Sildiarhiiv: tähtpäev

Traditsioonidest ja munadest

“Ma kingin selle punase muna sulle,” ütles Karel, kui mune värvisime.
“Miks?” küsisin imestunult.
“Oli ju nii, et punased munad kinkisid poisid tüdrukutele, et oma armastust näidata,” ütles Karel. “Kollased näitasid vist kadedust ja rohelised… Ma ei mäletagi, mida need rohelised tähendasid…”

Igal perekonnal on oma traditsioonid ja tavad. Kui noored inimesed koos pere loovad, ei ole nende pisikesel perekonnal veel oma traditsioone. On küll need, mis on vanematekodust kaasa tulnud, kui need ei ole päris selle pere omad. Ühised traditsioonid tekivad ajapikku ja tihti on vaja selleks mingisugust tõuget.

Selleks tõukeks võib olla ühise lapse saamine. Meie pole kunagi erilised pühade pidajad ja traditsioonide järgijad olnud. Tore, kui saab vaba päeva, aga no kes need munad kõik pärast ära jõuab süüa või mitu “I love you” kirjaga sõbrapäevajänkukest meile ikka koju mahub. Nüüd, kui meil on Kren, tunduvad pühad kuidagi hoopis teistsugused. Tahaks ju temale ka pakkuda ilusat lapsepõlve koos värviliste munade, päkapikkude ja vastlasõitudega. Nii me siis täna munade värvimise ette võtsimegi.

Kui Karel munavärvidega poest tagasi jõudis, lugesin pakilt, et munade värvi sees ujutamise topsikuteks sobivad kõige paremini jogurtitopsid. Külmkapis leidus parajasti kolm kohupiimakreemi ja nii sai igaüks ülesandeks üks topsikutäis nahka pista. Tundus, et kõigile see meeldis ja vähemalt värvimise algus oli mõnus.

Siis asusime mune värvide sees leotama.
Minuga kohtudes võib küll eksimatult väita, et ma täna mune värvisin 😀 Nimelt leotasin ma oma näppe ka natuke liiga usinalt ja pikk nühkimine erilist tulemust ei andnud. No täname siis õnne, et need on vaid minu näpud. Kren oleks ju võinud selle näiteks endale kaela tõmmata või sellega vaiba värve värskendada või… muud huvitavat 😛

Nii kaua, kuni munad värvivanni võtsid, lõbustas Kren meid kana mängimisega. Kas pole mitte uhke saba? 😛 Nalja pakkus küll palju.

Kui kana ringijooksmisest ära väsis, aitas ta munadele nägusid pähe joonistada.

Näod tulid… Kunstipärased 😀 Mul järsku meenus, et me vist ühe korra oleme siiski veel koos mune värvinud, sibulakoortega. Need on sellised ilusad munad, eksju, siiruviirulised. Seekord tulid hoopis teistsugused, kolemunad 😀

Lõunasöögiks sõime täna munavõid 😛 Või siis munapudi, nagu meie peres Kareli mõjutusel nimetatakse.