Rubriigiarhiiv: Muud jutud

Minu esimene beebi

Lõpuks see õnnestuski – ma sain esimest korda pildistada päris pisikest beebit :) Jehuu, olin seda tõeliselt kaua oodanud :)

Terve see suvi on olnud väga töine ja olen saanud pildistada rohkem, kui loota-unistada julgesin. Rasedaid on mu kaamera ette sattunud üksjagu ja vist kõik on lubanud mind jälle külla kutsuda, kui beebi käes on. Peaaegu kellelgi veel pole, nii et olen pidanud kannatlikult ootama… Kuni me kohtusime ühel kokkutulekul pisikese Lenna emmega ja leppisime kokku, et lähen paari päeva pärast pilti tegema.

Läksingi, hirmus närv oli sees :) No mul on peaaegu alati sabin sees, aga kui selline täitsa esmakordne asi on, siis on kohe topelt. Pakkisin oma peapaelakesed kaasa, mille olin ammu beebisid oodates ära tellinud (tegi need Maris Puust, Facebookis Murka käsitöö) ja lootsin kõige paremat.

Läkski hästi, beebi oli imearmas ja rahulik :)

Kui ärkvelolekupildid tehtud, oli aeg hakata beebit tudule uinutama. Kui emme tehtud mõnus kombekas selga sai, uinus ta küll hetkega.

Aga… tahtsime ta ju paljaks koorida. See ajas muidugi kohe jälle üles ja enam see uni nii kergelt ei tulnud. Aega võttis, aga asja sai ja lõpuks see pisike ime uinus :)


Hakkasime aga igasuguseid lillekesi-peapaelu sättima.

Kuna see täitsa esimene kord oli, siis väga teda liigutada ei julgenud. Ärkab veel üles :P Kui lõpuks seda teha julgesime ja ta laua peale kausi sisse tõstsime, tegigi silmad lahti ja avaldas arvamust, et tema rohkem ei viitsi :) Siin vaikselt piilub:

Nii armas oli see pisike Lennake, et makoheeivõi :)

Me ise

Üldiselt kui ma arvuti taga istun, siis ma töötlen pilte. Või siis vahel kirjutan blogi, kui vaim peale tuleb. Praegu järsku tuli :)

Endast pole tükk aega midagi kirjutanud. Kuidagi palju tegemist on ja kui uued pildid valmis saan, siis tahaks ju neid kohe võimalikult ruttu näidata ja jagada ning enda tegemised ja käimised vajuvad jälle tagaplaanile – ah, küll varsti jõuan ka meie enda piltidega tegeleda ja jutud kirja panna. Varsti jõuab kätte siis, kui pooled asjad on juba ununenud ja jääbki kirjutamata. Aga ma luban, et meie Taevaskojas käimise pildid võtan järgmisena ette ja siis näete üle pika aja, kui suureks Kren juba kasvanud on :)

Mida me siis veel teinud oleme – seda kõike, mida kõik ülejäänudki inimesed, kellel parasjagu puhkus on :) Iga päev käime jalutamas, varbaid vette pistmas, turult maasikaid ja värsket hapukurki ostmas… Nädalavahetustel sõidame maale, Karel käib saunas (mina ei käi pea kunagi ja tundub, et Kren on minusse läinud :P Paar korda on proovitud teda sauna viia, aga asi on alati kisaga lõppenud :D ), grillime pere ja sõpradega ja tunneme lihtsalt suvest ja elust mõnu :)

Uued reisimõtted on juba peas olemas. Ka see sügis-talv viib meid kaugele ja jälle pikemaks ajaks :) Aasiasse seekord mitte, hoopis teise suunda. Sealt tuleb jälle üks unistuste reis, kujutan seda juba oma peas täpselt ette…

Krenist veel – ta on niii asjalik! Lihtsalt ülivahva väike tegelane. Kõike paneb tähele ja tahab meie järgi teha – nii keeras üks päev pliidi tööle (kusjuures meil on nupud ära võetud ja sahtlisse ära pandud!), õnneks ei olnud midagi parasjagu pliidil ja Karel märkas üsna ruttu… Või siis tahtis ise nuga teritada… Või võtab ise nõusid masinast välja, nii et taldrikud pudenevad pisikeste näppude vahelt. Ja nii edasi ja nii edasi :)
Telefoniga lobisetakse kogu aeg, kusjuures telefoniks kõlbab ka Kareli suss. Suss sobib hästi jalga ka, nii ta torkab need jala otsa ja sahistab mööda tubasid ringi, endal nii rõõmus ja uhke nägu peas. Pesu tuleb kindlasti võimalikult ruttu nöörilt ära korjata, mis siis, et see ehk 10 minutit tagasi alles masinast võetud sai – pesu koht on kapis! Prahi koht on ka kapis, prügikastikapis muidugi, kõik tuleb ruttu sinna viia, mis prahi moodi välja näeb. Näiteks klotsid ja pliiatsid ja külmkapimagnetid on ilmselge prügikastikaup. Ma ei kujuta ettegi, mida me kõike oleme äkki ära visanud…

Koerapildiga tuli see veel meelde, et pidev haukumine käib. Kui Kren nägi, et ma selle pildi siia panin, siis haukus nii kaua, kuni selle edasi sain keritud :) Iga koer, koerapilt, koeravideo või isegi kass ajab haukuma. Täna haukus ka iga aia peale – linnas elavad ju koerad tavaliselt aia taga :)

Ja tantsib… Ta aina tantsib :) Niisama muusikast pole mõtet rääkidagi, see ajab niikuinii alati jala tatsuma. Aga seda teevad ka kapsa riivimise rütm, pudeli loksutamine, vihmasabin, noaga hakkimine, koputamine, plaksutamine ja tundub, et ükskõik milline muu heli :)
Väike tantsuvideo, pange tähele, kuidas endale tuleb ikka tantsu lõppedes plaksutada ;)

 

Ehk siis meil on kõik jätkuvalt väga hästi :) Küll on ikka hea, et Karel isapuhkusele jäi… Tehke teie ka nii, kui vähegi võimalik, te ei kahetse, ma luban seda!

Sõpradest ja kevadest

Viimaks ometi on kevad oma täie iluga kohale jõudnud. Õues puhub soe tuuleke, linnud siristavad, päike paistab, nii ilus ja mõnus on väljas. Koos kevade tulekuga tekib minus alati nii tugev soov – tahaks oma majja, tahaks maale, tahaks õue…

Meil on ühed hirrrrmus toredad sõbrad – Maris, Mihkel ja Jaan. No nad on lihtsalt nii meie :) Meie unistused ja soovid on sarnased, meie huumor on sarnane ja väga tihti oleme ennast Marisega tabanud sellistelt hetkedelt, kui tahaks hüüda, et ei ole võimalik, mul oli täpselt samamoodi! Sarnaste mõtete mõtlemisest ja üksteise lausete lõpetamisest rääkimata.

Nendega koos aega viita on väga mõnus ja nii nad siis tulevadki meile külla ja meie lähme järgmine päev neile külla ja siis nemad jälle meile ja… Nende kodu suur miinus ja samas ka ülisuur pluss on selles, et nad elavad maal. Miinus sellepärast, et meil tuleb neile külla sõitmiseks umbes 40 kilomeetrit maha vurada. Pluss aga sellepärast, et maal! Lilled, heinamaa, päikesepaiste!

Eile käisimegi neil taaskord külas, et esimesed ilusad kevadilmad linnas majamürakate vahel kaotsi ei läheks. Tegime lõket, sussutasime viinereid ja lasime päikest põskedele.

Kren, linnapoiss, kahjuks aina pirises. Ei sobinud talle künkad ega mättad, märg muru ega päiksesoojad kivid, emme süli ega pingi peal istumine. Kui poisid pildile poseerima kutsusin, jäi Kren pildile alati äärmiselt heatujuliselt:

Õnneks oli Jaan natuke koostööaltim ja ei pannud igalt pildilt porisedes kohe plehku :)

Hiljem läksime väikesele jalutuskäigule, Marise ja Mihkli valduseid üle vaatama. Puude tagant paistis üks lagunenud maja, loomulikult läks jutt sellele, et kui tore oleks, kui meie seal elaks :) Jah… Krenile vist ka meeldis see mõte, sest tuju läks tal jalutuskäiguga igatahes paremaks.

Kui hiljem tagasitulles liivakasti juurde maha istusime ja Kren Taist tuttava liivaga kohtus, sulas ka tema lõpuks täielikult ja nautis maaõhku ja väljasolemist. Kindlasti mõtles ta, et miks te mind ometi küll juba varem siia ei toonud :)

Õhtul koju tagasi sõites vaatasin jälle igatsusega iga teelejääva maja poole ja mängisin mõttega, et mis siis oleks, kui meie siin elaks. No kunagi me selle asja kindlasti ka ära teeme. Unistada ju tuleb :)