Rubriigiarhiiv: Reisid

Tampa

tampa1

Tampasse me eelmine kord välja ei jõudnud. Peaaegu, aga suht napilt enne võtsime suuna hoopis Orlando poole. Seekord oli see meie plaanides aga kindlasti sees ja tore oli  🙂

Tampa oli vahelduseks selline suurem linn, kõrgete klaasist hoonetega, mis päikese käes sillerdasid. Pärast Miamit ei olnud me vist üheski sellises linnas peatunud. Mul on nende suhtes tegelikult veidike eelarvamused, väiksed kohad tunduvad sellised nunnumad  🙂  Sellepärast ma ka Miami väga suur fänn pole, mulle meeldivad pisemad ja kodusemad kohad. Tampas oli aga mitmeid ilusaid korrastatud parke, kesklinnast natuke välja sõites olid igal pool i-m-e-armsad kõrvaltänavad, kus oli tore jalutada… Nii et mulle hakkas seal täitsa meeldima ja isegi natuke kahju oli sealt lahkuda  🙂

Tampa on muideks 5. kohal sellises tabelis, mis näitab, millises Ameerika linnas inimesed elada tahaksid  🙂  Nii et ilmselgelt midagi siin on.

Ilmaga läks meil Tampas ainult natuke kehvasti. Noh, Eesti poolt vaadates vist mitte  😀  Aga üsna tuuline oli iga päev ja üsna pilves ka. Esimesel ööl keerasin hotellis kütte sisse ja mõtlesin, et kas hakkan haigeks jääma, nii külm tundub, pole ju võimalik. Hommikul näitas mu telefon, et väljas on 7 kraadi! Nii et oligi võimalik. Kiired mõtlemised, et mis me siis nüüd teeme, kui väljas nii külm on ja esimeseks kohaks valisime välja Glazeri lastemuuseumi.
Muideks, õues tegelikult ikka päris nii külm ei olnud, pigem umbes 17. Ja päeval keris õnneks 25ni välja.

blog_IMG_1080

See lastemuuseum oli spetsiaalne mängimis- ja õppimiskoht kuni 8-aastastele lastele. Natuke meenutas Tartu Ahhaa keskust, mäletan, et mingi atraktsiooni juures mõtlesin, et ahhaaa, ahhaas on samasugune  😀
Krenil oli seal tõeliselt lõbus ja niiii palju tegevust, nii et temaga läks see käik küll täiega asja ette. Kui sealt ära sõitsime, siis Kren arutles tükk aega ja jõudis lõpuks selleni, et me võime ju praegu hotelli tagasi sõita, aga pärast tuleme kindlasti tagasi. Soovitavalt veel homme ja ülehomme ka  😀

blog_IMG_1083

Kren on piloot. Lisaks lennukiga lendamisele sai veel pitsasid küpsetada ja võileibu kokku panna, poemüüjana asju kassast läbi piiksutada, arstina röntgenpilte uurida ja hambaid puurida, tuletõrjujana kiirelt sündmuspaigale kihutada, näitlejana ekstraordinaarseid etendusi anda… Kindlasti veel nii mõndagi, mis mul praegu hoobilt ei meenu. Iga asja juurde kuulusid ametiriietused ja lapse jaoks oli küll kõik “nagu päris”  🙂

blog_IMG_1087
Vapustav etendus vikerkaarevärvilise keebiga tiigri ja sebratriibulise nahkhiire enneolematutest seiklustest

 

Mu arust eriti kihvt seal teatrisaalis oli see, et sai kasutada ka erinevaid heli-ja valgusefekte. Kui vikerkaarevärvides tiiger sai taustaks hea tegelase rõõmsat muusikat, siis sebra nii positiivne tegelane ei olnud  🙂

blog_IMG_1098

See sebra nimelt käis ja laamendas  🙂  Kiskus peenardelt lilli ja juurvilju välja, ajas rongiraudteed segamini, kiskus igasuguseid juhtmeid ja torusid ja lasi igalt poolt kiirelt jalga. Ühe teise beebi luti jõudis ka pihta panna, kui ma korraks pilgu ära pöörasin. Nii et tema jaoks oli seal ilmselgelt veel vara käia, umbes aasta pärast oleks tal seal kindlasti juba huvitavam. Või noh, huvitav vist oli tal ikka, lihtsalt asjad ei saanud eriti sihtotstarbelist kasutust  😀

Stetoskoop on teatavasti hambaravis väga oluline abivahend
Stetoskoop on teatavasti hambaravis väga oluline abivahend
Võidujooks
Võidujooks

See oli vist üks minu lemmikuid  🙂  Sai võidujooksu teha nii kilpkonna, koera, jänese kui papagoiga. Kui teistele tegi Kren pähe, siis papagoi vastu ta ei saanud, kuigi proovis päris mitmeid kordi.

 

Kuna muuseum asus täiesti kesklinnas, selle kõrval oli ilus park (Curtis Hixon Park), kus tundus hetkel midagi toimuvat. Harri tahtis väga magada, seega läksime välja väikesele jalutuskäigule.

blog_IMG_1132
Selgus, oli tegemist Martin Luther Kingi päeva tähistava festivaliga. Laval erinevad esinejad, vastavad teematelgid ning söögiputkad.

 

Mulle väga meeldivad igasugused festivalid-laadad-muud õueüritused. Nii tore on seal käia ja eriti tore on sinna juhuslikult sattuda. Kuidagi rõõmus ja helge ja ühtne tunne tuleb alati. Nii et jalutasime seal veidi aega ringi ja sõime kõhud ka täis.

Kohe pargi kõrval voolas Hillsborough’ jõgi ja selle ääres oli jalakäijatele mõeldud promenaad (riverwalk). Suundusime sinna.

blog_IMG_1114

Ilm oli vahepeal muutunud imeilusaks, isegi natuke liiga palavaks. Koorisime kihte maha ja nautisime. Võtsime jalutuskäigu päris pikalt ette, läksime ka üle selle silla, mis eemalt paistab ja tegime tiiru Henry B. Planti pargis.

Henry B. Plant Park
Henry B. Plant Park

Üliilus ja heas mõttes lausa piinliku täpsuseni korrastatud park. Meenutas veidi Räpina mõisaparki mulle, kui muidugi palmid välja arvata  😛

blog_IMG_1116
He said yes!

 

Promenaad oli kaetud plaatidega, millel oli sadu pühendusi, armastusavaldusi, järelhüüdeid jne. Nii.. oeh  🙂  Nunnu noh.

 

Järgmisel päeval võtsime suuna St. Petersburgi poole, kus toimus suur tuulelohede festival ja võistlus.
Huvitav nimi linnal, eks. See on tulnud sellest, et üks linna asutajatest elas Venemaal. Legend räägib, et visati münti, kummal asutajaliikmel on au linnale nimi panna. Võitis Peter Demens ja nimetaski linna oma kodukoha järgi St. Petersburgiks. Teine asutaja, John C. Williams, nimetas linna esimese hotelli oma kodulinna järgi Detroidiks.
St. Petersburgi käes on muide üks Guinessi rekord – 768 päeva järjest paistis siin päike. Sellepärast on talle ka hüüdnimi pandud, The Sunshine City (Päikesepaiste linn). Keskmiselt paistab siin päike 361-l päeval aastast.

blog_IMG_1137

Tuulelohede võistlus oli päris vahva üritus. Ma ei olnud kunagi ühelgi sellisel võistlusel käinud ja ausalt öeldes ei osanud aimatagi, et tuulelohedega saab niimoodi muusika järgi tantsida. Eriti ägedad olid paaristantsud, kus kaks tuulelohet sünkroonis “tantsisid”. See tundus täiesti müstika, et neid üldse niimoodi liigutada sai. Ja üks küsimus piinab mind tänaseni: kuidas neil niidid sassi ei läinud?!  😀

blog_IMG_1146

Ranna ühes ääres toimus võistlus ja tagapool olid niisama igasugused dekoratiivsed tuulelohed üles seatud. Väga suured, uhked ja ilusad. Terve rand oli märkamatuid niite täis, nii et jalgade ette pidi eriti hoolikalt passima. Ühes kohas olid 5 tuulelohet “asendi sisse võtnud”, et kohe kõik koos lendama minna… ja me põrutasime nende niitidesse täiega sisse  😀  Õnneks saime üsna kohe veast aru ja taganesime punastades, mingit suurt kahju ei juhtunud  😛

fb_IMG_1148

Meil olid ujumisriided ka kaasa võetud, et kui randa juba lähme, siis käime ujumas ka. Oli küll päiksepaisteline, kuid kahjuks üsna tuuline, nii et ei kiskunudki eriti sinna vee poole. Kahjuks tuuline muidugi ujumise mõttes, tuulelohede võistluse mõttes vist eriti mitte  😀

fb_IMG_1162

Vist juba esimeses hotellis nägi Kren üht reklaamvoldikut ja sellest alates rääkis ta iga päev, et talle on mereröövliasju tarvis. Ma ei tea, kui palju kordi me neid poodidest otsimas käisime. Selle ranna ääres oli aga järsku üks suveniiride pood ja sealt me selle nänni lõpuks leidsimegi! Kren rääkis terve kodutee, et ta on niiiiiiiiiii õnnelik  🙂

 

Kolmandal päeval ei suutnud me täpselt ära otsustada, kuhu minna. Karel tahtis minna Lettuce Lake Parki ja mina Tampa Electric Manatee Viewing Centerisse. Karel võitis  😀  Otsustasime nii, et käime täna seal pargis ja homme sõidame enne äraminekut manateede juurest läbi.

Lettuce Lake Park oli oma olemuselt täitsa tavaline siinne park. Üldse mitte halvas mõttes täitsa tavaline. Siinsed pargid on hästi kenad ja korrastatud, seal on palju erinevaid radasid, enamasti saab jalgrattaid-paate vms laenutada, pikniku pidamiseks ja grillimiseks on palju katusealuseid ja kindlasti on ka mõni mänguväljak. Nii palju, kui me siin erinevates sellistes suuremates looduse keskel asuvates parkides käinud oleme, vastavad nad kõik sellele kirjeldusele.

blog_IMG_1177

Selles pargis oli palju laudteesid, kust sai hästi alligaatoreid vaadata või linde võsa vahelt otsida  😛  Ühtegi alligaatorit me küll seekord ei näinud, aga see tundub mulle ka ikka siiani täielik müstika, et kuidas saavad alligaatorid lihtsalt vabalt pargis olla. Või teede ääres on hoiatused, et vaadake ette, siin võivad alligaatorid teed ületada. Mis mõttes nagu  😀  Alligaatorid on alati tundunud nagu midagi väga hirmsat ja kurja ja nüüd nad on siin… lihtsalt… minust mõnekümne meetri kaugusel. Väga veider.
Meie ees kõndis üks vahva vanem paar, kellel oli väga terav silm. Nad leidsid igasuguseid linde sealt võsa vahelt üles ja olid nii elevuses sellest. Näitasid meile ka  🙂  Karel sai filmides ühe väga kaugel pesal istuva linnu kenasti kaadrisse ja kui neile hiljem järele jõudsime, näitasime seda neile ka. Nad kiitsid täiega ja olid positiivses mõttes hästi kadedad, et meil nii hästi õnnestus. Siin leidub ikka nii palju toredaid ja avatud suhtlejaid, alati jääb pärast jutuajamist soe tunne sisse.

Järve ääres
Järve ääres

 

Ja siis oligi meil aeg Tampast lahkuda. Sõitsime veel ära minnes läbi manateede vaatluskohast, pean tunnistama, et see oli hea, et me eelmisel päeval Kareli valitud kohta läksime.
Me üritasime googeldada, et kes need manateed eesti keeles üldse on. Esialgu ei saanud üldse mingit vastust ja lõpuks Karel leidis, et meriveised vist. Igatahes ühed suured lahmakad elukad  😀
Ausalt öeldes seal käimine mulle väga erilist muljet ei jätnudki. Vihma tibutas ja vaateplatvormilt oli vaid hunnikutes kühme näha, need olid nende manateede seljad siis. Ma panen teile siia ühe netist otsitud pildi manateest lihtsalt ja rohkem neist juttu ei teegi. Võib ju läbi sõita, kui tee peale jääb, aga mingit suurt elamust me sealt ei saanud.

12
http://www.tampaelectric.com/company/

Ja olimegi Tampa piirkonnast läinud. Nüüd oleme juba järgmisest kohas ka läinud, ma olen omadega blogi mõttes veidi jännis.

blog_IMG_1196Lõpetuseks üks autost tehtud pilt veel. Mingil huvitaval kombel teeb siin autoga sõitmine mind nii rõõmsaks ja rahulikuks  😀  Kodus ma ei ole sellist asja täheldanud. Helesinine taevas pilvetupsudega, päike soojendab, kõik aknast paistev tundub nii ilus ja uus ja teistsugune, kuulame kantrimuusikat (kohustuslik element siinsetel autosõitudel, loob täpselt õige meeleolu!  😀  ) ja miilid aina mööduvad. Tunnen kohe sellist mõnusat elevust ja surinat iga kord, kui autosse istume  😀  Kohe lähmegi istume jälle ja põrutame randa… Oehh, me elame unistuste elu!

 

Everglades ja Naples Zoo

Heihoo!

Tegelikult ei olnud mul plaanis juba kirjutada, aga kuidagi on selline vabam päev ja õhtu olnud ja tekkis kirjutamise tuju. Oleme nagu teinud igasuguseid asju, aga samas mitte midagi erilist, millest väga kirjutada oleks. No igatahes ma hakkan pihta ja vaatame, kuhu välja jõuan. Kui ei jõua kuhugi, kustutan selle postituse lihtsalt ära ja te ei saa kunagi teada, et ma seda üldse alustasin 😀

Alustuseks kaart

kaart-1

Oleme vahepeal jõudnud Key Westist Tampasse, peatused tegime Homesteadis ja Naplesis.

Homesteadi võib tõesti peatuseks lihtsalt nimetada. Ööbisime seal ühe öö ja seal kohapeal ei teinud peale söömas käimise mitte midagi  😀  Oleme üle nädala aja põhimõtteliselt iga päev mitu tundi autoga ringi vuranud, tahtsime veidi vabama päeva teha. Omaarust polnud me Homesteadis kunagi käinud, aga kui hotelli kohale jõudsime, tundus ümbrus nii tuttav. Ütlesin Karelile, et kui ma nüüd ümber pööran ja selja taga on McDonalds, siis me kindlalt olime siin eelmisel korral. Ma ei tea, miks see McDonalds mulle nii meelde oli jäänud, ju me siis äkki käisime seal söömas. Vaatasin selja taha ja… Oligi! Peatusimegi eelmine kord samas kohas  🙂
Homesteadis oli meil plaanis olla üks öö ja edasisest polnud aimugi. Õhtul siis hakkasime mõtlema, et äkki võiks nüüd mingi järgmise linna välja valida ja hotelli kinni panna  😛  Tegime oma lemmiku Priceline’i lahti ja kohe skoorisime täiega – Naplesisse Marriotti keti hotell! Ütlesin Karelile, et järgmiseks saa nüüd Hilton… ja ta saigi  😀  Uskumatu. Nii et ööbime järjest väga heades ja ilusates hotellides, Hiltoni puhul saime allahindlust lausa 67%. Muideks, õiendan veel ühe vea ära, kui juba hotellidest jälle rääkima hakkasin. Nimelt ütles Karel pärast mu eelmise postituse lugemist seda, et me pole sugugi siiani ainult Priceline’i kasutanud. On olemas ka selline koht nagu Hotwire, kust saada hotelle väga hea hinnaga. Hinnad on seal aga juba kindlaks määratud, ainus salajane asi on hotelli nimi. Nimelt hotellid ei taha väga avalikult reklaamida, et nende tubasid on võimalik saada ka palju odavamalt. Nii et valid sobivas piirkonnas oleva hotelli välja, loed kirjeldused läbi… ja ostad. Ja saad meilile siis teada, mis hotelliga täpsemalt tegemist on ja kus see asub. Nii et jätke see nimi ka meelde. Nii tore on ju asju odavamalt saada  🙂

Nagu kaardilt näha, sõitsime Homesteadist edasi Napelsi poole. Vahepeale jäi üks paaritunnine peatus, käisime Evergladesi rahvuspargis alligaatoreid vaatamas. Kes blogi jälle pikemalt on lugenud, see äkki mäletab, et käisime seal eelmisel korral ka. Otsustasime seekord jälle minna, sest see jäi esiteks täpselt tee peale, teiseks on Kren nüüd suurem ja saab paremini aru, mis toimub  🙂  Ja kolmandaks, siis on Harri ka seal käinud  😛

Niisiis, alligaatorid. Esimese asjana läksime kohe airboatiga sõitma. Ma ei tea, kuidas seda tõlkima peaks, õhulaev kõlab valesti  😀  Pilti ma ka sellest ei teinud… Varastan eelmise korra postitusest  😛

blog_IMG_7933No umbes selline see ka seekord oli, veidi pisem ehk.

blog_IMG_0975
Alligaatorihuvilised

Siin pildil on Kren veel enam-vähem näoga, ta ei mäletanud, mis teda ees ootama hakkab  🙂  Ehk siis sellist kimamist tehti seal ja müra oli nii kõva, suutsin vaid Kreni huultelt lugeda, et ta aina ütles mulle, et kardab. Tunnistan ausalt, et endalgi oli hirmus, kui külg ette tõmmati, mitu korda oli tunne, et nüüd me sinna alligaatorite vahele kambakesi lendame 😀
Harri oli üsna tšill, kõige suurema kihutamise ajal hoidis silmi kinni, aga muidu pigem naeratas. Kren oli eelmisel korral samasugune  🙂

blog_IMG_0971blog_IMG_0993

Ka seekord juhtus seda, et onu karjus ülevalt, et vaadake, seal ta ongi, seal, näete jah!? Ja meie ei näinud…  😀  Aga päris mitu korda ikka nägime ka ja üsna ligidale sõitis ka. Ma ei tea, kuidas need alligaatorid seda nii külma närviga välja kannatavad.

Terve hunnik alligaatoribeebisid
Terve hunnik alligaatoribeebisid.

Õnneks seda päris hullu kihutamist tehti vaid täitsa alguses, edasi podistas niisama. Kren läks küll iga kord krampi, kui laev jälle kõvemat häält tegi, aga õnneks rahunes ta ikka maha ja oli ka hästi õhinas, kui põõsa vahelt mõnd “kokodinni” nägi  😛

Edasi tuli show. blog_IMG_1018Onu väntsutas neid alligaatoreid ikka mõnuga ja näitas ka igasuguseid teisi jubedaid elukaid. Iga kord, kui uue sitika vmt kastist välja võttis, publik kohe võdistas õlgu  😀  Onule see muidugi väga meeldis, sai hästi “ups, kukkus sülle” nalju teha, naised kiljusid  😀  Hehe. Tore onu oli, ainult Harrile see paigalistumine väga ei meeldinud ja mu aur läks suuremas osas selle peale, et teda kuidagi vaikselt hoida.

Ja siis saime teha midagi sellist, mida eelmisel korral ei saanud! Alligaatorit käes hoida. Ma olen pigem utsitaja ja käsin Karelil igasuguseid loomi kätte võtta  😀  Aga seekord võtsin ise ka. Üsna külm, pehme ja kuiv oli. Kuidagi hoopis teistsugune, kui ette olime kujutanud.

blog_IMG_1026

Siis käisime veel väiksest suveniiripoest läbi ja läkski jälle autosõit edasi.

Napelsis olime kaks ööd. Hommikul ei suutnud kuidagi välja mõelda, et mida teha või kuhu minna võiks, otsustasime siis lihtsalt linna peale sõitma minna ja vaadata, mis elu meile ette söödab  😀  Ei söötnud midagi eriti, hehe  😛  Esialgu sattusime randa ja parkisime juba peaaegu et äragi, kui selgus, et parkimise eest peab seal maksma ja maksta saab 25-sendistes. Neid meil ei olnud. Nii et sõitsime edasi. Muideks, väga armas pisike linn oli ja täitsa tore oli seal ringi vurada ja mõelda, millises majas me elada tahaks. See on mu autosõitude lemmikmäng  😀
Lõpuks jõudsime loomaaeda.

blog_IMG_1038
Harri on totaalne linnufänn. Nii, kui ta neid kuskil näeb, läheb ta täiesti pööraseks

Loomaaed ise oli üsna pisike. Väga eriliseks ja ägedaks atraktsiooniks oli see, et seal saab kaelkirjakuid käest sööta. Tavaliselt saab. Aga mitte sel päeval, kui meie sinna läksime  😀  Alles olid alanud mingid ümberehitustööd ja kaelkirjakute osa oli kahjuks pea täiesti suletud. Suht palju nurinat kuulsime, kõik rääkisid, et sellepärast nad ju tulnud olidki  😛

blog_IMG_1051Käisime seal jälle ühe laevaga sõitmas. Loomaaia keskel oli nagu suur järv ja järve keskel palju saari. Iga saare peal elasid erinevad ahvid ja neid meile siis tutvustatigi.

blog_IMG_1044Lisaks oli seal palju kaslasi.

blog_IMG_1063
Ja mänguväljak oli muidugi kõige suurem hitt, nagu ikka meil kipub olema  😀  Kren jõudis jalga lasta, kuni ma kaameral seadeid sättisin.

blog_IMG_1064

Igasuguseid showsid ja loomadega kohtumisi toimus seal ka päeva jooksul päris suurel hulgal. Harril pressis uneaeg täiega peale ja kahjuks me neid vaatama ei jõudnudki jääda. Igal pool oli muidu kirjas, et ära jää poolest loomaaiast ilma ja vaata kindlasti ka showsid. Eks siis järgmine kord vaatame äkki  😀  Mingi asi on mul selle Naplesiga, me pole seal kordagi midagi erilist teinud, aga millegipärast tõmbab jälle tagasi. Ei tea  🙂

Ja läksimegi jälle teele, Tampa poole. Tänasest alates siis oleme siin. Eelmine kord me siin ei käinud, nii et üsna uus kant ja uued seiklused. Järgmine kord siis juba neist  🙂

blog_IMG_1069

Reisisell
Reisisell

Kohtumiseni!

 

Oh, see Key West

kaart

Edasi viis tee meid Key Westi. Panin kaardi ka juurde, siis teil tekib ka selgem ettekujutus, kus me täpsemalt käime ja sõidame  🙂

Oh, see Key West… Mulle tõepoolest meeldib siin ikka nii väga. Kui ma üritan välja mõelda, miks täpselt, siis nagu ei oskagi konkreetselt öelda, siin lihtsalt ON midagi. Midagi armsat, sooja, mingis mõttes kodust. Siin ei ole suuri pilvelõhkujaid, vaid on tänavate kaupa väikseid puumaju. Majad on niimoodi nunnult ja romantiliselt veidi räämas  🙂  Verandadel on igasuguses värvis aiatoole, pleedid lohakalt üle seljatugede visatud. Aedades ei ole täpselt paarisentimeetriseks pöetud muru, on hoopis kümneid erinevaid sorte lilli, mille vahelt piiluvad aiapäkapikud. Inimesed istuvad aias ja joovad hommikukohvi, igale möödujale lehvitatakse ja soovitakse ilusat hommikut. Või ilusat päeva. Või hoopis õhtut… Alati istub keegi kuskil aias või möödub sinust niisama ja kindlasti ütleb paar ilusat sõna  🙂

blog_IMG_0880

Nagu kaardilt näha, siis Key West asub saareriba täitsa lõpus. Enne seda on veel hunnik key-sid ja terve selle riba nimi ongi Florida Keys. Nimel iseenesest pole võtmetega (key-võti) mingit pistmist, key tuleb hoopis hispaaniakeelsest sõnast “kayo”, mis tõlkes tähendab “väikest saart”. Nii et siis hunnik väikseid saari  🙂  Kõige ülemises otsas on Key Largo ja kõige alumises siis Key West. Nende vahele jääb terve rida teisi key-sid ja neid ühendavad 42 silda. Kogu see teekond on väga ilus, pidevalt on akna taga imeilus sinakas-roheline vesi.

blog_IMG_0703
7 miili sild

Kahjuks meeldib ka teistele Key West sama palju kui meile  😀  Turiste on siin väga palju, eriti nädalavahetusel ja hotellid on väga kallid. Näiteks võin tuua, et kui me eelmisel korral siin reisides saime Kissimmees (kus on need Disney pargid jne) 3 tärni hotelli hinnaga 25 dollarit öö, siis Key Westis algavad hotellide hinnad u 200 dollari pealt. Võite ise arvutused teha… Ehk siis päris suur vahe. Me väga tahaks Key Westis pikemalt olla, aga kuidagi ei raatsi, eriti kuna oleme reisil ju päris pikalt. Kui eelmisel korral olime siin 2 ööd, siis seekord 3. Eelmine kord saimegi siin põhimõtteliselt olla vaid 1 päeva, mis nende 2 öö vahele jäi, siis seekord jõudsime esimesel päeval väga vara kohale ja veetsime kohapeal 3 päeva. Nägime kõvasti rohkem ja hakkasime seda kohta veel rohkem fännama  🙂

blog_IMG_0800

Hotelliks oli meil seekord Best Western Key Ambassador Resort Inn. Väga ilus hotell, basseiniosa oli eriti kihvt. Ega me päris täpselt ei teadnud, mis hotelli me saame, sest sel reisil otsustasime võimalikult palju kasutada Priceline-i. Ma olen kunagi sellest rääkinud ka, aga kordan üle: põhimõte on selline, et pakud ise mingi hinna ja siis jääd ootama, et äkki mõni hotell võtab sind selle hinna eest vastu. Tingimused saad ikka enne paika panna, et mitu tärni ja kus piirkonnas jne. Nii on üldiselt võimalik madalama hinna eest parem hotell saada  🙂  Me oleme alati väga rahule jäänud. Eelmine kord olimegi Key Westil vist põhimõtteliselt kõige odavamas motellis (mis oli ka tegelikult OK, polnud hullu), aga seekord saime veel odavama hinnaga ikka kõvasti paremasse hotelli. Nii et soovitame proovida  🙂
Basseiniala meeldis lastele väga, eriti Harrile. Vastupidiselt Krenile on Harri tõeline veeloom ja vett nähes hakkab kohe rõõmsalt ähkima-puhkima ja üritab iga hinna eest vette murda  😀

blog_IMG_0724Omapärasust lisab Key Westile veel see, et igal pool jalutavad ringi kuked ja kanad. Rannas, tänavatel, jooksevad autoteel. Siinsed autojuhid oskavad nendega hästi arvestada, ühtegi laiaks sõidetud kukke me kuskil ei näinud  😛

blog_IMG_0726

blog_IMG_0793

Meie hotelli ainus pisike miinus oli selles, et see asus keskusest veidi eemal. Aga selle-eest olid rannad hästi lähedal. Need pildid on esimesel päeval tehtud, kui läksime randa jalutama ja liblikaparki otsima.

blog_IMG_0737Leitud!
Tegu oli sellise kohaga, kus lendas vabalt ringi sadu liblikaid. Kes meie blogi juba pikemalt loevad, need äkki mäletavad, et kunagi Tais olles käisime ka sarnases kohas. Kuna mälestused olid head ja arvasime, et lastele võiks pähe maanduvad liblikad rõõmu pakkuda, siis otsustasime jälle minna  🙂
Tai liblikad olid julgemad  😀  Kui seal maandusid nad meie peale korduvalt, siis siin ainult ühe korra ja seda ka minu pähe  😀  Aga huvi pakkusid need ringitiirutavad liblikad ikka, eriti Harrile, ta lihtsalt kilkas suurest rõõmust ja ei suutnud oma silmi uskuda.

blog_IMG_0742Sellel pildil on hästi ta vaimustust näha 😀 Valisin selle pildi ka sellepärast, et üks liblikas parajasti kihutab just Krenist mööda. See suur sinisetiivaline, keda ma aina piirasin igatpidi, aga kordagi pildile ei õnnestunud saada.

blog_IMG_0770
Vaadake üle, et mõni salajane hääletaja poleks ennast kaasa nihverdanud 😀

blog_IMG_0765

Ükski pärisliblikas meie peale ei maandunud, selle-eest mänguliblikaid päris mitu  :D  Igale külastajale pandi see lahkudes õla peale
Ükski pärisliblikas meie peale ei maandunud, selle-eest mänguliblikaid päris mitu 😀 Igale külastajale pandi see lahkudes õla peale
blog_IMG_0790
Kui eelmisel aastal me reisile näiteks käru kaasa ei võtnud, sest Kren oli juba nii suur poiss, siis sel korral tabab teda pidevalt uskumatu väsimus ja ühtegi sammu enam edasi teha ei saa. Nii nad siis sõidavad aina kahekesi koos 🙂

 

Pärast liblikapargi külastamist tuiasime tükk aega Duval Streedil. See on Key Westi nö põhitänav, kus on hunnikutes poode ja söögikohti. Spikerdan eelmise korra postitusest, et tänava pikkuseks on 2 miili ja baare on seal umbes 200. Nii et tõeline meelelahutustänav ja üsna must-do Key Westis.

Järgmine must-do on kontinentaal-USA kõige lõunapoolsem punkt. 90 miili Kuubani. Käisime sel eelmisel korral ja ka nüüd, et ka Harri oleks seal ära käinud  😀

blog_IMG_0786

Vahepeal jälle väike basseini- ja unepaus ja õhtuks sättisime ennast Sunset Pierile. See pidi olema kõige parem koht Key Westil, kus päikeseloojangut vaadata. Lugesin enne kommentaaridest, et see on kõige ilusam koht maamunal ja sinna lihtsalt peab minema. Kahjuks läks meil ilmaga veidi kehvasti, taevas oli täiesti pilves. Lisaks olid neid kommentaare veel lugenud sajad inimesed peale meie  😀  Kui pool tundi enne loojangut kohale jõudsime, oli kõikvõimalikud kohad juba hõivatud ja üsna raske oli ennast kuhugi vahele pressida. Nii et paraku me päris sellist elamust sealt ei saanud, kui oodanud olime ja järgmisel õhtul rannas kogetud päikeseloojang jättis meile palju sügavama mulje  🙂
Sunset Pieril oli ka palju tänavaartiste, igaüks proovis rahvast just enda juurde meelitada. Trikid olid neil vägevad ja tegelikult veetsime seal jalutades väga kena õhtu  🙂  Lihtsalt tuleks järgmine kord valida võimalikult pilvitu õhtupoolik, et täiest ilust osa saada.

blog_IMG_0865

Järgmisel päeval külastasime papagoide varjupaika – Nancy Forrester’s secret garden. Me (või vähemalt mina) ootasime sellelt kohalt hoopis midagi muud. No kindlasti kujutasin seda ette vähemalt 20x suuremana ja rääkisime Krenile enne, et papagoid teevad igasuguseid trikke ja neid saab käe peal hoida jne, no nagu ikka üldiselt igasugustes looma- ja linnuparkides. See oli aga hoopis üks imepisikene tagaaed 20 linnupuuriga, samas ka nagu pisike botaanikaaed. Olime seal esialgu ainukesed külalised ja onu tutvustas ainult meile erinevaid linde, rääkis nende iseloomudest ja kuidas nad sinna aeda sattunud olid. Mulle meeldis väga neid jutte kuulata ja see onu armastas neid papagoisid väga, silitas ja musitas neid. Hästi armas koht.

blog_IMG_0894

Kren oli terve päeva julgust kogunud, et lind oma käe peale võtta. Ja siis ei lubatudki, sest ta on liiga väike... Ta oli ikka üsna pettunud, aga õnneks sobis see ka, kui issi võtab :)
Kren oli terve päeva julgust kogunud, et lind oma käe peale võtta. Ja siis ei lubatudki, sest ta on liiga väike… Ta oli ikka üsna pettunud, aga õnneks sobis see ka, kui issi võtab 🙂

Viimasel õhtul otsustasime randa päikeseloojangut vaatama minna. Läks palju paremini ja vaade oli imeilus. Mitu värsket abielupaari oli ka ennast selleks ajaks sinna pildistama sättinud  🙂

blog_IMG_0915

blog_IMG_0929

blog_IMG_0958

Ja nii see meie ilus olemine siin Key Westil läbi jälle saigi. Kohe hakkame edasi sõitma… Või siis tagasi, sest peame ju need saarekesed jälle ükshaaval uuesti läbi sõitma. Key West on lihtsalt üks armsamaid kohti maailmas. Ma arvan, et tuleme siia veel kunagi tagasi. Ma väga loodan.

We are back!

Jaa, tõesti olemegi tagasi Floridas, oehhhh 🙂 Kui muidu hakkab mind reisidel ikka koduigatsus lõpuks piinama, siis siit ei tahtnud 2 aastat tagasi kuidagi lahkuda. Teadsin kohe, et tuleme siia kindlasti tagasi. Tulimegi ja kiiremini, kui oleksime osanud arvatagi 🙂

Täitsa selline tunne on, nagu polekski vahepeal kaks aastat mööda läinud. Miami lennujaam oli tuttav, “jajaa, siit jah pidime minema, autorent oli jah seal, siit sõitsime jah rongiga, jne”. Kohad tulevad tuttavad ette, juba teame, kust poodidest meile meeldis süüa osta, millisest poest ostsime riideid, kõik lõhnad on nii tuttavad, poodide sooja toidu lettides on ikka samad kanakoivad müügil 😀 Inimesed räägivad aina juttu, teretavad ja soovivad head päeva, ühe päeva jooksul on lapsi nunnutatud vähemalt 10 korda… Nii palju tuttavat on iga nurga peal ja ma armastan seda! No nii selline teise koju jõudmise tunne on 🙂
Lennureisi pärast olin ma üsna pabinas. No Kreni pärast ei pea me juba ammu muretsema, ta on väga tubli ja iga aastaga läheb aina tublimaks 🙂 Aga nüüd oli meil ju üks pärdik veel, kelle käitumine on üsna ettearvamatu ja kes on üsna valjuhäälne 🙂

Kren ja Harri Tallinna lennujaamas

Harri oli ülitubli! 🙂 Askeldas ja ronis ringi ja kui ära väsis, jäi suurema jorinata minu või Kareli süles magama. See oligi mu kõige suurem kartus, et magamapanekuga läheb keeruliseks. Kui Kren oli suur sülesmagaja, keda me alati magama pidime kussutama, siis Harri on pigem selline, kellele süles magamine ei sobi üldse ja peab olema suur voodi, kus laiutada ja keerelda saaks 🙂 Aga läks kenasti, nagu juba öeldud. Mingeid hiiglapikke uinakuid ta ei teinud, aga selle-eest tegi ta neid üsna palju.

Kui tavaliselt oleme lennu üritanud võtta nii, et kõige pikem osa oleks öösel, siis seekord nii ei teinud. Lendasime nii, et esimene vahemaandumine oli Oslos, sealt edasi Zürichisse ja sinna jäime ööseks. Järgmisel hommikul siis lendasime edasi Miami poole.
Zürichisse jõudsime hilja õhtul ja pidime hakkama hotelli otsima… Pimedas… Võõras linnas… Võite juba arvata 🙂 Kareli sõnul pidi see olema väga lähedal, kaardi pealt enne vaatasime, et jah, nii kerge minna ja pole probleemi. No ei olnud ta ja jee 🙂 Me ei osanud sealt hiigelsuurelt lennujaamaterritooriumiltki välja saada, tulime vist kuskilt valest uksest välja ja seiklesime seal suurte laohoonete vahel. Pea ühtegi inimest ei liikunud, mõned autod sõitsid kauguses. Kaardist polnud midagi kasu, kui me sealt lennujaamastki välja ei osanud saada 😀 GPS on maailma parim leiutis ja see meid lõpuks päästis. Ei tea küll, millise hinnaga, eks järgmise kuu telefoniarvelt näeb 😀 Peab ära märkima veel selle, et lapsed ei teinud kogu selle ekslemise ajal mitte ühtegi piuksu, kuigi nad istusid kahekesi koos Harri vankris, õues oli külm ja pime ja me Kareliga mitte kõige rõõmsamas meeleolus. No ma ei julge neid väga palju kiita, sest see lõppeb alati halvasti, aga nad olid tõesti väga tublid.
Hotell ise oli suur pettumus, sest toas oli ühe suure voodi asemel kaks väga kitsast ühekohalist voodit ja lastevoodit polnud ka, nagu olime soovinud. Meil oli siis plaan, et Kren magab lastevoodis ja Harri meie kahe vahel. Nüüd pidime kõik ümber korraldama kiirelt, üks võttis siis ühe lapse kaissu ja teine teise ja üritasime mitte alla veereda. Kuhugi pöörduda ka ei olnud, sest võtme saime nii, et sisestasime koodi ja postkastis oli võti. Ühtegi inimest me terve sealoleku aja ei kohanud.
Aga üldiselt oli see minu arust hea mõte öö hotellis veeta ja lend nö kaheks jagada. Lennukis ei saa me Kareliga kunagi magada ja oleme lõpuks tõelised zombid, nüüd ikka õnnestus natuke ja saime üsna värsketena hommikul edasi lennata.

Zürichi lennujaamas hommikusööki söömas

 

Miamisse jõudes olime seekord targad ja rentisime kohe auto. Muidu tavaliselt peab veel hakkama nuputama, et kuidas siit nüüd hotelli jõuda, kust need rongid lähevad, kas taksod võtavad meid koos lastega peale (eelmine kord Ameerikas ei võtnud, sest meil polnud turvatooli kaasas) jne. Nüüd jäi kõik see jama ära, väga õigesti tegime.
Aga… 😀 Tekkis kohe teine jama, millega ka eelmine kord siin esimest korda autoga sõites kokku puutusime. Ehk et sattusime kohe meeltesegaduses tasulisele teele ja kuna siin üldiselt sularahas-kaardiga maksta ei saa, vaid peab olema akna küljes selline jubin (SunPass) ja meil seda muidugi veel ei olnud… Kohe käisid sähvakad ära, tehti pilt ja jääme nüüd oma karistust ootama 😀 Eks kui auto tagastame, saame teada, palju see nali meile siis maksma läks. Korraks tõmbas rõõmsa meeleolu ja “me-oleme-jälle-siin-jeeee”-tuju alla, aga samas ajas naerma ka, et ajalugu niimoodi kordus kohe 😀 Muideks, eelmine kord ei saanudki me mingit trahvi, vaatame, äkki veab kaks korda. SunPassi ostsime täna ära 😀

Täna hommikul oli äratus kell 4, sest Krenil läks uni ära, eks siis paistab, mis homne hommik toob. Üldiselt oleme täitsa hästi juba selles ajas. Uskumatult lihtsalt läks küll ja imelik, et Harri sellega kohe ühe päevaga hakkama sai, 7 tundi on ju lausa ajavahe.

Hommikul, kui lõpuks valgeks läks, ainult 3 h pidime ootama 😀 Kell on pildil u 7.30
Päeval basseini ääres. Vastupidiselt Krenile on Harri tõeline veeloom ja pritsis ja plätserdas vees täiega!

 

Homme põrutame juba Miamist minema, Key Westi suunal. Seal siis “kohtume”, st kirjutame jälle! 🙂

 

 

Yunnan

Shenzhenist edasi viis reis meid Yunnani provintsi. Juba kodus, kui uurisime, milliseid kohti Hiinas külastada võiks, sattusime päris mitmele artiklile ja blogipostitusele, kus soovitati külastada just Yunnani. Meie suureks rõõmuks pakkusid selle välja ka Abby ja Chris. Kuna Abby oma raseduse tõttu enam lennata ei saanud, tuli meiega kaasa vaid Chris, üksi poleks nad julgenud meid sinna lubada ja tagantjärele mõeldes on meil selle üle ka väga hea meel. Ei kujuta ette, kuidas oleksime ise nii suuri vahemaid läbinud, sest autoga me siin ju sõita ei tohi… Ju siis busside ja rongidega, aga no autoga oli ikka tunduvalt mugavam 🙂

Yunnani hinnatakse selle poolest, et see on looduse poolest Hiina kõige mitmekesisem piirkond, pakkudes fotograafidele ja niisama huvilistele tõelist silmailu. Lisaks elab seal väga suur hulk Hiina vähemusrahvustest, kes räägivad oma murretes ja kannavad igapäevaselt oma rahvariideid. Kõlab kui tõeline pärl. Nii välismaistele kui ka kohalikele turistidele. Lisaks pidi Yunnan olema igavese kevade provints, kus pole liiga palav ega liiga külm. Ka Chris oli väga elevil, kuna ta on külastanud Hiinas vaid kahte provintsi – seda, kust ta pärit on ja seda, kus ta nüüd elab. Abby rääkis, kuidas Chris ootab nii seda puhast maaõhku, mida Shenzhenist leida on võimatu ja kuna pidime eraldatud külla sõitma, siis ka seda vaikust ja rahu, mida Shenzhenist samuti eriti ei leia. Meid natuke hirmutas see, et Chris sõnagi inglise keelt ei räägi 😀 Aga lootsime, et saame vast ikka hakkama. Õnneks selgus, et ta ikka natukene räägib küll, kui vaja on, lihtsalt kui Abby kogu aeg silmapiiril oli, sai kõik jutud läbi tema paremini ära aetud. See oli meile tõeliseks kergenduseks, et ta ikka aru sai, kui me näiteks vetsu minna tahtsime 😀

Shenzhenist Yunnani oli maa üsna lühike, nende sõnul. Meie kujutame ette lühikest sõitu nii, et no näiteks Tartust Võrru. Tegelikult tähendas see lühike sõit seda, et pidime lennukiga lendama veidi üle 2 tunni 🙂 Ega see nüüd eriti pikk lennureis tõesti ei olnud, aga kui mõelda, et Tallinnast Stockholmi lendab umbes tunnikese, siis… 😀 Täitsa huvitav on tihti see, kuidas mõistavad maailmaasju inimesed, kes on vastavalt kas maailma ühest väikseimast ja maailma ühest suurimast riigist pärit 🙂

Yunnani jõudsime hilisõhtul. Kui Chrisile kohvrisse asju kokku pandi, kergitasime natuke kulmu, kui talvejope ka kaasa pakiti. Abby ütles, et ärgu me muretsegu, meie jaoks on seal kindlasti hästi soe 😀 Seega läksime sinna üsna samamoodi, nagu olime olnud Shenzhenis – plätudega ja poolpikkade pükstega. Jahe tuulehoog puhus meile näkku, kui lennujaamast välja astusime. Sooja oli umbes 15 kraadi ja polnud väga hull, aga no midagi oleks peale tahtnud visata küll. Lohutasime ennast sellega, et nii hilja on ja küll päeval on palju soojem.
Järgmisel hommikul ärgates oli väljas 6 kraadi sooja! Kuna meie järgmine sihtkoht oli Peking, kus pidigi üsna külm olema, olid meil paksemad jakid ikka kaasas ja saime need õnneks selga panna, aga üsna arusaamatu oli see küll. Mis igavene kevad? See oli puhas talv! Mida päev edasi, seda vähemaks kraadid kahanesid, mõni päev oli lausa 3 kraadi. Seal olles tundus, et ainult meie saame sellest aru, et räigelt külm on ja me ei mõistnud üldse kohalike käitumist. Näiteks olid absoluutselt kõikidel söögikohtadel, hotellidel, poodidel jne alati uksed-aknad pärani lahti, nii et seal sees oli tihtilugu isegi veel külmem, kui väljas, sest tuul tõmbas igast avatud august. Me arutasime Kareliga iga päev, et miks nad ometi aknaid-uksi kinni ei pane? Selline tunne oli, et peaks eestlasena neile natuke selgitama, kuidas meil talvel elatakse ja hoitakse aknaid nii tihedalt kinni, kui võimalik 😀 Hotellide valvelaudades istujad lõdisesid oma paksude jopede sees, tihti oli neil kõrval soojenduseks mõni tünn, kus hõõguvad söed sees. Ja muud soojustust siin praktiliselt polnudki! Hotellides, kus peatusime, olid küll mingid konditsioneerilaadsed asjad seina peal, aga sooja nad praktiliselt ei puhunudki ja no ikka tõeliselt külm oli. Kui me tihti üritame Kreni kuhugi mujale magama sokutada, no diivanile vms, sest ta on nii suur laiutaja ja topib oma jalgu meile aina näkku 😀 , siis seal ei tulnud see kordagi isegi mõttessegi. Magama suutsime iga õhtu jääda nii, et Kren oli meie keskel ja võtsime ta mõlemalt poolt kõvasti kaissu ja soojendasime nii üksteist, tekid ninani peale tõmmatud. Toas kandsime ka jopesid ja saapaid, põrandad olid jääkülmad ja ühes hotellis Kren hakkas iga kord nutma, kui vetsu pidi minema, sest seal oli lihtsalt jäine. No tõesti väga külm oli ja me ei saanud üldse aru, et kui neil siin nii külm on, miks nad ometi ei ole mingeid küttesüsteeme välja mõelnud ja kas nad tõesti istuvadki terve selle talveperioodi oma tünnide ääres ja soojendavad käsi…
Eelviimasel päeval oli järsku palju soojem. Vesihalli värvi asemel oli taevas sinine ja päike säras. Hommikusest jääkülma veega kätepesemisest halb tuju kadus sel hetkel, kui õue astusime. Ma pole iialgi tundnud, et ilm võiks niimoodi tuju mõjutada, uskumatu, kui palju rõõmu tegi see, et sai lõpuks ometi natuke soojust tunda. Ka viimasel päeval oli üsna soe ja tundus, et me sattusime sinna lihtsalt väga valel hetkel, kui ilm oli mingil kahtlasel põhjusel palju külmem, kui tavaliselt. Kui ka kogu see piirkond ja need linnad, kus ringi sõitsime, tundusid enne nii hallid ja kuidagi muserdatud, siis õnneks eelviimasel päeval muutusid meie arvamused kategooriliselt. Kõik oli hoopis säravam, kui eelmistel päevadel oli tundnud. Me lausa ei tundnud seda linna ära, kus olime viimased mitu päeva veetnud. Arutasime Kareliga mägedest tagasi tulles, et huvitav, mis linn see veel on, hoopis teistsugune ja me oleme vist sellest linnast üsna kaugel, kus meie hotell asus. Üllataval kombel keeras aga Chris sellel hetkel meie hotelli ette 😀 Me tõesti ei suutnud seda uskuda, kui palju üks ilus ilm võis kogu linna muuta.

Nagu alguses kirjutasin, pidime esialgu ühte eraldatud linna sõitma. See pidi tähendama umbes 8-tunnist rongisõitu… Arutasime veidi Kareliga ja mõtlesime, et ah, okei, teeme ära. Tundus küll veidi hirmutav Kreniga sellist teekonda läbida, aga rongisõit on vähemalt miljon korda parem kui bussisõit, nii et vast saame hakkama. Kui olime Yunnani juba kohale jõudnud, selgus aga, et rongid sinna külla ei sõidagi 😀 Ja alternatiiv oli umbes samapikk bussisõit. Ma ei tahtnud küll pirtsutada ja ma hullult põdesin selle pärast, kuidas Chris seda reisi sinna eraldatud külla ootas, aga ma ei suutnud lihtsalt sellega nõustuda. Ma vihkan bussisõitu ja no ma ei sõida sellega iialgi, kui mingitki valikut on. Kuna Yunnan on ka väga mägine piirkond, siis mägedes loksuvale bussihaisusele reisile mõeldes hakkas mul juba halb. Lisaks Kren… Ta ei suuda iialgi nii kaua paigal püsida. Kui rongis ja lennukis on vähemalt võimalus liikuda, siis bussis seda pole ja no me lihtsalt pidime ei ütlema. Ma ei saanud sellepärast öösel hästi magadagi ja üsna vara hommikul ärkasin üles, et googeldada ja midagi lähemal olevat leida, no pidi ju olema midagi põnevat ka paari sõidutunni kaugusel. Õnneks Abbyga Skypes rääkides leidsimegi kahepeale hunniku põnevaid kohti 🙂 Kui ütlesin, et muretsen sellepärast, et ega Chris pettunud pole, siis Abby ütles, et tema töö on teid kaitsta ja teile ägedaid kohti näidata ja sellepärast muretseda ei tohi. No ma proovisin 🙂

Kuna rongi- ja bussisõit jäid ära, rentisime auto ja hakkasime sellega mööda Yunnani ringi vurama. Esimesel täispikal päeval kulus selle auto saamiseks ja leidmiseks üsna palju aega ja nii me kuhugi kaugele enam sõita ei jõudnudki. Selle asemel viis Chris meid esmapilgul üsna uskumatuna näivasse kohta 😀

Nimelt läksime ühele rannapromenaadile, kus oli umbes miljon kajakat 😀 No okei, võib-olla ehk mitte nii palju, aga no tuhat küll. Ja seal oli nii palju inimesi… Ja kõik üritasid neid oma käe peale meelitada, neile süüa anda ja nendega koos pilti teha. Meie jaoks on kajakad pigem sellised tobedad linnud, kes kisavad kõvasti ja lasevad oma lärakaid igale poole 🙂 Aga kõik need inimesed olid tõelises vaimustuses. Ja mida kauem me seal olime, seda ägedamaks muutus kogu see vaatepilt ka meie jaoks 😀

Kren esialgu magas. Kui me ta üles ajasime, vaatas ta ikka üsna umbuskliku näoga kogu seda värki, mis seal toimus. Oli nagu äge, aga samas polnud ka… Aga tõeliselt ägedaks läks siis, kui Chris läks ja talle putkast kajatele mõeldud söögipaki ostis.

Ta oli no niii siiralt õnnelik ja vaimustuses, kui sai neile seda sööki visata ja kui kajakad seda ka kohe nokkima tulid. Ta plaksutas käsi ja hüppas ja naeris suure häälega 🙂 Kui üks pakk tühjaks sai, hakkas muidugi kohe uut norima ja Chris talle selle ka kohe ostis. Kolmanda muidugi ka… Krenil ikka veab siinolles täiega, me ise ei annaks ta soovidele kunagi niimoodi järele 😀 Oleme mitu korda mõelnud, et jumal tänatud, et nad vähemalt igast ta õhupalli- ja kommisoovist aru ei saa 🙂

Pärast kajakate söötmist läksime tegime ka ühe paadisõidu, saatmas kajakate kisa.

Ärge laske ennast järgmisest pildist ära petta. Kuna üsna jäine tuul puhus terve aja näkku, puhises Kren kurjalt pea terve sõiduaja ja üritas oma nägu Kareli jaki sisse ära peita. Tema jaoks on tuul vist kõige jubedam asi, mis üldse maailma on loodud. Selline nägu oli tal siis, kui lõpuks paadiretkelt tagasi jõudsime 😀

Järgmisel päeval külastasime Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluvat Kivimetsa (Shi Lin). Maa seest justkui välja kasvavad kõrged ja teravad kaljud meenutavad kohati puid, sellest ka selline nimi.

270 miljonit aastat tagasi oli kogu see ala vee all, siis hakkas vesi taanduma ja kujuneski välja selline müstiline paik. 1931. aastal tegi seal ringkäigu sel ajal Yunnani provintsi valitsenud kuberner mr Long Yun ja otsustas, et seda ilu peab ka lihtrahvaga jagama. Nii et sel ajal avati see ka külastajatele.

Lisaks puid meenutavatele kaljudele on seal ka palju koopaid ja inimeste poolt kivisse raiutud treppe, kus saab tõusta erinevatele kõrgustele, et seda ilu imetleda.

Tänu sellele, et me seekord väga palju päris üksi ei reisi, on meil ka erakordselt palju perepilte 😀 Tavaliselt ei ole lihtsalt kedagi eriti võtta, kes neid meist klõpsiks. Seekord on hea võimalust kasutada 🙂

Lisaks looduse kätetöö imetlemisele saab seal veel imetleda ka kohalike rahvatantse. Soovi korral ka ise kaasa tantsida. Neid soovijaid kusjuures jagus ja väga kihvt oli vaadata, kuidas suured grupid tantsuga ühinesid ja rõõmsalt kaasa vihtusid. Chris viis Kreni ka sinna ja Kren sai vist sel hetkel suuremaks tõmbenumbriks, kui need tantsijad seal. Nii palju pilte pole tast ilmselt kunagi varem klõpsitud ja keegi samal ajal sinna kaasa tantsima minna ka ei julgenud 😀 Kren küll seisis pigem paigal, kui tantsis, aga kihvt oli ikka. Nüüd me peame mitu korda päevas seda videot vaatama, kuidas ta seal seisab ja ise kiidab ta videot vaadates alati, kuidas Krennu ikka tantsis. Seda videot ma kahjuks teile hetkel näidata ei saa, siinse internetiga laeks see paar kuud ilmselt. Aga ma loodan, et Karelil on usinust meie reisist ka video kokku panna ja seal on see väike klipp kindlasti ka esindatud.

 

Kõigepealt näitas onu, kuidas pilli mängitakse
Siis võttis tädi tantsima
Ja kui Kren ise tantsida ei tahtnud, siis tädi natuke aitas kaasa 😀

 

Kivimetsast vaid umbes 30 kilomeetri kaugusel asuvad Jiuxiangi koopad. Kokku on seal umbes sada koobast, väiksemaid ja suuremaid ja kõik nad on kaunistatud ja valgustatud erivärviliste valgusvihkudega. Kogu ala kokku on umbes 200 ruutkilomeetrit. Varem me eriti mingeid koopaid külastanud ei olegi ja pean ütlema, et mulle jättis kõik see suursugusus üsna vägeva mulje. Juba sissepääs koobastesse oli nagu kuhugi muinasjutukoopa sisse minek.

Mida sügavamale liikusime, seda ilusamaks läks. Ja soojemaks. Kui muidu oli väljas ikka üsna jahe, siis järsku täitsa koopa sügavusse välja jõudes hakkas nii kuum, et koorisime omal päris mitu kihti riideid vähemaks. Kui alguses olin nende erinevat värvi valguste suhtes veidi kahtleval seisukohal, et kas on sellist diskot siia koobastesse ikka vaja, siis iga sealoldud hetkega hakkas see mulle millegipärast aina rohkem meeldima.

Me aina ronisime ja turnisime, üles ja alla ja alla ja üles. Lisaks sellele, et hing sellest paelaga kaelas oli, mõtlesime ka veel pidevalt, kui hullumeelne töö siin ikka on ära tehtud. Kõik need kividesse raiutud trepid koobaste sees, et meie seda ilu nautida saaks… Millegipärast me pidevalt mõtleme siin sellele, kui palju tööd on inimesed ikka suutnud ära teha ja et hiinlased on ikka üks töökas rahvas 😛

Et kõik veel võimsam ja müstilisem tunduks 🙂 , olid seal veel kosed…

… ja meile juba kevadisest Türgi reisist tuttavad astangud. Googeldasin veidi ja sain teada, et need on tekkinud lubjarikkast veest settimise teel.

No ikka väga ilus oli seal koobastes, tegelt ka 🙂 Soovitame soojalt külastada. Kui ise nendest sadadest treppidest käia ei jõua, siis seal oli veel selline teenus ka, et maksad raha ja 2 meest tassivad sind mööda treppe üles 😀 Istusid nagu trooni peal ja äärtest nad siis hoidsid ja aina lippasid. Vahepeal lõõtsutasid ka mõnes laiemas kohas 😀 Meid üritati mitu korda sinna peale kutsuda ja Kren väga tahtis minna, aga loobusime siiski seekord 😛

Eelviimasel päeval oli meil plaanis sõita kõrgele mägedesse. Me ei osanud sealt muud oodata, kui ehk ilusat vaadet… Päris täpselt ei teadnud, mida Chrisil meile plaanis näidata on. Aga sain sealt üllatuslikult ühe reisi suurima elamuse üldse.

Hakkasime sõitma. Kes eelmise aasta blogilugusid veel mäletab, siis seal vist Karel kirjutas, kui väga ma mägiseid teid “armastan” 😀 Aina paremale-vasakule-üles-alla ja nii umbes miljon korda järjest. Üsna ruttu hakkas mul sees veidi keerama. Kui muidu on Chris üsna tasane autojuht ehk siis eriti palju signaali ei lase, siis mägedes vist teisiti ei saa, igatahes iga sinka ja iga vonka ajal lasi ta kümneid kordi signaali. Krenile muidugi see väga meeldis, ta sai umbes 2500 korda küsida, et kes tegi tuut 😀 Võitlesin oma hakkankoheoksele-tundega ja vastasin talle umbes 1000 korda, et onu Chris tegi ja seletasin, miks seda vaja on. Millegipärast umbes 1001. korra järel hakkasid vastused muutuma aina iroonilisemaks ja onu tegi tuut sellepärast, et auto kinni pidada, et Kren maha panna või sellepärast, et onu ei suuda enam kuulata, kuidas Kren kogu aeg muliseb 😛 Läksime oma vastustega vist aina kurjemaks ja lõpuks Kren solvus vist elus esimest korda – keeras mulle selja ja vahtis tükk aega vaikides aknast välja. Pika minupoolse silitamise peale ta siiski õnneks leebus ja nihkus mulle aina lähemale… et siis järsku küsida: “Emme, a kes tegi piip?” 😀

Järsku ütles Karel, et ma aknast välja vaataks. Mul jäi vist ausõna hing kinni… Seal olid terrasspõllud! Terved mäenõlvad täis terrasspõlde!

Juba enne reisile tulekut rääkisime Abbyle, et me väga sooviks neid terrasspõlde näha. Kuna pidime sinna eraldatud külla minema ja sealkandis pidi neid olema, siis esialgu oligi plaan selline, et seal õnnestub neid näha. Aga sinnaminek jäi meil ju ära… Olin juba mõtetes leppinud, et meil jäävad need nägemata ja omaarust nagu väga kurb ei olnudki. Aga kui nad mu silme ees järsku olid ja ma neid nägin… Ma ei tea, miks need mulle nii mõjusid, aga see oli kuidagi nii võimas vaatepilt, kogu mu mägede teedest tingitud halb enesetunne läks kohe üle ja asendus apppppiiiiiikuivingeeeeeseeeon-keeramisega. Mul lihtsalt tahtsid pisarad silma tulla, see vaatepilt oli lihtsalt nii üllatav ja võimas ja ma mõtlesin aina, kui palju inimesed on nende loomiseks vaeva pidanud nägema ja see kõik kokku oli midagi sellist, mida mul on raske sõnadesse panna.

Ja me sõitsime aina kõrgemale ja kõrgemale, olime juba pilvedest kõrgemal ja ikka kohtasime oma teekonnal uusi külasid ja inimesi, kes seal elasid. Elasid sellises kohas… Elasid pilvedest kõrgemal… Ja nägid iga päev sellist vaatepilti, mis mind oli hetk tagasi nii vapustanud ja elatusid sellest, mida nad seal põldudel kasvatasid. Sealt tulles pidin oma mõtteid kohe kuhugi jagama ja tegin seda Facebookis. Kopeerin selle ka siia, sest seal olid jagatud kõik mu kõige vahetumad ja värskemad tunded.

Täna sõitsime väga kõrgele mägedesse, et näha terrasspõlde. Meie taustal mõned neist paistavadki… aga ainult mõned.
Tegelikult oli see vaatepilt lihtsalt midagi nii võrratut, et seda on raske kirjeldada. Sajad ja sajad kõrguvad terrassid ja inimesed nende peal tööd tegemas. Kõik need pilvepiiril asuvad väikesed külakesed seal põldude vahepeal, millest me läbi sõitsime – pisikesed kriimude nägudega põnnid mängimas teetolmus, suuremad lapsed koolist mäkke üles kodu poole rühkimas, vanad teede ääres istuvad naised, kellel oli näos iga eluaasta kohta vähemalt viis kortsu, maamehed eeslite ja härgadega sõitmas ja suurte kandamitega naised põldudelt tulemas ja sinna minemas. Kõik see kokku oli midagi nii võimsat ja maailmapilti avardavat, et seda on sõnadesse raske panna. Kui erinevalt elavad inimesed maailmas ja kuidas meil sellest omaenese väikses maailmas elades aimugi pole. Kõik need pildid jäävad mu silme ette veel pikaks ajaks. Kui tänulik ma olen, et ma saan seda siin näha ja kogeda… Ja kui tänulik selle elu eest, mida just mina elan.

Ma tundsin seal vist esimest korda, kui võimas asi on tegelikult reisimine ja kui palju see võib maailmapilti avardada. Ma vist mõtlen sellele mägedes käigule siiani pea iga päev, see oli minu jaoks tõeline reisi tipphetk ja ilmselt jääb ka selleks.

Siis oligi meil aeg Yunnanist lahkuda. Edasi pidime liikuma üksi, Chris sõitis Shenzheni tagasi ja meie läksime edasi Pekingisse. Kui hakkasime lennujaama poole sõitma, selgus umbes 45-minutilise sõitmise järel, et üks sild on mägedes lihtsalt kinni pandud ja sealt edasi ei pääse. Ainuke võimalus oli sõita tagasi ja valida linnast väljumiseks mõni teine tee. Muidugi juhtuvad sellised asjad alati siis, kui on vaja lennuki peale jõuda 😀 See oli üks uskumatu sõit… Aeg aina tiksus ja meil oli juba üsna kiire. Olen mitu korda kiitnud seda, et Chris on väga hea ja rahulik autojuht, seekord näitas ta oma oskuseid siis hoopis teise külje pealt. Suurema osa ajast üritasin ma kõrvalaknast välja vaadata, et mitte näha spidomeetri näitu ja seda, kuidas ta 120-130ga autode vahel laveerib 😀 Kui Karel oleks sellel hetkel roolis olnud, siis oleks ma vist mitu korda karjatanud, et mis tal ometi arus on 🙂 Kusjuures pea terve aja saatsid meid terrasspõllud. Kuigi olime tulnud sama teed, siis tulemise päeval oli nii tihe udu, et ette oli näha kohati vaid umbes 10 meetrit ja looduse imetlemisest ei tulnud siis midagi välja. Seda suurem see üllatus muidugi sellel kõrgel mägedes sõitmise päeval oli.

Lennujaama jõudsime täiesti õigel ajal ja piisava varuga. Nii et saab ka Hiinas kiiresti sõita, kui väga vaja on 😀