Sildiarhiiv: tai

Elevantsi otsas

Oeh, millal see veel oli… Ammu-ammu 🙂 Vahepeal oli meil blogimises täielik mõõn ja kuidagi ei viitsinud midagi siia kirjutama tulla. Aina suskisime üksteist, et “no mine kirjuta täna sina, teised ju ootavad”, aga kumbki siiski vedu võtta ei tahtnud… Nüüd siis tuleb tagantjärele tähtsamad asjad kirja panna.

Tähtis see tõesti oli, sest see oli meie MidameTaiskindlastiärateeme-listis väga olulisel kohal. Elevantidega sõitma, ooo, kui lahe! Eriti äge oleks muidugi džunglis, hiljem veel elevantidega koos ujuma minna ja… Aga kuna see on praeguses olukorras (ehk siis Kren on veel täitsa tita) suhteliselt raskendatud, siis olime valmis leppima ka natuke lahjema programmiga 🙂 Ära aga pidime selle tegema, kindlasti!

Tegelikult ei olnud meil sellel päeval plaanis üldse elevantide juurde minna. Meil polnud aimugi, kus elevantidega üldse sõita saaks. Olime mõned päevad tagasi rolleri rentinud ja otsisime hoopis randa, otsimise käigus aga suutsime mitmest teeotsast valesti keerata ja sattusime järsku ühele vaateplatvormile. Vaade oli muidugi ilus… aga rand?

Äkki ujus meile külje alla üks mees, kes hakkas elevantidest rääkima ja pakkus spessial praiss onli for juuu (eriti madal hind just teile!). Ohoo, elevandid. Ohoo, odavam hind? Ooo, beebielevantsid ka? Ohoo, viib meid ise elevantide juurde (me ju ei teadnud, kust me neid täpselt leida võiks). Hmm… no olgu. Onu vuras ees minema ja meie vurasime järele.

Jõudsime üsna ruttu kohale ja üsna kohe saime ka sõitma minna.

Selliselt platvormilt ronisime elevandile selga

Elevant hakkas minema tiira-taara-tiira-taara. Väga kõikuv tunne oli 🙂 Tegi mõned sammud, siis peatus, siis jälle sammus veidi. Mäest üles minnes oli küll tunne, et ei tea, kas ta ikka läheb üles ära. Kui ma sellise arvamusega lagedale tulin, siis Karel julges vastu arvata, et meie raskused on küll tema jaoks täitsa köki-möki.

 

Meie ees mäest üles rühkiv elevant, turistid seljas. Eks me nägime selja tagant üpris sarnased välja 🙂

Elevandimees juhtis elevanti osavalt ja vahepeal võttis ka lauluviisi üles. Järsku viis elevandi vee äärde jahutusse. Ma julgen arvata, et ega elevandil seda jahutust nüüd nii väga vaja ei olnudki, see oli lihtsalt äge, kuidas ta seljale vett pritsis ja meie ka märjaks saime 🙂 Kilkamist oli sealt veenurgakesest päris palju kuulda.

Elevant viis meid mäe otsa ilusat vaadet nautima

Kui vaade nauditud, hüppas elevandimees maha ja pakkus, et teeb meist pilti. Seda me salaja lootnud olimegi 🙂 Kui pildid tehtud ja ta elevandi selga tagasi ronis (sellest ma parem ei räägi, kuidas ta elevandil lasi seal mäeveerekese peal üksinda, st meie seljas, kõndida ja ise vaatas eemalt pealt…), siis ilmus kuskilt kui imeväel väike mapike, mis sisaldas igasuguseid põnevaid suveniire. No äkki me ikka tahame midagi… Ehk siiski. Võtsime siis ühe käepaela, mille küljes olev elevandike oli tehtud pisikese elevandi piimahambast. Nii ta meile pühalikult lubas…

Siis hakkasime mäest alla tulema. Kuna Krennu hakkas aina suuremaid tuure üles võtma ja väga enam ei viitsinud, käis allatulek 3x kiiremini, kui ülesminek. Ei ole need elevandid nii aeglased loomad midagi, kui üles minnes tundus.

Alla jõudes saime veel pisikesi elevandijuntsusid nunnutada ja neile banaani-maiuspalasid pakkuda. Paisid armastasid nad ka väga…

Vat selline tore äraeksimine meil. Homme kirjutan veel, kuhu me ringi sõites “ära oleme eksinud”.

Putuka- ja liblikamaailmas

Phuketi putukamaailmast ja liblikaaiast olime kuulnud ja lugenud mitu korda, kuid millegipärast ei olnud me võtnud seda kohustuslike külastuste nimekirja. Eelmisel nädalal kutsusid ühed teised eestlased meid kaasa ja olime rõõmuga nõus, eelkõige sellepärast, et lõpuks kellegi teisega koos ka veidi aega veeta 🙂 Oleme ju pea kaks kuud ainult üksteise seltsis aega veetnud ja vaheldust vajame me kõik.

Selles kohas ei pidanud me pettuma. Tõesti, väga kihvt oli ja just täna küsisin Karelilt, et äkki me läheks käiks seal veel, mulle nii meeldis 🙂

Ringkäik algas pihta igasuguste elusate ja tehislike putumutukatega, kes olid klaasi all ja ei näinud väga toredad välja. Ämblikud, termiidid, põrnikad, skorpionid… Uhhh, mul tulid lausa praegu neid siia kirjutades külmavärinad peale.

Siis siidimuuseum. Sai näha siidiussikesi, kookoneid ja seda, kuidas täpselt siidi valmistamise protseduurid välja näevad.

Kookonid
Kookonite keetmine
Siit tulevad uued liblikad

Ja siis.. ja siis ja siis ja siis… midagi võrratult ägedat! Liblikaaed! Kujutage ette, kuidas te kõnnite ringi troopilises aias, mis on täis imeilusaid lilli ja ümber teie lendavad ringi tuhanded liblikad. Kas pole mitte võimas? Ma tunnen, kuidas mu süda sinna tagasi tahaks, mulle jättis see väga vapustava elamuse.

Liblikad aina lendasid me ümber ja mõnel ilusal hetkel otsustasid ka meie peale maanduda. Eriti armastasid nad Krennut 🙂

Meie muidugi meelitasime elu eest, et liblikad meie peale maanduks 🙂 Kui see lõpuks õnnestus, seisime liikumatult, kõrvuni naeratus näol.

Kren aga päris nii ei käitunud. Ta on ikka veel täitsa väike ja rumal 😀 Nii, kui mõni liblikas Krennu peale maandus, pühiti ta kohe minema või tehti karmilt pats-pats-pats! Õnneks on ta väikesed käekesed veel aeglased ja ühelegi liblikale ta kehalisi vigastusi ei tekitanud 😀

Mul õnnestus lõpus üks liblikas ära kodustada 🙂 Lendas aina mu ümber ja maandus korduvalt mu käele. Nii kihvt tunne! 🙂

Krenile see liblikas ka meeldis – tema peale ta ju ei maandunud! 😀

Buddha juures

Tai on naeratuste maa, kus kuritegevust praktiliselt pole. Põhjuseks fakt, et ligi 95% elanikkonnast on budistid.

Budismist ei saa Tais üle ega ümber. Ringi sõites näeb tihti nii uhkeid templeid (mille nimed algavad kõik “Wat”-iga, mis maakeeles “tempel”) kui oranzis rüüs munkasid. Väidetavalt teeb enamik Tai meestest oma elu jooksul mungaetapi läbi.

Ringi rännates oleme nii mõndagi templisse sattunud. Koopatemplist sai juba varasemas postituses räägitud, lisame nüüd veel 2.

Phuketi kõige suurem ja kuulsam tempel on Wat Chalong. Asub see meie hotellist paari kilomeetri kaugusel ja koosneb lugematul hulgal ilusatest hoonetest.

Elevandid on budistide seas pühad loomad. Nende suuremaid või väiksemaid kujukesi kohtab iga templi juures.

Budistlikes templites on teatud viisakusreeglid. Keelatud on siseneda jalanõudes ning väga ebaviisakas on seda teha liiga paljastavas riietuses. Nagu väga lühikesed püksid/seelikud või särgid. Meie pidasime sellest kinni, aga kahjuks ei saa seda kõigi kohta öelda.

Phuketis on üks tempel, millest teavad kõik, kes saarel käinud on. Selles pole nimelt võimalik mööda vaadata – Phra Puttamingmongkol Akenakkiri Buddha, ehk Suur Buddha.
Chalongi ja Kata vahele mäe otsa hakati kümmekond aastat tagasi ehitama hiiglaslikku Buddha kuju – 45 meetrit kõrge ja 25 meetrit lai. Ja seda ainult annetustest. Tänaseks on kuju väline pool peaaegu valmis ning on saare lõunaosas peaaegu igalt poolt nähtav.

Üles mäkke viib ülikäänuline ja järskude tõusude-laskumistega, pooleldi betoonist ning pooleldi asfaldist tee. Roller tuleb üles minnes vaevu toime ning laskudes on häid pidureid vaja. Aga ainuüksi vaate pärast tasub see ennast ära.

Chalongi laht. Rannajoone oleme rolleriga läbi sõitnud. Kuhugi paremale äärde jääb meie hotell.

Rawai piirkond

Kuju ennast on mäe otsas natuke raske tervelt pildile saada, aga andsime endast parima.

Pealt on see kaetud väiksete marmorplaatidega, ning üks annetuste kogumise viise ongi seotud nendega. Nimelt võis 100-300 bahti eest kirjutada midagi plaadi tagaküljele, misjärel see kujule kinnitatakse. Me ei jätnud võimalust kasutamata.

Kuju all asub ka tagasihoidlik tempel. Budistlikes templites on (vähemalt Tais) võimalik ennast õnnistada lasta. Munk lausub mõned sõnad, pritsib veega ning seob ümber käe õnne toova paela. Peale seda on ilus teha templile väike annetus.

Oli meilgi plaan see jälle läbi teha ning asusime “mitte-silmatorkavalt” annetuskasti otsima, kui meie juurde astus naeratav tädi, võttis Kreni enda sülle ning läks temaga munga juurde õnnistuse järgi. Lõbusas tujus munk tegi nalja ning võttis Kreni lõpuks koguni sülle. Nii et õnne peaks talle jaguma hunnikute viisi.

Aga ega me ka ilma ei jäänud.

Küll me oleme ühed õnnelikud inimesed 🙂

Seiklemas

Peale kuu aega omapäi saare peal ringi tiirutamist otsustasime ühel päeval natuke rohkem organiseeritud kujul tripil käia. Kohalik eestlane Tarmo (www.phukest.com) suunas meid teise kohaliku eestlase Jensi (www.paradiisisaar.ee) poole ning oligi esimene väike ekskursioon eestlasest giidi ja kaaslastega broneeritud.

Kõik algas paaritunnise bussisõiduga saarelt välja (Phuketit ja mandrit ühendab sild), kuhugi sadamasse, mille nime olen unustanud. Seal päästevestid selga (Kreni oma küll umbes 3 numbrit liiga suur) ning kõik Phuketis levinud pikasabalise paadi jõeversiooni.

Kõigepealt liikusime mööda sopilist jõge läbi mangroovmetsade Phang Nga lahe poole.

Wikipedia ütleb, et mangroov on hingamisjuurtega, igihaljaste puude tihnik troopiliste estuaaride ja merede rannikul.

Möödusime kaluriküladest.

Tõusu ja mõõna tõttu kõigub veetase paari meetri võrra, seega on hooned kas puust või betoonist postide otsas.

Ja sõitsime mäe alt läbi.

"Laes" rippuvaid moodustusi nimetatakse stalaktiitideks. Kasvavad umbes 1cm 100 aasta jooksul, nii et võite aimata, kui vana see koobas on.

Kuni jõudsime lahele.
Seejärel natuke lahtisel merel sõitu, kuni jõudsime väiksesse lahesoppi, kus istusime ümber kajakitesse.

Paadimees Kreniga

Restoranpaadist sai vahepeal värskendavat kookosmahla osta. Just nimelt mahla. Kookospiim saadakse nimelt alles peale pähkli sisu jahvatamist ja pressimist.

Seejärel tagasi paati ning pool tundi hiljem väike peatus saarel nimega Khao Phing Kan. Kuna siin filmiti 1974. aastal osa filmist “Mees kuldse relvaga”, siis tuntakse seda rohkem James Bondi saare nime all.

Tai kõige kuulsam kalju kannab nime Ko Tapu.

Veel pool tundi sõitu ja saabus söögipaus. Aga mitte tavalises restoranis.
Nimelt asus meie restoran vee peal. Koh Panyee kaluriküla rajati 18. sajandi lõpus Malaisia kalurite poolt puidust vaiade peale. Täna on seal 1500-2000 moslemist elanikku.

Söök oli ülihea ning Kren võeti selleks ajaks kohalike tädide hoole alla.

Peatänav
Külas tegutseb moslemite kool

Kui meie koolimajja jõudsime, olid tunnid juba alanud
Ilmselgelt mõõn
Aga kui pall üle lendab?
Väike investeerimissoovitus: vabu krunte on veel saadaval!
Tänav sai otsa
Loomi oli ka

Küla vaadatud, ronisime jälle paati ning liikusime tagasi mandri poole.

Koolipaat tuli vastu

Mandril uuesti bussi ning järgmine peatus: Wat Suwannakuha.
Tegemist on koopasse rajatud Buddha templiga. Ja et asi veelgi huvitavam oleks: seal elavad ahvid.

Õnnistust saamas

Hirmuäratavalt palju pärdikuid

Ja siis algas ummikute ja vihma tõttu ülipikk tagasitee. Tais (vähemalt Phuketil) on asfalt mingist väga kahtlasest materjalist ja muutub vihma korral ülilibedaks. Hea kui jala käies siruli ei käi. Nüüd tagasi sõites jäi silma 6 avariid, neist nii mõnelgi auto üle katuse. Veidi hirmutav vaatepilt… Seetõttu me siin vihmaga rollersõitu väldime.

Väga põnev päev oli ja sattusime kohtadesse, kuhu oma peaga ja omal käel iialgi ei satuks. Vähemalt ühel sellisel tripil tahaks veel ära käia ja elamusi koguda 🙂