Sildiarhiiv: sõbrad

Jaan saab venna!

Marisest ja tema perekonnast olen siin blogis rääkinud varemgi, alles oli postitus sellest, kuidas nende juures maal külas käisime. Reisilt tagasi jõudsime me nädal aega tagasi ja mulle tundub, et suurema osa ajast oleme kodusolemise asemel nende juures veetnud :) Alles eile olime seal terve päeva ja juba igatsen tagasi. Sest lisaks sellele, et neil on nii mõnus ja hubane kodu, on nad ka ise nii-nii toredad!

Lisaks Marisele, Mihklile ja Jaanile elavad neil kodus veel koer Sonja ja… päris mitu kassi :) Mul läheb alati silme ees kirjuks – üks tuleb uksest sisse, teine parasjagu hüppab aknast välja ja nii pidevalt, no nad ainult ise suudavad vist järge pidada :) Kuna elanikke mahub ühte mõnusasse majasse ja peresse palju, siis varsti kolib sinna veel üks tegelane juurde. Nimelt saab Jaan suureks vennaks ja Maris ja Mihkel saavad kahe lapse vanemateks. See ootus on nii oodatud, loodetud ja palutud ning see teeb selle kõik nii võrratuks, helgeks ja kauniks. Ma olen selle lapse tuleku üle nii rõõmus, et toob pisara silma… Küll see lapsuke varsti näeb, millise imelise koha ta endale valis :)

Oeh, kui raske on ühel pildistamishimulisel seda kõhu kasva(ta)mist oodata :) Tahaks ju juba kõike pildile püüda, tahaks proovida, katsetada, ilu luua… Kuigi Marise rasedusest on möödas alles veidi üle poole, on kõht lõpuks pildistamiskõlbulikuks kasvanud :) Ühel järjekordsel külasolemise päeval võtsime asja ette ja vaatasime, kas õnnestub. Kahjuks oli Mihkel haige ja teda piltidel eriti pole, aga teades mind, siis seebitan neid varsti jälle, et ehk teeks mõned pildid veel :P Maris pole päris “kõhupildistajatüüpi”, aga pärast mõtlemispausi on üldiselt nõus. Pildid ei tohi olla ninnunännud ja kõht pildi keskpunktiks :D Sellised need seekordsed pildid said :)

Sõpradest ja kevadest

Viimaks ometi on kevad oma täie iluga kohale jõudnud. Õues puhub soe tuuleke, linnud siristavad, päike paistab, nii ilus ja mõnus on väljas. Koos kevade tulekuga tekib minus alati nii tugev soov – tahaks oma majja, tahaks maale, tahaks õue…

Meil on ühed hirrrrmus toredad sõbrad – Maris, Mihkel ja Jaan. No nad on lihtsalt nii meie :) Meie unistused ja soovid on sarnased, meie huumor on sarnane ja väga tihti oleme ennast Marisega tabanud sellistelt hetkedelt, kui tahaks hüüda, et ei ole võimalik, mul oli täpselt samamoodi! Sarnaste mõtete mõtlemisest ja üksteise lausete lõpetamisest rääkimata.

Nendega koos aega viita on väga mõnus ja nii nad siis tulevadki meile külla ja meie lähme järgmine päev neile külla ja siis nemad jälle meile ja… Nende kodu suur miinus ja samas ka ülisuur pluss on selles, et nad elavad maal. Miinus sellepärast, et meil tuleb neile külla sõitmiseks umbes 40 kilomeetrit maha vurada. Pluss aga sellepärast, et maal! Lilled, heinamaa, päikesepaiste!

Eile käisimegi neil taaskord külas, et esimesed ilusad kevadilmad linnas majamürakate vahel kaotsi ei läheks. Tegime lõket, sussutasime viinereid ja lasime päikest põskedele.

Kren, linnapoiss, kahjuks aina pirises. Ei sobinud talle künkad ega mättad, märg muru ega päiksesoojad kivid, emme süli ega pingi peal istumine. Kui poisid pildile poseerima kutsusin, jäi Kren pildile alati äärmiselt heatujuliselt:

Õnneks oli Jaan natuke koostööaltim ja ei pannud igalt pildilt porisedes kohe plehku :)

Hiljem läksime väikesele jalutuskäigule, Marise ja Mihkli valduseid üle vaatama. Puude tagant paistis üks lagunenud maja, loomulikult läks jutt sellele, et kui tore oleks, kui meie seal elaks :) Jah… Krenile vist ka meeldis see mõte, sest tuju läks tal jalutuskäiguga igatahes paremaks.

Kui hiljem tagasitulles liivakasti juurde maha istusime ja Kren Taist tuttava liivaga kohtus, sulas ka tema lõpuks täielikult ja nautis maaõhku ja väljasolemist. Kindlasti mõtles ta, et miks te mind ometi küll juba varem siia ei toonud :)

Õhtul koju tagasi sõites vaatasin jälle igatsusega iga teelejääva maja poole ja mängisin mõttega, et mis siis oleks, kui meie siin elaks. No kunagi me selle asja kindlasti ka ära teeme. Unistada ju tuleb :)