Sildiarhiiv: tähtsad sündmused

Kreni esimene suur sünnipäev

25. veebruaril sai meie väike beebi suureks poisiks. Selle tõestuseks hakkas Kren just selle päeva hommikul aina rohkem lauast lahti laskma ja kõndimist harjutama – nüüdseks kõnnib juba ilusasti üle toa, kui soovi on :) Eelistab veel käputamist, kui on vaja kiiresti plehku panna (näiteks kui tabame ta mingilt pättuselt :D ), aga seisab juba täitsa kindlalt jalgadel.

Suure pidupäeva tähistamiseks pidasime maha ka suure sünnipäevapeo. Külalisi pidi esialgu tulema üle viiekümne, aga kahjuks on talv haiguste aeg ja paljud külalised pidid kahjuks nohu või mõne kurjema haiguse pärast eemale jääma. Siiski, tulijaid oli ka palju ja pidu läks igati korda :)

Pidutsesime Haldjapere (http://www.haldjapere.ee/) ruumides. Olin juba ammuammu selle koha valmis vaadanud, sest minu arust on see väga meielik koht. Selline natuke teistmoodi… mitte päris tavaline mängutuba. Kui umbes kuu enne sünnipäeva nendega ühendust võtsin, et peokoht ära broneerida, selgus, et see päev on juba täiesti täis! Ja ka eelmine päev. Ja ka järgmine päev… Olin ikka täiesti löödud, sest juba ammu oli mul kõik mõtetes paika pandud ja no ma ju nii tahtsin just sinna minna. See on ka kohe meie kodu juures, nii et nii mugav oleks ka olnud… Vaatasin siis mujal ka ringi, aga järjest olid kõik natukenegi sobivad kohad kinni ja mu kurbus aina kasvas. Kuni…. ühel päeval tuli Haldjaperest kiri ja pakuti, et saame siiski Kreni sünnipäeva seal pidada! Ja õigel päeval, 25. veebruaril. Juhuuuu, tegin kohe ühe rõõmutantsu, päriselt kah :)

Niisiis, peo pidasime seal. Järgnevalt siis veidi pilte. Peo ametlik fotograaf oli mu õde Gerda :D

Söömaa...

 

Kingitused... Nii palju oli, et võttis kohe tõsiseks.

Sünnakaardi meisterdamine
Kingituste avamine. Põnev!

 

Perepilt :)

 

Emmee.. kaua võib, tahaks juba tortiii!
Puhume kõik koos!
Uhke ratsanik lamba otsas
Peo lõpetasid õhupallid

Selline pisike pidu siis oligi :) Loodetavasti annavad pildid natuke meeleolu edasi.

Milline on 1-aastane Kren?

* Nagu postituse alguses kirjutasin, siis kõndiv. Niivõrd-kuivõrd :) Saab hakkama, kui tahab.

* Kaheksahambaline. Sünna ajal oli küll veel kuus, aga nüüd on kaks tükki veel välja pugenud. Üleval on neli ja all ka nüüd neli.

* Lobisev. Pidev pläkutamine käib, enamasti me sellest aru ei saa, aga kui taoliselt vastata, siis jätkub loba kauemaks. Arusaadavatest väljenditest tulevad emme (nii emme kui issi kohta), aitäh, mämm-mämm, päh.

* Lahke. Oma pooleldinäritud-lutsutatud leivakannikat pakub aina teistele ka ja enne rahule ei jäta, kui “amps” võetud. Kui mõni teine laps mõnest tema käes olevast mänguasjast huvitatud on, siis annab ära ja otsib endale uue. Kui mõnda asja ikka väga ei tahaks ära anda, aga emme väga palub (no näiteks suurt aaret telekapulti), siis annab korra ja võtab kohe atähhitades tagasi, nii et pult jõuab vaevalt teise kätt puudutada :D

* Suurte inimeste toite armastav. Titepüreed saame küll suure pusimise peale kuidagi söödud, aga kui kartulit-kastet või makarone pakutakse, hoiab aina suu lahti ja nõuab juurde. Kes seda tittede plöga ikka tahab…

* Näpuga näitav. Aina osutab kõigele ja räägib maailma kõige tähtsamat juttu juurde.

* Jäljendav. Näiteks telekapulti suunab pidevalt teleka poole ja klõpsib nuppe (meil on juba mitmes pult, ta on suutnud need nii hästi ära klõpsutada), tõstab telefoni kõrva äärde, toidu pakkumisest juba rääkisin… Tuleb juba hakata oma sõnade ja tegudega ettevaatlikum olema :P

* Kõikeeeee kiskuuuuv! Päevad mööduvad sahtleid lahti kiskudes, kapiuksi lahti kiskudes, ahjuust lahti kiskudes, tuhka süües, laua pealt asju alla kiskudes, arvutit-hiirt kiskudes, telekanuppe vajutades ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi… Keelamisest pole mingit kasu, ehkki me anname endast parima :P

* Emmekas. Emme on kõige tähtsam maailmas, nii kallis-nii kallis. Nii mõnus on aina emme jalast kinni hoida, käsi tõstes ja suuri silmi tehes sülle nuruda, vetsuukse taga nii kaua nutta, kuni emme halastab ja sisse laseb. Emme ruulib lihtsalt täiega!

* Itsitav ja lõkerdav. No maailm on lihtsalt nii naljakas koht!

* Maailma kõige armsam, ilusam, kallim, naljakam, vahvam, arukam, parem laps. Ausalt ka. Kui te mind ei usu, siis võite Karelilt küsida!

Anu ja Siimu salapulm :)

Ükskord ammu, kui Anul ja Sannul jälle külas käisime, rääkis Anu, et nemad Siimuga tahavad abielluda. Salaja. Nii et keegi ei tea. Aga mulle see saladus usaldati :) Kas pole armas…
Ja siis läks jutt edasi. Et mulle meeldib pilti teha ja töötlen ka neid niimoodi ja et äkki ma tuleksin ja teeksin neist ka mõne pildi. Palju polegi vaja, aga et mälestus jääks ja ikka paar pilti oleks olemas, et järgnevatele põlvedele näidata. EEEEeeeeeeiiiiiii, mkmmmmm, pole nõus! Ma ei ole ju mingi fotograaf (haha, kaugel sellest!) ja pakkusin, et nad ikka kellegi teise kutsuks ja mina ei oska ja ei julge. Anu aga jäi endale kindlaks. Ja talle ju ei saa ei öelda…

Aeg läks ja kuigi mul oli vahepeal plaanis hullult heaks fotograafiks saada, siis selleni ma muidugi ei jõudnud :) Õnneks jõudsin vähemalt Photoshoppi natuke tundma õppida ja lootsin sellele, et äkki aitab see mu hädast välja.

Jõudis kätte laupäev. Kren oli ülisobivalt haigeks jäänud, samuti tundsime ka meie ennast kehvasti… Krenile kutsusime vanaema seltsiks ja läksime ilma temata. Nii uhkelt salajane tunne oli :) Jõudsime Anu, Siimu ja Sanderiga täitsa samal ajal kohale. Natuke närv oli neil sees küll. Oi meil oli siis hea meel, et meil juba asi tehtud on ja et me nende asemel pole.

Kuna jõudsime varem ja rohkem külalisi oodata ei olnud vaja, alustasime peaaegu kohe. Mina võtsin fotoaparaadiga koha sisse ja Sander läks Kareli hoole alla.

Ja sealt nad tulid… Ilusad ja armsad ja õnnelikud. Nii kihvt!

Tseremoonia oli ilus ja mulle meeldis see palju rohkem kui meie oma Tallinnas. Sealsed töötajad olid soojad ja sõbralikud ja väga hea mulje jäi sellest kõigest :)

Pärast tseremooniat õnnitlesime neid ja tegime mõned pildid.

Ja siis suundusime õue. Sellele pildistamisosale olin ma suuremad lootused pannud ja sisetunne mind ei petnudki. Pildistasime üle tunni aja ja tegime seda sealsamas Hurda pargis ja kasutasime kõikvõimalikud nurgad ära :)

Niiiiii palju õnne ja edu teile, kullakesed! Loodan, et jäite meie 2in1 foto- ja lapsehoidmisteenusega rahule :D

Kõige õnnelikumat ja ilusamat elu teile üheskoos!

Hõbõluitsas

Ühel kenal kolmapäevasel päeval käisime me linnapeaga kohtumas. Nimelt toimus uute pisikeste tartlaste ja nende vanemate vastuvõtt ja hõbelusikate kinkimine :)

Olin juba päris pikalt seda oodanud ja rõõm oli suur, kui üks päev oligi kutse postkastis. Minu jaoks on see väga eriline ja tähtis sündmus. Ja väga tore, et selline pisike laste ja nende vanemate tunnustamise üritus on välja mõeldud :) Väga uskumatu oli minu jaoks see, et lauale jäi lusikaid terve virn, lugesin üle ja järelejäänud lusikaid oli 20. Naljakas, et ühe jaoks väga tähtis sündmus pole teise jaoks seda mitte :) Või olid põhjuseks tugev vihm ja halb ilm, miks paljud tulemata jäid…

Meid see aga ei seganud ja oli tore näha, et ka päris mitu meie tuttavat veebruaribeebit olid meiega samal ajal seal :) Istusime kohtadele, kuulasime muusikat ja õige pea hakkaski asi pihta. Õnneks ei olnud mingeid esinemisi tseremooniasse planeeritud (kartsime nimelt, et kuidas need beebid küll vastu peavad) ja kõik kulges üle ootuste hästi. Kui linnapea saali sisenes, hakkas Kren kõva häälega jutustama ja juttu natukeseks ikka jätkus. Karel siis küsis talt naljatades, et tema poliitilised eelistused on vist teada, jah, tema on Reformierakonna toetaja :D

Sel ajal, kui linnapea väikest sissejuhatust tegi, sosistas Karel, et kumb Kreni sülle võtab ette minnes. Tol hetkel oli ta minu süles. Ja kohe järgmisel hetkel öeldigi Kreni nimi. Olime ikka arvestanud, et perekonnanime esitähe järgi peaks me kuskil keskel olema ja üllatus oli suur, kui esimesena ette pidime minema (ühed veel kutsuti küll enne meid, kuid neid kohal ei olnud). Ma ei jõudnud isegi pabistama hakata, soengut ei jõudnud sättida ja pluus jäi ka silumata :D Kren jäi ka minu sülle, sest arutada me enam ei jõudnud, et kuidaspidi parem oleks :) Pärast, kui kohtadele tagasi istusime, hakkas jalg alles all värisema :P

Lusikate kätteandmine läks kiirelt ja pärast tegi fotograaf kõigist koos linnapeaga pilti ka. Mõtlesin, et kas ikka panen selle pildi siia, sest väga õnnestunud ta minu meelest pole – Krenil naba paljas, mul pluus kõik kortsu läinud ja sada viga veel. Aga eks ma Kreni tähtsate hetkede jäädvustamise nimel ikka panen, äkki tal on kunagi huvitav vaadata :)