Rubriigiarhiiv: Pildistamised

Uus tita tulemas…

Noo, kes avas selle blogi praegu selle mõttega, et me ootame uut beebit?  ;)  Ehhee, siiski mitte  :D  Aga ärge nüüd blogi kohe kinni pange, ma arvan, et tasub vaatamist ikka  ;)

Uue tita saab hoopis minu armas Anu. Anust olen siin blogis varem mitu korda rääkinud ja nüüd siis räägin jälle  :)  Või pigem näitan pilte.

Rabasse pildistama minemise peale olen ma mõelnud oi, kui kaua. Ma arvan, et juba kevadel oli mul see mõte. Aga kellega ja millist sessiooni täpsemalt… Need küsimused said vastuse, kui saime teada, et Anu saab uue tita. Nüüd pidime ainult ootama, et kõht kasvaks. Eelmisel nädalal hindasin lõpuks kõhu kõhuvääriliseks ja panime lõpuks minekukuupäeva paika  :)

Ühel õhtupoolikul pakkisime hunnikutes asju kaasa (Anul oli vähemalt 10 erinevat kostüümi kaasas) ja sõitsime rabasse. Eelmisel päeval olin usinalt googeldanud ja Tartumaa rabasid otsinud, õnneks kandsid otsingud vilja ja lõpuks ikka leidsin ka. Natuke kehv lugu oli sellega, et Anu mees sai alles 6 ajal töölt lahti ja rabasse pidi üle 30 km veel sõitma… Nii et jõudsime natuke hiljem, kui oleksime tahtnud ja liiga kärmelt läks pimedaks, pooled Anu kleidid jäid kasutamata  :P  Kaamera seaded olid päris viimse piirini viidud ja üritasin võimalikult vähe kätt väristada. Kohati õnnestus ja kohati kahjuks mitte  :P

Ja nüüd pildid. Esimest korda siin blogis tegin ka slide-show, mis asub postituse lõpus. Ma olen viimased nädal aega iga päev vähemalt 50 korda seda laulu kuulanud, mis seal taustalooks on. Nii et mu täielik lemmik hetkel… Ning sobis nendele piltidele taustaks ka väga hästi  :)


Ja slide-show. See laul on juba väärt kuulamist… Seal on natuke rohkem pilte ka ;)

Vaiko Eplik – Soorebased

Leidub ikka ilusaid inimesi siin ilmas. Imeilusaid nii seest kui väljast…

Nii palju toredaid inimesi minu ümber…

Olge valmis kõige pikemaks postituseks üldse, mis siin blogis on ilmunud  :D

Mul on pidevalt süümekad sellepärast, et ma ei jõua kõiki pilte siia blogisse üles panna. Mind kutsutakse pildistama, mis on hiiglama tore… Pildistamisel on samuti alati nii tore ja inimesed on toredad ja pildid tulevad toredad välja ja kõik on üldse nii tore… Ainuke mittetore asi on see, et blogisse pildid hästi jõuda ei taha, sest kogu aeg on järgmine töö ees ootamas ja kuna ma tean, kui raske on pilte oodata, siis hakkan kohe ikka järgmisi tegema, et need toredad inimesed pildid ruttu kätte saaks.

Selle blogipostituse jaoks valmistasin ma pilte ette 4 tundi. 4! Töödeldud olid nad juba kõik varem, lihtsalt valisin, mida siia panna, tegin väiksemaks jne… Pluss siis veel kirjutamine, mis võtab ka tavaliselt tunni-paar aega. Aga kirjutamata ka ei taha jätta, sest iga pildistamisega on mul ju seotud mingid mälestused ja mälestuste jagamine annab ka teile palju juurde, kui pilte vaatate. Nüüd teengi ühe mammutpostituse ja näitan terve ära terve portsu peresid, kellega pildistamas oleme käinud. Üks toredam kui teine, ausalt ka!  :)

 

Liis

Liisiga kohtusime ühel palaval päeval juulis. Kutsus ta mind Võrru ja pildistasime tema vanematekodu aias. No vaadake ise, milline imeilus ümbrus ja kui ilusas kohas mõned inimesed elavad…  :)  Ning millised armsad tüdrukud mind ees ootasid. Need õekesed saavad vist kogu aeg hästi läbi ja terve elu ongi täpselt nii ilus, kui piltidelt paistab. Eiei, Liis, ära ütle, et see on petlik, ma niikuinii ei usu  :)

Sellesse postituseossa oli mul kõige raskem pilte valida, sest üliarmsaid pilte oli lihtsalt nii palju! Hea meelega oleks neid pilte siia kolm korda rohkem veel valinud, aga siis oleks see postitus ka kolm korda pikemaks veninud… Kuidas nad kallistasid ja üksteist hoidsid, paitasid ja tegid musi ja olid lihtsalt võrratud… Tõesti jäi väga soe tunne südamesse pärast sealt lahkumist  :)  No vaadake ise…

 

Lagle

Lagle perega kohtusime lausa mitu korda. Esimest korda kutsus ta mind enda juurde külla. Ülenurmele… Alati, kui mul “matahankoheomamajjaelama!”-tuhin peale tuleb, siis unistan Ülenurmest – poleks nagu linnas, aga poleks ka päris maal, kõik oleks käe-jala juures… No tundub selline mõnus koht elamiseks. Ja kui ma veel nägin, kui sõbralik ja lasterohke ümbruskond neil seal on – hõigatakse üle aia tere ja räägitakse juttu, terve tänava lapsed mängivad koos. No nii kihvt… Ja täpselt sobiv elukoht sellisele päikselisele perekonnale nagu Lagle perekond oli  :)

Kaks korda kohtusime sellepärast, et lastel ei olnud väga suurt pildistamistuju. Mõtlesime, et äkki teisel korral on. Ei olnud ka, hehe  :)  Aga mis seal ikka, raskused on ületamiseks ja rõõm ilusatest piltidest seda suurem, kui ei osanud üldse oodatagi, et mis sealt tulla võiks. Selles mõttes on isegi äge, kui vanemad kardavad, et midagi ei tulnud välja, aga tegelikult hiljem näevad, et ikka tuli :) Kui esimesel kohtumisel oli tõesti ülipalav ilm, selline tunne, et sulad üles, siis järgmisel kohtumisel oli täielik sügis väljas – brrrr… Ja nende kohtumiste vahele jäi vaid paar nädalat. Kui mina lõdisesin paksus pusas, siis nemad üritasid külmast mitte välja teha, suvel tehakse ju ikka suviseid pilte. Sellised need suvised pildid said  :)

 

Liina

Liinaga kohtusime Vabaõhumuuseumis. Ma tõesti ei tea, kuidas ma sinna varem sattunud ei olnud… See koht oli lihtsalt nii ilus, eriti pildistamise jaoks. Kui palju erinevaid kohti ja võimalusi ja millised ilusad vaated. Kõik nö vanaaegne läheb mulle väga peale, nii et no ideaalne koht ja kutsuge mind sinna veel pildistama, palun :)

Liina tuli pildistama koos kahe tütre ja ühe pojaga  ;)  Kes poja piltidelt üles leiab, sellele 10 punkti  :D  Kui vanem tütar oli ideaalses poseerimiseas ja tegi täpselt kõike, mida ütlesin, siis väiksemaga nii lihtne polnud  :P  Ta oli täpselt Krennu vanune ja no ma näen ju siin koduski, kui kaua nad on võimelised paigal püsima. Palun seisa korr……Ei, okei  :D  Umbes nii. Nii ma siis aina jooksin temaga kaasa ja üritasin liikumise pealt midagi kaadrisse saada. Jälle kartis ema, et midagi ei tulnud välja, aga näed, tuli ikka  :)  See seelik, mis väiksemal piigal seljas oli, oli lihtsalt nii armas ja lisas piltidele nii palju särtsu juurde, suurepärane riidevalik ema poolt  :)

 

Kadri

Kadriga kohtusime jälle Võrumaal. Kareli vanaema juures  :P  Nimelt on tegu Kareli onutütrega ja Kadri on minu täielik nimekaim ehk siis meie ees- ja perekonnanimed on täpselt ühesugused  :)  Aga ehk millalgi varsti enam mitte ja ma saan jälle pulma pildistada… Hehehee  ;)

Kadri kirjutas mulle ühel päeval ja ütles, et nad sõidavad vanaemale külla. Äkki me läheks ka ja siis teeks ühtlasi ka pilti… Muidugi, mul oli selle ettepaneku üle väga hea meel, seda enam, et Kareli vanaemal polnud me külas käinud oi kui kaua. Ilm oli tõeliselt kõle ja pärast pikka mõtlemist otsustasime ikka pilti teha. Laps jälle sellest muidugi midagi ei arvanud, nagu traditsiooniks hakkab juba saama ja teda pidi ikka kõvasti meelitama, et ta mõnelegi pildile tuleks  :D  Aga mis siis ikka, tegime emmest-issist ilusaid pilte. Neid kipubki alati vähe olema…

Kareli vanaema aed on alati väga ilus ja seega raskusi pildistamiskohtade leidmisega ei olnud. Kaugel nägime isegi ühte kitsekest, kahjuks liiga kaugel, et head pilti saada.

 

Agni

Agniga kohtusime alles paar nädalat tagasi ja jälle Tallinnas, Tornide väljakul. Tuli ta pildistama koos kahe pojaga, üks neist küll alles kõhus  :)

Ilmaga vedas meil meeletult, terve eelmise õhtu-öö lödistas akna taga vihma ja ka hommik oli suhteliselt kahtlase olemisega. Pildistamise ajaks tuli aga päike välja ja läks lausa palavaks. Pildistamise lõppedes hakkas tibutama ja kui autosse istusime, tuli jälle mõnuga…

Agni oli kohe tõeliselt armas rase  :)  Mu meelest kui talle otsa vaadata, siis kohe on esimene pähetulev sõna armas. Ka poeg oli tal armas, aga jälle täpselt Krennuga sama vana ja mida see tähendab… Jookse, Kadri, jookse :D Kui vahepeal Agniga kahekesi pildistasime, pidi Karel kahe poisi järel jooksma – üks pani ühes suunas ja teine teises. Aga mis ikka parata, meie saime vähemalt nii kaua ilusaid pilte teha, sorry, Karel  :)

 

Hästi suur aitäh teile kõigile  :)  Neile ka, kes selle postituse lõpuni vaatasid!

Laglega põllu pääl

Põllul olemine on minu jaoks siiani alati seostunud mingi väga vastiku asjaga… Näiteks kartulivõtmisega :) Küll on tore, et ma neid põldusid nüüd ka teise pilguga oskan vaadata. Ja seda ma teen palju – vaatan. Aina vaatan, kui ilus oleks selle põllu peal pildistada ja selle põllu peal ja seal oleks ka no nii ilus…

Kahjuks magasin selle õige aja maha, kus värvilised õied kõrrepõlde vallutasid. Polnud sobivat modelli võtta :) Kuni selle ajani, kui Lagle mind oma perekonda pildistama kutsus. Kohe lõi tuluke põlema, et tema oleks täpselt ideaalne modell selliseks sessiooniks. Lagle on nii vahva inimene ja oli kohe rõõmuga nõus tulema ja nii me paar nädalat tagasi käisimegi. Õnneks leidsin ühe enam-vähem sobiva koha ka ja kõik tulemus tundus juba ette suurepärane. Särasin ja mõtlesin, mis pildid ma kõik nüüd seal ära pildistan :)

Kõrvenõgesed kõrvetasid, sääsed sõid, parmud puresid, sipelgad ronisid mööda jalgu üles (päris “mõnus” oli ennast järsku sipelgapesast avastada, jalgadel sibamas sada sipelgat – uhhh), aga ikkagi oli Laglega nii mõnus :) Ta on nii särav ja armas ja no sobis piltidele kui valatult. Ja piltidega jäin ma ka ikka väga rahule :) Tulid täpselt sellised, nagu olin ette kujutanud. Üleni päikest täis :)

Evelin + Ainar. Pulmapäev + trash the dress

Nii kaua, kui ma Evelini tunnen, tean seda, et tema kohe kindlasti tahab abielluda. Unistus ja plaan olid kogu aeg olemas, aga millegipärast lükkus asi aina kaugemale ning tihti oli jutt, et ehk kunagi ikka…

Järsku toimusid asjaoludes mingid müstilised pöörded :) Ühel päeval tuli Evelin minuga lobisema ja ütles, et nad nüüd teevad asja ära. Minu jaoks täiesti üllatuslikult järsku. Evelin oli ka kogu aeg rääkinud, et mina kindlasti nende pulmas pildistan – et.. abiellutegi? Et… ma peangi nüüd pildistama? Eeehhheehhhhhh, kujutasin ette, et mul on veel aastaid aega ennast täiendada ja asja õppida, aga nemad siis nüüd järsku otsustasid nii. Noo… Muidugi olin nende üle väga õnnelik ja eks sain kiirelt ärevusest üle ja jäi ainult loota, et saan hakkama. Vist sain :)

Ühel hommikul helises mu telefon, helistajaks Evelin. Nemad käisid registreerimisaega kirja panemas ja 18. juuli paluti mul ära broneerida. Mind võttis kokutama… Eeee, hüüdsin Karelile, et mitmendal meie pulma-aastapäev oligi?! Karel kinnitas, et 18 jah. Nii et nüüd saame samal päeval pulma-aastapäeva tähistada, meie oleme lihtsalt 3 aastat neist ees. Seega kuidagi muudmoodi meil seda sel aastal tähistada ei õnnestunudki, aga see oli ka väga armas viis ja saime šampuseklaase kokku kõlistada ka natuke enda peale mõeldes :)

Pulmapäeval saime kokku juba varakult, lõuna ajal ilusalongis. Nii et tegu oli minu esimese täispika pulmapildistamisega, mis algas ettevalmistustega ja lõppes pärast tordi lahtilõikamist. Ilm oli kaunis nagu meie pulmapäevalgi ning vaatamata Simoni vastumeelsusele pulmade osas (ehk siis terve registreerimise aja ütles ta valjuhäälselt oma sõna sekka :) ) läks päev kenasti ja kaunilt. Simon on ju harjunud, et emme ja issi on tema päralt, mitte kõikide külaliste ja valjuhäälse onu päralt, kes seal ees mingit tõsist juttu ajas :)


Aga ega pulmapäevaga asi ei piirdunud. Pildistada on ju äge ja teeme seda veel! Järgmisel päeval läksime pulmariietega vette ehk siis peenemalt öeldes trash the dressi tegema :)

Kui tavaliselt tehakse seda mere ääres, siis Tartus või Tartu lähedal on mere leidmine raskendatud :P Emajõgi ja Anne kanal pole ka nagu see, mida me ette kujutasime… Seega sõitsime mitu kohta läbi, et midagi sobivat leida ja peatusime lõpuks Tabiveres järve ääres. Pealtvaatajaid-ringiujujaid aeg-ajalt veidi oli, aga no mis parata :) Saime küll palju uudishimulikke pilke. Üks vanaonu tuli lausa uurima, kas me oleme Tallinnfilmist :D Hehehee, no mitte päris :)

Ilusat abielu teile, Evelin ja Ainar! Kallistused teile :)

Väga eriline pildistamine… Kadri ja Kristjan

Ühel päeval avastasin postkastist väga ootamatu kirja. Saatja oli minu jaoks täiesti võõras ja kirja sisu veidi hirmutav… Nimelt kirjutas mulle Kadri ja küsis, kas ma tuleksin nende pulmapäeva jäädvustama.

Kõik, keda siiani pildistanud olen, on olnud mingitki pidi tuttavad. Olen kasvõi teadnud vaid nende (neti)nime, on nad olnud kellegi tuttava tuttava tuttavad või midagi taolist. Midagigi olen neist inimestest varem teadnud ja osanud ette kujutada. Nüüd aga – täiesti võõrad ja täiesti hirmus situatsioon, ma pole just osavaim uute tutvuste looja… Võtsin kohe terve õhtu mõtlemiseks aega :) Karel muidugi utsitas, et mine-mine ja kuna me parasjagu mu vanemate juures Kehras olime, oli neid utsitajaid teisigi. Aga mis mul kaotada on, nad on ju mu eelmisi pilte järelikult näinud ja need on neile meeldinud ja pean ju oma hirmudest üle olema… Ükskord on ikka esimene kord ja kui see esimene kord on ära olnud, saavad ka järgmised tulla :) Niisiis kirjutasin, et olen nõus.

Kui paar päeva varem Kadriga kokku saime, ohkasin mõtetes kergendatult :) Hirmud kadusid kohe – polnud üldse sellist tunnetki, et me kunagi varem kohtunud pole. Sain teada, et ta käib meie blogi lugemas ja kuidas ta sinna sattus ning milliseid pilte nad soovivad ja ette kujutavad. Õnneks kujutasin ka mina neile täitsa samasuguseid pilte ette ja üldse tekkis tunne, et tegu on täitsa meie moodi inimestega :)

Pulmapäeval see tunne veelgi kasvas. Kõik läks hästi, palju pareminigi kui ma oskasin loota :P Aitäh teile, et julgesite mind kutsuda ja tore, et julgesin kutse vastu võtta :)

Kõike kõige-kõige paremat teile ja ehk kohtume varsti jälle. Mõni tähelepanelikum ehk sai aru, miks ;) Olgu teie ülejäänud elu sama kihvt kui pulmapäev – seda see ju tõesti oli… :)