Sildiarhiiv: pildistamas

Kiire-kiire-kiire… klõps-klõps-klõps!

Oi, kui palju on viimastel päevadel vihjeid ja küsimusi tulnud, et kas lobanurka enam ei täiendatagi. Nii palju tegemist on!

Kogu minu vaba aja täidab viimasel ajal pildistamine ja piltide töötlemine. Sosistasin ükskord salaja Pereklubis, et äkki keegi tahaks, et ma teda pildistaks. No nii proovimise mõttes, tahaks niisama kätt harjutada. Vastukaja oli minu üllatuseks päris suur. Nii, kui kellegi piltidega lõpule jõudsin, ilmus kohe keegi uus asemele, kes oli mõne eelmise pilte näinud. Nii kihvt! 🙂

Nii ma siis aina käisin ja klõpsutasin. Ja töötlesin, mis võttis kordades rohkem aega. Esialgu üritasin võimalikult ruttu kõigega valmis saada, sest tean ise, kui raske on pilte oodata – no niiii tahaks ju juba näha! 🙂 Kareli poolt hakkas aga vaikselt nurinat tulema ja ise nägin juba pildistamist unes, see tõmbas natuke pidurit peale. Ehk siis nüüd võtan natuke vabamalt ja kirjutan näiteks suhkrusaia ka 😉

Ja nüüd tuleb vist hunnik pilte. Ma vähemalt üritan nüüd midagi välja valida 🙂

Pea kõik on lubanud kevadel tagasi tulla. No eks näis! 😀

Anu ja Siimu salapulm :)

Ükskord ammu, kui Anul ja Sannul jälle külas käisime, rääkis Anu, et nemad Siimuga tahavad abielluda. Salaja. Nii et keegi ei tea. Aga mulle see saladus usaldati 🙂 Kas pole armas…
Ja siis läks jutt edasi. Et mulle meeldib pilti teha ja töötlen ka neid niimoodi ja et äkki ma tuleksin ja teeksin neist ka mõne pildi. Palju polegi vaja, aga et mälestus jääks ja ikka paar pilti oleks olemas, et järgnevatele põlvedele näidata. EEEEeeeeeeiiiiiii, mkmmmmm, pole nõus! Ma ei ole ju mingi fotograaf (haha, kaugel sellest!) ja pakkusin, et nad ikka kellegi teise kutsuks ja mina ei oska ja ei julge. Anu aga jäi endale kindlaks. Ja talle ju ei saa ei öelda…

Aeg läks ja kuigi mul oli vahepeal plaanis hullult heaks fotograafiks saada, siis selleni ma muidugi ei jõudnud 🙂 Õnneks jõudsin vähemalt Photoshoppi natuke tundma õppida ja lootsin sellele, et äkki aitab see mu hädast välja.

Jõudis kätte laupäev. Kren oli ülisobivalt haigeks jäänud, samuti tundsime ka meie ennast kehvasti… Krenile kutsusime vanaema seltsiks ja läksime ilma temata. Nii uhkelt salajane tunne oli 🙂 Jõudsime Anu, Siimu ja Sanderiga täitsa samal ajal kohale. Natuke närv oli neil sees küll. Oi meil oli siis hea meel, et meil juba asi tehtud on ja et me nende asemel pole.

Kuna jõudsime varem ja rohkem külalisi oodata ei olnud vaja, alustasime peaaegu kohe. Mina võtsin fotoaparaadiga koha sisse ja Sander läks Kareli hoole alla.

Ja sealt nad tulid… Ilusad ja armsad ja õnnelikud. Nii kihvt!

Tseremoonia oli ilus ja mulle meeldis see palju rohkem kui meie oma Tallinnas. Sealsed töötajad olid soojad ja sõbralikud ja väga hea mulje jäi sellest kõigest 🙂

Pärast tseremooniat õnnitlesime neid ja tegime mõned pildid.

Ja siis suundusime õue. Sellele pildistamisosale olin ma suuremad lootused pannud ja sisetunne mind ei petnudki. Pildistasime üle tunni aja ja tegime seda sealsamas Hurda pargis ja kasutasime kõikvõimalikud nurgad ära 🙂

Niiiiii palju õnne ja edu teile, kullakesed! Loodan, et jäite meie 2in1 foto- ja lapsehoidmisteenusega rahule 😀

Kõige õnnelikumat ja ilusamat elu teile üheskoos!

Kehras

Kõigepealt olgu öeldud, et jehuuu, arvuti saigi korda 🙂 Talle mõjus ka vist kuum ilm, igatahes üle ta pidevalt kuumenes ja üle paarikümne minuti ei lasknud arvuti taga olla… Tegi vist võõrutusravi ja läks pidevalt kinni 😉

Viimased paar päeva veetsime Kehras minu vanemate juures. Midagi väga erilist me seal ei teinud, käisime niisama jalutamas ja nautisime veidikest vaheldust. Ka Kreniga tegelejaid oli terve hunnik ja meie ei pidanud teda kogu aeg lõbustama 😀

Minu emme ja issi:
Ja õde ja vend:
Igapäevane kindel käik oli poodi ema töö juurde. Poes oli ju mõnus jahe… ja jätsi sai kah 😉 Kren sai varakult poepidamise hingeeluga tutvuda 😀

Eile õhtul käisime suvilas grillimas ja arbuusi söömas ja võtsime vastu kaugelt Ameerikamaalt külla tulnud sugulase. Kren sai ka tema sülle 🙂

Juba ammu oli meil õega kokku lepitud, et võtame ette ka väikese fotosessiooni. Seda me ka tegime. Kren pidas väntsutamisele niii hästi vastu ja oli väga mõnus väike musirull 🙂 Siin siis valik piltidest, autor minu õde Gerda Põder.

Väga mõnus.. ja teinekordki, kui ta vähegi viitsib 😉

Tartus on Hansapäevad täies hoos ja täna käisime sealt juba mitu korda läbi. See on üks üritus, mida ma iga aasta väga ootan! Nii et homme ka. Ja ülehomme! 🙂