Sildiarhiiv: itaalia

Veneetsias

Alguses oli meil plaan Itaalias olla 4 ööd ja 3 päeva, seal Garda järve ääres, millest paar postitust tagasi rääkisin. Me sattusime aga Itaaliast nii vaimustusse, et kuidagi ei raatsinud ära minna… Ning mul oli ammu-ammu juba soov Veneetsiasse minna. Kui me juba nii lähedal olime, siis kuidas me ei lähe…

Niisiis, otsisime uue hotelli, mis oleks Veneetsia lähedal ja otsustasime Itaalias veel 4 päeva veeta. Nii me sinna Dolosse jõudsimegi, millest eelmine postitus oli. Mõtlesime ka, et äkki paneks hotelli ikka täitsa Veneetsiasse, aga nüüd tagantjärele on ikka väga hea meel, et Dolo kasuks otsustasime.

Niisiis. Teisel Dolos viibimise päeval võtsime ette ja käisime vaatasime Veneetsia üle. Karel tegi enne kodutööd ja otsis netist, et kuidas sinna üldse pääseb. Nii palju luges ta välja, et kui tõesti väga vaja on või niisama natuke hull oled, siis võid autoga minna 🙂 Ja auto saarele jõudes parkimismajja panna. Või siis teine võimalus on parkida auto mandrile ja kasutada laevade abi. Otsustasime viimase kasuks.

Laevasõit läks kähku ja vaatamata kõigutamisele (lisaks mägedes ronimisele olen ma endale ka lubanud mitte kunagi enam pisikeste laevadega sõita, sest mul hakkab nii meeletult paha, kui nad loksutavad) jõudsime heatujuliselt kohale. Ilus oli…

Olen kuulnud selliseid jutte, et seal haiseb kohutavalt, vesi on väga must jms. Vesi tõesti jah just suplema ei kutsunud, aga minu nina küll mingit haisu ei tundnud 🙂

Kuna ainsaks liikumisvahendiks on veesõidukid, siis kiirabiautode asemel sõidavad Veneetsias kiirabipaadid. Mitu korda pani selline paat meist sireenide üürates mööda.

Tänavad olid tohutult kitsad, kohati oli hea, kui 2 inimest kõrvuti mahtusid. Seega oli täielikult labürindis liikumise tunne, lihtsalt läksime aina suvaliselt edasi ja lootsime, et jõuame kuhugi välja. Mis asja raskeks tegi, olid trepid. Neid on seal meeletult… Seega lapsevankriga liiklemiseks on see koht küll täiesti vastunäidustatud 🙂 Me vist rohkem tõstsime käru treppidest üles ja siis jälle alla, kui üldse sõitsime. Sellepärast ekslesime ka rohkem ringi – meil oli küll mingi pisike kaart kaasas, aga valisime tänavaid selle järgi, kust vähemalt sel tänava valimise hetkel treppi ei paistnud 😀 Eks see enesepettus oli, sest siis oli see trepp kohe järgmise nurga peal olemas.

Ma tõsimeeli mõtlesin seal ringi jalutades pidevalt, et kuidas need inimesed siin elavad. Kui kasvõi neid kahte esiplaanil olevat maja vaadata – millal nende akendesse päike paistab? Mitte kunagi?

Lõpuks jõudsime San Marco platsile. See on kõige avaram koht Veneetsias, kui seal just nii palju inimesi ei oleks 😛 Hullumeelne rahvamass. Ja lisaks inimestele ka meeletu hulk tuvisid. Kuna rahvast oli tohutult, siis oli meeletu järjekord ka uhke St Marki kiriku ees, nii et sinna me sisse saada ei üritanudki. Nautisime lihtsalt õhku ja tuvisid ja istusime niisama platsil.

Päeva lõpuks sõime pitsat ja pastat (nagu kogu ülejäänud Itaalias viibimise ajagi 😛 ) ja maiustasime Tiramisuga. Sel ajal, kui arutasime, kas minna gondliga sõitma või mitte, uinus Kren õhtuuinakusse ja kui juba niisama lapsega koos tundus see minek keeruline, siis magava lapsega ei hakanud me seda seekord ette võtma. Ehk järgmine kord… või…

Veneetsia on kahtlemata väga eriline koht. Aga minu jaoks oli see koht, kus hea, et sai ära käidud, aga rohkem nagu väga ei tõmbagi. Kui ülejäänud Itaalia jäi mulle väga südamesse, siis Veneetsia kuidagi mitte. Kuidagi hea tunne oli jõuda tagasi Dolosse, kus kõik oli roheline, lilled õitsesid, oli avarust ja õhku.
Aga ehk peabki siis veel ühe võimaluse andma, äkki oleks just gondlisõit olnud see, mis puudu jäi? 😉 Eks paistab, kuidas elu läheb ja kas me sinna veel satume või ei…

Dolo – Casa a Colori

Selle reisi jooksul oleme me ööbinud päris mitmes erinevas hotellis, lugesin kiirelt neli kokku. Umbes kuus tuleb veel lisaks… Päris mitu 🙂
Kui hakkame järgmisesse sihtkohta sõitma, lööme üldjuhul lahti google mapsi ja vaatame, mis linnad/külad tee peale jäävad või mis on meie uue sihtkoha läheduses. Kui sobiv koht suvaliselt välja valitud, avame www.booking.comi ja otsime, kas selles külakeses hotelle ka leidub. Suurtes linnades me üldjuhul peatuda ei taha, väiksed on kuidagi võluvamad ja vaiksemad ning odavamad kah.

Nii jõudsime ka siia, Dolosse. Tahtsin kindlasti Itaalias olles Veneetsias ära käia ja kaarti uurides valisin täiesti suvaliselt Dolo välja. Hotelle oli pakkuda lause mitmeid ja võtsime lihtsalt ühe esimestest pakututest ära. Ma ei pööranud piltidele isegi väga suurt tähelepanu, peaasi, et ühisvetsu pole ja kümne teise inimesega samas toas ei pea ööbima 😛 Muus eriti vahet pole, kuna üheski kohas me niikuinii väga kaua ei peatu.

Kohale jõudes üllatusime väga meeldivalt. Kui siiani ongi hotellid olnud sellised, et midagi väga hullu pole, aga midagi erilist ka mitte, siis see on hoopis teine tera. Tegu on vanema kivimajaga, mis on väga kenasti korda tehtud, kuid välja näeb kõik ikka kui vanaaegne. Meil on isegi rauast trellid akna ees 🙂 Väga-väga kihvt. Seest on kõik krohvitud, laes on vanad puittalad, telliseid on palju kasutatud… Ühesõnaga kõik täpselt nagu mulle meeldib ja nagu kunagi ehk ka meie majas olema saab 🙂

Eile õhtul jalutasime ümber maja ja tegime pilte. Kui ma tavaliselt väga hotellidest pilti pole teinud, siis see väärib küll jäädvustamist 🙂 Nüüd siis tulebki hunnik pilte.

Soovitan soojalt 😉

Esimesed päevad Itaalias

See pilt on tegelikult hoopis Austrias tehtud. Teisel sealolemise päeval külastasime loomaparki. Mulle tundub, et nendest loomaparkide külastustest olen ma siin juba nii mitu korda rääkinud, et enam rohkem ei viitsi 🙂 Aga mulle meeldis see pilt ja täitsa sobilik on sellega ka Itaaliajutte alustada.

Niisiis, oleme Itaalias. Tegelikult oleme siin vist juba 5 päeva olnud, aga eelmises hotellis oli netiga kehvasti ja nii jäidki esimeste päevade muljed kohe kirja panemata. Teen seda siis nüüd tagantjärele.

Esimesed päevad veetsime imelise Garda järve ääres. Ma ei olnud sellest järvest midagi kuulnud (geograafia on mul alati nõrk koht olnud) ja sealsetest puhkamispiirkondadest samuti mitte. Kui Saksamaal olles mõtlesime, kuhu edasi minna, sattusime soodsatele Garda järve äärsete piirkondade pakkumistele. Sakslastelt uurides saime teada, et see on wunderschön ja fantastisch 😀 Tegu on nimelt sakslaste seas popi suvituskohaga. Sellele viitasid ka saksakeelsed viidad, menüüd, meie poole saksa keeles pöördumine jne.
Otsustasime siis vaatama minna, mis koht see selline on.

See on lihtsalt… Ausalt, mul jäi hing kinni ja pisarad tahtsid silma tulla, kui sinna Garda järve äärde jõudsime. Ma olen üldse suur pillija ja ilusad asjad toovad mulle tihti pisara silma, aga no see oli nii-nii võrratult ilus. Suur sinine järv, päikesekiired sillerdamas… Garda järv on ka purjetajate paradiis ja neid oli seal tõesti ohtrasti. Ja need purjed sobisid sinna nii hästi… No see oli tõesti fantastiline, haarasin lausa telefoni, et saaks kellegagi oma muljeid jagada, aga keegi ei võtnud vastu 😀 Ebaõnn. Aga imetlesime siis lihtsalt Kareliga koos ja õhutasime Kreni ka autoaknast välja vaatama, millisesse kohta me sattunud oleme.

Hotell aga vaimustusest kiljuma ei ajanud 😀 Ütleme nii, et oli oma hinda väärt 😛 Kui alguses kohale jõudsime, oli terve suur maja (4-kordne) täiesti tühi, uksed olid kinni, kedagi ei liikunud… Jõudsime juba ringi uurides mõelda, et oleme tünga saanud ja see koht on maha jäetud 🙂 Kõrvalolevast hotellist aga saime toa võtme kätte ja juhatati meid tuppa, nii et õnneks ikka tüng jäi saamata. Õhtu poole ilmusid mõned külalised veel ja ei pidanud üksinda ööd seal veetma 😛

Kui hotell ise ei olnud suurem asi, siis ümbrus oli ikka… super, nagu ma juba ütlesin. Mööda rannajoont sai pikalt jalutada ja nii me õhtuti kilomeetreid maha kõmpisimegi.

Lisaks rannajoonel jalutamisele ja kividest tühjaks söömisele (kes seda meist küll teha võis, huvitav-huvitav 😛 ) külastasime veel lähedal asuvaid kohtasid, suurimaks neist linn Verona.

Kahjuks oli see päev päris vihmane ja Veronasse kohale jõudes mõtlesime lausa, et peame vist otsa tagasi keerama, mida me seal võõras linnas vihma käes teeme. Õnneks me siiski seda ei teinud, vihm jäi natuke õrnemaks ja üsna parkla lähedalt saime endale ka vihmavarju soetada. Millegipärast käis seal leti juures üsna tihe sebimine 😛

Veronas külastasime vanalinna ja Verona Arenat. Verona Arena on suur amfiteater, mis on üks maailmas paremini säilinud ehitisi omataoliste seas. Tänapäeval korraldatakse seal suuri ja uhkeid etendusi.

Ülemisel pildil on tegu.. hmm.. tänavakunstnikuga? 😛 Igatahes väga vahva mõte ja tähelepanu ning naerupurskeid teenis ta palju. Viisin talle mõned mündid ja üritasin pilti teha, Kren aga kaamera poole vaatamisest midagi teada ei soovinud.

Lisaks sõitsime veel funiviaga. Internetist võetud pilt:

Sõitsime sellega umbes 1600 m kõrgusele või veidi kõrgemale. Kabiin keerles-pöörles ja vaadata sai vaadet iga külje pealt. Ainult oli kaks aga 😛 Nimelt oli taaskord vihmane päev ja eriti midagi vaadata ei olnud, kõik oli ühtlaselt hall ja udune. Teine aga oli selles, et need kabiinid pressiti ülitäis ja kui just akna äärde ei jõudnud ennast kärmelt pressida, pidid leppima kõrvalseisva inimese vaatamisega…

Mäe peal oli külllllmmm. Ma ei tea, kuidas me ei osanud sellele nagu mõeldagi ja see sõitma minek tuli üldse nii järsku, et meil polnud eriti pakse riideid kaasaski. Niisiis läksime üles nagu suvitajad ja hakkasime kohe kabiinist väljudes lõdisema. Vapralt tegime aga ikka tiiru ära, kui juba üles tuldud sai 🙂 Vaade (nii palju kui seda läbi udu nautida sai) oli muidugi ilus…

Et seal oli ka suhteliselt tuuline ja vihma tibutas, siis Krenile ei meeldinud üldse. Niisiis puges tema kookonisse 😀 Ainult silmad paistsid välja 😛

Mõnes soojemas kohas sai ikka kookoniväliselt ka poseerida ja Kren seda ka uhkelt tegi. Tõeline moepoos on sisse võetud 😀 Ma tean, et oma lapsed on ikka kõige nunnumad-paremad-naljakamad, aga no see pilt on lihtsalt nii naljakas 😀

Lõpetuseks veel üks pilt meie privaatpiknikust järve ääres. Sinna Garda järve äärde läheme me veel kunagi tagasi…