Sildiarhiiv: pulma-aastapäev

Mõnus lõunasöök Vildes

Pulma-aastapäevaks kinkisin Karelile lõunasöögi Vildes. Läksime sellist huvitavat asja katsetama nagu grillkiviplaat liha-kalavalikuga lauas küpsetamiseks. Tundus väga põnev 😉

Kella poole kaheks tuli üks vanaemadest Kreni hoidma ja meie jalutasime käsikäes kesklinna poole. Nii veider on ilma Krenita! Kuidas need käed niimoodi kõiguvad lihtsalt kõrval, tahaks nagu midagi lükata… või kussutada… või pluti-plutitada. Naljakas, kuidas suhteliselt vähese ajaga ei oska lihtsalt enam muudmoodi ja muu tundub vale 🙂 Aga teemaks oli ikkagi meie pulma-aastapäev, nii et selle juurde tagasi 😉

Kahe ajal jõudsime Vildesse kohale ja broneeringujutu peale juhatati meid välja nurgalauda. Küsiti mitu korda üle, et kas ikka sobib – sobib ikka, miks ei peaks 🙂 Kõik hakkasid meie ümber sebima: toodi tarvikuid, lükati üks laud lisaks juurde, sest muidu olevat kitsas, kanti aina asju lauale ja õpetati, kuidas asi käib. Väga uhke 🙂

Asi nägi siis välja nii, et hakkasime kuuma kivi peal ise endale pidurooga meisterdama 😀 Lauda toodi veiseliha, lõhefileed ja talleribisid ning erinevaid köögivilju (seened, suvikõrvits, paprika – ühtegi me neist ei söö 😀 ). Lisaks ka erinevaid kastmeid ja kartulivorm.

Hakkasime siis pihta. Karel ladus liha kivile ja kõik hakkas mõnusalt särisema 😉
Mina olin niisama ilus 😛 Ajasin juttu ja kindlasti targutasin kõrvalt 😉 Ja ootamise ajal klõpsisin pilte…
Kõik oli mmmm…, väga maitsev. Kuigi ma valin alati kana või kala, siis seekord oli üllatavalt kõige parem veiseliha. Karelile vist maitses lammas, miks ta muidu ühe minu tüki omale kauples 😉

Kõhud said päris täis, aga täpike i-l oli veel nagu puudu… Otsustasime oma kokkulepet rikkuda ja pulma-aastapäeva puhul endale kooki lubada 😀 Ei tea, mis nüüd saab, kas reedel jääb kook söömata 😉
Ka see oli väga maitsev ja saime täitsa ausalt vastata, et väga hea söök oli, aitäh 😀 Alati ju küsitakse, et kuidas maitses ja no mina ei julge küll kunagi öelda, et täna nagu polnud suurem asi… 😛


Kuna meile ei olnud hädakõnet tulnud, et Kren aina nutab ja nutab ja midagi ei aita, siis otsustasime natuke pikema ringiga koju jalutada. Käisime lilli ostmas ja nautisime niisama ilusat ilma…
Karel ei olnud täna nõus modell olema ja nii jäin mina tavapärasest erinevalt palju pildile… Kõigepealt üks kohustuslik Vilde pingil istumise pilt, mida vist peaaegu kõik turistid teevad 😀 Karel pööritas silmi ja ei suutnud ära kommenteerida, kui klišee see on, aga noh, las ta siis olla 😉


Jalutasime edasi ja nautisime sooja ja suvist Tartut…
Mõnus oli!

Kareli kingitus mulle on aga märksa keerulisem. Selle välja lunastamiseks pean ma vaeva nägema… Vat, kus mees, ei piisagi sellest, et talle lihtsalt hea ja ilus naine olen 😉

 

Teine pulma-aastapäev

Täpselt 2 aastat tagasi ütlesime oma jah-sõnad ja saime abikaasadeks 🙂 Nüüd tuleks vist öelda seda, et oi, kuidas see aeg ikka ruttab jne 😀 Eks ta nii olegi… Otsisin Pereklubi foorumist, kus ma oma pulmapäevikut pidasin, üles pulmakokkuvõtte ja panen selle nüüd meenutamiseks siia. Vahele lisan ka pilte, et asi meeleolukam oleks 🙂

PS! Võite lugemise ajaks mängima panna ka selle laulu, see on nö meie laul, mis ka pulmas kõlas. Ka sõrmuste sisse on meil graveeritud sellest laulust pärit sõnad – Mul on su elu vaja…

Koht – Mustjõe kõrtsitalu
Pulmaisa – Valdi Reinas
Bänd – Lihtne Viis
Video – Eduard Laur
Fotograafid – Kalju Kuusik ja Kai Kuusik-Greenbaum
Registreerija – Heido Sinivee
Tort – Pihlaka kondiiter
Juuksur – Krestin
Make-up – Maret
Pulmalipp, ametimärgid, kingitused – Virgylia
Kleit ja ehted – Tigasmo
Õhtused riided – Kadri ema ja õde
Kareli riided – Kaubamaja

Aga nüüd kokkuvõte:

Minu päev algas kell 6.09, kui silmad lahti tegin. Äratus oli muidu plaanitud poole seitsmeks. Mingeid õudukaid ei näinud ja magada sai ka päris kenasti 🙂 Pikutasin algul niisama ja suhteliselt peagi ärkas ka Karel. Ta ajas habeme ära, käisime pesus ära ja pigistasime natuke hommikusööki sisse. Ei tea, kas isu puudus oli tingitud ärevusest või varajasest hommikutunnist 🙂
Poole kaheksaks läksime juuksuri juurde, kus läks umbes poolteist tundi. Sealt tagasi jõudes panin ma lihtsalt ühe kleidi selga, Karel ka vähe viisakamad riided ja mu isa viis meid Tallinnasse registreerimisele. Nimelt toimus nö ametlik registreerimine hommikul Õnnepalees. Kuna see oli meie jaoks tõesti lihtsalt ametlik ja ei midagi hingele, siis sinna me kedagi kaasa ei võtnud, mu isa ootas väljas autos. Mõtlesime, et kui oma plaanidest räägime, et õhtul on meil see meie jaoks õige registreerimine ja nii, siis paneme lihtsalt dokumentidele allkirjad alla ja pääseme paari minutiga. Paraku see aga nii ei läinud… Oli ikkagi tseremoonia, kus olime siis meie kahekesi ja registreerija. Ausalt öeldes tundsin ma seal ennast natuke kehvasti, kuna olime ju suhteliselt tagasihoidlikult riides (ja algul ei pandud meid üldse tähele ja mindi juba järgmise noorpaariga rääkima), sõrmuseid meil kaasas ei olnud, kuna soovisime need ikka õhtul panna, tobe oleks olnud neid hakata ära võtma ja siis uuesti panema… ja jah oli ka tobe mitu korda öelda 🙁 Lisaks mainis registreerija mitmeid kordi kõne jooksul, et nii me siis siin oleme kolmekesi ja nii väikselt jne. Tundus, nagu me oleks lihtsalt suvaliselt tänava pealt sisse astunud või teeks seda salaja või mida iganes. Õnneks suudlema ei pidanud, kuna ta küsis, et kas soovime seda õhtul teha ja loomulikult valisime selle variandi.
Aga see selleks. Õnneks sai see suhteliselt ruttu läbi ja eriti mu tuju ei rikkunud 🙂 Tegelikult mitte üldse, lihtsalt tagasi mõeldes tuleb selline mõru maik suhu.
Kella poole 1 ajal tuli juuksur meilt kodust läbi ja sättis loori paika. Ja üheks läksin ilusalongi. Filmimees oli sel ajal juba kohal ja hakkas suhteliselt algusest peale kohe filmima 🙂 Fotograafid jõudsid umbes poole kahe paiku. Salongis oli õhustik väga tore, kõik viskasid omavahel nalja ja tundsid ennast vabalt 🙂 Mingit närvilisust ei olnud selleks ajaks sisse tulnud.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


 

Pärast sealt lahkumist tulime siia mu vanemate juurde, kus panime õiged riided selga. Kui Karel valmis sai, läks ta kimbule järele. Kimp oli imeilus 🙂 ja täpselt selline, nagu ma olin soovinud. Fotograafid tegid veel natuke kodus peegli ees eputamise pilte ja siis läksime minu suvekoju pildistama.

Algul ma kartsin, et äkki ikka kuidagi ei oska poseerida ja mida me seal nii mitu tundi teeme jne, aga aeg läks megakiiresti ja lõbusalt ja pingevabalt ja järsku oligi kell juba 4. Poole 5 ajal pidime hakkama juba peokohta sõitma.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Veidi pärast viit jõudsime peokohta ja päris palju külalisi oli juba ka kohal. Nii et paljud nägid mu juba ära. Aga ega ma ei pingutanud ka väga, et nad ei näeks, ei tundunud nii väga tähtis sel hetkel… Hoopis rääkisime juttu ja viskasime nalja 🙂 Mingist pingest või ärevusest ei olnud juttugi. Tervitasime ka pulmaisa ja bändi, kes enne meie registreerimist juba kohal olid ja registreerijat, kes üsna pea jõudis
.
Siis hakkas rahvas registreerimiskoha poole liikuma ja meie jäime pulmaisa lubavat kõnet ootama, mis pidi olema märguandeks, et võime hakata hobusega sinna poole sõitma 🙂 Üsna pea see tuligi ja kui me sinna vankrisse istusime, siis… hakkasin ma värisema 🙂 Jalad eriti. Heh, praegu seda siia kirjutades käis ka värin läbi 😀 Aga jah, siis saabus lõpuks ometi see ärevus 😀
Tulime vankrist maha ja sammusime käsikäes altari poole… Nii uhke tunne oli ja kõik vaatasid 🙂

Huvitav, et mul ei tulnudki nagu sellist pisardamise momenti peale, tundsin ennast lihtsalt väga õnnelikuna ja aina naeratasin. Järsku keset registreerimist kuulsin sosistamist: „Kadril on herilane loori all!“ Appppiiii 😀 Mida ma teen 😀 Ära joosta ju ka ei saa. Ma ikka hullult kardan neid ja igal tavalisel juhul oleksin ma täiel kiirusel minema pannud, ise samal ajal täiest südamest röökides 😀 Aga sel hetkel sain mõelda ainult, et mida ma teen, mida ma teen??? 😀 Õnneks tuli isa mu selja taha, kergitas loori ja päästis herilase sealt vahelt ära. Jumal tänatud 😀 Hehe, ma mäletan, kuidas ma kunagi rääkisin, et ma tahaksingi, et registreerimisel midagi nö vussi läheks, võtaks pinget maha ja teeks selle tõsise hetke rõõmsamaks. Tahtsin – sain 😀
Pärast seda toimusid õnnitlemine, savitahvli tegemine, pildistamine, šampuse joomine.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pärast õnnitlemist tekkis külalistel küsimus, et kuhu nad need ümbrikud saavad panna, kas viivad koju tagasi. No muidugi 😀 Kasti, mis selleks planeeritud oli, ei olnud kusagil. Pulmaisa palus siiski ümbrikuid mitte tagasi viia ja lubas, et peokohas saavad nad need ära panna 😀 Sealsamas toimus ka nime vennale tagasi kinkimise tseremoonia 🙂
Seejärel hakati tagasi peokoha poole liikuma. Meie tegime veel natuke pilte ja seejärel istusime vankrisse ja hakkasime sinna poole sõitma…

Ja siis vaatame ette ja mida me näeme – VÄRAVAD! No pole võimalik 🙁 Ausõna mul oli tunne, et ütlen lihtsalt, et mina nii ei mängi. Ma nii lootsin, et neid ei tehta, mulle absoluutselt ei meeldi. Pulmaisa jooksis siis tagasi registreerimiskohta šampuste järele, kuna meil ju ei olnud midagi valmis varutud. Õnneks pidi mees vaid suurt oksa laasima ja nii kergelt pääsesimegi 🙂 Pärast kuulsin, et ühes teises kohas oli ka mulle mingi vanker valmis pandud, aga õnneks ei sõidetud hobusega seda teed 😀 Oi kui kahju, ei saanudki sinepiga kokku pläkerdatud nukku mähkida 😀
Jõudsime siis peokohta ja need, kellel toad veel valimata olid, läksid seda tegema. Vahepeal leiti ka kingituste jaoks mõeldud kast üles ja külalised said oma rasketest kandamitest lahti 😀
Seejärel istusime lauda, Valdi tegi sissejuhatuse ja jagas veidi märke ja seejärel hakkasime sööma. Ma sõin pool poolikust kartulist ja nokkisin natuke liha. No üldse polnud isu 🙂
Seejärel hakkasid mängud ja bänd esinema ja nii see õhtu läks 🙂 Avavalsiga saime ka ilusasti hakkama (jeee 😀 ) ja kõik läks väga ilusasti ja armsalt ja kenasti ja ülilõbusalt 🙂

Naerda sai palju ja pulmaisa mängud olid väga lahedad ja absoluutselt mitte labased, milliseks nad kipuvad tihti minema mu meelest. Jäin ülimalt rahule 🙂
Meie erisooviks bändile oli Ruja laul „Rahu“. Olen sellest varem ka rääkinud, et see on nö meie laul… 🙂 Uskumatu, lihtsalt uskumatu, kui ilusasti nad sellega hakkama said. Ja see, kuidas ma kõvasti Kareli vastas silmad kinni selle laulu ajal tantsisin tõi mulle selle õhtu esimesed ja ainsad pisarad silmanurka ja klombi kurku. Ma olen neile nii tänulik, et nad selle suhteliselt raske lauluga niii super hästi hakkama said. 🙂
Veidi enne poolt 12t hakkas tänamine. Napilt enne seda üritati mind ära ka röövida 😀 Aga mu isa peatas nad ja takistas seda. 😀 Õnneks 😛 Sest see oli tõesti natuke halb aeg, kuna kohe pidid järgmised tegevused hakkama…
Kui sai tänatud, liikusime tordi juurde 🙂 Tort oli meil siis inspireeritud Kuusalu kandi rahvariideseelikust. Need triibud seal tordil peaks ehk umbes sinna kanti olema 🙂 Tort oli imehea ja jäime väga rahule 🙂 Ahjaa, kui me torditüki saime koos ära lõigatud, siis pidime ampsu ka võtma. Mõlemad siis võtsid tüki lusikale ja… omale suhu 😀 Ümber hakati naerma, et erilised egoistid ikka, pulmaisa ütles siis, et andke ikka teineteisele ka 😀


Sellele järgnes pruudipärja mahamängimine ja jeee, lõpuks sai nendest kontsadest lahti ja pastlad jalga panna 😀


Kella 12 paiku lahkusid fotograafid ja filmimees. Filmimees esitas meile väga huvitava küsimuse, et kas ta võib sellest meie pulmas Reporterisse loo teha. Meil jäid suud lahti, et misasja? 😀 Ta ütles, et sai nii lahedat materjali ja kui me oleme nõus, siis ta hea meelega teeks. Olime siis 😛 Mu ema on küll väga pessimistlikult selles suhtes meelestatud, et äkki tehakse labaseks jne, aga meie ei ole. Millal ikka selline kihvt võimalus veel tekiks. Ja mõtle, kui äge on kunagi lastelastele rääkida 😀
Varsti lahkus ka Valdi ja jätsime ka temaga hüvasti. Bänd mängis vist kuskil poole kahe-kaheni ja tantsisime ikka võiduka lõpuni 🙂 Pärast seda läksime ka nendega rääkima-muljetama 🙂 Ma pean ikka ennast kordama, et olime nendega nii rahul 🙂
Pärast seda tegime natuke kooslaulmist ja mõtlesin, et ootame ära, kuni bänd oma asjad kokku saab, et veel lehvitada, aga neil läks nii kaua, et ei jõudnudki ära oodata… Läksime siis oma tuppa ära. Seal lugesime kaarte ja jäime magama 🙂
Nii see päev siis mööduski 🙂 Natuke viperusi oli, aga mis seal ikka.
Ahjaa, üks asi veel. Hommikul ärkasin üles, pöörasin Kareli poole, ta ka ärkas.. läks vetsu, ma ka hakkasin ennast üles sättima, kui Karelil tuli äkki idee kella vaadata. 5.15 😀 Kobisime siis magama tagasi.
Üldiselt ei saanud ma üldse hästi magada, ärkasin pidevalt üles. Ja noolisin torti, mis meie aknast paistis 😀 Üks koer tiirutas seal ühel ärkamisajal kahtlaselt ringi, ma juba kujutasin ette, kuidas ma sööstan oma torti päästma, kui ta peaks seda sealt laua pealt sööma hakkama 😀 Ma igaksjuhuks mainin, et ma lihtsalt sõin õhtul vaid paar ampsu ja öösel tekkis selle järele mega isu 😀
Aga ma tänan meeletult palju kõiki külalisi, kes meiega selle päeva veetsid ja palgalisi – võin neid kõiki väga teile soovitada! Kõik olid nii sõbralikud ja toredad 🙂

***

Kuu aega hiljem käisime ka Trash the Dressi tegemas. See tähendab siis seda, et võtsime pulmariided uuesti kapist välja ja teeme nendega midagi ägedat 😉 Mõned pildid ka sellest sessioonist siia hiigelpostitusse 😀