Sildiarhiiv: suvi

Me ise

Üldiselt kui ma arvuti taga istun, siis ma töötlen pilte. Või siis vahel kirjutan blogi, kui vaim peale tuleb. Praegu järsku tuli :)

Endast pole tükk aega midagi kirjutanud. Kuidagi palju tegemist on ja kui uued pildid valmis saan, siis tahaks ju neid kohe võimalikult ruttu näidata ja jagada ning enda tegemised ja käimised vajuvad jälle tagaplaanile – ah, küll varsti jõuan ka meie enda piltidega tegeleda ja jutud kirja panna. Varsti jõuab kätte siis, kui pooled asjad on juba ununenud ja jääbki kirjutamata. Aga ma luban, et meie Taevaskojas käimise pildid võtan järgmisena ette ja siis näete üle pika aja, kui suureks Kren juba kasvanud on :)

Mida me siis veel teinud oleme – seda kõike, mida kõik ülejäänudki inimesed, kellel parasjagu puhkus on :) Iga päev käime jalutamas, varbaid vette pistmas, turult maasikaid ja värsket hapukurki ostmas… Nädalavahetustel sõidame maale, Karel käib saunas (mina ei käi pea kunagi ja tundub, et Kren on minusse läinud :P Paar korda on proovitud teda sauna viia, aga asi on alati kisaga lõppenud :D ), grillime pere ja sõpradega ja tunneme lihtsalt suvest ja elust mõnu :)

Uued reisimõtted on juba peas olemas. Ka see sügis-talv viib meid kaugele ja jälle pikemaks ajaks :) Aasiasse seekord mitte, hoopis teise suunda. Sealt tuleb jälle üks unistuste reis, kujutan seda juba oma peas täpselt ette…

Krenist veel – ta on niii asjalik! Lihtsalt ülivahva väike tegelane. Kõike paneb tähele ja tahab meie järgi teha – nii keeras üks päev pliidi tööle (kusjuures meil on nupud ära võetud ja sahtlisse ära pandud!), õnneks ei olnud midagi parasjagu pliidil ja Karel märkas üsna ruttu… Või siis tahtis ise nuga teritada… Või võtab ise nõusid masinast välja, nii et taldrikud pudenevad pisikeste näppude vahelt. Ja nii edasi ja nii edasi :)
Telefoniga lobisetakse kogu aeg, kusjuures telefoniks kõlbab ka Kareli suss. Suss sobib hästi jalga ka, nii ta torkab need jala otsa ja sahistab mööda tubasid ringi, endal nii rõõmus ja uhke nägu peas. Pesu tuleb kindlasti võimalikult ruttu nöörilt ära korjata, mis siis, et see ehk 10 minutit tagasi alles masinast võetud sai – pesu koht on kapis! Prahi koht on ka kapis, prügikastikapis muidugi, kõik tuleb ruttu sinna viia, mis prahi moodi välja näeb. Näiteks klotsid ja pliiatsid ja külmkapimagnetid on ilmselge prügikastikaup. Ma ei kujuta ettegi, mida me kõike oleme äkki ära visanud…

Koerapildiga tuli see veel meelde, et pidev haukumine käib. Kui Kren nägi, et ma selle pildi siia panin, siis haukus nii kaua, kuni selle edasi sain keritud :) Iga koer, koerapilt, koeravideo või isegi kass ajab haukuma. Täna haukus ka iga aia peale – linnas elavad ju koerad tavaliselt aia taga :)

Ja tantsib… Ta aina tantsib :) Niisama muusikast pole mõtet rääkidagi, see ajab niikuinii alati jala tatsuma. Aga seda teevad ka kapsa riivimise rütm, pudeli loksutamine, vihmasabin, noaga hakkimine, koputamine, plaksutamine ja tundub, et ükskõik milline muu heli :)
Väike tantsuvideo, pange tähele, kuidas endale tuleb ikka tantsu lõppedes plaksutada ;)

 

Ehk siis meil on kõik jätkuvalt väga hästi :) Küll on ikka hea, et Karel isapuhkusele jäi… Tehke teie ka nii, kui vähegi võimalik, te ei kahetse, ma luban seda!

Omadega rabas

Eelmisel nädalavahetusel tulid minu vanemad ja õde Lõuna-Eestisse, issi osales Otepää Rattamaratonil. Kuna nii pikk sõit juba ette võetud oli ja nad Kareli vanematekodule nii lähedal olid, läksime õhtul kõik Parkseppa grillima ja saunatama (olgu märkusena lisatud, et mina ei käi kunagi saunas ja ma ei mõista selle võlu :D )

Järgmisel hommikul tuli Kareli emal idee kuhugi minna ja natuke Võrumaad näidata. Käisid läbi Munamägi ja Meenikunno raba. Munamäel on aga käidud küll ja kes see sinna mäkke jõuab ronida… :P Raba kahjuks rääkis aga see, et kuidas me Kreniga sinna läheme – kandelina meil kaasas ei olnud ja kes seda suurt jõmmi nii kaua tassida jõuab :P Mõtlesime, mis me mõtlesime, aga lõpuks otsustasime ikka raba kasuks. Meil olid turvahällirattad autos olemas ja lootsime nendele, et äkki need ikka sinna laudteele mahuvad. Etteruttavalt olgu öeldud, et kuigi algus oli paljulubav, siis lõpuks pidi lisaks Krenile keegi veel ka turvahälli ja käru tassima :D

Rabas oli ilus. Meie olime seal varem ka käinud, aga minu perekond ei olnud sinna mõistetavatel põhjustel varem veel jõudnud :P
Kohe alguses võttis meid vastu suur vaatetorn, kuhu suurem osa meie seltskonnast ka ronis. Mina jäin Kreniga koos alla vaatama, kuidas torn tuule käes kõikus :D (tegelikult kõikusid küll ümber olevad puud, aga hirmus üles vaadata oli sellegipoolest).

Ümber torni kasvasid mustikad. Esmapilgul ei olnud neid üldse eriti märgata ja teeradade kõrvalt olid muidugi kõik ära söödud, nii et Karel tuli esialgu tagasi sõnadega, et ta paar tükki leidis. Õnneks ma leidsin ikka paar(sada ;) ) veel :)

Siis asusime teele.

Hull manööverdamine oli küll, et see käru sinna laudade peale ära mahutada. Alguses sõitsin mina headel laiadel laudadel. Siis võttis Karel üle ja tema sõitis põhiliselt esirataste peal, sest tagumised laiad enam ei mahtunud. Ja lõpuks võtsid vanaisad asja üle – üks võttis Kreni ja teine vedas turvahälli koos ratastega :)

Siis jõudsime imeilusa rabajärveni.

Pärast järve ääres käiku otsustasime edasimineku asemel tagasi minna. Muidu oleks ehk matk liiga pikaks veninud ja pidime Kreniga arvestama.

Vaatetorni juures oli ka RMK metsamajake, mille juures grillimisplats koos puude ja kõige selle juurde kuuluvaga. Väga mõnus! Kasutasime neid võimalusi ja grillisime natuke :)

Ja lõpetuseks üks Kreni tehtud pilt ka. Krenist saab kunagi pottsepp (ühe vanaisa mõjutustel), it-mees (issi mõjutustel), jalgrattur (teise vanaisa mõjutustel) ja fotograaf (tädi Gerda mõjutustel) :D . Siin on ta esimene saavutus:

Kuna ma oma fotoaparaadi koju unustasin, on kõik postituses kasutatud pildid Gerda fotoaparaadist pärit ;)

Kren ja arbuus

Ükskord hiiglama ammu, kui Kehras olime, tõi mu ema järsku arbuusi välja. Pisikese beebiarbuusi, täpselt Krenile sobivates mõõtmetes :D Nad olid selle ise kasvatanud, aga kahjuks murdus vars ära ja tuli arbuus ära noppida…

Hull põnevus oli küll, et milline see arbuus küll seest välja näeb ja kas on ikka magus ka ;) Seest nägi see välja roheline nagu kurk ja maitses ka nagu kurk :D Karel ei julgenud esialgu proovidagi, ma ikka suurest uudishimust maitsesin. Kren maitses ka :)

Tuleb tunnistada, et kodus kasvatatud arbuus on küll eriline, aga poeoma oluliselt rohkem maitsenaudinguid pakkuv :D

Jälle mai

Kõik kindlasti teavad, et minu sünnipäev on aprillis ja Kadri oma juunis. Otsustasime seekord, et peame ühise suurema sünnipäeva seal keskel, ehk siis mais.

Sel laupäeval jõudiski lõpuks maikuu kätte ja tegime väikse kevadpikniku. Huvitaval kombel sattus Kreni poole aasta sünnipäev ka just sellele ajale, nii et liitsime ka selle sündmuse programmi.

Kõik see õudus algas reedel. Nimelt oli Kadril vaja ilmtingimata sadat sorti küpsetisi teha, sest “mis siis saab kui kellelgi kõht tühjaks jääb?!”.  Päev mööduski meil kolmekesi köögis. Õnneks on Kren täielik köögiinimene, pane ainult tooli ja ta võib seal hommikust õhtuni rahulikult istuda (huvitav, miks me seda tehnikat muidu ei kasuta?).
Kõik laabus enamvähem, kui ühed kõrbenud küpsised ja Kadri sõrmed välja arvata. Või noh, minu sõrmed ka, aga jõudsin õnneks kiiresti vee alla pista.

Pilt: Gerda


 

Järgmisel hommikul panime igaks juhuks kella 8ks äratuse. Kren on meil reeglina kella 7ne looduslik äratus, aga no igaks juhuks. Ja hästi tegime :)
Asusime rahulikult salateid segama ja viimaiseid ettevalmistusi tegema, sest teoreetiliselt oli aega küllalt. Oligi, kuni avastasime, et kell hakkab 12 saama.
Edasi käis kõik ülikiirelt: asjad kokku – poodi – tanklasse – Pangodisse. Ainult pool tundi jäimegi hiljaks (anna andeks Pille). Kohapeal asju lahti pakkides leidsid meid ka juba esimesed külalised.

Pilt: Gerda
Pilt: Gerda
Pilt: Gerda
Pilt: Gerda

Piknikut küll tavaliselt toas ei peeta, aga me polegi tavalised. Või noh, olgem ausad, kes sellise ilmaga ikka oleks tahtnud väljas passida. Eriti kui peotelk öösel ära otsustab laguneda.

Võrumaa mehed on aga hakkamist täis ja keset suurt vihma aeti telk uuesti püsti. Kuskil vaja ju grillida.

Mõne tunni pärast otsustas vihm järgi jääda ja päike hakkas kütma. Ja seda just siis kui tünnisaun kuumaks läks. Oleks võinud ju vastupidi olla.
Tünni ei tohtinud enne tiigis käiku minna, nagu proua siin nii ilmekalt näitab (jah, see on mu tagumik ja kusjuures mitte ainus tagumik mida Maarja sel õhtul pildistas):

Kuna ilm oli ilus, siis suurem jagu õhtust mööduski tünni ääres. Natuke meeleolupilte ka :)

Pilt: Gerda
Pilt: Gerda

Millegipärast sai just Kren kõige rohkem kingitusi ja oskas nendega isegi midagi peale hakata.

Pilt: Gerda

Aga mängimine teatavasti väsitab.
 Kokkuvõttes läks kõik väga hästi ja täname kõiki tulijaid :)

Marise juures

Reedel käisime armsa Marise armsas kodus külas. Ta elab täitsa maal ja sinna jõudmine nõudis natukene nutikust. Tavapärasest abimehest GPSist polnud seekord abi ja pidime oma peadega kohale jõudma.
Marise kirjeldused jätsin ma meelde väga üldsõnaliselt ja nii sõitsime juhtnööride “mäe otsast kase juurest tuleb ära pöörata” järgi. Karel naeris Kreisiraadiot meelde tuletades, et kas kollast maja pole kuskil :D Aga kohale me jõudsime ja ära ei eksinudki, nii et järgmiseks korraks on tee selge ;)

Maris on väga armas inimene, nagu ma juba ütlesin. Mu arust sobib see sõna teda väga ilusasti iseloomustama. Ka poeg on tal üliarmas. Ja kelle moodi? ;)

Täitsa Nukitsamees, eksju :D Aga seda võrdlust on nad juba vähemalt 346 korda kuulnud :) Kui nad nii metsas ei elaks, oleks kindlasti veel kordades rohkem :D

Väga mõnus õhtupoolik oli. Sõime Marise imehead kanasalatit ja saime palju naerda. Karel tegeles peaasjalikult lõkke toitmisega:

Kren sai piima asemel arbuusi süüa…

… ja erinevates kohtades mõnuleda.

Mida hilisemaks kellaaeg muutus, seda kaunimaks taevas läks.

Mida pimedamaks läks, seda lähemale lõkkele liikusime. Istusime tekkide sees, lõke soojendas… Tõeline idüll. Ma ei mäletagi, millal sai viimati niimoodi lõkke ääres istutud ja meenutatud… ja naerdud. Kren oli mõnda aega tagasi magama jäänud, aga isegi tema ei tahtnud sellest mõnust ilma jääda ja otsustas üles ärgata.

Koju sõites oli niii soe tunne sees…