Sildiarhiiv: sõitsime ringi

Amerika ist wunderbar

Uhh .. pole ammu reisul käinud  😛

Ilmad kisuvad jälle külmemaks ja meie perel on aeg jälle sääred teha. Eelmisel aastal saime ju Tais maitse suhu.
Otsus sai vist juba kevadel tehtud, ainult sihtkoha otsing võttis päris mitu kuud aega. Aasias juba käidud, Euroopas on külmavõitu, Aafrikasse väikse lapsega natuke keeruline, Lõuna-Ameerika pole juttude järgi kuigi turvaline, Austraalia kant väga ei tõmba. Seega jäime lõpuks USA juurde pidama.

USA teemaga hakkas tegelikult Kadri juba varakult pihta, enne kui muid riike väga uurinudki olime. Peale kiiret uurimist mulle see idee aga väga ei meeldinud – talvel natuke külmavõitu ja kallis ka. Aga peale igavese hunniku riikide välja praakimist ning USA kohta täpsemalt lugedes hakkas plaan ka mulle meeldima. Eriti trip.ee’st reisikirju lugedes.
Taiga võrreldes on muidugi sigakülm – aga on ka soojemaid paiku. Floridas nimelt november-detsember väidetavalt ikka üle 20 kraadi.

Seega Florida. Aga millal minna? Kadri pani kohe jõulude ja uusaasta ajale veto peale  🙂  Eelmisel aastal kiskus see periood natuke kurvaks (võib-olla natuke seotud ka sellel ajal läbi põetud kohutava kõhugripiga). Ja kuna Kreni sünnipäev jääb veebruari, siis ei mahu reis ka sinna vahele ära. Seega ainuvõimalik variant oktoobri algusest detsembri alguseni. Jube kaval ju kõige külmemaks ajaks tagasi tulla  🙂

Sihtkoht ja aeg paigas – nüüd tuli kontrollida kas meid riiki ka lastakse. Eestil küll USAga viisavabadus, aga eelnevalt tuleb läbida väike elektroonilione kontroll. Kreni vastus küll natuke viibis (ta meist ju kõige kahtlasem ka), aga lõpuks saime ikkagi kõik loa kätte.

Siis lennupiletid. Eestis muidugi ühtegi otselendu ei lähe, nii et tuli kombineerida ja head pakkumist oodata. Kunagi suve keskel ühe sellise leidsimegi ning ei hakanud kauem venitama. Marsruut siis Helsingi – Frankfurt – Miami. Ainult 1 ümberistumine ja ka pikem ots natuke lühem kui Taisse minnes. Helsingisse läheme laevaga päev varem (kuna väljalend varahommikul). Kadri onu oli lahkelt nõus meid sõidutama ja majutama ning lisaks saab Kreni vanatädi meiega korrektselt hüvasti jätta  🙂

Edasi tuli juba natuke konkreetsemaks minna. Kus me siis oleme ja mida teeme? Kõike väga paika ei tahaks panna ning plaane oleme juba nii umbes 20 korda ümber mõelnud.
Kuna maandume Miamis, siis umbestäpselt esimese nädala oleme seal kandis.

Esimesed 3 ööd South Beachil.
Järgmised 3 ööd Sunny Isle Beachil.

Need on ka ainsad hotellid mis me ära oleme broneerinud, edasi vaatame juba kohapeal. Peale esimest nädalat on meil ka juba autorent broneeritud ja vähemalt esialgu on plaanis Miamist otse Key Westile põrutada. Sealt ilmselt Everglades rahvusparki ning sealt vaikselt Orlando poole, kus igavene hunnik erinevaid lõbustusparke (Disney, here we come!).

Tõenäoliselt tuleb ka 1 siselend läänekaldale. Mõtlesime algul autoga selle põneva teekonna ette võtta, kaardi pealt ei tundunud üldse nii pikk maa  🙂  Lähemal uurimisel aga selgus, et ainuüksi sinna ja tagasi on üle 5000km, suur osa sellest läbi kõrbe. Meie kevadine Euroopa ringreis oli kokku umbes 4500km  🙂
Seal ootavad meid ees LA ja Hollywood, Las Vegas, Grand Canyon ja Kadri onutütar  🙂   Võib-olla ka San Francisco, see jääb küll natuke eemale, aga oleme liiga palju head kuulnud. Eks paistab, kuidas ja kui palju jõuame. Kui väga hästi läheb, siis mahub reisi sisse veel ka üks Kariibi mere kruiis.

Need olid siis hästi lühidalt meie järgmise kahe kuu plaanid. Peaaegu nädala pärast kimame juba mööda USA maanteed ja kuulame kantrit, OH YEAH!  🙂

München ja London ühe nädalavahetusega – tehtud!

Kõik sai alguse sellest, et pidime minu vanematega enne meie seekordet suuremat talvist reisi (kes teab, see teab) ühe nädalase sutsaka kuhugi soojemasse Euroopa paika tegema. Midagi a’la Korfu või mõni Itaalia linn. Nädal enne minekut õnnestus aga isal korralikult jalg välja väänata ning plaan jäi katki (või noh – lükkus kevadesse).
Mõtlesime siis, et kui reisile ei lähe, siis teeks hoopis midagi kultuurset ja läheks teatrisse. Ja et asi huvitavam oleks, siis Londonisse 🙂 Ja et natuke linna ka näha, siis oleks terve nädalavahetuse seal. Selline mõnus lühireis – kaasa ainult hädavajalik.
Aga mida Kreniga teha? Väikesed arvutused ja asi lihtne: laupäev + pühapäev + riigipüha esmaspäev = Kreni mõnus pikendatud nädalavahetus lahkelt nõus olnud vanavanemate juures.
Järgnevalt paar päeva kestnud hea hinnaga lennupiletite otsingut. Kuna ainult nädal aega, siis väljavaade eriti hea polnud. Sobival ajal ainuke otselend Estonian Airilt – masendava hinnaga. Riiast väljuvad lennud huvitaval kombel kallimad kui Tallinnast. Lõpuks lootusekiir – Lufthansal mingi kolmanda osapoole pakkuja kaudu päris mõistlik pakkumine. AGA, läbi Müncheni ja ooteaeg seal 7 tundi. Pärast pikka vaidlust otsustasime siiski selle kasuks, kolame siis niikaua linna peal. AGA, vaidluse aja jooksul müüdi see lend välja ja tekkis uus – ooteaeg 10 tundi! Oeh, tuli hädaga kiiresti ära osta. Väljalend kell pool 7 hommikul Tallinnast tähendas küll Kreni jaoks veel ühte lisaööd vanavanemate seltsis 🙂
Mida siis Londonis vaadata? Kuna ainuke täispikk vaba päev oli meie jaoks pühapäev, siis see kahandas valikut kõvasti. Peale mõningat kaalumist valisime sellise etenduse, nagu STOMP. Olin sellest ka varem kuulnud (vist isegi kunagi Eestis esinenud?) ja peale paari klipi vaatamist tundus hea. Leidsime veel hea hinnaga pakkumise ka (tõsi, me polnud absoluutselt kindlad kui head kohad me selle hinna eest saame ja kas sealt üldse midagi näha on).
Siis veel hotell. Peale pikki otsinguid otsustasime kesklinna kasuks ja tundus, et tegime päris hea valiku.
Ja juba oligi käes reede õhtu. Sõitsime Kreniga vanavanemate juurde ja kõik kolm olid enne magamaminekut lahkelt nõus jalutama minema. Et meie saaks ilma suure draamata minema hiilida 🙂
Kodus seejärel kiired pakkimised. Kolaka kaamera otsustasime maha jätta ning minu telefoni kaamerale loota (ärge siis Kadri pildistamisoskuste üle nende piltide järgi otsustage :)). Umbes 12 ajal õnnestus lõpuks pikali visata, et siis kell 2 uuesti ärgata. Ei läinud niigi hästi – peale tundi mõtlesin, et ei viitsi enam lage passida.
Seejärel väike “hommikukohv” ja Tallinna poole minema. Seal auto lennujaama parklasse ja juba istusimegi lennuki peal. Ja juba tulime lennukilt maha, kus tervitas meid idamaine 30-kraadine kuumus.
Seal tuletasin meelde S- ja U-bahni (loe: metroo) toimimissüsteemi ja põrutasime Olympiazentrumi poole, kus pidavat sel ajal üht-teist toimuma. Oligi, aga varase kellaaja tõttu veel mitte kuigi palju.

Olümpiatornis olime mõlemad juba käinud, seega jalutasime niisama ringi.

Kui kõik asjalik vaadatud, siis põrutasime edasi kesklinna suunas.

Marienplatzile jõudsime täpselt kuulsa kellamängu ajal. See koht on niigi Müncheni süda ja alati ülerahvastatud, aga nüüd oli peaaegu võimatu liikuda – kõik vaatasid-filmisid-pildistasid tornis ringi sõitvaid kujukesi.

Kellamäng nähtud, jalutasime (just jalutasime, kuna vajalik metroolõik oli remondis) edasi Saksa muuseumi suunas. Kuna mälu pole enam endine, siis tuli abiks võtta sõber GPS. See aga pole eriti jalutamise jaoks mõeldud (või kõndisime me liiga aeglaselt?) ning õige suuna kätte saamiseks tuli aeg-ajalt tuldud teed uuesti tagasi tulla 🙂 Suure rahvamassi sees ei olnud eriti võimalik nii kiiret tempot teha, kui GPS meilt ootas 😀

Müncheni Saksa muuseum on üks ilmatuma suur hoone, mida ka parima tahtmise juures ühe päevaga läbi ei vaata.


Kui muud põnevad asjad (lennukid, laevad, autod) Kadrile kuigi suurt huvi ei avaldanud, siis nende nuppude peale läks ta päris hulluks. Nimelt avastasime järsku, et paljude atraktsioonide juures on nupud, mis midagi põnevat teevad. Kadri otsustas kõik läbi proovida ja mul tekkis ka huvi. Tegime kohati lausa võidu, et kumb enne vajutada saab. Lastekari noh.
Sattusime peale kuidas külastajatele parasjagu temperatuuri mõjusid näidati. Kes teab, mis juhtub, kui kriiditükk vedela lämmastiku sisse pista ja seejärel lauale panna? Päris huvitav oli.

Veetsime seal päris mitu tundi ja juba tiksuski aeg täis. Hakkasime tagasi lennujaama poole minema, kotid muutusid aina raskemateks ja tundus, et jalgade asemel on pakud all. Õnneks lennujaamas väga kaua ootama ei pidanud ja saime kiirelt hakata Londoni poole liikuma. Poolteist tundi hiljem (pool 8 õhtul kohaliku aja järgi) astusimegi Londonis maa peale – tervitamas juba tuttav 30-kraadine kuumus.
See oli meie jaoks juba täiesti uus koht ning kuidagi tuli hotelli jõuda. Eelnev eeltöö kahjuks eriti abiks ei osutund – välja valitud bussini oli üle tunni aega. Seega otsustasime ikkagi metroo ära proovida.
Kui Müncheni metroo on tuttav ja hästi avar, siis Londoni oma ootamatult kitsas ja rusuv. Olime nagu mutid, kes peavad veel sadade omasugustega sama käiku jagama 🙂 Ka vagunid on erinevalt Müncheni omades suhteliselt kitsad ning torukujulised. Lisaks täiesti tundmatu liinide ja piletite süsteem. Peale pisikest paanitsemist sai siiski kõik selgeks ja tundus täiesti loogiline.
Ja juba me loksusimegi sihtkoha suunas ning astusime 45 minutit hiljem Victoria jaamas maha. Peale lühikest peataolekut õnnestus paarsada meetrit eemal olev hotell üles leida.

Hotelli esine tänav

Kui eelnevalt olime lootnud siin ehtsat inglise külalislahkust kogeda ning ilusat aktsenti kuulda, siis tegelikkus oli natuke teine. Valvelauas trellide taga olev hindu ands järgevad juhised – tuba asub 2 maja eemal keldris, checkout tuleb teha siin majas ning hommikusööki saab keskmise maja keldrist. Võtmekaardid ja WIFI kood käes astusime siis paarkümmend meetrit tagasi ja tuvastasime oma toa. No tõesti keldris. Ja tuba nii kitsas, et välis- ja vannitoauks käisid vastu voodit. Konditsioneeri polnud ja toas oli nagu saunas. Õnneks sai akna lahti teha – selle taha välja poole koguti kottides hotelli prügi 🙂 Tõsi küll, hiljem selgus, et see siiski ei haisenud. Nojah, vähemalt asukoht oli hea.
Siis käisin 2 korda õiget WIFI parooli küsimas. Kolmandat korda minnes vandus juba tuttav hindu, et ausõna neil on ainult see üks ja kuna parool on õige, siis peab olema mingi muu jama .. aaa ei, sorrri … see pole mitte H vaid 4 .. ja mitte L vaid 1 .. ja üldse peab 100 ka veel lõpus olema. Kui esialgu pidi paroolis vaid üks number olema, siis selgus, et tegelikult on kõik peale ühe tähe numbrid. Saimegi tööle ja pärast tükk aega itsitada.
Õnneks olime voodisse ronides umbes 40 tundi jalgadel olnud, nii et vaatamata kuumusele õnnestus täitsa magada.
Hommikul jalutasime raudteejaama ning ostsime bussituuri, mis on parimaks võimaluseks tutvuda linnaga, eriti, kui sul on väga vähe aega. Näiteks nagu meil – 1 päev 😀 Tuur kestab u 3 tundi ja selle käigus näeb ära kõik tähtsamad vaatamisväärsused Londonis. Kõrvaklappidest sai kuulata tutvustavat teksti ning kui parasjagu midagi tutvustada ei olnud vaja, kostus kõrvaklappidest muusika. See tegi selle ringi sõitmise kuidagi hoopis teistsuguseks ja eriliseks – tekkis tunne, et oled sattunud mõnda Londonit tutvustavasse filmi või muusikavideosse. Kõik tundus muusikaga hoopis teistsugune… Hea asi selle bussituuri juures oli veel see, et igas peatuses sai soovi korral maha hüpata ning hiljem järgmisele bussile jälle peale hüpata. Bussid käisid 15-30 minutiliste vahedega.

Piccadilly Circus – pole mitte tsirkus vaid ristmik, mis on eelkõige tuntud oma neoonreklaamide pärast.
Trafalgar Square – skulptuuride ja purskkaevudega täidetud suur väljak. 1820. aastast.
Tower Bridge – suur rippsild 1886. aastast on üks Londoni sümbolitest.
Kohustuslik punase telefoniputka pilt.

Eelnevalt olime otsustanud, et ühes kohas peame Londonis kindlasti ära käima – Madame Tussaud vahakujude muuseum. Hüppasimegi bussilt maha, otsisime maja üles ja ootasime kannatlikult järjekorras.
Rahvast oli nii sees kui väljas meeletult. Kõigepealt tuli tungeldes kohustuslikud pildid ära teha.



Kui algselt arvasime, et tegemist ongi lihtsalt vahakujude muuseumiga, kus koos kuulsate inimestega pilte saab teha, siis tegelikkus oli palju huvitavam. Mööda nooli edasi liikudes oli kõik teemadeks jagatud. Kõigepealt lihtsalt kuulsad inimesed (kes omakorda jagatud filmimaailma, muusika, poliitika ja muu järgi). Kui see läbi, siis terendas õuduste ala. Alguses elutruud erinevad ajaloolised piinamismeetodid. Ja seejärel õuduste rada kood elusate näitlejatega. Mulle selline asi tegelikult üldse ei meeldi ja ma ei saa kuidagi aru, miks inimesed seda naudivad, aga Kadri mahitusel võtsime selle siiski ette. Juba oma järjekorda oodates kostus eestpoolt kurjakuulutavat kiljumist. Sisse astudes ootas meid pime rada trellide ning puuridega. Saatjaks vastavad helid, valgusefektid ning aegajalt puhuv ootamatu tuul. Ning muidugi rida koledaid inimesi kes ootamatudes kohtades välja hüppasid ning karusid või lihtsalt tere ütlesid. Lõpus oli mu käsivars Kadri küünejälgi täis 🙂
Seejärel saabus meie jaoks kõige huvitavam ala – Londoni ajalugu tutvustav tuur. Mõtlesime pärast, et kui see oleks lahendatud nii, et lihtsalt jalutad nendest erinevatest ajajärkudest mööda, ei oleks me ilmselt üldse väga viitsinud neid nukke vaadata. See oli aga tehtud hoopis teisiti – istusime taksodest moodustatud rongi, mis tegi pika tiiru läbi selle linnaga seotud sündmuste. Sõjad, kuningad, suur tulekahju ja linna ülesehitamine jne. Kõikjal sündmusi ilmestavad liikuvad elutruud vahakujud ning audiogiidi jutt. Tõesti väga hästi tehtud!
Edasi minnes sattusime 4D kinosse. Neid ka Eestis juba paras ports, aga see siin oli hiigelsuur, 3D efektid olid ülihead ning lisaks juba tuttavale tuulele ja veele torgiti sind ka läbi istme. Päris hea elamus.
Kuna aeg surus peale, siis kiirustasime nüüd juba käigele suuremat tähelepanu pööramata väljapääsu poole. Kui kellelgi kunagi Londonisse asja, siis igatahes see on küll koht kust tasub läbi hüpata 🙂
Peale väljumist õnnestus ilma raskusteta bussipeatus jälle üles otsida ning tuur võis jätkuda. Sõitsime veel umbes poolteist tundi bussiga, tutvusime vaatamisväärsustega ja tegime pilte.
Siis jõudsime tagasi tuttavasse kanti ja hüppasime bussilt maha, et kiirelt riideid vahetama minna. Nimelt ootas meid ees etendus Ambassadori teatris – STOMP.
Suutsime muidugi jälle natuke paanikat tekitada, et kuidas me sinna kohale saame – jala ei osanud minna ja oli kaugel ka (eriti arvestades, et kella viieks oleks pidanud me oma piletid sealt ära tooma ja kell oli juba umbes 16.40) ja bussi peale minek ja õiges peatuses väljumine (polnud aimugi, mis seal lähedal ju peatuma peaks) tundusid võimatud. Muidugi paanitsesime taaskord üle ja polnud mingeid probleeme… Google Maps ütles ilusasti ära, kus peale minna ja kus maha tulla ja nii tehes sattusimegi täpselt õigesse kohta.


Etendus oli lihtsalt suurepärane! Meile väga-väga-väga-väga meeldis! Siit saate vaadata, kuidas see pihta hakkas. Üliäge, kuidas nad mitte millestki ja mitte millegagi tegid sellise muusika kokku, et vaatad suu lahti. Ja seal sai naerda! Nii, et pisarad tulid silma. Nad ei rääkinud seejuures ühtegi sõna kuid publik aina naeris ja plaksutas. Tõesti väga hea elamus ja soovitame nii soojalt, kui üldse saab! 🙂
Teatrist tagasi hotelli otsustasime jalutada. Enam ei olnud nii kiire ja umbes jäi meelde ka, kust buss sõitis. Sama numbriga bussid tiirutasid seal kogu aeg ringi ka, nii et sai jalutades vaadata, kuhu ta järgmisena keeras. Ja GPS oli ka veel kaasas, nii et ei olnud ära eksimist väga karta. Möödusime uuesti paljudest vaatamisväärsustest ja saime need natuke aeglasemas tempos uuesti üle vaadata.

London Eye. Kadri tahtis sellega kindlasti sõitma minna ning vedasime ennast läbi tohutu rahvamassi kohale. Aga 30 naela ühe inimese eest tundus isegi Londoni kohta masendavalt palju, nii et jätsime selle plaani katki.

Lõpuks hotelli lähedale tagasi jõudes sai täidetud kindel eesmärk – Fish and Chips inglise õluga. Kahjuks küll mitte pubis.

Seejärel tagasi hotelli, asjad kokku ning magama.
Hommikul laabus kõik valutult – checkout ning metrooga lennujaama. Aga lennujaamas läks asi huvitavamaks. Olime nimelt checkini teinud Interneti teel, nii et pardakaardid mobiilis.

Väravat polnud veel avaldatud ning pardaleminekuni oli veel jäänud alla poole tunni. Järsku sain Lufthasalt sõnumi, et värav on muutunud ning uus värav on 47B. Ning kuna Londoni Heathrow lennujaam on hiigelsuur ja meie värav kuskil täiesti lõpus teises otsas, siis andis ikka astuda. Kohale jõudes leidsime ennast täiesti tühjast piirkonnast suletud väravatega. Hmm … täis müüdud lennu kohta kuidagi vähe rahvast. Peagi astus meie juurde üks inglise noormees ja küsis, et kas me saime ka sõnumi. Ja et ta lendab seda liini iga nädal ning selles kohas pole veel kunagi väravat olnud. Kahtlane. Peagi õnnestus kinni pidada üks lennujaamatöötaja, kes mainis, et tema arvates peaks õige värav olema hoopis 5 ning et me igaks juhuks nurga taga olevast Lufthansa infoletist küsiks. Nujaa .. jäänud veel alla 15 minuti ja meil minna sisuliselt terminali teise otsa. Asusime siis kolmekesi kiirkõndi tegema ja noolte abil orienteerumismängu mängima 🙂 Mainitud Lufthansa infolett oli küll nurga taga, terminali teises otsas. Aga selleks ajaks olime tabloolt juba ise ka näinud, et värav 5 on õige. Õnneks väljalend hilines ning saime ilusasti lennuki peale.
Edasi oli kõik juba sündmustevaene. Franfurdis vahemaandumisel oli aega vaid tund, saime rahulikult lennule ning 2 tundi hiljem olime õnnelikult Tallinnas. Veel samapalju autosõitu ning olimegi juba kodus, kus ootas juba Kren koos vanavanematega.
London on nüüd meie nimekirjas selline koht, kuhu kindlasti tasub tagasi minna (kui kõik muud kohad on läbi reisitud)!

PS: Kadril on praegu lihtsalt “Minust pilti ei tee!” periood, tegelikult oli ta ka kaasas.

Veneetsias

Alguses oli meil plaan Itaalias olla 4 ööd ja 3 päeva, seal Garda järve ääres, millest paar postitust tagasi rääkisin. Me sattusime aga Itaaliast nii vaimustusse, et kuidagi ei raatsinud ära minna… Ning mul oli ammu-ammu juba soov Veneetsiasse minna. Kui me juba nii lähedal olime, siis kuidas me ei lähe…

Niisiis, otsisime uue hotelli, mis oleks Veneetsia lähedal ja otsustasime Itaalias veel 4 päeva veeta. Nii me sinna Dolosse jõudsimegi, millest eelmine postitus oli. Mõtlesime ka, et äkki paneks hotelli ikka täitsa Veneetsiasse, aga nüüd tagantjärele on ikka väga hea meel, et Dolo kasuks otsustasime.

Niisiis. Teisel Dolos viibimise päeval võtsime ette ja käisime vaatasime Veneetsia üle. Karel tegi enne kodutööd ja otsis netist, et kuidas sinna üldse pääseb. Nii palju luges ta välja, et kui tõesti väga vaja on või niisama natuke hull oled, siis võid autoga minna 🙂 Ja auto saarele jõudes parkimismajja panna. Või siis teine võimalus on parkida auto mandrile ja kasutada laevade abi. Otsustasime viimase kasuks.

Laevasõit läks kähku ja vaatamata kõigutamisele (lisaks mägedes ronimisele olen ma endale ka lubanud mitte kunagi enam pisikeste laevadega sõita, sest mul hakkab nii meeletult paha, kui nad loksutavad) jõudsime heatujuliselt kohale. Ilus oli…

Olen kuulnud selliseid jutte, et seal haiseb kohutavalt, vesi on väga must jms. Vesi tõesti jah just suplema ei kutsunud, aga minu nina küll mingit haisu ei tundnud 🙂

Kuna ainsaks liikumisvahendiks on veesõidukid, siis kiirabiautode asemel sõidavad Veneetsias kiirabipaadid. Mitu korda pani selline paat meist sireenide üürates mööda.

Tänavad olid tohutult kitsad, kohati oli hea, kui 2 inimest kõrvuti mahtusid. Seega oli täielikult labürindis liikumise tunne, lihtsalt läksime aina suvaliselt edasi ja lootsime, et jõuame kuhugi välja. Mis asja raskeks tegi, olid trepid. Neid on seal meeletult… Seega lapsevankriga liiklemiseks on see koht küll täiesti vastunäidustatud 🙂 Me vist rohkem tõstsime käru treppidest üles ja siis jälle alla, kui üldse sõitsime. Sellepärast ekslesime ka rohkem ringi – meil oli küll mingi pisike kaart kaasas, aga valisime tänavaid selle järgi, kust vähemalt sel tänava valimise hetkel treppi ei paistnud 😀 Eks see enesepettus oli, sest siis oli see trepp kohe järgmise nurga peal olemas.

Ma tõsimeeli mõtlesin seal ringi jalutades pidevalt, et kuidas need inimesed siin elavad. Kui kasvõi neid kahte esiplaanil olevat maja vaadata – millal nende akendesse päike paistab? Mitte kunagi?

Lõpuks jõudsime San Marco platsile. See on kõige avaram koht Veneetsias, kui seal just nii palju inimesi ei oleks 😛 Hullumeelne rahvamass. Ja lisaks inimestele ka meeletu hulk tuvisid. Kuna rahvast oli tohutult, siis oli meeletu järjekord ka uhke St Marki kiriku ees, nii et sinna me sisse saada ei üritanudki. Nautisime lihtsalt õhku ja tuvisid ja istusime niisama platsil.

Päeva lõpuks sõime pitsat ja pastat (nagu kogu ülejäänud Itaalias viibimise ajagi 😛 ) ja maiustasime Tiramisuga. Sel ajal, kui arutasime, kas minna gondliga sõitma või mitte, uinus Kren õhtuuinakusse ja kui juba niisama lapsega koos tundus see minek keeruline, siis magava lapsega ei hakanud me seda seekord ette võtma. Ehk järgmine kord… või…

Veneetsia on kahtlemata väga eriline koht. Aga minu jaoks oli see koht, kus hea, et sai ära käidud, aga rohkem nagu väga ei tõmbagi. Kui ülejäänud Itaalia jäi mulle väga südamesse, siis Veneetsia kuidagi mitte. Kuidagi hea tunne oli jõuda tagasi Dolosse, kus kõik oli roheline, lilled õitsesid, oli avarust ja õhku.
Aga ehk peabki siis veel ühe võimaluse andma, äkki oleks just gondlisõit olnud see, mis puudu jäi? 😉 Eks paistab, kuidas elu läheb ja kas me sinna veel satume või ei…

Dolo – Casa a Colori

Selle reisi jooksul oleme me ööbinud päris mitmes erinevas hotellis, lugesin kiirelt neli kokku. Umbes kuus tuleb veel lisaks… Päris mitu 🙂
Kui hakkame järgmisesse sihtkohta sõitma, lööme üldjuhul lahti google mapsi ja vaatame, mis linnad/külad tee peale jäävad või mis on meie uue sihtkoha läheduses. Kui sobiv koht suvaliselt välja valitud, avame www.booking.comi ja otsime, kas selles külakeses hotelle ka leidub. Suurtes linnades me üldjuhul peatuda ei taha, väiksed on kuidagi võluvamad ja vaiksemad ning odavamad kah.

Nii jõudsime ka siia, Dolosse. Tahtsin kindlasti Itaalias olles Veneetsias ära käia ja kaarti uurides valisin täiesti suvaliselt Dolo välja. Hotelle oli pakkuda lause mitmeid ja võtsime lihtsalt ühe esimestest pakututest ära. Ma ei pööranud piltidele isegi väga suurt tähelepanu, peaasi, et ühisvetsu pole ja kümne teise inimesega samas toas ei pea ööbima 😛 Muus eriti vahet pole, kuna üheski kohas me niikuinii väga kaua ei peatu.

Kohale jõudes üllatusime väga meeldivalt. Kui siiani ongi hotellid olnud sellised, et midagi väga hullu pole, aga midagi erilist ka mitte, siis see on hoopis teine tera. Tegu on vanema kivimajaga, mis on väga kenasti korda tehtud, kuid välja näeb kõik ikka kui vanaaegne. Meil on isegi rauast trellid akna ees 🙂 Väga-väga kihvt. Seest on kõik krohvitud, laes on vanad puittalad, telliseid on palju kasutatud… Ühesõnaga kõik täpselt nagu mulle meeldib ja nagu kunagi ehk ka meie majas olema saab 🙂

Eile õhtul jalutasime ümber maja ja tegime pilte. Kui ma tavaliselt väga hotellidest pilti pole teinud, siis see väärib küll jäädvustamist 🙂 Nüüd siis tulebki hunnik pilte.

Soovitan soojalt 😉

Esimesed päevad Itaalias

See pilt on tegelikult hoopis Austrias tehtud. Teisel sealolemise päeval külastasime loomaparki. Mulle tundub, et nendest loomaparkide külastustest olen ma siin juba nii mitu korda rääkinud, et enam rohkem ei viitsi 🙂 Aga mulle meeldis see pilt ja täitsa sobilik on sellega ka Itaaliajutte alustada.

Niisiis, oleme Itaalias. Tegelikult oleme siin vist juba 5 päeva olnud, aga eelmises hotellis oli netiga kehvasti ja nii jäidki esimeste päevade muljed kohe kirja panemata. Teen seda siis nüüd tagantjärele.

Esimesed päevad veetsime imelise Garda järve ääres. Ma ei olnud sellest järvest midagi kuulnud (geograafia on mul alati nõrk koht olnud) ja sealsetest puhkamispiirkondadest samuti mitte. Kui Saksamaal olles mõtlesime, kuhu edasi minna, sattusime soodsatele Garda järve äärsete piirkondade pakkumistele. Sakslastelt uurides saime teada, et see on wunderschön ja fantastisch 😀 Tegu on nimelt sakslaste seas popi suvituskohaga. Sellele viitasid ka saksakeelsed viidad, menüüd, meie poole saksa keeles pöördumine jne.
Otsustasime siis vaatama minna, mis koht see selline on.

See on lihtsalt… Ausalt, mul jäi hing kinni ja pisarad tahtsid silma tulla, kui sinna Garda järve äärde jõudsime. Ma olen üldse suur pillija ja ilusad asjad toovad mulle tihti pisara silma, aga no see oli nii-nii võrratult ilus. Suur sinine järv, päikesekiired sillerdamas… Garda järv on ka purjetajate paradiis ja neid oli seal tõesti ohtrasti. Ja need purjed sobisid sinna nii hästi… No see oli tõesti fantastiline, haarasin lausa telefoni, et saaks kellegagi oma muljeid jagada, aga keegi ei võtnud vastu 😀 Ebaõnn. Aga imetlesime siis lihtsalt Kareliga koos ja õhutasime Kreni ka autoaknast välja vaatama, millisesse kohta me sattunud oleme.

Hotell aga vaimustusest kiljuma ei ajanud 😀 Ütleme nii, et oli oma hinda väärt 😛 Kui alguses kohale jõudsime, oli terve suur maja (4-kordne) täiesti tühi, uksed olid kinni, kedagi ei liikunud… Jõudsime juba ringi uurides mõelda, et oleme tünga saanud ja see koht on maha jäetud 🙂 Kõrvalolevast hotellist aga saime toa võtme kätte ja juhatati meid tuppa, nii et õnneks ikka tüng jäi saamata. Õhtu poole ilmusid mõned külalised veel ja ei pidanud üksinda ööd seal veetma 😛

Kui hotell ise ei olnud suurem asi, siis ümbrus oli ikka… super, nagu ma juba ütlesin. Mööda rannajoont sai pikalt jalutada ja nii me õhtuti kilomeetreid maha kõmpisimegi.

Lisaks rannajoonel jalutamisele ja kividest tühjaks söömisele (kes seda meist küll teha võis, huvitav-huvitav 😛 ) külastasime veel lähedal asuvaid kohtasid, suurimaks neist linn Verona.

Kahjuks oli see päev päris vihmane ja Veronasse kohale jõudes mõtlesime lausa, et peame vist otsa tagasi keerama, mida me seal võõras linnas vihma käes teeme. Õnneks me siiski seda ei teinud, vihm jäi natuke õrnemaks ja üsna parkla lähedalt saime endale ka vihmavarju soetada. Millegipärast käis seal leti juures üsna tihe sebimine 😛

Veronas külastasime vanalinna ja Verona Arenat. Verona Arena on suur amfiteater, mis on üks maailmas paremini säilinud ehitisi omataoliste seas. Tänapäeval korraldatakse seal suuri ja uhkeid etendusi.

Ülemisel pildil on tegu.. hmm.. tänavakunstnikuga? 😛 Igatahes väga vahva mõte ja tähelepanu ning naerupurskeid teenis ta palju. Viisin talle mõned mündid ja üritasin pilti teha, Kren aga kaamera poole vaatamisest midagi teada ei soovinud.

Lisaks sõitsime veel funiviaga. Internetist võetud pilt:

Sõitsime sellega umbes 1600 m kõrgusele või veidi kõrgemale. Kabiin keerles-pöörles ja vaadata sai vaadet iga külje pealt. Ainult oli kaks aga 😛 Nimelt oli taaskord vihmane päev ja eriti midagi vaadata ei olnud, kõik oli ühtlaselt hall ja udune. Teine aga oli selles, et need kabiinid pressiti ülitäis ja kui just akna äärde ei jõudnud ennast kärmelt pressida, pidid leppima kõrvalseisva inimese vaatamisega…

Mäe peal oli külllllmmm. Ma ei tea, kuidas me ei osanud sellele nagu mõeldagi ja see sõitma minek tuli üldse nii järsku, et meil polnud eriti pakse riideid kaasaski. Niisiis läksime üles nagu suvitajad ja hakkasime kohe kabiinist väljudes lõdisema. Vapralt tegime aga ikka tiiru ära, kui juba üles tuldud sai 🙂 Vaade (nii palju kui seda läbi udu nautida sai) oli muidugi ilus…

Et seal oli ka suhteliselt tuuline ja vihma tibutas, siis Krenile ei meeldinud üldse. Niisiis puges tema kookonisse 😀 Ainult silmad paistsid välja 😛

Mõnes soojemas kohas sai ikka kookoniväliselt ka poseerida ja Kren seda ka uhkelt tegi. Tõeline moepoos on sisse võetud 😀 Ma tean, et oma lapsed on ikka kõige nunnumad-paremad-naljakamad, aga no see pilt on lihtsalt nii naljakas 😀

Lõpetuseks veel üks pilt meie privaatpiknikust järve ääres. Sinna Garda järve äärde läheme me veel kunagi tagasi…