Ma olen niigi oma keha suhtes ebakindel ja eriti praegu ja siit Hiinast on mulle üsna raske üldse riideid osta, sest hiinlased on kõik meist palju lühemad ja üldse väiksemad. Nii et see oli üks jube kogemus, kui kõik üritasid mulle midagi selga sobitada ja ma seisin punase näoga keset poodi ja mõtlesin, et appppiii, oli seda nüüd vaja 😀

Kindlasti on kõik meediast ja mujalt tähele pannud, et hiinlased kannavad palju maske. Enamik hiinlastest seda siiski ei tee, aga on tõesti ka neid, kes kannavad. Eriti näiteks tänaval, kui nad rolleritega sõidavad. Ka teenindajad kannavad üsna palju maske. Huvitav on see, et tänava peal kõndijatega on tihti nii, et täiskasvanud kannavad maske ja lapsed nende käe otsas ei kanna. Ei teagi, miks nad siis oma lapsi kaitsta ei taha 🙂 Mina pole siin kordagi tundnud, et nüüd tahaks küll ka maski ette panna.
Kui me Hong Kongis veel olime ja rongiga sõitsime, siis seal tulid telekast reklaamid ja parasjagu räägiti just uutest maskidest, mis olid väga ilusa ja teistsuguse disainiga ja mõõtsid täpselt ära, mis õhus parasjagu sisaldub. Vat kui erinevad reklaamid erinevates maailma otstes, Eestis vist neil eriti suurt turgu ei oleks 🙂

Millalgi veidi aega tagasi lugesin üht artiklit, kus räägiti kõige hullematest inimestest, kellega võid lennukis kõrvuti istuma sattuda. No 10 tundi järjest kisav beebi, laiutaja, pidev jooja ja pissilkäija jne. Kommentaaridest jäi mulle millegipärast hästi meelde üks, kuigi ma polnud varem selliste inimestega õnneks kokku puutunud. Nimelt kirjutas keegi, kuidas tema kõige hullem kogemus oli istuda 10 tundi järjest hiinlase kõrval, kes vahetpidamata aina rögises, tõmbas tatti kurku, köhis ja sülitas. Kuigi mul kogemusi polnud, siis meelde see ometi jäi ja siin ma näen, et see on täiesti tõsi, hiinlased tõesti teevad seda palju ja pidevalt! Ja kui rõveeee see on! Õnneks need ei tee, kellega meie koos oleme, aga tänava peal, ühistransporti kasutades ja muudes avalikes kohtades kohtab seda väga-väga palju. Nad tõesti pidevalt tõmbavad omal seda röga kuidagi kurku ja aina sülitavad, igal pool. Ma olen suht õrnake selle koha pealt ja see ajab mul kergesti südant pahaks, isegi sellele mõelda ja seda siia kirjutada on vastik 😛 Huvitav on see, et nad ka ei vali kohta, kuhu oma röga välja sülitada, näiteks nägin ma, kuidas üks mees lennujaama põrandale oma läraka välja sülitas. Tänavatest pole mõtet rääkidagi… Vääääääkkkkkkkk!

Teine imelik ja meid veidi häiriv asi on see, et nad loobivad palju prahti maha, eriti söögikohtades. Kõige uskumatumast vaatepildist tegin ükskord salaja pilti ka telefoniga:

Nendes söömiskomplektides, mis lauda tuuakse, on tavaliselt 2 kaussi ja taldrik. Süüakse tavaliselt aga ühest suuremast kausist ja ülejäänud seisavad suht niisama seal laua peal. Mina kasutan alati ühte tühjalt seisvat nõud nö prügikastina, ehk siis panen sinna kalaluud ja kondid ja krevettide kestad ja mida iganes. Hiinlased üldjuhul koguvad need laua peale hunnikusse… või siis loobivad põrandale. Kui tihti on laual pähklid, mida nii kaua närida saab, kuni ülejäänud toit saabub, siis selles kohas olid päevalilleseemned. Ja kõik need lendasid suures kaares maha… Lisaks siis veel salvrätikud, millega suud pühiti, kiled, mis toidunõude ja pulkade ümber olid jne jne. Õnneks üldjuhul ikka asi nii hull pole, aga üsna veider meie jaoks siiski.

Järgmiseks pean kirjutama minu kõige suuremast šokist siin üldse, nimelt WC-dest 😀 Kui Hiina saabusime, siis tulid Abby ja Chris meile vastu. Sõitsime otse hotelli asju ära viima. Imelikul kombel olid selles hotellis wc ja vannitoa uksed klaasist (kusjuures kõikides hotellides siiani on olnud) ja kuna nad meiega tuppa kaasa tulid, siis oli veidi ebamugav seda läbipaistva uksega wc-d kasutada ja mõtlesin, et ah, küll ma nende juures siis käin pärast. Sõitsime siis nende juurde koju-kontorisse ja kui ma seda wc-d nägin, siis… Vaatasin seda veidi aega ja otsustasin, et ma suudan veel kannatada. Nimelt on siin pottide asemel augud!

http://www.travelfootprints.ca/wp-content/uploads/2011/12/squatting-toilet-in-floor-china-580×386.jpg

Oma naiivsuses mõtlesin, et hea küll, las neil siis olla seal selline auk, aga me läheme kohe varsti õhtusööki sööma ja seal kindlasti on pott. Iga kord, kui ma mõnda wc-d külastama pean, tuleb see mulle meelde ja muigan veidi enda üle 😀 Igatahes keeldusin ma ka seal söögikohas wc külastamisest ja kannatasin ära, kuni meid hotelli tagasi viidi. Rohkem ma niimoodi pipardada pole saanud, sest oleme pikki päevi hotellidest eemal ja tahan ma või ei taha, olen pidanud siiski mõnda neist külastama 😀
Ma polnud tõesti siiani pidanud mitte kunagi sellises wc-s käima ja kuigi ma teadsin, et sellised kohad on olemas, olin ma ikkagi kerges šokis 😀 Kui esimesel õhtul hotelli tagasi jõudsime, googeldasin kohe “China toilet” ja leidsin päris mitmeid artikleid ja blogipostitusi, mille kirjutajad olid umbes sama suures šokis ja jagasid näpunäiteid, kuidas sellised wc-d üle elada 😀
Mul on üsna suur wc-kiiks, nimelt on mul neile seatud üsna kindlad tingimused ja kui mõni nendest tingimustest täidetud ei ole, siis ma pigem loobun ja riskin lõhki minemisega 😀 Nimelt peavad wc-d olema puhtad, mugavad, soojad, POTIGA 😀 , seal peab olema wc-paberit ja selge veepealelaskmissüsteem 😀 Ja uks peab kindlasti lukus käima. Siinsetel wc-del ei ole täidetud põhimõtteliselt mitte ühtegi nendest omadustest ja ma ikka mõtlen alati tükk aega, kas mul on tõesti nii väga vaja minna…
Lisaks sellele, et seal pole potti, on seal pea alati väga räpane. Nimelt terve põrand ujub ja no üsna ebameeldiv on sinna liga sisse astuda. Ma alati korrutan endale, et see on lihtsalt vesi, see on lihtsalt vesi, VESI! Teiseks ei ole avalikes vetsudes pea kunagi wc-paberit. Kabiinides ei ole kunagi. Kui on, siis ees kraanikausside juures ja pead endale sealt vajaliku hulga kaasa kerima. Aga üldiselt siiski pole. Nii et soovitav on kas hotellist endale natuke paberit taskusse kaasa rebida või söögikohtadest salvrätikuid kaasa voltida 😀 Paberit potti visata ei tohi, sest siinne süsteem neid vastu ei võta ja ummistab potid ära. Me suutsime 2x hotellis wc ära ummistada ja tagantjärele olen mõelnud, et ilmselt siis paberiga. Pärast selle selguseni jõudmist ei ole me enam paberit potti visanud ja kõik on OK olnud. Nii et ärge teie ka visake 🙂 Ukselukud on nagu nad on, ja no üsna “tore” on kuidagi seal augu kohal kõikuda, proovida samal ajal oma riideid ja muid asju kuivana hoida ja siis ka veel ust kinni hoida 😀 Nii mõnigi kord olen sattunud peale sellisele wc-külastajale, kes sellest, et uks kinni ei käi, väga ei hooli… No minišokke seoses wc-dega saan ma siin vist iga päev 😀
Kui võimalus on, siis külastada tuleks uuemaid kaubanduskeskuseid, nimelt seal olen ma paar korda potile peale sattunud. Tihti on sellistes kohtades ka kabiinidel märgistused, kus on pott ja kus mitte, nii et nende järgi saab hästi orienteeruda. Ja teine võimalus, mille ma avastanu olen, on invawc-d, nendes on ka pott olemas… Kõige olulisem on käia hommikul kindlasti hotellis wc-s ära ja omada kas head kannatamisvõimet või rõõmsat meelt ja tugevat närvi 😀

Järgmisena kirjutaks veel veidi söögist. Eelmine kord sai see söögiosa küll üsna pikk, aga mõni asi jäi ikka kirjutamata. Nimelt ei ole siin eriti selliseid sööke, millega meie oma hiinakates harjunud oleme, no meekana ja magushaput kana jne. Tegelikult on 2 võimalust – kas neid siin ei olegi või siis hiinlased ise neid ei söö. Me üldjuhul ise midagi ei telli ega vali, kuna menüüd on hiina keelsed ja meid alati viiakse igale poole ja tellitakse ise. Mitte kordagi ei ole me veel selliseid tuttavaid hiinakate maitseid siin proovida saanud, nii et vähemalt need, kellega me koos oleme, selliseid asju kunagi ei telli.
Päris nii hull ka pole, et me nälga jääks või mitte miski meile ei sobiks. Üldjuhul siiski sobib vähemalt midagigi. Eile oli esimene kord, kus ei sobinud 🙂 Karel küll natuke moepärast sõi, aga ma sõin paar nuudlit ja edasi rohkem lihtsalt ei suutnud. Nimelt läksime me mingisse linnutoidurestorani vist ja iga asja peale, mille kohta me küsisime, et mis see on, näidati luige pildi poole 😀 Ma ei tea, kas see nüüd päriselt oli luik või mitte, aga see tundus nii vale ja mul lihtsalt ei läinud see kurgust alla. Lisaks olid seal veel mingid viinerid, mis maitsesid magusalt ja tofu, mis vee sees ära keedeti ja maitses nagu valge… plöga. No mul lihtsalt oli täielik mingi blokk ees ja kõik maitses nii valesti ja tundus nii ebameeldiv… Pärast seda on meid nüüd 2 päeva viidud ainult lääne restoranidesse ja burksi sööma 😀 Täna küll küsiti, et kas me donkey meat-i sööme (eesliliha), aga kui pead raputasime, sõideti ikka otse burksiputka juurde 😀
Järgnevalt mõned pildid toitudest, mille olen ruttu telefoniga klõpsinud:

Mingi roheline asi, pole aimugi, mis. Maitsesid veidi magusalt ja Krenile igatahes läksid väga hästi peale, ta sõi üksinda peaaegu terve taldriku tühjaks. Mulle nii suurt muljet ei avaldanud 😀
Mingid valged munad. Ühes kiirtoidukohas näitas Kren nende poole ja ütles, et tahab neid. Loomulikult need kohe talle ka telliti, hoolimata sellest, et ütlesin nonono! 😀 Kren loomulikult neid proovima nõus ei olnud ja meie ise ka mitte, nii et pole isegi sellest aimu, kas need maitsesid magusalt või soolaselt.
Veel üks pilt sellest samast munast. Ei olnud üldse isuäratav…
See asi maitses üsna nagu sai, pidigi olema nisujahust tehtud. Need värvilised kohad olid veidi magusad, aga muidu polnud erilist maitset.

Lõpetuseks veel natuke Krenist. Kirjutasin eelmine kord, et ta saab siin üsna palju tähelepanu. Oleme nüüd juba hoopis uues piirkonnas, võrreldes Shenzheniga üsna “maal” ja siia satuvad sellised valged lapsed veel harvemini, nii et üsna ennenägematu asi on ta siin vist. Väga naljakas on vaadata, kuidas kõik teda aina piiluvad ja vaikselt aina lähemale nihkuvad. Nii, et on juba peaaegu Kreni kõrval, siis vaatavad meile otsa ja kui me väga agressiivselt ei reageeri, kükitavad ruttu maha, haaravad ta kaissu ja kukuvad pildistama 😀 Kui keegi esimene julge on selle sammu ära teinud, siis julgevad ka kõik teised läheneda ja nii on tal pidevalt suur parv ümber.

Huvitav on see, et Krenile endale see tähelepanu ka väga meeldib ja pea kedagi pole ta kõrvale lükanud. Kui nemad tahavad Krenist pilti teha, naerab ta suure suuga ja on igatpidi nunnu, aga kui mina tahan pilti teha, siis keerab mulle selja, pigistab silmad kinni või lollitab niisama 😀 Täitsa huvitav, kui paljudel piltidel Kren juba on, iga päev tehakse temaga vähemalt 10 pilti. Me oleks vist päris kõvas plussis omadega, kui piltide eest raha hakkaksime küsima 😀 Kui varem Kren lihtsalt lehvitas vastu, kui keegi talle lehvitas, siis nüüd on asi nii kaugel, et kui me mõnda rahvarohkesse kohta lähme, hakkab Kren juba ise kõigile lehvitama. Ise hüüab aina “hiii, hiii! Hiii, tädi! Tsau, tädi! Bye-bye!” (Hi – tere, bye – head aega). Kren üldse omandab ingliskeelseid sõnu üsna kergelt, nagu meile ühel päeval selgus. Nimelt kasutas ta lisaks hi-le ja bye-le veel sõnu good (hea), spicy food (vürtsikas toit), let’s go (hakkame minema), iga sõna järel jäid meil suud aina rohkem lahti 😀 Me ise pole talle spetsiaalselt ühtegi sõna õpetanud, aga kuna me siin inglise keeles kogu aeg suhtleme, siis on ta need lennult omandanud. Iga päev üritatakse talle õpetada ka hiinakeelset tervitust, Ni Hao, aga sellega ei ole Kren eriti vedu võtnud. Paar korda on ta selle peale liha! öelnud ja hiinlased on selle peale väga rõõmsad 😀 et näe, ütleski! Meie siis kihistame vaikselt kõrval, et no mitte päris vist 😀

Järgmisel korral juba sellest, milliseid imeilusaid kohti me näinud oleme 🙂

 

Päris Hiinas

Nüüdseks oleme nö päris Hiinas olnud juba 5 päeva. Hästi palju uusi elamusi tuleb peale iga päev ja olen omadega juba suht järjelt maas blogi osas, nii et üritan ennast nüüd veidi parandada 🙂

Hong Kongist Hiina tulla on lihtne. Istusime lihtsalt rongi peale ja põhimõtteliselt tunni aja pärast olimegi juba kohal. Paar korda pidime ümber ka istuma, aga jätkuvalt on Hong Kongis kõik nii hästi korraldatud, et mingeid probleeme polnud ja jõudsime probleemideta kohale. Läbisime mitmekordse passikontrolli nii Hong Kongi kui Hiina poolelt ja olimegi Hiinas. Okei, nii probleemivabalt see siiski ei läinud 🙂 Hong Kongi poole pealt saime ruttu mööda, aga Hiina poolel pidime mingeid pabereid täitma, millega me veidi susserdasime ja päris kaua aega läks seal, sest pidin veel uuesti otsast peale kirjutama hakkama. Aga kui need tehtud, siis olimegi tõesti kohal.

Jaama vastu pidid meile tulema üks Kareli äripartner ja ta mees. Seda nad ka tegid, aga me ei leidnud neid kuidagi üles, hoolimata sellest, et nad olid isegi naljaka mütsi meisterdanud nagu Karel oli naljatades öelnud 😀 Hiljem selgus, et nad olid vist hoopis kuskil teisel pool, aga mõne telefonikõnega leidsime lõpuks üksteist ikka üles. Huvitav oli see, et tundsime enne ära ta mehe, kes enne siiatulekut tundus meile nii tüüpilise hiinlase näoga, kui üldse olla saab ja olime kindlad, et ei suuda teda teiste seast kuidagi eristada 😀 Auto peale istudes meie siinsed seiklused alguse saidki…

Hiina üldiselt ei ole üldse selline, kui me olime ette kujutanud. Või noh, esialgu ma ei kujutanudki midagi ette, aga kui päris paljud meie Hiina minemise peale suured silmad tegid, siis hakkasin ette kujutama eiteamida. Ma vist peaaegu arvasin et see on nagu Põhja-Korea 😀 Tegelikult ei ole üldse nii ja vähemalt meile kõrvaltvaatajatena tundub siin elus üsna OK olevat, vähemalt linnas, kus siiani olnud oleme. Ümbrus on ilus ja puhas ja ringi vuravad üsna uued autod. Siiani me mingit hullu vaesust näinud ei ole ja seda, et nende elu oleks kuidagi väga piiratud või nad ei tohiks midagi teha vms… Üsna Euroopalik tundub kõik. See on küll piiratud, et näiteks Facebooki ja Youtube’i me siit minna tegelt ei saa (väikse nipiga saame), aga nad ei tundu sellest ise eriti puudust tundvat, neil on oma alternatiivid olemas 😀 Ja ega need ei ole väga eluliselt tähtsad asjad ka. Poodides on kõik olemas, inimestel rõõmus meel jne.

Autod on siin enamasti uued, nagu juba ütlesin. Ei oska ette kujutada, mis maapiirkondades on, aga tundub, et siin elavad inimesed üsna hästi. Või on nii, et kui sul juba on auto, on see üsna uus ja kena ja teine võimalus on see, et sul polegi autot. Nagu Aasiale kohane, on signaaliandmine siin väga moes ja pidevalt tuututatakse, nii et Kren saab iga autosõidu ajal vähemalt 25 korda küsida, et kes tegi tuut 😛 Kareli üks äripartneritest on väga suur tuututaja ja no ta laseb seda ühe sõidu ajal vähemalt 100 korda (ma ei liialda). Ta põhimõtteliselt sõidabki nii, et üks käsi on kogu aeg signaali peal ja aina pläristab, on siis vajalik või mitte 😀 Enamasti muidugi mitte. Näiteks kuskil ummikus, kus ükski teine auto ei liigu, pole ju vaja aina pläristada, kõik on niigi närvilised ja üritavad liikuma saada. Või foori taga tuld oodates… Karel aina kirub mulle vaikselt eesti keeles, et mida ta ometi mõtleb 🙂
Autosid on palju ja seega on ka ummikud, eriti hommikul kell 9 ja õhtul kell 5. No nagu meilgi. Täna tulime ühest pargist ja 5 km sõitmiseks läks meil pea 2 tundi. Lihtsalt seisime ja seisime ja keegi ei liikunud üheski suunas. Siin on üldse muidu ka liiklus kuidagi hullult aeglane, foore vist nii palju või ma ei teagi päris täpselt, milles asi on. 20 km läbimiseks 45 minutit ja rohkem on tavaline ja igapäevane asi. Selline tunne on, et siin on kilomeetrid 3 korda pikemad 😀 Kõik kasutavad GPS-i ja ma pidevalt jälgin seda ja no üldse ei lähe need kilomeetrid vähemaks. Üsna tüütu. Kui alguses olime veidi… noh, pettunud äkki, et ise siin autoga sõita ei saa, siis nüüd mõtleme iga päev, et jumal tänatud 😀 Kõik need ummikud, tuututamised ja pidevad vahelepressimised pole üldse meie jaoks ja hea on seda tagaistmelt vaadata ja kommenteerida, kuidas meie kõik paremini teeks 🙂
Siin autodega sõitmine kuidagi piiratud ei ole, aga Pekingis pidi olema nii, et ühe autoga võid sõita üle päeviti. No näiteks et esmaspäeval, kolmapäeval, reedel ja pühapäeval. Aga inimesed on kavalad ja rikkamatel pidi olema siis 2 autot, ühega sõidavad ühel päeval ja teisega järgmisel. Vaesemad pidid lihtsalt ülepäeviti metrood kasutama 🙂

Süüakse siin lihtsalt väga-väga palju 😀 Või siis tahetakse meile muljet avaldada. Aga igal söögikorral on laual umbes 10 erinevat rooga, üks meie jaoks veidram kui teine 🙂 Väga veidraid asju me siiski proovinud pole (näiteks tänasel õhtusöögil kanavarbaid), aga muidu ikka üritame viisakusest kõike vähemalt natuke proovida. Või no ma käsin Karelil proovida 😀 Ja kui ta väga jubedat nägu teeb või ütleb, et mulle see kindlasti ei maitseks, siis jätan vahele.

Süüakse siin üldiselt kahe erinevat tüüpi laua peal. Sellel ülemisel pildil on siis näha selline laud, millel on keskel klaasist alus ja seda siis keerad enda poole, kui midagi sealt pealt võtta tahad. Igaühel on oma komplekt ja siis pulkadega õngitsed sealt midagi oma kausikesse. Mina üldiselt siiski kahvliga, mulle kohe küsitakse seda iga kord, kui mõnda restorani läheme ja ega ma väga vastu ei pressi ka, oluliselt lihtsam on 😛 Ühes kohas otsiti tükk aega ja lõpuks leiti 1 kahvel terve restorani peale (!) 😀 Mulle ei meeldi eriti nende pulkadega seal mässata, kui kõik jälgivad, kas mul midagi sinna vahele ka jääb või mitte 😀 Karel sööb pulkadega ja saab üsna kenasti hakkama, aga ta on varem ka palju rohkem harjutanud kui mina. Kren üldiselt pirtsutab niikuinii iga asja peale, nii et ise ta midagi väga ei söö, kui, siis minu kahvli pealt või oma väikse keraamilise lusikaga.


Iga söögikorra alguses pestakse oma nõud ja pulgad üle. Kui ma ühe õhtusöögi alguses Kreniga wc-s käisin ja veidi hiljem lauda jõudsin, küsisin Karelilt, et kas see siin tassis on nüüd see nõudepesuvesi või tee. Karel arvas, et vist tee ja nii ma siis rüüpasin… Kuni kõik teised hakkasid sellega nõusid pesema 😀 Torisesin natuke Kareli suunas, kuigi tegelikult polnud põhjust – nagu selgus, siis see ongi tee, millega kõigepealt nõud üle loputatakse. Kui alguses jälgisime pingsalt, kuidas teised seda teevad, siis nüüd tunneme juba ennast nagu päris profid, aina kallame ja lobistame 🙂
Nagu täna selgus, siis nii tehakse ainult Shenzhenis, mujal Hiinas mitte. Miks, ei osatud meile päris täpselt öelda.
Teed juuakse siin iga söögikorra ajal ohtralt. Nii kui tass tühjaks saab, valatakse kohe uus. Tee on üldiselt magustamata, mis mulle väga hästi sobib, mulle ei meeldi üldse magus tee, ja nii ma seda alati joon ka päris palju. Ma pole muidu varem väga hull teejooja olnud, aga siin mulle see tõesti väga meeldib ja sobib nii hästi. Kren ka alati joob oma väiksest topsikesest ja küsib juurde. Hästi leevendab suus olevat põletust ka, kui mõni liiga terav amps on suhu sattunud.
Liiga teravatest toitudest rääkides, siis hiinlasi ei tasu selles osas usaldada. Kui nad ütlevad, et ei ole terav, siis noh… võib-olla nende jaoks pole äkki jah 🙂 Täna saime vitsad kätte, kui Kren naljakat kala tahtis proovida ja mulle öeldi, et jaa, see pole üldse terav, võib anda küll. Õngitsesin siis väikse tüki ja andsin kohe Krenile. Ta hakkas täiesti lohutamatult nutma. Karel pärast seda kohe proovis ja selgus, et see oli ikka väga terav. Kühveldasin Krenile hunnikute viisi riisi suhu ja andsin aina teed juua, kuni ta lõpuks maha rahunes. Edaspidi ikka proovime kõik enda peal järele. Või noh, Karel proovib 😀
Kui muidu on meile valitud pigem selliseid mahedamaid toite, siis täna sõime sellist sööki, mida nad muidu iga päev söövad. Mul ikka üsna mitu korda oli selline tunne, et kurk põleb ja silmad läksid ka märjaks. Ei ole harjunud ja ei saaks öelda, et mulle see väga meeldiks… Nendes piirkondades, kust need, kellega iga päev aega veedame, pärit on, pidid inimesed iga päev sööma tšillit, sest see olevat ainuke viis tervist korras hoida. Ilm pidi olema väga kuum ja niiske ja nii, kui nad tšillit ei söö, hakkavad käed ja jalad valutama.

Teine lauavõimalus on selline, et keset lauda on pliidiplaat, millel on siis aurav potike. Asjad, mis lauda tuuakse, on toored ja lauas istujad ise küpsetavad selles potis omale liha, seened ja igasugused juurviljad valmis.

Siin potis küpsevad praegu mingid veiseliha ribad, veiselihapallid (hullult vintsked ja kõvad ja meile üldse ei meeldi), see roheline oli vist äkki spinat, siis mingid valged seened suures pundis (sellised väiksed valged ja alati mitmekümnekesi koos. Ma ei hakka siia kirjutama, kuidas selliseid seeni tavaliselt Eestis nimetatakse 😀 ) ja need suured kollased latakad pidid olema seast tehtud… Me ei teagi, mis need siis täpselt on, aga äkki midagi kamaraga seotud? Eestis on vist mingid kamarakrõpsud ka olemas. Igatahes see meile ka ei meeldinud, siuke lödi mass…
Hiinlaste söömiskombed on võrreldes meiega üsna erinevad. No alguses teega nõusid loputades lödistatakse laud täis, toitu mälutakse suu lahti ja samal ajal aetakse juttu, nii et kõik pritsib jne 🙂 Rääkisin sõbrannale ühel õhtul Skypes reisimuljeid ja seda söömisevärki ka ja ta ütles, et on kuskilt lugenud või kuulnud, et nende jaoks on see nagu toidu austamine, kui niimoodi suu lahti ja matsutades mälutakse. Ehk tõesti. Seda ei saa neilt küsida ka, et miks te nii küll sööte 🙂
Neil on alati hästi suur probleem sellest, et me sööme nende arust nii vähe. Meie arust söövad nemad lihtsalt liiga palju 😀 Ja liiga veidraid asju 😛 Me sööme, üritame iga korraga aina rohkem ja ikka alati öeldakse, et te ei söönud ju mitte midagi. Täna sõin ma enda arust väga palju, isegi Karel kommenteeris, kui mulle mitmendat korda riisi juurde pani (siin on hästi väiksed kausikesed, mida pidevalt täitma peab), et mul on vist kõht tühi. Ja kui me ära sealt sõitsime, tehti poe juures peatus, et minna mulle kooki ostma, sest ma ju sõin jälle nii vähe ja kindlasti on kõht tühi…
Paar korda oleme ka nö lääne restoranides käinud ehk siis meie toitu söömas. Nii näiteks proovisid nad meiega koos esimest korda elus pitsat 😀 Tundus uskumatu, aga samas sööme meie ka siin ju iga päev esimest korda elus asju, mida nemad on terve elu söönud. Ei saa öelda, et nad oleksid neid sööke hullult palju söönud 😀 Pärast ütlesid ise ka, et nad sõid neid sööke samamoodi nagu meie sööme nende sööke 🙂
Siia toiduteema juurde sobib veel kirjutada seda, et nad joovad kõiki jooke kuumalt. No teed otseloomulikult, aga meil olid ikka väga üllatunud näod peas, kui Karelilt ühel õhtusöögil küsiti, et kas ta õlut tahab ja kas külmalt või kuumalt. Poleks ealeski selle pealegi tulnud, et sellist küsimust üldse küsida saab 😀 Täna õhtul toodi lauda söögi kõrvale kuum vesi… No kes joob lihtsalt kuuma vett? Ahjaa, hiinlased 😀

Suitsetatakse siin uskumatult ja hullumeelselt palju, igal pool ja igas asendis. Kui Hong Kongis imestasime selle üle, et pea ühtegi suitsetajat ei kohanud, siis siin on neid selle eest nüüd siis miljon korda rohkem. Söögikohtades suitsetab pea alati keegi, tänavatest rääkimata. Täielik tipp oli minu jaoks aga see, kui eile lifti läksime ja sinna ka üks suitsetav mees tuli… No tule taevas appi, tõepoolest.

Lapsed on meil siin päris tihti teemaks, sest üks Kareli äripartneritest on hetkel 35. nädalat rase ehk siis iga hetk sünnitamas. Seega ühiseid teemasid on sellel alal palju ja no ma tihti tahaks pikali kukkuda, kui kuulen, mida ta kõike räägib.
Raseduse jälgimine käib siin üsna samamoodi kui Eestis, ehk siis rase peab korra kuus arsti juures käima, kus siis kõik vajalik üle kontrollitakse. Aegasid aga kirja ei panda ja nii läheb igas kuus üks terve päev arsti juures käimisele, kuna pead hommikul järjekorda minema ja ootama, kuni sinu kord tuleb. Arstid pidid olema üsna kurjad ja kuna järjekorrad on nii pikad ja inimesi palju, käib kõik pigem kiirelt kui uimerdades ja eriti sõbralikku suhtumist sealt väga ei leia.
Lapse sugu Hiinas vanematele ei öelda. Hiinas tahavad kõik poega ja nii on võimalus alles sünnitusel teada saada, kas siis läks õnneks pojaga või mitte. Pidi olema lausa nii, et kui sünnib poiss, on kõik sugulased ja vanavanemad väga õnnelikud, aga kui tüdruk, siis on nii et… nojah… vahva siis. Seega ta pea iga päev räägib, et loodab nii väga, et sünnib ikka poiss ja kõik teised loodavad ka väga.
Hiinas on jätkuvalt 1 lapse poliitika ehk siis igale paarile on lubatud 1 laps. Maapiirkondades võib 2 saada, aga sellisel juhul, kui esimene laps oli tüdruk. Iga järgneva lapse eest tuleb maksta 40 000 dollarit (!!!) ja nii lähevad paljud rasedad Hong Kongi sünnitama, sest sellisel juhul ei ole laps nö Hiina oma, vaid saab Hong Kongi kodakondsuse ja siis maksma ei pea. Aga Hong Kongis on rasedatele hiinlannadele mingist ajast alates sissepääsukeeld, nii et sa pead siis sinna enne tükiks ajaks varem elama minema, kui seal sünnitada tahad.
Sellel naisel endal on 4 õde, kokku siis 5 last. Ütlesin selle peale, et ta isa peab siis küll üsna rikas mees olema. Kuna vahepeal on veidi raskusi üksteisest arusaamisel, siis ma päris täpselt sellest aru ei saanud, et kas nad siis ei maksnud riigile, aga igatahes kui tal noorem õde sündis, oli nende majja tungitud valitsuse poolt ja kaasa võetud kõik kodutehnika ja muud väärtuslikud asjad, raha asemel siis. Päris kreisi…
Veel pidi olema nii, et hiinlastel kasvatavad lapsi vanavanemad. Umbes 6-kuuseks saamiseni on laps oma vanemate juures ja siis peavad ema-isa hakkama jälle kõvasti tööd rabama ja laps läheb elama oma vanavanemate juurde. Kui muu võimalus on (vanemad piisavalt rikkad), siis ei lähe, aga tihti siiski lähevad… Näiteks see naine ise nägi oma vanemaid terve lapsepõlve jooksul väga harva. Tihti elavad vanavanemad maapiirkondades ja neid külastatakse umbes kord aastas, sest vahemaad on nii pikad ja nii hakatakse siis ka oma lapsi sama harva nägema. Väga-väga hull, ma tõesti ei suuda seda ettegi kujutada, kuidas nii üldse saab. Kusjuures olime juba varem näinud, kuidas tänava peal tihti väiksed lapsed olid koos just vanemate inimestega, eks see see põhjus siis ongi. Tihti on koos ka laps, ema ja vanaema, nii et ju siis paljud vanavanemad tulevad ka linna elama, kui nende laps lapse(d) saab ja elatakse siin kõik koos.
Hiinas ei maksa riik lapse sünni puhul midagi, nagu meile makstakse näiteks sünnitoetuseid ja vanemapalka jms. On pigem see, et inimesi on juba niigi palju ja mida vähem neid juurde tuleb, seda parem.
Kreni aina imetletakse ja küsitakse, kuidas ta ikka nii ilus ja rahulik laps on 😀 Ühel päeval lausa küsiti, et kas Kren on meie maal selline kõikidest ilusam laps või tavaline. Et ta pidi nii ilus olema ja hiinlaste lapsed pidid kõik palju inetumad olema. Ei osanudki selle peale kohe midagi vastata 😀 Lisaks pidid siin elavad lapsed kogu aeg aina nutma iga asja peale ja iga päev imestatakse, et miks küll Kren üldse ei nuta.

Kreni välimusest rääkides, siis meid vaadatakse siin ikka päris palju ja Kreni ikka üritatakse patsutada ka üsna tihti. Muidu ma ei olnudki seda nii palju tähele pannud, aga kui ühel päeval Kreniga kahekesi koos poodi jalutasime, tundsin ennast ikka väga… imelikult. Absoluutselt kõik vaatasid meid ja no lausa selline hirmutav tunne tekkis veidi, esimest korda üldse kõikide reiside jooksul. Tundsin ennast kuidagi ebaturvaliselt, ma ei tea miks. Inimesed on siin küll üldiselt väga sõbralikud ja vaenulikud meie suhtes pole, aga kunagi ei või ju teada… Ma vist hakkasin lihtsalt üle mõtlema. Igatahes tulime võimalikult ruttu tuppa tagasi ja rohkem ma niimoodi päris kahekesi jalutama minna ei taha.

Inglise keelt siin praktiliselt ei osata ja nii on üsna raske meil endal siin mingeid asju ajada või kellagagi suhelda. Näiteks läks meil mitu päeva järjest wc-pott toas umbe ja kui alt läksime abi otsima, siis kõik ainult itsitasid ja raputasid päid 🙂 Keegi ei saanud mitte ühtegi sõna aru ja päris lootusetu tunne tekkis. Õnneks saame alati ühele Kareli äripartnerile helistada ja ta siis tõlgib mõlemat pidi ja tänu temale saime lõpuks uue toa. Pärast neid wc-jamasid toodi meile ukse taha üks vabandav kiri:

(Vabandust, et pidite ootama. Kui vajate veel abi, siis registratuuri telefoninumber on 8888)
Nii et ilmselgelt keegi siin ikka inglise keelt veidi oskab, aga meil pole teda veel õnnestunud kohata 😀
Kui nende äripartneritega esimest korda kohtusime, selgus halvaks üllatuseks, et ka nemad ei oska eriti hästi inglise keelt… Skypes saavad kirjutades ja lugedes hakkama ilusasti ja ennast saavad ka meile üldiselt selgeks tehtud, aga kõne kuulates nad ei suuda seda üldse haarata, ju siis kogemust pole lihtsalt üldse. Esialgu tuli lausa masendus peale, et apppiii, kuidas me üldse nendega siis suheldud saame, aga õnneks on nad nüüd veidi juba üles soojenenud ja saame suheldud küll. See kuidagi oleneb päevast ja sellest, kui kaua oleme juba koos olnud jne, hommikuti on alati väga puine värk. Peame küll hullult sõnu valima ja rääkima nii lihtsalt, kui võimalik, nii et vahel on lausa naljakas. Karel oskab mu arust inglise keelt üsna hästi ja no naljakas on kõrvalt vaadata, kuidas ta hullult otsib sõnu ja väljendeid, et jutt võimalikult lihtsaks teha. Näiteks kui me muidu ütleks “We would like to eat something” (me sooviksime midagi süüa), siis ta proovib näiteks sellist lauset, et “We want to eat” (me tahame süüa) ja kui sellest ikka aru ei saada, ütleb “Me. Hungry.” (mina. näljane.) ja näitab kehakeeles ka veel juurde 😀 See näide oli selles mõttes loomulikult jumala vale, et kõhud meil siin küll kunagi tühjad pole ja kästakse süüa nii, et jube, aga midagi paremat ei tulnud hetkel pähe 😀
Hea on see, et mina julgen siin vabalt inglise keeles rääkida esimest korda elus, sest ma tean, et oskan keelt neist niikuinii paremini ja et kui ma mõne vea teen, ei saa keegi sellest nagunii aru 🙂 Lisaks kiidetakse pidevalt, kui hea inglise keel mul on ja see tõstab ka enesekindlust 😀
Paar korda on meid ka tänaval inglise keeles kõnetatud. Ühel korral üks mees, kes rääkis väga soravalt inglise keelt ja kõndis meiega pikalt tänava peal kaasa, rääkisime Eestist ja ta teadis väga hästi, kus see on! Teadis Nõukogude Liidu kohta ja imestas, et me eriti vene keelt ei oska, kiitis, et lapsega koos palju reisime jne. Teine kord ütlesid ühed lapsed mulle hello 🙂 Ütlesin vastu ka. Siis üks poiss küsis hästi püüdlikult, et how are you 😀 (kuidas sul läheb). Vastasin, et fine, thank you (hästi, aitäh) ja nad olid no nii rõõmsad selle peale, et pidid suurest rõõmust õhku tõusma 😀 Ju nad olid siis koolis mõnda väljendit õppinud ja saidki nüüd esimest korda elus seda päriselt mõne võõramaa inimese peal proovida. Oi, seda naeru iga mu väljaöeldud sõna peale 🙂 Ja kolmas olukord oli täna, kui läksime õhtul sööma ja ettekandja tuli mu juurde ja küsis, kas võib mult ühe küsimuse küsida. Ütlesin, et muidugi ja siis ta küsis, et kust me pärit oleme. Näost oli näha, et see Estonia talle küll midagi ei öelnud, aga rõõmsaks tegi see väike jutuajamine teda küll, seda oli ka näost näha 🙂

Kareli äripartnerid on väga lahked ja sõbralikud ja teevad elueest kõik, et meil ainult hea oleks. Eriti see paremal pool asuv rase naine ja tema abikaasa. Need siin pildil on mõlemad siis äripartnerid ja varem nad üksteist ei tundnud, aga nüüd helistavad üksteisele mitu korda päevas, et arutada, kes meid kuhu viib ja küsida, mida me viimane kord õhtuks sõime ja mis meile eriti maitses, et meile seda jälle pakkuda 😀 Kohati on meil lausa piinlik, et nad endast nii palju annavad ja meid päevade kaupa igale poole veavad. No lihtsalt poleks vaja ju meie pärast nii palju pingutada.
Lisaks teevad nad meile absoluutselt kõik asjad välja ja see on ka tõeliselt piinlik… Hea küll, söögid veel, aga nad ostavad aina meile asju kokku (riideid, mänguasju, kohvri jne) ja keelavad meil endal maksta, sest we are friends and this is a present (me oleme sõbrad ja see on kingitus). Ma lihtsalt loodan, et nad omadega pankrotti ei lähe meie pärast… Ei tundu, et nad oleksid hullult rikkad, täitsa tavaline nö keskklassi perekond ja no poleks ju vaja meile nii palju nänni kokku osta. Aga meie ise ikka maksta ei või. Põhimõtteliselt on asi nii, et ma olen õppinud, et ei või enam millegi kohta öelda, et see mulle meeldib või et meil oleks seda vaja. Näiteks salliletist mööda minnes osteti mulle kohe sall, kui vastasin jaatavalt küsimusele, et kas mulle need meeldivad. Kren muidugi jääb iga mänguasjaleti juures seisma ja nii on talle juba päris mitmeid asju ostetud… Kui turule läksime ja meilt küsiti, et kas midagi vaja on ka, siis Karel veidi mõtles ja ütles, et no kohvreid võib vaadata, et meil läheb vaja küll. Loomulikult mõtlesime, et maksame selle eest ise ja olime selle eest tänulikud, et nad hinda alla kauplesid. Ja kui nad siis selle eest ise veel maksid ka ja ütlesid, et this is a present, this is a present, siis oli väga piinlik… Poleks ju vaja! Ma loodan, et nad pärast meie lahkumist mitu kuud ainult riisist toituma ei pea 😀

Turul, kust meile nänni kokku osteti

Nad pabistavad liigagi palju sellepärast, et äkki me ei saa ise hakkama ja kui ma ühel päeval otsustasin Kreniga koos hotelli jääda, et veidi sellest kiirest tempost puhata, siis nii see jääda ei saanud. Karel läks ühe partneriga tehasesse ja meile organiseeriti kohe teine tegevus shoppamise ja sööma mineku näol. Nii palju siis meie lootusest veidi lihtsalt lösutada 🙂
Hoolitsuse tippnäide on veel see, et ma kunagi ütlesin, et meile meeldivad puuviljad. Nii siis toodi meile neid iga õhtu hotelli mitu kilo 🙂 Ühel päeval ostsime arbuusi ja kui ma poes ütlesin, et meil pole seda millegagi lõigata, siis sõitsid nad pärast poole kodutee pealt tagasi, läksid küsisid hotellist kuskilt noa, koputasid meie üllatuseks järsku ukse taga, tulid lõikasid arbuusi viiludeks ära, ütlesid head ööd ja läksid koju 🙂
Meid viiakse igasugustesse kohtadesse, kuhu me omal käel iialgi ei satuks, nii et selles mõttes oleme neile samas ka väga tänulikud. Ja kõiki neid jutte ei oskaks ma siia praegu kirjutada, kui nemad ei oleks neid rääkinud. Selles mõttes on meil väga eriline ja teistmoodi reis, et saame näha rohkem kohalikke asju ja elu ja vähem selliseid turismiobjekte, kuhu kõik turistid satuvad. Nii et kuigi on väsitav ja nad tahavad iga hommik hullult vara tegutsema hakata, siis tegelikult on see kõik väga äge ja eriline kogemus.
Tänu neile ja nende äridele oleme saanud ka tehases käia ja vaadata, kuidas need made in China asjad valmivad, saanud ise proovida, kuidas kaupade kastidesse pakkimine käib ja näinud, et päriselt ka on olemas hiinlased, kes kõiki neid asju teevad ja meile saadavad, kui midagi Hiinast tellime. Ma pole selle peale kunagi vist mõelnud, et päris inimesed panevad neid asju kokku ja viivad need asjad postkontorisse ja saadavad mulle. See Hiina tundub nii kauge ja müstiline paik ja tundub nii võimatu, et kõik asjad tehaksegi Hiinas, aga tõesti tehakse ja päris tavalised inimesed teevad.

Pakime asju kastidesse
Nii pannakse kokku e-sigarette
Hiina uute leiutiste messil

 

Algaski meie selletalvine reis

Mõned päevad tagasi sai alguse meie selletalvine reis. Alustasime Hong Kongiga ja siit edasi läheme nö päris Hiinat avastama – need kaks tunduvad olevat üsna erinevad… Aga eks see reisi jooksul selgub.

13. novembril alustasime taaskord seda hiiglapikka lendu, mille jooksul ma jõuan tavaliselt päris mitmeid kordi mõelda, et oli seda nüüd siis jälle vaja ja miks me selle küll iga aasta taaskord ette võtame 😛 Lennujaamades passimised ja järgmiste lendude ootamised ning pikad lennud väsitavad nii ära ja eriti masendav on see, et lennukis ei õnnestu ei mul ega Karelil pea kunagi uinuda. Pea hakkab aina rohkem valutama, silmad lähevad aina punasemaks ja tagumik jääb aina kangemaks… Eks see ole tegelikult selline nö esimese maailma mure nagu see, et vanemad ostsid musta värvi Ipadi valge asemel vms 😛 Aga ikka ajab mulle iga kord pisarad silma ja suudan mõelda, et küll ma olen ikka üks õnnetu inimene 😀 Karel vist tavaliselt ei pilli, aga ma ei tea ka… Äkki käib vetsus nutmas 😛
Kren saab meist kolmest alati kõige paremini hakkama ja no nagu ma iga reis kiidan, siis jätkan ka seekord – ta on tõeliselt tubli laps. Joonistab või lõbustab ennast multikaid vaadates-mänge mängides ja kui ära väsib, siis jääb lihtsalt magama. Nii ka seekord ja ta magaski selle kõige pikema sõidu lihtsalt täies ulatuses maha. Alguses mõne korra nuttis, kui tal minu arust hirmus ebamugav asend oli ja püüdsin seda parandada 😛 Umbes kolmanda korral järel sain ma aru, et vist ei tasu näppida ja ju tal on siis mugav otsaesisega vastu käetuge magada ja siis ta enam ei nutnud ka.

Hong Kongi lennujaam võttis meid vastu väga kenasti, kõik kulges kiirelt ja iga nurga peal oli mõni sõbralik ja abipakkuv inimene, kes meid kohe aitas, kui veidi segaduses olevate nägudega ringi vaatasime. Nii kiiret lennujaama läbimist pole meil vist varem kunagi olnudki. Kui alguses jõudsime korraks mõelda, et kust me selle rongi peale küll saame, siis järsku olimegi juba rongi peal ja sõitsime kesklinna poole. Rongiaknast välja vaadates tundus kõik kuidagi nii… hall. Kõike kattis nagu mingi hall loor. Mõtlesime, et äkki see ongi see Hiina sudu, millest aina uudistes räägitakse. Õnneks järgmise päeva hommikul (okei, lõunal, kui me suutsime ennast vooditest välja ajada 😛 ) oli taevas helesinine ja päike säras. Õhtul selgus, et siin hakkab lihtsalt niimoodi pimedaks minema – kõik läheb kuidagi hallimaks ja värvid tuhmimaks ja siis saabub järsku pimedus. Minu arust on Eestis see kuidagi hoopis teistmoodi…

Rongi pealt maha tulles mõtlesime korraks, et huvitav, kust see meie hotelli buss minna võiks ja loomulikult oli see koht kohe meil silmade ees. No uskumatu tundus see kõik, ausalt. Me läheme alati 10 korda tülli, kui üritame lennujaamast hotelli jõuda, sest nendest transpordivärkidest läbinärimine ajab alati pea tossama, kõik õiged kohad asuvad vastupidises suunas sellega, kuhu me minema hakkame jne 😀 Seekord aga läks kõik siuh ja siuh ja juba olimegi bussis ja järgmisel hetkel hotellis.

Hotelli valimisega läks meil seekord selles mõttes kehvasti, et tegime sama taktikaga, mis meil alati töötab ehk siis võtame hotelli vaid mõni päev enne reisi. Pricelines on see taktika hea, aga selgus, et seal polegi vist nagu midagi erilist pakkuda ja üldse kusagil mujal ka eriti ei olnud. Kõik normaalse hinnaga hotellid olid juba kinni ja järele olid jäänud odavama hinnaga ülikehvad ja liiga kõrge hinnaga ülihead 😛 Nii me siis tükk aega mõtlesime ja arutasime. Kallist ei raatsinud, aga sellisesse ka minna ei tahtnud, kus terve tuba ongi umbes sama suur kui on voodi. Lõpuks ütlesin, et Karel lihtsalt midagi ära otsustaks ja nii ta siis valiski L’hotel Island Southi. Ma ise ei ole sellest hotellist ühtegi pilti teinud, aga kui huvi pakub, siis saate siit vaadata 🙂
Hotell on väga ilus, kindlasti üks ilusamaid, kus me üldse kunagi olnud oleme. Juba välimus on muljetavaldav – kõrge pilvelõhkuja (no nagu enamus majadest siin tegelikult), fuajee ja koridorid väga väljapeetud, restoran liigagi uhke 😀 Tuba mõnusa suurusega ja igasuguste vajalike ja vähemvajalike asjadega 😛 Viimaste hulka kuuluvad näiteks suur telekas (me ei vaata koduski väga palju telekat, reisidel vaatame tõeliselt vähe) ja iPodi dokkimisjaam 😀 Sellist asjandust meil pole ja nii täidab see meil lihtsalt kella funktsiooni. Kren käib vahepeal nuppe keeramas ja “muusikat käima panemas” ehk siis laulab ise nuppude keeramise peale Pipi laulu 😛 Nii et võib öelda, et Karel valis hotelli üsna hästi.

Hotellide valimisest pidin juba eelmise aasta reisi ajal rääkima, aga kadus enne blogikirjutamistuhin ära. Igatahes hotelli valib meil põhimõtteliselt alati Karel, sest mina olen selle jaoks liiga kooner 😀 Ameerikas olles valisin ma täpselt 1 korra ise hotelli ja see oli vist kõige hullem koht, kus me üldse kunagi peatunud oleme 😀 Kant oli hirmutav, registratuuris väga veidrad tädid, madratsitel olid kiled ümber (!!!), voodi oli ülikitsas, vannituba oli ilma valgustuseta pisike külm ruum jne… Peale seda jätan alati hotelli valimise Kareli teha, ta ikka suudab muud ka vaadata peale hinna. Kusjuures muidu mul sellist asja pole, et ma üldse kulutada ei raatsiks, aga millegipärast reisidel tabab see mind kindlalt alati. Üldiselt veidi hiljem, aga seekordse reisi ajal on mul juba see masendus peale tulnud, et kõik maksab nii kohutavalt palju ja hiljemalt nädala aja pärast oleme täielikus pankrotis. Eile öösel ma ei saanud hästi magamagi jääda, kui mõtlesin, kui palju meil jälle söömise peale kulus… Kodus olles ma vist ei võta neid hindu kuidagi nii südamesse ja ostan neid asju, millega harjunud olen, ilma liigselt mõtlemata. Reisidel aga on kõik asjad uued, vaatad rohkem, mida ostad ja kui palju see maksab ja nii ma masendusse langengi. Nii me siis iga reisi ajal vähemalt mõne päeva sööme kiirnuudleid, küürime seebiga pesu, sest ma ei raatsi 3 dollarit pesupesemisele kulutada jne 😛 Kuni Karel mu maha rahustada suudab, et ei ole nii hull midagi ja küll me saame. Aga okei, reisi juurde tagasi 😀

Ainukeseks selle hotelli miinuseks on asukoht, nimelt asub see kesklinnast u 20-30 minuti bussisõidu kaugusel. Siit käib küll tasuta hotellibuss, mis on superhea ja mida me iga päev kasutame, aga ikkagi on tüütu oma käimisi kogu aeg selle järgi planeerida. Mida päev edasi, seda rohkem see meid häirib. Krenile samas aga väga meeldib, kui ta hommikul silmad lahti teeb, on esimene küsimus, et millal me bussiga sõitma läheme 😀 Aga üldiselt on see siiski tüütu, et ei saa näiteks päeva keskel mõneks ajaks tuppa puhkama tulla ja siis linna peale tagasi minna. Kui me juba siia ära sõidame, siis ei viitsi küll hiljem uuesti tagasi kolistada… Lisaks ei ole siin ümbruskonnas nagu põhimõtteliselt mitte midagi, näiteks poode või söögikohti. Nii et ainus võimalus süüa saada on selles liiga uhkes hotelli restoranis. Hinnad on seal ka muidugi uhked… Ja seda, mida ma nendest hindadest arvan, võite eelmisest lõigust lugeda 😛 Nii et selles mõttes on väga tüütu.

Esimesel täispikal siinviibimise päeval otsustasime lihtsalt kesklinna minna ja vaadata, kuhu poole rahvamassid meid kaasa tirivad 😛 Käisime hiigelsuures ostukeskuses, et süüa-juua hotelli kaasa osta ja hulkusime niisama veidi tänavatel ringi. Väga kaugele minna ei julgenud, võõrad linnad tunduvad esimesel päeval alati nii… võõrad 😛 Ma olen tähele pannud, et vaatan alati ringisagivaid inimesi ja mõtlen, et kas nad tõesti teavad, kuhu nad teel on, see tundub nii võimatu 😀 Hiljemalt kolmandal päeval on aga endal ka juba ümbrus palju selgem ja käime ise sama asjalike nägudega ringi, siis ei tundu need kindla pilguga inimesed üldse enam nii veidrad 😛

Võib vist öelda, et Hong Kong on pilvelõhkujate linn. Madalaid maju praktiliselt polegi, vähemalt kesklinnas.

Inimesi on palju ja autosid on palju. Täna sattusime mingisuguste ürituste keskele ja no tõeliselt raske oli endale teed läbi murda nende tuhandete inimeste vahelt. Tuhanded tundub kuidagi nõrk sõna nende masside kirjeldamiseks, kes täna tänavatel olid 😛 Karel arvas, et ta pole kunagi nii palju inimesi korraga näinud. Kren kõndis vapralt läbi rahva, mult kõvasti käest kinni hoides. Kui ta paar korda oli mõne kotiga vastu pead saanud, siis hakkas sülle tahtma. Ma mõistsin teda 😛

Kui inimesi on nii palju, peavad olema ka suuremad ühistranspordivahendid 😀 Panime esimesel päeval tähele, et kõik bussid, mis ringi sõidavad, on kahekordsed. Aga et ka trammid kahekordsed on, oli meile küll esmakordne nägemine 😛

Ja üks selline läbinisti Hiinane pilt ka siia 🙂 Sellised need vaiksemad kõrvaltänavad siin on, veidi filmilikud ja üleni hiinakeelseid silte täis.

 

Nagu ma juba alguses kirjutasin, siis inimesed on siin sõbralikud ja viisakad. Terve kesklinn on kalleid poode täis ja need inimesed siit ka vist riideid ostavad, väga kenasti käiakse riides. Kui me esimesel päeval seal suures ostukeskuses ringi käisime, siis tundus, et me oleme kuidagi teistsugused… Mitte otseselt meie rassi pärast, aga lihtsalt kuidagi teistmoodi. Ja siis järsku Karel ütles, et kõik on siin poes kuidagi nii uhkelt riides ja me oleks vist pidanud ka pooditulekuks midagi ilusamat selga panema 😀 Täpselt see see oligi, mis meid neist eristas, olime lihtsalt nö tavalistes riietes.
Juba esimesel päeval panin tähele, et nii paljud inimesed on siin ninapidi oma telefonides. Eks see on Eestis ja mujal ju ka levinud, aga ausalt, nii massiliselt pole ma seda mitte kusagil mujal tähele pannud. Riidlen vahel Kareliga, et tal on vaja pidevalt oma telefoni passida, aga tal on veel pikk maa käia 😛 Inimesed, kes vastu tulevad, vahivad oma telefone, pinkidel istujad passivad kõik oma telefone, restoranide laudade taga istujad on kõik ninapidi telefonis, nii noored kui vanad… Kui me täna bussi ootasime, siis me istusime keskmises reas ja nii meist paremale kui vasakule jäävates ridades olid absoluutselt kõik pilkudega telefonides! Ainukesed, kes ei olnud, olime meie ja üks mees, kes Kareli kõrval istus ja mahla jõi. Aga kui mahl otsa sai, siis võite 1 korra arvata, mida ta tegi… Võttis loomulikult telefoni välja.
Üldiselt me siin väga silma ei paista ja meile väga palju tähelepanu ei pöörata, siin on nö meiesuguseid tänavatel liikumas palju. Vahel Krenile lehvitatakse ja naeratatakse, aga üldiselt saame ennast üsna hästi ja rahulikuna tunda. Muidu mul selle vastu midagi absoluutselt pole, et Krenile positiivset tähelepanu pööratakse, aga see, mida me eile Ocean Pargis kogesime, oli küll üle mõistuse. Ocean Park on selline suur looma- ja lõbustuspark, kus veetsime terve päeva. Mõtlesin alguses selles postituses sellest ka kirjutada, aga niigi on pikaks veninud ja jääb järgmiseks korraks. Aga igatahes… Mitte kunagi varem pole me kogenud sellist asja, et Kreni aina näpitakse, patsutatakse, silitatakse, näidatakse ta poole näpuga ja kutsutakse ruttu kõik oma sugulased-sõbrad ja niisama möödakäijad ka teda vaatama. Ja siis seisab meie ümber 10 inimest ja kõik näitavad näpuga, aina togivad teda ja tahavad pilti teha. Kui Kren välja ei tee või minu või Kareli sülle ronib, siis see pole ju ometi põhjus lõpetada, sest küll ta äkki vaatab uuesti varsti nende poole… No mul oli eile umbes sada korda peas mõte, et mida nad küll mõtlevad ja püüdku ennast nüüd talitseda, kunagi varem pole keegi nii pealetükkiv olnud. Ei kujutaks ju ette, et Tartu tänaval tuleb mõni hiinlane vastu ja ma vahin suu ammuli ja lähen teda näpuga torkima… Ja kutsun kõik sõbrad ka kaasa. Jummel küll 😀

 

Homme läheme Hong Kongi linnatuurile, järgmises postituses kirjutan siis sellest ja Ocean Pargist ka 🙂