Sildiarhiiv: sõitsime ringi

Viuhhh!

Nii kiiresti see aeg lendabki, kui pealkirjas kirjas on. Lihtsalt uskumatu. Kohe saab nädal Saksamaal täis ja me liigume edasi… Broneerisime juba kahe järgmise sihtkoha piletid ära. Kuhu täpsemalt, sellest siis, kui kohal oleme 😉

Ilm pole meid kahjuks üldse hellitanud. Umbes ülepäeva on olnud veidi soojemad ilmad, paar sellist täitsa mõnusat sooja ka. No mitte päris selline kevad, nagu me siit leida lootsime, aga eks selle kevade häda selles olegi, et ta selline salakaval on…

Oleme lihtsalt… puhanud. Ringi jalutanud, ümberkaudseid linnu imetlenud, käinud vaatamas, kas siinsed mökitajad-mäkitajad on sama nägu, mis meil koduski. Oleme imetlenud võimsaid mägesid ja pikutanud rohelistel aasadel võilillede keskel. Oleme söönud currywursti ja wiener schnitzelit. Aiad on lilli täis, puud on õisi täis. Mõnus on ja ilus on…

Vaade elutoa aknast:Nädalavahetusel külastasime loomaparki. Olemuselt üpris sarnane meie Elistvere omale, kus me korduvalt käinud oleme. Loomad olid sarnased, no mõne erinevusega. Näiteks põdra asemel olid laamad 😀 Ja see ala, kus loomad elasid, oli ikka nii mõnedki korrad suurem. Lisaks olid seal veel seikluspark, kus sai puude otsas turnida ja julgust katsetada, ning suur mänguplats lastele, batuutide, kiikede, liivakasti ja muu ägedaga.

Kui teised lapsed kohe batuutide poole jooksu panid, siis õnneks sel aastal on Kren veel nii pisike, et emme-issi suunamisel valib alati turvalise liivakasti 😀

Ühel teisel ilusal päeval käisime järve ääres jalutamas. Tegelikult küll käisime õhtusööki söömas, aga kui ära hakkasime tulema, pakkus Karel, et läheks teeks pisikese tiiru. Tegimegi järvele ringi peale. Mitte kedagi teist ei olnud, meie õnneks, nende kahjuks 😛
Ja siis käisime me ühel ilusal päeval veel ka Wasserburgis. Värviline linnake, kitsaste ja salapäraste tänavate ja käikudega. Ümbritseb seda linnakest Inni jõgi, väga kihvt, ma pole sellist asja varem näinud 😛 Üks pildike internetist ka:

Parkisime auto ära ja hakkasime lihtsalt kõndima. Suvalises suunas, sinna, kust midagi ilusat paistis. Igasugused majade alt läbi minemised ja käigud olid eriti põnevad.

Et me tagasi ei oleks niikuinii osanud sama teed minna, siis valisime ühe salapärase trepi, mille lõppu ei paistnud. Pikk oli ta tõesti, jõudsime Kreniga selle trepi peal lausa 3 fotosessiooni korraldada. Karel aina niuksus kõrval, kui Krennu jälle mõnele astmele istuma või seisma panin. Ta ju kukub alla, ma ei saa vaadata, kindlalt kukub alla, tee nüüd kiiresti. No minu arust need olukorrad päris nii kohutavad ei olnud ja näed, ei kukkunudki 😛

Wasserburgist Rott am Inni (siin me hetkel peatume) poole tagasi sõites jäävad tee peale imeilusad rohelised aasad. Olime seda rohelust ja võilillemerd juba mitu korda autoaknast imetlenud, seekord otsustasime peatuse teha.

Selle südame ostsime Wasserburgist. Ma lihtsalt nii täpselt kujutasin ette, kuhu ma selle meie uues kodus paneksin. Selles majas, mis kunagi linnast välja tuleb… Alles paar postitust tagasi unistasin 🙂

Selline pisike kokkuvõttev postitus siis hetkel Saksamaast. Ilmselt siinolles ma enam ei kirjuta, eks järgmine kord kohtume juba järgmises riigis 😉

Tschüß!

Armsal Saksamaal

Mulle väga-väga meeldib Saksamaa. Ma ei oska täpselt öelda, miks. Saksa keelt ma ei oska ja Saksamaaga pole mul mingeid kokkupuuteid nagu väga olnudki… Aga millegipärast on see koht, kuhu ma igatsen reisile tulla ja saksa keele kõla on ka nii kihvt. Ma olen mitu korda mõelnud, et selgeks pean ma selle õppima. No ehk kunagi… Teel siia lõbustasin ennast ja Karelit suunaviitade ja muude tee ääres leiduvate kirjade lugemisega – Karel lihtsalt naeris omal pisarad silmast välja minu pusserdamise peale. Nii et eeldused on mul olemas 😀 Hahaha, või ka mitte 😛

Juba siis, kui alles Tais olime, planeerisime oma järgmist reisi. Pidi see toimuma maikuus Saksamaale. Üleeelmisel nädalal kodus olles tundsime aga äkki, et no ei viitsi enam kodus passida, kevad meieni jõuda ei taha ja lähme juba Saksamaale! Kui kevad meieni ei tule, läheme ise 🙂

Niisiis, saigi piletid ostetud, sõbrad kodu valvama palutud ja siin me siis nüüd olemegi. Lõppsihtpunkt on Baierimaa ehk siis Saksamaa lõunaosa. Läheme tuttavatele külla, kes nii ootavad, et saaks juba Kreniga tutvust teha (kusjuures Kren on baieri keeles mädarõigas 😀 ). Eelmine kord, kui seal käisime, oli Kren alles tibatibatillukesena kõhus. Hetkel oleme pisikeses külakeses Mottenis, kus tegime ühe ööbimispausi. Pea 1000 km ühe päevaga sõita on väsitav nii meile kui ka Krenile, nii et otsustasime ühest Saksamaa otsast teise sõidu kahte osasse jagada.

Tulema hakkasime esmaspäeva õhtul kell 7 ning pidime Lätti, Ventspilsi sadamasse jõudma kella kaheks öösel. Läti piirist veidi edasi tervitas meid politsei, keda me üldse oodata ei osanud. Nii et võttis natuke jala värisema, kui ta meid kinni pidas ja eriti siis, kui Karel autodokumente ei leidnud 🙂 Õnneks pika otsimise peale ikka leidis ja edasine sõit möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta.

Laeva peale saime juba 1 paiku ja keerasime kohe magama. Kui järgmisel hommikul 10 ajal ärkasime, olime juba päris kaugele jõudnud ja ümberringi loksus ainult meri… Kusjuures, kümneni! Kren ei maga kodus pea kunagi nii kaua. Laeva mürisemine, vibratsioon, lainete loksumine ja ülipimendavad kardinad mõjusid Kreni magamisele ülihästi. Karel pakkus mulle lausa lahkesti, et äkki koliksimegi laeva 😀

Laev ise oli üliigav. Peale söögikoha, baarileti, parfüümipoe ja paari mänguautomaadi ei olnud seal mitte midagi… Õnneks olime mingil määral sellest teadlikud ja oskasime arvestada, seega filme oli meil terve hunnik kaasas. Niisiis möödus see üle 24 tunnine laevasõit filme vaadates ja toiduaegasid oodates 😛

Siiski, väljas sai ju ka käia. Ühe korra käisimegi.

Tuul oli suuuuuur ja puhus igal pool, nii et Kren pea terve aja ainult puhkis ja nuttis, sest tal lõi hinge kinni. Nii et eriti kaua me väljas ka ei saanud olla…

Täna hommikul siis jõudsime lõpuks Saksamaale ja siin keset Saksamaad me nüüd olemegi. Kren on sõitudel harukordselt tubli olnud (sülitan 3x üle vasaku õla) ja nutnud väga vähe. Tänased 500 km möödusid küll nagu lennates ja loodame homselt sama.

Muideks, täna kordus sarnane situatsioon Tai esimese päevaga, ehk mäletate veel, kuidas me süüa tahtsime, aga üle tee ei julgenud minna ja meie pool ei olnud ühtegi normaalset poodi 🙂 Siin külakeses saime me küll üle tee vabalt, aga ühtegi poodi ikkagi ei leidnud 😀 Olgu, tegelikult leidsime, aga mis poed? Jalgrattapoe, põrandamaterjalidepoe, jookide poe… Söögipoe ka, aga see oli juba alates jaanuarist suletud 😀 Õnneks päästis väike pagariäri hädast välja. Huvitav, kas see söögiotsimine saabki meil nüüd iga reisi alguse traditsiooniks 🙂

Kus Matt on?

Kui keegi tõesti veel varem pole näinud, siis see on Matt. Matt ei oska tantsida, aga ometi elab sellest. Lihtsalt rändab mööda maailma ringi, tantsib ja paneb video juutuubi üles. Ja miljonid inimesed on sellest vaimustuses. Meie ka 🙂

Avastasime selle klipi mõned aastad tagasi ja ikka meeldib. Seda koos vaadates on päris mitu korda jutuks tulnud, et ikka hullult äge oleks seal ka ise osaleda. Aga olgem ausad, kui suur see võimalus ikka olla saab.

Ühel heal päeval tulen mina arsti juurest koju ja Kadri teatab esimese asjana, et laupäeval läheme Tallinnasse. Kuna pidime nädalavahetusel nagunii Kehrasse kartuleid võtma ja tädile Soome külla minema, siis minu jaoks oli 2 varianti – kas keegi kutsus külla või vaja shoppama minna. Aga ei – hoopis Matt on Tallinnas! 🙂 Olin vahelduseks kohe ilma torisemata nõus, ega uut võimalust vist niipea ei tule.

Ja juba oligi paar päeva möödas ja sõitsime Tallinna poole. Kas ma olen juba maininud, et ma vihkan Tallinnas sõitmist? 🙂 Aga koos GPSi ja kaardilugeja Kadri abiga olimegi (ainult) paari närviraku võrra vaesemana Viru keskuse parklas.

Pakkisime Kreni sisse …

 ja olime 10 minutit varem Viru väravate juures kohal. Kaugeltki mitte esimesena.

Täpselt kell 5 jalutas jalutas meist mööda rahva keskele üksik suure kohvriga mees ning kostus aplaus. Häbi tunnistada, aga ei tundnud teda esimese hetkega ära 🙂

Kuna rahvast oli palju ja vankriga seal vahel manööverdada raske, siis jäi Kadri taharitta ja mul lubati ette poole trügida. Mina pole aga suurem asi trügija (nahhaalsusest jääb puudu), siis sattusin ikkagi kuhugi tagumisse kolmandikku.

Oma seekordses videos teeb iga riik spetsiifilisi tantsusamme ning Matt asuski neid järgi tegemiseks ette näitama. Tagumises otsas oli teda kahjuks näha ja kuulda ainult vilksamisi, siis tuli õppida teiste järgi, kes kahjuks samamoodi suurt midagi ei näinud 🙂 Paari katsega loksus aga kõik paika ja peale igat tantsu kostus harukordselt temperamentsete eestlaste poolt suur aplaus.

Peale tantsu algas lubatud pildi- ja videovoor. Nimelt oli eelnevalt Facebooki lehel lubatud, et kõik soovijad saavad peale üritust Mattiga koos pilti teha või väikse video salvestada. Algselt oli mul (Kadri õhutusel) kindel plaan koos väike tants teha ja seda filmida. Ma pole küll täiesti kindel, kas ma sel hetkel oleks üldse julguse kokku võtnud, aga nähes suurt rahvamassi samal eesmärgil tunglemas viskasime selle idee kohe peast 🙂 Ja nähes mitme Eesti telekanali kaameraid seal ümber tiirlemas – hea oli. Pärast oleks veel telepurki pandud, kõigile naermiseks!

Aga pilt tuli ju ikkagi ära teha! Tõesta muidu pärast kõigile, eksole. Üritasin ühelt poolt läheneda – lootusetu. Siis teiselt poolt – no ikka ei saa. Aga siis tuli päästeingel – Matt lubas väikeste lastega inimesed eelisjärjekorda võtta. Kähku Kren sülle ja lähemale – no ikka ei saa, igasugused tüübid trügivad ikka ette. Õnneks suudab Kadri vajadusel nahhaalne olla ja saime koostöös hakkama – mina hõikasin “I got a baby” ja Kadri surus ennast lihtsalt osava ja kiire manöövriga Matti külje alla 🙂

Jääme nüüd siis videot ootama, nii järgmise aasta alguses pidavat saama 🙂

Kartulivõtt


Iga jumala kevad pannakse kartul maha ja ma loodan, et külm võtab ära – kuid miks ma pean jälle pettuma. Olen ju loodud kartulit vaid kahvliga puutuma!

Nii kirjutas üks Kareli sõber mõni aeg tagasi Facebookis 😀 Minuga on sama lugu, ohhh, kui jube töö see kartulivõtmine on!

Õnneks selleks aastaks on see jälle tehtud. Tõeline kergendus 😀

Põllule minek, see kõik on alles ees…

Ja hakkas pihta…

Karelil vedas, sai traktoriga sõitma 🙂 Esimest korda elus kusjuures, aga sai hakkama küll. Kõigepealt jagati väikesed juhised ja hakkas vagusid lahti ajama.

Ja hiljem sõitis selle traktoriga, mille kasti kartuleid valati.

Oi, ta oli rahul ja õnnelik. Aina käis eputamas ja kiitlemas, kui äge on 😀 Ja kui ta lõpus veel uue ja uhke traktoriga ka rallida sai, siis oli ikka nina päris püsti. Kui me koju sõitsime, siis küsis mult uhke häälega, et mitme traktoriga mina täna sõitsin. Ja lisas kiirelt lõppu, et tema sõitis kolmega! 😀 Nii et Karelil jäi kartulivõtust vist positiivne mälestus 😉

Alati, absoluutselt igal kartulivõtul, tuleb mingil hetkel täielik tüdimus peale ja hakatakse lugema, mitu vagu veel on 😀 Ja see vastus on alati väga masendusse ajav, aga sellegipoolest on vaja üle lugeda, mitu korda veel. Ja seda tehakse korduvalt… nagu see aitaks kiiremini lõpule jõuda 😀 Siin loeb Gerda vagusid üle ja kui ma õigesti mäletan, siis umbes pool oli veel jäänud. Oi, kui vastik oli seda kuulda…

Ma nii lootsin, et Kren ärkab kohe varakult üles ja ma pääsen kartulivõtust, sest pean ju temaga tegelema 😀 Aga ei, ta aina magas ja magas…. Ju värske õhk ja traktorite mürin olid head uinutajad. Nii et ärkas ta suhteliselt hilja ja oli nõus siis ka oma vankris edasi tšillima, nii et emme ja issi pidid rõõmsalt kartuleid edasi korjama 🙂

Õnneks ikka hakkas lõpp vaikselt paistma ka. Milline meeliülendav vaatepilt…

Siis, kui natuke veel jäänud oli, saime meie Gerdaga loa minna toidukraami ette valmistama, lõket kohendama jms. Milline rõõm oli neid sõnu kuulda, oodatuimad asjad ühe kartulivõtu juures 😀

Vaikselt jõudsid ka teised ja kõik võisid rõõmsalt ja väsinult ohata, selleks aastaks sai jälle tehtud…

Järgmisel aastal jälle 😀

Soomemaa – Kreni esimene välisreis

Eelmisel reedel käis Kren esimest korda välismaal 😀 Käisime Soomes shoppamas ja Kareli tädil külas 🙂

Päev oli väga pikk – kell 5 tulime juba üles ja kell 1 saime alles jälle magama. Mõlemad laevasõidud möödusid üksteise võidu haigutades. Esimene liiga varase hommikutunni tõttu ja teise põhjuseks olid pikk päev ja hiline õhtu. Ainuke, kes laevasõitudel üldse väsimust ei näidanud, oli muidugi Kren ja meie lootusest, et ta mõlemad laevasõidud maha magab, ei arvanud ta midagi 😀

Käisime pidevalt Krenile merd ja paistvat maad näitamas, uus ja huvitav värk ju siiski. Enamasti vaid meie jaoks, Kreni jaoks olid näiteks aknaraamid aknast paistvast merest palju huvitavamad 😀

Kui olime Soome jõudnud, jalutasime kohe nendesse ainukestesse kohtadesse, kuhu me seal minna oskasime. Ehk sadama kõrval olevale turule 😀 😀 ja mäe otsas olevat kirikut vaatama 😀 Shoppamistänavale oskasime ka sealt kõrvalt minna 🙂

Kui Kareli tädi töölt pääses ja meie juurde jõudis, viis ta meid suurtesse kaubanduskeskustesse Forumisse ja Kampisse. Me aina käisime ühest poest teise ja valisime ja otsisime ja otsisime ja valisime… Ise ka ei teadnud vist, mida ja nii me praktiliselt midagi ei ostnudki 😀 Kõike oli palju, aga miski polnud nagu päris see…

Lõpuks hakkasid jalad valutama ja kõhud läksid tühjaks ning sõitsime bussiga tädi Eda juurde külla.

Sõime, puhkasime ja pidasime plaani, et mis siis nüüd edasi saab. Minu suurtes unistustes sukeldusime me põhjatutesse H&Mi riidehunnikutesse ja shoppasime kottide viisi riideid kokku. Tegelikult oli asi nii, et selleks ajaks ei olnud meil veel mitte ühtegi asja ostetud. Sellega loomulikult leppida ei saanud ja otsustasime kesklinna tagasi sõita. Kuna vankriga on küllaltki tülikas poodides liigelda ja tädi Edal on niigi harva võimalus Kreniga olla, siis jätsime nemad kahekesi ja saime võimaluse ise ka kahekesi olla 🙂 Kaamera jätsime neile, et nad oma mereäärsest jalutuskäigust ilusaid pilte teeks 🙂

Kui neil läks kõik kenasti, siis meie kesklinna tagasisõidu kohta ei saa päris sama väita. Vähemalt alguse kohta mitte. Nimelt eksisime me totaalselt ära 😀
Kui bussilt maha tulime, hakkasin kindlalt sammul astuma ja ütlesin Karelile, et ta mulle järgneks – viin ta otse haajaemmi! Juba paari minuti pärast mu hoog rauges ja sain aru, et ma ikka vist ei oska seda teha 😀 Karel võttis ohjad üle ja hakkas ise juhtima, viies meid aina võõramatesse kohtadesse. Kui alguses võtsin asja naljana, siis lõpuks hakkas tuju juba alla minema. Ma ei kartnud, et me nüüd olemegi eksinud ja enam siit kunagi ei pääse 😀 Isegi parmupill ei hakanud kõrvus mängima 😉 Ma nimelt hakkasin väiksena alati parmupilli pininat kuulma, kui mingi eksimisolukord oli. Nagu mingi hetk filmis, kus tegelased on eksinud, olukord on väga pinev ja selline veidi närviline heli on taustaks, et hetke veel hirmsamaks muuta 😀 Ma nimelt kartsin seda, et Eda varsti helistab, et Kren vajab meid ja mul jääbki shoppamata, kui seal veel kaua tiirutame 😛
Karel lõpus helistas Edale ja samal hetkel nägin ka mina nurga taga tuttavat tänavat. Me tiirutasime kogu aeg seal ümber ringi ja õige koht oli muidugi vägagi lähedal, kui tüüpiline 😀 Aga kohale me jõudsime ja see on põhiline 😉
Endale ma muidugi midagi ei saanud, mis on samuti tüüpiline. Aga Karel sai talvejope ja triibulise salli 🙂 Karelile muideks üldse triibulised asjad eriti ei meeldi, nii et ma siiani imestan, et ta minu suunamisel selle ilusa salli ostis 😉 Aga noh, kunagi ta kandis ka ainult musti riideid ja ma olen seda täielikult suutnud muuta, nii et triibulised asjad olid lihtsalt järgmine samm. Temast saab veel asja! 😀
Kren sai mitu paari pükse, mille järele ma tegelikult läksingi, sest püksipuudus oli vägagi suur. Salli ja kindad sai ka 🙂

Minu ülilemmikud püksid, mis me Krenile ostsime. Ta vist kannab neid nüüd iga päev kuni selle ajani, kui ta neist välja kasvab, ma olen neist lihtsalt liiga vaimustuses 😀

Tagasi jõudes oodati meid maja ees ja võeti naeratavate nägudega vastu 🙂

Õhtul bussile minnes hakkas see juba eest ära sõitma ja mina lehvitasin suure kaarega, et ta meid ka ikka ootaks. Terve päeva ei suutnud ma ära imestada seda süsteemi, et bussi peab ise peatama, mitte ta ei peatu peatustes ise ja et bussilt maha saada, peab nuppu vajutama. No nii imelik minu jaoks 😀 Ja õhtu lõpuks sain ka bussi ära peatatud ja isegi stop-nuppu vajutasin, polnudki nii keeruline ja imelik 😀

Päev oli pikk ja väsitav, aga saime Kreni jälle proovile panna ja ta käitus ü-l-i-t-u-b-l-i-s-t-i! See teeb mind alati nii uhkeks, meie kallis kullatera! 🙂