Sildiarhiiv: kevad

Sõpradest ja kevadest

Viimaks ometi on kevad oma täie iluga kohale jõudnud. Õues puhub soe tuuleke, linnud siristavad, päike paistab, nii ilus ja mõnus on väljas. Koos kevade tulekuga tekib minus alati nii tugev soov – tahaks oma majja, tahaks maale, tahaks õue…

Meil on ühed hirrrrmus toredad sõbrad – Maris, Mihkel ja Jaan. No nad on lihtsalt nii meie :) Meie unistused ja soovid on sarnased, meie huumor on sarnane ja väga tihti oleme ennast Marisega tabanud sellistelt hetkedelt, kui tahaks hüüda, et ei ole võimalik, mul oli täpselt samamoodi! Sarnaste mõtete mõtlemisest ja üksteise lausete lõpetamisest rääkimata.

Nendega koos aega viita on väga mõnus ja nii nad siis tulevadki meile külla ja meie lähme järgmine päev neile külla ja siis nemad jälle meile ja… Nende kodu suur miinus ja samas ka ülisuur pluss on selles, et nad elavad maal. Miinus sellepärast, et meil tuleb neile külla sõitmiseks umbes 40 kilomeetrit maha vurada. Pluss aga sellepärast, et maal! Lilled, heinamaa, päikesepaiste!

Eile käisimegi neil taaskord külas, et esimesed ilusad kevadilmad linnas majamürakate vahel kaotsi ei läheks. Tegime lõket, sussutasime viinereid ja lasime päikest põskedele.

Kren, linnapoiss, kahjuks aina pirises. Ei sobinud talle künkad ega mättad, märg muru ega päiksesoojad kivid, emme süli ega pingi peal istumine. Kui poisid pildile poseerima kutsusin, jäi Kren pildile alati äärmiselt heatujuliselt:

Õnneks oli Jaan natuke koostööaltim ja ei pannud igalt pildilt porisedes kohe plehku :)

Hiljem läksime väikesele jalutuskäigule, Marise ja Mihkli valduseid üle vaatama. Puude tagant paistis üks lagunenud maja, loomulikult läks jutt sellele, et kui tore oleks, kui meie seal elaks :) Jah… Krenile vist ka meeldis see mõte, sest tuju läks tal jalutuskäiguga igatahes paremaks.

Kui hiljem tagasitulles liivakasti juurde maha istusime ja Kren Taist tuttava liivaga kohtus, sulas ka tema lõpuks täielikult ja nautis maaõhku ja väljasolemist. Kindlasti mõtles ta, et miks te mind ometi küll juba varem siia ei toonud :)

Õhtul koju tagasi sõites vaatasin jälle igatsusega iga teelejääva maja poole ja mängisin mõttega, et mis siis oleks, kui meie siin elaks. No kunagi me selle asja kindlasti ka ära teeme. Unistada ju tuleb :)