Rubriigiarhiiv: Reisid

Dominikaani Vabariik 16.03.2017-30.03.2017

Sellest reisist on nüüd küll täpselt aasta möödas, aga mõtlesin tagantjärele nii palju kirja panna, kui veel meeles on.

Niisiis, eelmise aasta märtsi lõpus käisime Dominikaani Vabariigis. Leidsime Rootsi TUI hea üsna viimase hetke pakkumise (midagi 200ga nägu) ja ostsime kiirelt ära. Lend läks aga selles mõttes halval ajal, et ühtegi lennukit meile sobival ajal Eestist Stockholmi ei läinud. Seega otsustasime juba üleeelmisel õhtul hoopis laevaga Rootsi sõita, järgmise päeva Rootsis veeta ja öösel lennujaama lähedal hotellis olla.

Kuna ilm on märtsikuus nagu ta on ja meil olid suured kohvrid kaasas, siis kuhugi linna peale meil plaanis minna polnud. Läksime hoopis Junibackenisse, suurde Lindgreni-teemalisse lastemuuseumisse. Olime seal küll juba varem Kreniga käinud, aga ega ta ei mäletanud ja Harril oli see koht külastamata. Nii et sõitsime taksoga sinna ja veetsime seal üllatavalt kaua aega. Uudistamis- ja ringironimiskohti on seal küllaga, lisaks etendused mingi aja tagant jne.

IMG_4666

IMG_4674

Seejärel sõitsime pea tund aega taksoga hotelli ja järgmisel hommikul läks lennuk.

Lend oli küll 11 h pikk, aga mäletamist mööda läks kõik üsna libedalt. Mingeid viivitusi ei olnud ja lapsed olid tublid 🙂

Esimeseks ööbimiskohaks oli meil võetud üks korter läbi Airbnb. Tore oli see, et omanik oli nõus meile vastu tulema (lisatasu eest muidugi) ja nii jäid meil kohale jõudes igasugused sekeldused transpordi/rendiauto otsimisega ära ja olime üsna heatujulised 🙂 Olime ainult üsna paksult riides ja jubedalt kuum oli…
Kuna selle korteri lähedal ühtegi normaalset poodi ei olnud, siis ta tegi isegi peatuse poe juures, et saaksime endale vett jms kaasa osta. Noh, see pood oli ka 2x väiksem kui meie külapoed, aga hädavajaliku sai kätte 🙂

Korter ise oli üsna mõnusalt suur, 3-toaline + köök, aias oli bassein ja rannani oli 2 minutit jalutada. Ebaõnn oli aga selles, et just samal päeval oli puudelangetamisel õnnetus juhtunud ja üks puu oli täpselt liinidesse kukkunud, st meil ei olnud netti, telekat, telefoni. Oleme nii harjunud igapäevaselt netti kasutama ja töö tegemiseks on see ka hädavajalik, nii et see tõmbas meil veits tuju alla. Pluss meil oli see renditud 3ks päevaks ja edasi ei olnud midagi planeeritud. Aga rannas olid mõned kohvikud, kus saime ülihädavajalikud asjad ära aetud ja järgmise hotelli vähemalt kinni pandud 🙂

IMG_4746
Hotelli tagaaias

IMG_4763

IMG_4880Majas olid vist pea kõik korterid välja rentimisel ja üleliia palju rahvast seal sel hetkel ei peatunud. Seega bassein oli küll pea kogu aeg meie päralt.

Esimene kord randa minnes olime negatiivselt üllatunud, sest rannariba oli väga räpane ja prahti täis. Mõtlesin, et kas ja miks nad siin üldse ei korista. Hiljem selgus, et pea iga päev koristatakse, lihtsalt vesi toob pidevalt uut rämpsu liivale.

IMG_4737
Leidsime ikka puhtamaid kohti ka 🙂 Vesi oli küll ülisoe, pole ammu nii mõnusalt sooja vett kohanud

IMG_4894

Rannas oli õnneks üsna palju kohvikuid, nii et poodide puudumise pärast ei pidanud muretsema. Toidud olid täitsa maitsvad, aga pea iga söögi kõrval friikad. Lastele see muidugi meeldib 🙂
Ühes oli eriti hea söök ja jäime veidi pikemalt lobisema sealse kokaga… Kuni ta meile kanepit pakkus 🙂 Tundus nii tore vanaema ja siis järsku nii ootamatult jõudsime lemmiksöökide juurest sinnani 😀 Uskumatu.

Rannas lõunasöögil
Rannas lõunasöögil
Tähistati Püha Patriku päeva
Tähistati Püha Patriku päeva
Tavaline külatänav
Tavaline külatänav

Järgmiseks peatuspaigaks sai meil hotell Riu Merengue. Me üsna harva peatume all inclusive hotellides, aga Karel leidis mingi megasoodsa diili ja otsustasime viieks päevaks sinna minna.

IMG_4906
Vastuvõtt

Hotelli ala oli väga suur, koosnedes pisikestest majakestest, kus oli vist igaühes umbes 6-8 tuba. Süüa ja juua sai liigagi palju , iga päev toimusid erinevad showd, lastediskod jne, no nagu all inclusive hotellides ikka.

IMG_4975

Kren sai sealt sellise lastediscode maitse suhu, et nad siiamaani tantsivad neid tantse kodus ja igal järgneval reisil peame vaatama, et ikka lastediscoga hotelli läheksime. Kahjuks me päris samal arvamusel pole, sest kuigi seal oli väga mõnus, siis meie lemmikud need all inclusive hotellid päris pole 🙂 Aga vahelduseks võib ikka.

Kreni igaõhtune lemmik, lastedisco
Kreni igaõhtune lemmik, lastedisco
Basseini ääres peesitamas
Basseini ääres peesitamas
Mänguväljakul
Mänguväljakul
Ühel õhtusel jalutuskäigul
Ühel õhtusel jalutuskäigul

Kahjuks läks meil sel reisil ilmaga natuke kehvasti, sadas kohati ikka päevi järjest. Selleks ajaks, kui meil oli aeg Riu Merenguest lahkuda, oli juba päev otsa lakkamatult sadanud ja aina jätkus ja jätkus. Võtsime rendiauto ja hakkasime uue hotelli poole sõitma, kuni järsku enam edasi sõita ei saanud.

Teed enam näha ei olnud
Teed enam näha ei olnud

Mõnes kohas oli politsei lausa tee ajutiselt kinni pannud või lasi autosid väga ettevaatlikult ükshaaval läbi. Nii et umbes tunnine teekond võttis meil planeeritust päris mitu korda rohkem aega. Aga vähemalt kohale me jõudsime ja kuhugi kinni ei jäänud.

La Punta Apartementos
La Punta Apartementos, lõpuks jäi vihm järele. Olen instagrammi kirjutanud, et sadas 36 h järjest.

Kolmandaks ja viimaseks peatuspaigaks valisime linnakese nimega Cabarete, pidi olema selle kandi üks parimaid linnakesi ilusate randade, mõnusate kohvikute ja toredate inimestega. Hotell asus jälle väga ranna lähedal, nii et iga päev sai ujumas käia ja iga õhtu mööda rannajoont kohvikutesse jalutada.

Kren iga päev lainetega võidu jooksmas
Kren iga päev lainetega võidu jooksmas

Selles kandis olid õnneks ka mõned vaatamisväärsused, kuhu lastega koos minna sai.

Esimeseks valisime El Choco koopad ja käisime märgades, libedates ja kristallselge veega koobastes taskulampidega ringi ronimas. Saime käia nii sellistes, kuhu päikesevalgus sisse paistis, kui ka 25-meetri sügavustes, kus oli nii pime, et tõsiselt ei näinud sõrmegi suhu pista. Oli natuke hirmus, aga samas väga põnev ka, sest kogu aeg oli oht kas pea ära lüüa või mõnelt astmelt alla libiseda.

IMG_5039

IMG_5061

Ühel järgmistest päevades sõitsime aga Monkey Junglisse. Tegu on väikese ahvipargiga, kus elavad halbadest tingimustest ära päästetud pärdikud  ja töötavad peamiselt vabatahtlikud. Saime giidiks ühe toreda inglasest noormehe, kes jagas ahvide saatusest päris kurbi lugusid. Enamasti oli lugu nii, et mõni ahv oli koduloomaks võetud, aga esimese suurema tuhina möödudes kuhugi väiksesse puuri “unustatud”. Seal sai ka väikeseid kaputsiiniahve toita. See oli üliäge, kuidas giid neid kutsus ja siis nägid kaugustest, kuidas ahvikarjad mööda puid ja trosse su poole tuhisesid. Veidi hirmus ka, eriti Harri jaoks, kes koha röökima pistis 🙂 Aga tõesti oli see ülivahva kogemus.

IMG_5142

IMG_5167

Sealsamas oli ka võimalus ziplinel sõita, aga lapsed panevad sellistele lõbustustele piirid ja noh, me oleme selle jaoks liiga arad ka 🙂

IMG_5108
zipline’i trossid näha

Ja siis käisime veel sellises kohas nagu Teleferico Puerto Plata. Tegu on ainsa köisraudteega Kariibidel ja see viib sellise mäe otsa nagu Isabel de Torres. Sõit oli lausa 800 m pikk.

Onu lubas Krennul vagunijuht olla :)
Onu lubas Krennul vagunijuht olla 🙂

IMG_5205IMG_5211

Üleval jooksime ilmaga võidu. Jõudsime veel mõned kenad pildid ära teha, enne kui pilved kõik vaate kinni katsid :)
Üleval jooksime ilmaga võidu. Jõudsime veel mõned kenad pildid ära teha enne kui pilved kõik vaate kinni katsid 🙂

Üleval oli kümneid kohalikke, kes kõik ülestulijad kohe kinni püüdsid ja neile kõikvõimalikke asju hakkasid pähe määrima. Me oleme kehvad ei ütlejad, nii et kerge saak. Ta pakkus, et saame mäe otsas asuva lunastaja kristuse kujuga pilte teha. No vähemalt olid tal tõesti nipid selged 🙂

IMG_5229

IMG_5228
IMG_5235

Lisaks vägevatele vaadetele oli üleval päris kena (botaanika)aed, kus jalutada sai + seal oli mõnusalt jahe võrreldes allpool olevaga, nii et mõnus käik ja kõigile meeldis.

Seda pilti meile pähe ei määritud, vaid lasime täitsa ise teha :) Tundus nii vahva ja teistmoodi, lisaks ei maksnud ka eriti palju
Seda pilti meile pähe ei määritud, vaid lasime täitsa ise teha 🙂 Tundus nii vahva ja teistmoodi, lisaks ei maksnud ka eriti palju

Ja nii meie 2-nädalane puhkus vaikselt läbi saama hakkaski.

Viimased pikutused palmi all
Viimased pikutused palmi all
Viimase õhtu päikseloojang
Viimase õhtu päikseloojang
Minu nägu, kui aaime lennujaama jõudes teada, et meie lend on edasi lükatud 12 h. Lõpp läks käest ära, aga muidu oli väga tore reis!
Minu nägu, kui saime lennujaama jõudes teada, et meie lend on edasi lükatud 12 h. Lõpp läks käest ära, aga muidu oli väga tore reis!

 

 

Hetki

Kuu aega on möödas ja see tähendab seda, et läbi on kohe ka meie reis. Nii lihtne on olla kodus kaine mõtlemisega ja öelda, et kuust piisab, kulubki vähem raha. Siin kohapeal olles tahaks muidugi sellelt mineviku-minalt küsida, et mida ta küll mõtles 🙂 Kuust ei piisa! Juba eelmine aasta saime sama tunda, üritasime siis isegi lennupileteid ümber muuta, aga nagu teada, on see põhimõtteliselt võimatu üritus. Nii et tulime eelmisel aastal õigel ajal koju ja tuleme ka sel aastal.

Lubasin endale, et pean terve selle reisi ilusasti blogi. Võin nüüd endale pai teha, sest olen sellega hakkama saanud 🙂 Tavaliselt vist olen paar nädalat vastu pidanud ja siis on see alati sujuvalt pooleli jäänud… Nii tore on aga endal pärast tagantjärele lugeda, et kus käisime ja ma tahaks väga loota, et teil on ka põnev. Kuna homme on siin viimane täispikk päev, siis teen viimase postituse ära ja tõmban asjale joone alla. Homme kavatseme terve päeva rannas peesitada ja viimast võtta ning seejärel peab keegi veel kõik meie asjad ka kokku pakkima.

Viimane postitus tuleb väga pildirohke. Nimelt avastasin üks päev telefonist pilte vaadates, et väga paljusid ei ole ma siin blogis veel näidanudki ja mõtlesin, et teeks ühe sellise ebakorrapärase postituse 🙂 Mingit loogikat pole, pilte on nii reisi algusest kui lõpust ja laon nad lihtsalt siia ritta, kirjutan juurde ka, et mis parasjagu toimumas on. Inglise keeles nimetatakse selliseid asju snapshotideks, eesti keelne momentvõte kõlab üsna veidralt 😀 Aga siit need momentvõtted siis tulevad:

Siilipoiss
Siilipoiss
Kelmikas pärdik pugib banaani. Pilt tehtud meie esimeses rendimajas
Kelmikas pärdik pugib banaani. Pilt tehtud meie esimeses rendimajas
Kareli mõnus kodukontor
Kareli mõnus kodukontor
Harri ärkas siin majas esimest lõunaunest, peas 10 sarve. Sääsed närisid teda alguses ikka hullult ja punnid läksid üsna suureks ja punaseks. Nüüd ei ole enam ammu õnneks asi nii hull
Harri ärkas siin majas esimest lõunaunest, peas 10 sarve. Sääsed närisid teda alguses ikka hullult ja punnid läksid üsna suureks ja punaseks. Nüüd ei ole enam ammu õnneks asi nii hull
Krennukas naudib kaunist vaadet Coconut Islandi lähedal
Krennukas naudib kaunist vaadet Coconut Islandi lähedal
Kren joonistas verandale emme :)
Kren joonistas verandale emme 🙂
Meil on aias ideaalsed ronimispuud. Kren paneb kiiresti üles nagu väike ahvike... ja siis hüüab appi :)
Meil on aias ideaalsed ronimispuud. Kren paneb kiiresti üles nagu väike ahvike… ja siis hüüab appi 🙂
Harri turnib ka venna järel
Harri turnib ka venna järel
Sellised kangariiulid on vist küll ainult Hawaiil :)
Kohalikus Walmartis. Sellised kangariiulid on vist küll ainult Hawaiil 🙂
Mu hommikune avokaadovõileib. Hakkasin siin olles väga avokaadot armastama ja olen seda nüüd väga tihti hommikuks söönud. Soola, pipart ja sidrunimahla peale ja mmmmmmm....
Mu hommikune avokaadovõileib. Hakkasin siin olles väga avokaadot armastama ja olen seda nüüd väga tihti hommikuks söönud. Soola, pipart ja sidrunimahla peale ja mmmmmmm….
Krennukassike peesitab päikselaigus
Krennukassike peesitab päikselaigus
Harri ronis Krennu sülle kallistama :) Nii nunnud!
Harri ronis Krennu sülle kallistama 🙂 Nii nunnud!
Meile kõige lähem küla Pahoa. Üliäge hipikülake erksavärviliste puust majakestega. Ikka igasuguseid karvaseid ja sulelisi kohtab seal :) Ja külast välja sõites on alati terve teeäär hääletajaid täis
Meile kõige lähem küla Pahoa. Üliäge hipikülake erksavärviliste puust majakestega. Ikka igasuguseid karvaseid ja sulelisi kohtab seal 🙂 Ja külast välja sõites on alati terve teeäär hääletajaid täis
Umbes poolteist aastat tagasi tabas Pahoad laavavool, mis ähvardas linna ennast, aga läks õnneks mööda. Seejärel ähvardas põhimaanteed (millel ka meie iga päev sõidame), aga jäi napilt enne pidama.
Umbes poolteist aastat tagasi tabas Pahoad laavavool, mis ähvardas linna ennast, aga läks õnneks mööda. Seejärel ähvardas põhimaanteed (millel ka meie iga päev sõidame), aga jäi napilt enne pidama.
Siin on näha, kuidas laava on voolanud üle teede ja need on hiljem taastatud.
Siin on näha, kuidas laava on voolanud üle teede ja need on hiljem taastatud.
Elektripostid Pahoas, vägevalt turvatud laava eest
Elektripostid Pahoas, vägevalt turvatud laava eest
Harri ronib absoluutselt igale poole. Ja jääb kinni. Siis hüüab alati haleda häälega: "Kinni äääänud!" Siin ootasime Karelit poest ja Harri arvas, et oleks tore auto tagaakna juurde ronida. Alla ta sealt muidugi enam ei saanud :)
Harri ronib absoluutselt igale poole. Ja jääb kinni. Siis hüüab alati haleda häälega: “Kinni äääänud!” Siin ootasime Karelit poest ja Harri arvas, et oleks tore auto tagaakna juurde ronida. Alla ta sealt muidugi enam ei saanud 🙂
Ühe shoppamispäeva tulemus. Eestis poodi minnes väljun sealt ühe asjaga. Kui on hea päev. Siin väljun 25 asjaga (+Kareli ja laste kraam) ja nii palju jääb veel poodi! USA on ikka täielik shoppamise paradiis
Ühe shoppamispäeva tulemus. Eestis poodi minnes väljun sealt ühe asjaga. Kui on hea päev. Siin väljun 25 asjaga (+Kareli ja laste kraam) ja nii palju jääb veel poodi! USA on ikka täielik shoppamise paradiis
Lilleilu meie aias
Lilleilu meie aias
Kutsumata külalised meie aias. Mul tükk aega pärast veel jalg värises :)
Kutsumata külalised meie aias. Mul tükk aega pärast veel jalg värises 🙂
Ahalanui pargis sulistamas.
Ahalanui pargis sulistamas.
Hüüdsin, et Harri, mis teed seal. Harri vastas: "Punni äksin!" Tõlge on, et vanni läksin :) Vann on seal tõesti, 30 kraadi veesoojust.
Hüüdsin, et Harri, mis teed seal. Harri vastas: “Punni äksin!” Tõlge on, et vanni läksin 🙂 Vann on seal tõesti, 30 kraadi veesoojust.
Karel naudib dušši
Karel naudib dušši
Igal pühapäeval toimub Pahoa lähedal Maku'u Farmers Market. Väga kiidetud üritus igal pool, näiteks Tripadvisoris. Oleme ka seal nüüd igal pühapäeval käinud, kraami on tõesti palju, alustades puu- ja juurviljadega, lõpetades riidekaupade ja vanavaraga
Igal pühapäeval toimub Pahoa lähedal Maku’u Farmers Market. Väga kiidetud üritus igal pool, näiteks Tripadvisoris. Oleme ka seal nüüd igal pühapäeval käinud, kraami on tõesti palju, alustades puu- ja juurviljadega, lõpetades riidekaupade ja vanavaraga
Üks räpane talutüdruk istub seal, kui silti uskuda :)
Üks räpane talutüdruk istub seal, kui silti uskuda 🙂
Igasugust maitsvat kraami
Igasugust maitsvat kraami
Kohalik kitsejuust
Kohalik kitsejuust
Karel valib apelsine
Karel valib apelsine
Ostsime turult sipelgahammustuste vastu rohtu. Nimelt on neid meil siin majas palju, brrrr, kui ma neid näen, hakkan juba üle keha sügelema.
Ostsime turult sipelgahammustuste vastu rohtu. Nimelt on neid meil siin majas palju, brrrr, kui ma neid näen, hakkan juba üle keha sügelema.
Harri lemmikletid, kaladega
Harri lemmikletid, kaladega
Kalad on uhked
Kalad on uhked
Kren poseerib laavapuuga Lava Tree State Pargis
Kren poseerib laavapuuga Lava Tree State Pargis
Üks kehv, aga samas informatiivne pilt sellest, kuidas need laavapuud tekkisid
Üks kehv, aga samas informatiivne pilt sellest, kuidas need laavapuud tekkisid
Kaimu oli väike linn, mis 1990. aastal hävis tänu laavavoole täielikult. See on see, mis alles jäi.
Kaimu oli väike linn, mis 1990. aastal hävis tänu laavavoole täielikult. See on see, mis alles jäi.
Jalutame Kaimu ranna poole. Kohalikud on seda ala palju uuesti korda üritanud teha, rajanud teed ja istutanud puid, mis tulevikus peaksid kuuma päikse eest kaitset pakkuma. Taolistes parkides ja randades on tihti korjanduskastid, läbi mille saad aidata kohalikel seda ala korrastada ja arendada
Jalutame Kaimu ranna poole. Kohalikud on seda ala palju uuesti korda üritanud teha, rajanud teed ja istutanud puid, mis tulevikus peaksid kuuma päikse eest kaitset pakkuma. Taolistes parkides ja randades on tihti korjanduskastid, läbi mille saad aidata kohalikel seda ala korrastada ja arendada
Ujumiseks oli rand kõlbmatu tohutu suurte lainete tõttu
Ujumiseks oli rand kõlbmatu tohutu suurte lainete tõttu
Aga aardeid leidis sealt küll terve hunniku :)
Aga aardeid leidis sealt küll terve hunniku 🙂
Kapoho tide pools, parim koht snorgeldamiseks
Kapoho tide pools, parim koht snorgeldamiseks
Karel vaatas järele, mitu värvilist kala leiab. No ikka päris mitu :) Mingid vastikud pikad ussimoodi kalad on siin ka, mis minult snorgeldamisisu ära võtsid
Karel vaatas järele, mitu värvilist kala leiab. No ikka päris mitu 🙂 Mingid vastikud pikad ussimoodi kalad on siin ka, mis minult snorgeldamisisu ära võtsid
Meie lemmikus, Onekahakaha rannas
Meie lemmikus, Onekahakaha rannas
Hawaii keel on üks põnev keel. Selles on vaid 12 tähte, seega palju neid tähti just pole, millest sõnu moodustada :) Meie jaoks kõlavad need üsna naljakalt. Näiteks kupunakane tähendab vanaisa, makamaka väga lähedast sõpra ja näiteks septembrikuu on Kepakemapa. Ühe kala (Picasso triggerfish (State Fish)) nimi on eriti vahva - Humuhumunukunukuapua'a :)
Hawaii keel on üks põnev keel. Selles on vaid 12 tähte, seega palju neid just sõnade moodustamiseks pole 🙂 Meie jaoks kõlavad need üsna naljakalt. Näiteks kupunakane tähendab vanaisa, makamaka väga lähedast sõpra ja näiteks septembrikuu on Kepakemapa. Ühe kala (Picasso triggerfish (State Fish)) nimi on eriti vahva – Humuhumunukunukuapua’a 🙂

Aloha-t kasutatakse siin nii tervitades kui ka hüvasti jättes. Samuti võib see tähendada ka armastust, kaastunnet, halastust, lahkust, heldust, kallimat. Ka meie ütleme nüüd Hawaiile ALOHA! Ja Eestimaale tere!

IMG_2116

 

 

Väike väljasõit Konasse

Eile hommikul pakkisime kohvri kokku ja otsustasime, et teeme väikse väljasõidu ja vaatame saare läänekalda üle. Jooksime läbi vihma autosse ja kuigi pidime sõitu kindlalt alustama 10 ajal, saime napilt enne lõunat minema. Väga tüüpiline meie puhul, ükskõik, mis kell ärkame, enne lõunat me eriti tihti toast välja ei jõua. Ja see vihm, mis parasjagu sadas, te ei kujuta ettegi, kui tihti seda siin sajab. Vahepeal sadas pea 3 päeva järjest. Sajab ja sajab pidevalt, terve päev jutti. Meil on siin majal selline süsteem, et kogu vesi tuleb vihmaveest. Kui ma alguses väga muretsesin, et äkki oleme ühel päeval nii omadega kuival ja ei lubanud Krenil vetsus vettki peale tõmmata 🙂 , siis nüüd olen ammu maha rahunenud. Seda vett tuleb lihtsalt nii palju taevast alla! Ja seda põhimõtteliselt ainult meie maja kohal 😀 4 miili kaugusele lähimasse külasse Pahoasse jõudes tavaliselt veel õrnalt tibutab ja kui poole tunni kaugusele suurde linna Hilosse jõuame, pole kunagi vihmast märkigi. Tagasi koju jõudes jälle alati sajab 🙂 müstiline! Igatahes alustasime eilset reisi läbi saju ja peagi sõitsime juba päikesepaistes, ees ootamas läänekalda suurim linn Kailua-Kona.

Kui millalgi Tripadvisorist uurisin, mis on siinsed parimad turismiobjektid, oli topis üsna kõrgel kohal Saddle road. Muigasin endamisi, et no mis mõttes, kui ma tahan kuhugi minna, siis ma ei lähe ju lihtsalt mööda maanteed sõitma 🙂 Hilost Konasse seesama tee viibki ja nüüd ma enam nii väga ei muianudki, klõpsisin hoopis aina telefoniga pilte ja imestasin, kui eriilmeline võib üks maastik olla. Suured lõpmatud süsimustad laavakiviväljad vahelduvad siledate ja voolujooneliste navitrollalike küngastega, sekka tuules kõikudes imepehmena näivad heinatupsud, mis nagu kutsuksid enda sisse pikali heitma. Kaugustes paistev Mauna Kea oma pilvedesse ulatuva tipuga lisab veel võlu juurde, nii et väga nauditav teekond tõepoolest. Oleme siin ka ühe hirmus hea raadiojaama avastanud, kust tuleb kohe sellist head Ameerika muusikat ja parasjagu kõlanud “Born in the USA” tegi kôik muidugi veel paremaks 😉
Laavakiviväljad
Laavakiviväljad
Natukese aja pärast juba hoopis uus ümbrus
Natukese aja pärast juba hoopis uus ümbrus
Lapsed põõnasid või sõid banaani, või siis tegid mõlemat korraga, nii, nagu Harri siin videos 🙂

Alles hiljem avastasime, et video tegemise hetkel mängis raadios ka täpselt sobiv laul 😀 Sweet dreams are made of… Bananas? 😀

 

Kui need tegevused tehtud, laulsid nad niisama ja Kren rääkis meile muinasjutte, kus peategelaseks oli alati printsess, kes oli kohutavalt ilus, nii nagu emmegi 🙂 Krenile meeldib ka väga, kui me katuseluuk pärani ringi sõidame. Mulle mitte nii väga, sest tuul teeb siis kõva lärmi ja mulle paistab alati päike lagipähe. Kren püüdis mind ikka moosida: “No tee ikka, emme, siis saadki pruuniks teiseks juuniks!” 🙂 ühesõnaga jutt jooksis ja mitmetunnine teekond läks ootamatult kiiresti.

 

Kailua-Kona on imeilus linnake. Tõeline kuurort. Karel teadis rääkida, et enamus turistidest käibki seal ja siin ida pool, kus me oleme, elavad pigem kohalikud. Imelik on seejuures see, et seal Kona pool pole suurt midagi teha. Seal on jah ilusamad liivarannad, aga üldiselt on kõik põnevamad turismiobjektid siin idas, meie pool. Meil otseselt mingeid suuri plaane polnud, otsustasime, et jääme üheks ööks sinna, vaatame linna üle, käime vahelduseks liivaga rannas ja sellega üldiselt asi piirdus.

 

Kolme ajal checkisime ennast hotelli sisse ja tundsime ennast kohe nagu turistid 😀 vähemalt mina küll. Hotelli minek on kohe kuidagi hoopis teine tunne, kui niimoodi üksinda majas olemine. Mõtlesin, et päris mõnus vahelduseks, eriti, kui kardinad akendel eest tõmbasime ja meil kohe rõdu taga bassein oli.
IMG_2034v
Mõnuus 🙂 ja väga ligitõmbav muidugi lastele, kes häälekalt ruttu teada andsid oma basseinisoovist. Siis ma juba hakkasin siia koju tagasi igatsema, hotellis peab neid aina manitsema tasa olema, siin metsas võivad teha nii kõva lärmi kui soovivad. Igatahes vaatasime oma toa üle, testisime voodite pehmust ja seejärel tõmbasime ujumisriided selga, et hoopis randa minna esialgu. Hotellist 5 min kaugusel pidi olema liivarand. Oligi, aga hoopis 3 minuti kaugusel. Ja me läksime veel ringiga 🙂
Tegu oli Kamakahonu (King Kam) Beachiga. Ka Maka Honu tähendab Hawaii keeles kilpkonna silma, kunagi oli seal täpselt selline kivi olnud. Rand ise oli täitsa tore, ainult et üsna pisike ja meile üllatuseks päris külma veega. Karel võttis natuke hoogu ja ikka sulpsas sisse, lapsi ka see väga ei seganud, aga ma passisin seekord. Võtsin hoopis hilislõunast päikest, jummel, kui punane mu nina jälle on 🙂

IMG_6473v

Lapsed said hästi liivalossi ehitada
Lapsed said hästi liivalossi ehitada

IMG_6478v

Muideks, see, mis seal taga paistab, on ‘Ahu’ena Heiau tempel. Tegu on väga püha kohaga, kus kuningas Kamehameha I, kes lõi 1795. aastal Hawaii kuningriigi, veetis oma elu viimased 7 aastat. Küll rekonstrueeritud, aga siiski sadu aastaid vana majake ja kaunis park seal kõrval. Väga magus koht (Hawaii) ajaloohuvilistele
Ahjaa, üks asi veel, mis liivarandade juures tobe on, nimelt see liiv! 😀 nii hea on pärast kivises rannas käimist lapsed ära kuivatada ja riidesse panna, nüüd olid neil aga kõik kohad liiva täis. Andis küürida ja küürimist need lapsed väga ei fänna 🙂 Jajaa, ärge pööritage seal kodus silmi midagi, me oleme vist juba liiga kaua reisil olnud, et liiva kleepumise pärast juba toriseme 😀
Edasi läksime väiksele jalutuskäigule.
IMG_6483v
IMG_6492v
Kohe ranna juures oli ilus kai (Kaliua Pier) ja edasi läks mööda rannajoont kena promenaad. Riburadapidi tulid kôik Tripadvisoris nimetatud atraktsioonid: Ali’i Drive (kaubatänav oma paljude väikeste poekeste ja söögikohtadega), Hulihe’e Palace (endine kuningliku pere suvemaja), Mokuaikaua Church (esimene ja seega vanim kristlik kirik Hawaii saartel).  Nii et üks väike jalutuskäik ja pea kõik Kona vaatamisväärsused on nähtud 😀 ok, päris nii hull pole, aga huvitavat vaatamist on seal tänaval küll.
Mokuaikaua Church
Mokuaikaua Church
Kona ise meenutas mulle väga Key Westi. Nagu ehk mäletate, meeldib mulle Key Westis väga, nii et meeldis ka Konas. Ilusad värvilised puust majad (pea terve rannaäärne on küll igasuguseid hotelle ja muid majutusasutusi täis), kaunid lopsakate õitega puud ja põõsad, korrastatud aiad, väiksed ärid ja restoranid, selline romantiline olemine. Nii et môistan, miks inimestele meeldib just seal puhata 🙂
IMG_6495v
IMG_6497v
"Emme, tee pilti, ma ütlen IIIII!"
“Emme, tee pilti, ma ütlen IIIII!”
"OOOOOO!"
“OOOOOO!”
"AAAA!"
“AAAA!”
Tagasi hotelli jõudes läksime kohe basseini äärde ja kui onu tuli lippe langetama, pugesime ka meie välja ja lugesime päeva lõppenuks.
IMG_2037v
Järgmisel hommikul ärkasime 6.52, kui Kren silmad lahti lõi ja hüüdis: “Hommik on käes, ärgake kõik üles!!!” Torisesime küll algul, aga juba üsna pea olime linna peal jalutamas ja hommikusööki nautimas. Me teeme seda tõesti harva, et oleme enne lõunat toast väljas, nii et imestasime kohe, kui palju inimesi tänavatel juba liikus 🙂 Promenaadi ääres tehti hommikusörki, osad juba ujusid, söögikohtadest kostus hommikusöögi nautijate jutukõmin ja naerupahvakud. Nii eriline oli kohe olla ka osa sellest (meie jaoks) varajasest hommikust, teistmoodi tunne. Mu jutt kõlab kohtlaselt võib-olla hetkel, aga linnadel on kohe olenevalt kellaajast nii erinev nägu, päevane linn on hoopis teistsugune kui hommikune ja õhtune jälle hoopis omamoodi. Ärge võtke seda nii, nagu me poleks kunagi varem hommiku väljas käinud  😀  Oleme ikka, lihtsalt kihvt on seda mingi aja tagant jälle avastada.
Padjanäod hommikusöögil
Padjanäod hommikusöögil

IMG_2050v

Päevaks oli meil esialgu 2 plaani. Esiteks käia merihobufarmis ja teiseks leida mõni suurem liivarand. Kui hakkasime hommikul otsima, kus see merihobufarm täpsemalt asub, jäime kommentaare lugema. Nimelt selgus, et seal käiakse mingitel kindlatel kellaaegadel koos giidiga ringi ja mõned väikeste laste vanemad olid kirjutanud, kuidas lastel ei lubatud midagi puutuda ja et ei olnud tore käik. Samas väga paljud olid jälle kirjutanud, kui uskumatult äge seal on. Aga me hakkasime ikka kahtlema… See Harri, meie kallis püsimatu ja ja valjuhäälne Harri… Giidi ja rühmaga mingis kindlas tempos liikumine ja Harri ei sobi hästi koos ühte lausesse. Meenutasin, kuidas me Kreniga siis Türgis bussireisil käisime, kui ta oli värskelt kaheseks saanud. Ohjaa… Harriga ei lähe me hea meelega toidupoodigi, see lõppeb alati mingi fiaskoga 🙂 igatahes mõtlesime ja kaalusime ja otsustasime ikka mitte minna. Mul on sellest natuke kahju, sest seal saab isegi merihobusid kätte võtta, nii, et nad keeravad enda saba su sõrme otsa rulli 🙂 arvan, et Krenile oleks see meeldinud. Aga mis seal ikka, ta õnneks ei tea, et me sinna minema pidime.
Järgmiseks võtsime siis ette ranna. Valisime välja Magic Sands nimelise koha ja hakkasime sõitma. Esimese 3 minutiga jäi Harri magama ja keeras kõik meie plaanid pea peale. Lootsime nimelt, et ta pärast rannaskäiku jääb lõunaunne ja meil tuleb mõnus rahulik kojusõit. Aga, randa jõudes selgus, et seal lehvib punane lipp, magic sands on sellist määdzikut teinud, et on ära kadunud ja enda asemele jätnud suured teravad kivid ja lained löövad mitme meetri kõrgusele. Jätsime Kareli ja tuduva Harri autosse ja läksime Kreniga vaatama, mis värk on. Oli selline värk, et ilus oli küll, aga mingist ujumisest polnud juttugi. Päev algas ilusasti ja plaanipäraselt  😀
Magic Sands
Magic Sands
Vesi oli nii sini-sinine
Vesi oli nii sini-sinine
Õnneks oli meil paar back-up plaani veel varuks. Esimene oli küpsiste ostma minek 🙂 Aga mitte tavaliste küpsiste, oo ei, kui Tripadvisorit uskuda, siis maailma parimate küpsiste, mida lihtsalt peab ostma, kui Konasse juba tulnud on. Inimesed pidid nende pärast väga kaugelt kohale sõitma, neid oma sõpradele kingituseks ostma ja siis tee peal ise ära pugima 🙂 No ei saanud ka meie sellisest kohast mööduda.
Tegu on sellise kohaga nagu Mrs. Barry’s Kona Cookies. Sellega kaasas käiv lugu on järgmine: 1978. aastal toimus Honoka’a-s, makadaamiapähklite pealinnas suur küpsiste konkurss ja proua Barryl tekkis ka soov sealt osa võtta. Ta hakkas püüdlema ideaalse retsepti poole, pakkudes kõigile küpsiseid ja oodates nende arvamust. So ono! (Nii maitsev! ütlesid nad kõik. Ja läkski nii, et proua Barry võitiski oma kaerahelbeküpsistega, mis sisaldasid endas veel ka šokolaaditükke, rosinaid ja muidugi makadaamia pähkleid. Sellest ajast alates algaski tema tähelend ja inimesed igast maailma otsast armastavad neid väga.
Koht ise oli pigem tagasihoidlik ja asus suurte laohoonete vahel.
IMG_2064vKindlasti teid huvitab, et kuidas need siis maitsesid. Autos oli oht, et me Kareliga ei saagi ühtegi maitsta, lastele läksid küll liigagi hästi peale 🙂 Mõni ikka jäi õhtuks ka ja minu jaoks olid nad natuke liiga krõbedad, eelistan veidi pehmemaid küpsiseid. Mis ei tähenda, et need maitsvad ei oleks olnud 🙂 Olid küll väga head ja nendest, mis alles olid, maitseski mulle kõige rohkem seesama võiduküpsis.
"Mmmm, matsev!", ütleb Harri siin pildil ilmselgelt
“Mmmm, matsev!”, ütleb Harri siin pildil ilmselgelt

Ja hakkasimegi Konast välja sõitma. Siht ei olnud veel kodu, vaid hoopis Waikoloa Petroglyph Field. Tõlkida võiks selle kaljujooniste väljaks.

Umbes poole tunni pärast olime päral ja nooled näitasid, et 0.7 miili mõnusat jalutuskäiku ja peagi oletegi kohal.

Ohoo, selline lai asfalttee lähebki sinna, väga mugav! Karel läks kohe autost käru võtma, juhuks, kui Harri ära väsib
Ohoo, selline lai asfalttee lähebki sinna, väga mugav! Karel läks kohe autost käru võtma, juhuks, kui Harri ära väsib. Panin selle pildi veel sellepärast siia, et lähedalt näidata, millised laavakivid seal olid. Nagu ülesküntud põld.
100 meetri pärast oli tee juba selline :D
100 meetri pärast oli tee juba selline 😀

Lükkasime käru põõsasse ja hakkasime läbi oksarägastiku murdma 🙂 Kohati oli küll selline tunne, et kas ikka läheme õigest kohast, aga vahepeal tuli paar inimest vastu ja selgus, et ikka on õige tee. Oi, kui kuum oli ja andis ronida üle kivide ja kändude, lapsed olid nagu tolmuahvid lõpuks ja ma sain endale ühe terava okka läbi plätu jalga, aga ei, ärge võtke seda üldse vingumisena 🙂 Tegelikult oli jumala äge matk ja polnud üldse nii raske, kui esmapilgul tundus. Ka lapsed olid tublid, osad inimesed, kes meile hiljem tagasi minnes vastu tulid, olid palju hapumate ja vaevatumate nägudega kui meie lapsed 🙂

Need kaljujoonised… Väga põnev!

IMG_6515vIMG_6517vKunagi väga ammu on iidsed hawaiilased trotsinud kuuma päikest ja karme laavavälju, et jõuda selle kohani. Neil ei olnud vastupidavaid jalanõusid ja ilmselt olid neil üsna kasinad veevarud, aga mingi asi on neid pannud siia sügavale metsa tulema. Miks just see koht? Mis pani neid seda rasket tööd primitiivsete tööriistadega tegema? Miks on kujutatud enamasti inimesi? Mõned neist on ka loomad. Igatahes on see kõik väga põnev ja küsimusi tekitav. Või siis mõtlevad tänapäeva inimesed üle ja proovivad leida kõigest väga suurt varjatud sõnumit. Kes teab  🙂  Keegi ei tea!

Kui higistena ja tolmustena tagasi jõudsime, otsustasime vaadata, kas lähedal asuv rand on ka ujutav.

Esmapilgul polnud
Esmapilgul polnud

Aga kui Karel tahab ujuma minna, siis ta otsib koha, kust vette saaks. Ühtegi teist ujujat seal ei olnud ja ilmselt ei olegi see just eriline ujumisrand, aga meile sobis. Olime jälle oma kivirannas, me oleme neid täitsa armastama hakanud selle reisiga 🙂

IMG_2072v

Pärast seda võtsimegi suuna kodu poole ja meie reisike hakkas lõppema. Sõit läheb üle ja läbi mägede, nii et vahepeal oli tunne, et kui kikivarvule lähed ja käed hästi välja sirutad, saad pilvi puudutada.

IMG_2087vVarsti ei pidanudki enam isegi käsi välja sirutama, sest ümber läks kõik uduseks ja aina uued piisad ilmusid aknale, kuigi vihma tegelikult ei sadanud. Sõitsimegi pilve sees! Ilus ja eriline lõpp meie väikesele väljasõidule 🙂

Kui koju jõudsime, siis sadas meie maja kohal vihma, no nagu ikka! 🙂

Mauna Kea

Hawaii saar on suurim saar Hawaii saarestikus ja see on tekkinud viie kilpvulkaani liitumisel. Enamik saarest koosneb kahe vulkaanihiiglase Mauna Kea ja Mauna Lao laavaväljadest. Mauna Laost olen siin blogis juba rääkinud, kui käisime vulkaanide rahvuspargis, nüüd otsustasime vallutada Mauna Kead 🙂

Mauna Kea on hiigelsuur ja paistab meile autoga sõites alati kaugustest silma. Kõrgust on tal 4207 meetrit ja kui arvestada ka veealust osa, tuleb jalamilt tipuni kõrguseks üle 10 000 meetri, seega isegi kõrgem kui Mount Everest. Vanust on umbes 1 000 000 aastat ja aktiivne aeg oli sadu tuhandeid aastaid tagasi. Hetkel öeldakse Mauna Kea kohta uinunud vulkaan. See tähendab seda, et vulkaan hetkel ei tegutse, aga on seda kunagi teinud. Olemas on veel ka kolmas variant, kustunud vulkaanid, mille tegutsemine tulevikus on väga ebatõenäoline. Mauna Kea puhul seda siis ilmselt öelda ei saa.

Mauna Kea tipus asub observatoorium, kust avanevad hingematvad ja pilvetupsulised vaated.

Tegelikult oli meil plaan sinna tippu minna koos sõpradega. Erinevatel asjaoludel jäi see siiski tegemata ja nüüd võin öelda, et päris hea, et nii läks. Enne sinna üles sõitmist peab tegema veidi eeltööd. Olime enne reisile tulekut näinud imekauneid pilte, mis tipust tehtud on ja loomulikult olid need meil silme ees, kui sõitmist plaanima hakkasime. Tegelikult selgus aga päris mitu aga 🙂 Nimelt olid põhilisteks agadeks lapsed, sest alla 16-aastased ei või tippu üldse sõita. Piiriks on 2800 meetri peal asuv Mauna Kea Visitor Center. Külastuskeskusega lõppeb ka asfalttee osa, nii et sellest edasi võivad sõita vaid 4-veolised maasturid, kuna edasiminev tee on sillutamata ja kohati väga järsk. Lugesime õudusjutte, kuidas sinna kinni võib jääda, kui raske on sealt lahti saada ja kui kalliks läheb see, kui endale abi kutsuda, nii et ei tundunud tõesti parim mõte sinna tavaautoga seiklema minna 🙂 Ja kolmandaks on seal tipus veel ka väga külm, esimest korda sõpradega koos minnes oleks me sinna plätude ja lühikeste pükstega läinud. Õnneks me seekord sinna ei jõudnud, õnneks!

Enne minekut ja kõikide nende asjaolude selgumisel mõtlesime tükk aega, et kas siis lähme või mitte. Sõit oli üsna pikk ja meie kisakõri-kinni-äänud-Harriga eelistame pigem vähem kui rohkem sõita 🙂 Etteruttavalt võin Harrit kiita, sest mu mäletamist mööda ei pirisenud ta vist kordagi, Krenil oli rohkem vingumist, et millal me juba kohale jõuame. Lugesime aina kommentaare Tripadvisorist ja mujalt, osad olid kirjutanud, et seal peab ära käima ja nii vinge (üldiselt kirjutasid need nii, kes tipus said ära käia) ja siis teised kirjutasid, et sõitsime lastega mäe otsa, käisime WC-s ja tulime sama targalt alla tagasi 😀 Olin jumala kindel, et meil läheb ka raudselt nii. Valisime lõpuks minekuks õhtuse aja, et siis näeb vähemalt päikeseloojangut ja tähti. See pidi olema ka üks parimaid kohti, kust tähti vaadata, tipp muidugi pigem, aga lootsime, et ehk ikka näeme me ka. Igatahes siis läksime.

Paar õhtut tagasi otsisime kõik pikad püksid ja kampsunid välja ja hakkasime minema. Väga pakse riideid meil siin kaasas pole, aga ma väga ei muretsenud sellepärast, sest noh, kamoon, me oleme ju ometi Eestist, eksole 🙂 Nii kaua, kuni päike veel loojunud polnud, polnud väga hullu, aga pärast seda läks küll päris krõbedaks, nii et mul käed täitsa värisesid ja olin kindel, et homseks oleme kõik haiged. Ptui-ptui-ptui, õnneks pole. Aga kui teil sinna minek on, siis võtke pigem rohkem  kui vähem riideid kaasa.

IMG_6403v

Juba siis, kui alles sellisel teel sõitsime ja veidi sinka-vonkatas, hakkas Kren ütlema, et tal on süda paha. Ohkasime mõttes, et mis siis veel saab, kui me päriselt mäkke jõuame. Õnneks läks ka mäkke üles päris lai asfalttee, kartsin väga mööda mäekülgi looklevaid serpentiine. Ma nimelt ise ka üldse ei kannata neid loksutamisi ja tundub, et Kren on ka siis minusse. Igatahes läks hästi ja kui juba mäele ära jõudsime, läks Krenil üldse meelest ära, et tal paha olla oli, nii palju huvitavat oli seal vaadata 🙂 Taimestik oli teistsugune, mäe külgedel olid mingid uurimisvärgid (väga asjatundlik nimetus) ja siis oli veel põnev vaadata, kui kõrgel me juba oleme ja kui kõrgele lõpuks välja jõuame. Mäe peal sõitmine läks üldse üllatavalt kiiresti ja olimegi juba külastuskeskuse juures ja pugesime autost välja.

Mu esimesed mõtted olid, et ah, polegi üldse ju nii külm (kohe varsti oli) ja siit ei näe küll midagi erilist, lähme ikka kõrgemale! Kuna autoga ju ei võinud, siis hakkasime jala ühe veidi eemal paistva künka otsa minema. Esiteks ei olnud see üldse nii küngas, kui esialgu oli paistnud. Ja teiseks tegime me kõike liiga järsku ja sain esimest korda elus tunda, mida võib tähendada mäehaigus. Kui üles rühkisime ja mul järsku halb hakkas, tuli meelde küll, et soovitati natuke aega visitor centeri juures harjuda. Igatahes me seda eriti ei teinud ja kui mul järsku õhk otsa sai ja kõrist väga pigistama hakkas, oli veidi aega päris jube olla. Istusin sinnasamma maha ja poetasin paar pisarat. Õnneks läks istumisega üsna ruttu üle. Praegu googeldasin mäehaiguse sümptomeid ja õnneks mul ikka asi päris nii hull polnud, aga eks see ikka kõrgus oli, mis mul maailma natuke kõikuma lõi.

Visitor Center künka otsast vaadatuna
Visitor Center künka otsast vaadatuna

Kõige toredam oli see, et künka otsa jõudes ikka ei näinud nagu midagi sellist, mida oodanud olime 😀 Seal oligi kogu aeg tunne, et mine aga aina edasi, kaugemale ja kõrgemale, küll siis näeb. Aga annab minna ja ronida seal ja veel ju lapsed ka.

Lõpuks ikka leidsime pisikesed kraatrid
Lõpuks ikka leidsime pisikesed kraatrid

Kogu see loodus oli seal veidi nagu kuskil… Marsil 🙂 Selline veidi ulmekas. Tegime veel ühe perepildi ka seal ja siis otsustasime veel kõrgemale ronida, et paremini päikseloojangut näha.

IMG_1927vKui olime veel kõrgemale roninud, siis no ikka oli üks pagana mägi ees täpselt 😀 Ma ütlen, kogu aeg oli tunne, et no veidi veel peaks minema, natuke veel kaugemale, siis näeb paremini. Karel aga arvas, et aitab küll ja lapsed arvasid samamoodi. Nii et jäime sinna püsima ja päikseloojangut ootama.

Küll seal leidus palju kivikesi, millega mängida
Küll seal leidus palju kivikesi, millega mängida

IMG_6434v

Kren teeb nunnut nägu
Kren teeb nunnut nägu
Harri ei saa ka alla jääda
Harri ei saa ka alla jääda

Ootasime ja külmetasime  🙂  Piltidelt pole aru saada, aga ikka päris jahedaks kiskus olemise. Lapsed varsti enam nii armsalt ei naeratanud ja Karel arvas, et ta hakkab vaikselt nendega tagasi minema, minu jätsid päikseloojangut ootama.

Tsau, varsti tulen järele!
Tsau, varsti tulen järele!

Ja siis see päike loojuma hakkaski. Olin seal nüüd kolmas ratas vankri all, sest üks armas vanapaar oli ka sinna roninud päikseloojangut vaatama. Üritasin ennast natuke kaugemale hoida ja tantsisin seal kivide peal, et natuke sooja saada  🙂

IMG_6448v

IMG_6451vTegin veel telefoniga katsetuseks ühe panoraampildi ka. Isegi täitsa kihvt jäi ja no on ju veidi nagu mõnel teisel planeedil 🙂

IMG_1932v

Ja siis lippasingi neile järele ja jalutasime autosse, et seal veidi sooja saada ja aru pidada, et mis siis nüüd. Kas hakkame tagasi minema või ootame tähed ka ära? Mitu korda otsustasime ümber, sest ah, oleme ju tähti varem ka näinud, aga samas, kui me juba siia sõitsime… Lõpuks jäi see viimane peale ja ootasime ikka tähed ka ära 🙂 Neid ilmus sinna tõesti palju, iga minutiga aina enam ja pidevalt keegi kilkas, et näeb jälle uut, seal ja seal ja seal. Kren millegipärast nägi aina kõige rohkem, me kahtlustame ta veidi puudulikku numbrite lugemise oskust siinkohal 😀  Või on tal lihtsalt noored teravad silmad.
Ühtegi head pilti ma kahjuks ei saanud ja ilmselt sealt tipust saab ikka vägevamaid ka, nii et ma lihtsalt panen siia ühe võõra pildi, et näidata, miks seda kohta parimaks tähtede vaatamise kohaks peetakse.

http://www.korduroy.tv/2015/mauna-kea/
http://www.korduroy.tv/2015/mauna-kea/

Seejärel alustasime tagasiteega ja arutasime, et kas oli mõttekas siia tulla. Oli ikka 🙂 Eks tipus oleks kindlasti vägevam olnud, aga lastega reisimine paneb omad piirid ja pole mõtet sellepärast nukrutseda. Soovitame teil minna ikka, sest uhke on ju mõelda, et oled nii kõrge mäe otsas käinud 🙂

Nüüd on meil vulkaanidega seoses jäänud veel üks eesmärk: näha ära ka laava. Ma ei tea veel, kas see meil õnnestub või mitte, sest lapsed panevad jälle parematele võimalustele piirid. Kuhugi pikale matkale koos grupiga ja pimedas me nendega ilmselgelt ei lähe, aga sellist kogemust soovitatakse just kõige rohkem. Eks siis näis, natuke meil veel aega on 🙂

Tahaks randa minna!

Täna oli meil eriti mõnus rannapäev, nii et tuli kohe tuju üks rannapostitus kirjutada 🙂

Kui olime ennast siia sisse seadnud, hakkasime otsima, et kus läheduses siin täpsemalt rannad asuvad. Oma peas kujutasin ette, et Hawaiil on iga paari miili tagant üks imeilus liivane paradiisirand. Tegelikult selgus aga, et lähimad rannad meile on umbes 35-40 minuti kaugusel. Ja tegu pole üldse liivarandadega, vaid hoopis väga kiviste laavakivirandadega, kus vette saab minna ainult jalanõusid kandes. Ujumiseks on need suhteliselt kehvad ja pigem on tegu snorgeldajate paradiisiga. Vot nii palju meile mõnusatest randadest, kus lastega iga päev suplemas käia.
Mis siis ikka, tuli valida halvimatest variantidest parim. Hakkasin netist otsima ja kommentaare lugema, et ehk ikka on mõni selline koht ka, kus oleks natukenegi liiva ja mida lastega peredele soovitatakse. Leidsingi päris mitu tükki, kirjutasin nimed üles ja otsustasime hakata neid läbi proovima. Vōin juba etteruttavalt öelda, et oleme nüüd iga päev rannas käinud ja kui alati minnes tundub, et siin küll ei saa, siis tegelikult ikka saab, kui hästi otsida 🙂
PS, kõik selle postituse pildid on tehtud telefoniga. Ma lihtsalt ei viitsi suurt kaamerat randa kaasa vedada, et sellel seal pidevalt pilku peal hoida 🙂

 

Esimeseks valikuks sai selline vahva nimega koht nagu Onekahakaha Beach Park. Seal on vist üksainus väike liivaga sopike, vähemalt selles rannaosas, kus me alati käime, ja igal korral on see õnnestunud meil endale saada 🙂 seal on lihtsalt tõeliselt mõnus väikeste lastega sulistada ja üsna privaatne ka. Vähemalt siiani pole keegi tihanud sinna tulla, kuigi ühtesid ma isegi kutsusin, kui nad ütlesid, et küll meil on õnnestunud hea koht endale napsata 🙂 Lainete kaitseks on sinna kivid laotud ja see on eriti ideaalne koos Harriga rannas käies, kuna tal on hetkel suur hirm lainete ees. Seal ta istub lihtsalt tundide kaupa (pole liialdus) ja viskab kivisid enda ette vette. Uskumatu lihtsalt, see on ainuke asi, mis teda nii paelub ja tundideks ühe koha peale istuma paneb. Ka Krenile meeldib seal liivaga mängida ja kivisid visata. Ta sai endale ujumisrõnga ka ja nüüd tahab aina sellega supelda. Kuna vesi pole väga sügav ka piiridest väljaspool, siis võib ta seda üsna julgelt teha. Tavaliselt nii, et käed on põhjas ja jalgadega siputab. Aga – täna julges ta isegi jalad ja käed mõlemad põhjast üles tõsta! Tahtsin kohe aplodeerida, meie väiksest veepõlgurist hakkab sel aastal täiega asja saama 🙂
Meie väike privaatne kohake
Meie väike privaatne kohake
Kren sulistab
Kren sulistab

IMG_1656v

Ujumisrõngaga
Ujumisrõngaga
Karelil on oma snorgeldamismask ja ta käib sellega värvilisi kalu ja muud põnevat põhjast otsimas. Ta on mulle mitu korda kilganud, kui lähedalt ta kilpkonna on näinud. Täna ujus kilpkonn ka minust paari meetri kauguselt mööda ja läksin ka väga elevile sellest, on küll tõeliselt äge kogemus 🙂 selline, et ei usu kohe oma silmi ja tahaks ennast näpistada.
Ja veel nägime me täna vaalasid! Järsku hakkasid kõik rannas oh my god kisama ja näpuga kaugustesse näitama. Kissitasime siis ka silmi ja nägimegi kaugustes nende veepurskeid. No nii uskumatu!
Kareli video kilpkonnast:
Merisiilik. Neid on palju, nii et lisaks teravatele kividele peab varitsevad põhjas veel siilikud, nii et jalanõude kandmine on kohustuslik
Merisiilik. Neid on palju, nii et lisaks teravatele kividele varitsevad põhjas veel siilikud, seega jalanõude kandmine on kohustuslik
Ilus pargiosa, kus niisama jalutajaid ja lõunasöögi nautlejaid palju leidus
Ilus pargiosa, kus niisama jalutajaid ja lõunasöögi nautlejaid palju leidus
Teise kohana külastasime Coconut Islandit. Tegu pidi olema väikese saarega, kuhu saab mandrilt silla kaudu ja lastele pidi olema see koht nagu loodud, väikeste rannasoppidega ja suure ruumiga, kus ringi joosta. Nii see põhimõtteliselt täpselt kõik oligi 🙂 ainult et ma kujutasin ette, et see saar on rohkem… Nagu saar 😀 ta oli nii lähedal, kõndisid paarsada meetrit ja olidki päral. Ilus oli seal muidu küll, aga valisime minekuks laupäevase päeva ja oi, kui palju rahvast seal oli. Ameerikas on väga populaarne sünnipäevade ja muude pidude pidamine just taolistes parkides, selleks on seal loodud ideaalsed võimalused, alustades piknikulaudade ja grillidega, lõpetades duššide ja wc-dega. Nii et nädalavahetusel on kõik pargid rahvast täis ja grillilõhn niidab igast suunast. Kren küsis mitu korda, et kas võime ka nendesse kohvikutesse minna 😀 sellepärast tegime ka kodus kohe šašlõkki (eelmises postituses oli pilt), et nii suur isu aeti peale 🙂
Saarele minek
Saarele minek
Rannast rääkides, siis väga kitsas käes oli üldse liivaste kohtadega ja liivaribad olid ülikitsad. Lained lõid aina laksudes randa ja Harri kisas hirmust. Nii et meie pere seisukohast vaadates mitte parim rand. Aga saar ise oli tõesti armas ja suuremate lastega kindlasti tore koht. Seal oli ka torn, kust alla hüpata ja pidevalt oli seal lastest järjekord 🙂 Krenile meeldis väga kivide vahelt aardeid otsida. Ta kipub isegi liiga julgeks minema juba, kui eelmine aasta pidi aina julgustama, siis nüüd pigem manitsema ettevaatlikkusele. Siin on suht äkilised lained, nii et ma kardan, et laine tõmbab ta vee alla ja oleme jälle mitme aasta taguses punktis.
Rannaosa
Rannaosa
Äkki saab mõne kivi kätte, mida vette visata?
Äkki saab mõne kivi kätte, mida vette visata?
Kren otsib aardeid
Kren otsib aardeid
Üks leitud aaretest
Üks leitud aaretest
Eestlase jaoks on siin palju naljakaid silte :) Küll hoiatatakse pähekukkuvate kookospähklite eest, küll hammustavate kilpkonnade eest
Eestlase jaoks on siin palju naljakaid silte 🙂 Küll hoiatatakse pähekukkuvate kookospähklite eest, küll hammustavate kilpkonnade eest

IMG_1750v

Coconut Islandi juures on veel üks suur pluss. Nimelt on enne seda saart tõeliselt-tõeliselt ilus jaapanipärane aed, Liliuokalani Park and Gardens. Kuna Harri magas autos enne randa minekut, tegime Krennuga seal pika jalutuskäigu ja iga silla juures pilti 🙂 mulle tõesti seal kohe väga meeldis, kui ma seal lähedal elaks, käiks tihti seda ilu nautimas, sildadelt kivikesi vette viskamas ja luuletusi kirjutamas 🙂
IMG_1723vIMG_1727vIMG_1724v
Kolmas rannapark, kus käinud oleme, on Richardson Ocean Park. Jälle väga ilus koht, need pargid on siin tõesti kenad ja hästi kujundatud. Nädalavahetuse tõttu oli ka seal väga palju rahvast ja privaatsust oli võimatu leida, kõik vähegi liivased kohad olid laste ja päevitajate poolt vallutatud 🙂 Põnev selle ranna juures oli see, et tegu oli jälle musta liiva rannaga. Äge ja teistmoodi vaadata, aga oi, kui kuumaks see läheb keskpäevase päikese käes. Harri tahtis aina ringi vudida (mõnusat kivikeste vetteloopimise kohta polnud ilmselgelt 😀 ) ja siis aina ütles, et kuum-kuum on astuda.

IMG_1853vIMG_1860vIMG_1866v

Äkki kuskil toimub midagi põnevamat?
Äkki kuskil toimub midagi põnevamat?
Nendest kolmest meeldib meile vist kõige rohkem esimene, Onekahakaha rand. Aga seda sellepärast, et seal on siiani kõige privaatsem ja rahulikum olnud. Peab vast teistele kohtadele ka teise võimaluse andma ja nädala sees neid külastama. Kokkuvõtteks võib öelda, et ilusaid liivarandu siit idakaldalt ei leia, aga rannamõnusid saab nautida ikka. Ilusamad rannad pidid olema läänekaldal ja peagi on meil plaan ka sinna sõita. Kahjuks on sinna umbes 2.5 h, nii et igapäevane pisike suts see just pole 🙂
Ja päris lõpetuseks üks pilt lõbusatest rannasellidest 🙂 :
IMG_1900v