Sildiarhiiv: tai

Loosiratas

Eile toimuma pidanud suur loosimine hilines kahjuks tervislikel põhjustel . Aga täna, kohaliku aja järgi kell pool 2 päeval sai pidulik sündmus lõpuks ära korraldatud.

Loosiurni läks 59 nimelist sedelit ning fortuunaks nõustus olema tänane sünnipäevalaps Kren.

Et kõik aus ja läbipaistev oleks, määrasime eelnevalt kindlaks, et võitjaks osutub Kreni poolt esimesena suhu pistetud sedel.

Aga mis seal pikalt seletada, laseme piltidel rääkida:

Palju õnne Virge! Võtame lähiajal ühendust ja lepime detailid kokku 🙂

PS: Maris jäi kahjuks viimaseks 🙁

Jõulud siin

Mitmeid kordi on muret tuntud, et kuidas me need jõulud siin ära peame ja kuidas Kreni esimesed jõulud mööduvad. Jõuluvana jääbki nägemata…

Kui täna õhtul poodi läksime, siis võtsime fotoka kaasa, et näidata, et päris nii see siiski ei lähe. Ka siin on igal pool jõuluehted – kaunistatud (kunst)kuusepuud, tulukesed-lambikesed, kuld-kard, häid pühi soovivad sildikesed ja palju muud. Pea igas poes mängivad meile tuttavad jõululaulud ja nii saab ka siin jingle bellsidele kaasa ümiseda. Väga mõnus ja isegi jõululik tunne on. Ma poleks uskunudki, et siin kuumas ja palmide keskel võiks see võimalik olla…

Nagu öeldud, siis kaunistusi on palju. Meie “supermarketi” ees on uhke kuusepuu. Ja tänaval kõndides on igal pool näha vilkuvaid jõulutulekesi…

Kuna siin päris kuuski pole, siis on lähenetud loominguliselt.  Ka palm kõlbab hästi jõulupuuks, kui väga tahta 😉

Suure poe ees oli suur ja uhke kuusepuu, palju uhkem, kui see esimesel pildil nähtu. Tung oli suur, iga külje peal keegi poseeris, keegi pildistas, keegi naeris, keegi kallistas puud, keegi üritas puu otsa ronida, keegi seisis niisama ees… Tükk aega läks enne kui jaole saime. Klõps-klõps ja juba kõnniti peaaegu pildile sisse… Peame mõnel rahulikumal ajal uuesti proovima minema, saab ehk mõne selgema pildi 🙂

Mina sinna kuuse juurde enam trügima ei läinud. Kommipulgad olid sellel hetkel täitsa vabad ja pugesin ühe taha 🙂

Isegi jõuluvana on meil olemas. Noh, või jõulunoor… Päris vanakese mõõtu ta välja ei anna ja kui esimest korda seda “taadikest” nägin, siis ajas naerma küll. No kui paremat pole võtta, siis ajab asja ära 😉 Ilus siresäärne jõuluvana meil vähemalt.

Ja kingitused, mida see jõuluvana toob, on vot nii suured. Kümme Kreni mahub kingituse otsa istuma!

Nii et jõulud meil ja Krennul kohe kindlasti tulevad. Lihtsalt natuke teistmoodi! 😉

Kes meil külas käivad?

Nii armas on, kui vahel keegi nagu poolsalaja mainib, et käib meie blogi lugemas. Tekitab alati tuju kohe minna uut postitust kirjutama 🙂 Nii vahva on teada, et meie blogi teistele meeldib ja nad uusi postitusi huviga ootavad.

Paar päeva tagasi tekkis meil idee ühele blogi lugejale väike kingitus teha. Kuna me väga uudishimulikud oleme, siis nii saab ka teada, kes meil siin blogis külas käivad ja kui palju teid on 🙂

Niisiis. Pühade puhul ka kingitus meie poolt ühele teist. Päris pühadeks see küll pärale ei jõua, aga siis tundubki, et see imeline aeg on pikem, kui mõne nädala pärast kaugelt maalt magus kingitus kohale jõuab.

Pakis on igasuguseid erinevaid maiustusi. Muideks – nende leidmine ei olnudki niisama lihtne… Ka siin on kõik poed sama nänni täis, mis meie poedki. Aga midagi ikka leidsime 🙂 Lisaks on kingituseks veel üks pill, mille me rannast ostsime. Kui sinna avadesse puhuda, siis kostuvad viled. Ehk siis vilepill 😉

Ootame huviga teie kommentaare. Kommentaar peaks olema teie enda nime alt, et hiljem oleks võimalik teid kuidagi ära tunda. Ja võiksite kirjutada ka, kuidas te meid tunnete. Aga see viimane osa ei ole kohustuslik :)Võitja selgitatakse loosi teel, nii et kommentaari sisu võitmisel rolli ei mängi. Loosimine toimub täpselt nädala pärast ehk siis jõuluõhtul 🙂

Head loosiõnne!

 

Luumi kaemas

Ühel heal päeval tuli mõte kohalikus loomaias käia. Mõeldud, tehtud!
Asjad ja Kren kokku, fotokasse värskelt ostetud suur mälukaart sisse ja minek. Kaart viskas küll korraks veateate ette, aga kuna seejärel töötas, siis usaldasime.

Hotelli valvelauast tellisime takso – 300 bahti.
Kõrvalepõige. Huvitaval kombel on Phuketil hotellitakso odavam kui tavatakso. Niipalju kui siin üldse tavataksosid on, liikluses näeb neid üliharva. Nimelt olevat Phuket tuktuki (selline aasias levinud kolmerattaline võrrimootoriga poollahtine väike sõiduk, mis Phuketil küll neljarattaline) maffia käpa all. Kui tahetakse olematut bussiliiklust suurendada või taksosid juurde võtta, siis tuleb igavene kari tuktukijuhte kokku ja sulgeb saare peamised liilklussõlmed. Ning ametnikuhärrad peavad jälle alla vanduma.

Kohale jõudes tervitas meid loomaaia suhtelist krõbe piletihind. 500 bahti inimene. Kreni eest küll õnneks raha ei küsitud 🙂
Kohe väravast pakuti 20 bahti eest pärdikutoitu – sellised pikad hernelaadsed kaunad. Kellele siis pärdikud ei meeldi, loomulikult võtsime ühe kimbu.

Asusime ümbrust ja selle asukaid avastama. Kadri asus hoogsalt klõpsutama, eriti õnnelik oli ta hästi poseerivate kaamelite üle. 15 minutit ja umbes 100 pilti hiljem saabus ahastus – fotokas jälle veateade – mälukaart vigane. Pikk pusimine ei andnud mingit tulemust. Ja loomulikult ei antud meile muidu suhteliselt esinduslikust fotopoest selle kohta kviitungit kaasa!
Pool tundi hiljem, kui Kadri vihahood olid juba natuke raugenud ja olime maha istunud, kargas mulle üks mõte pähe: FORMAT (kes teab, see teab). Ja oligi kaart jälle igati töökorras. Pildid küll läinud, aga õnneks oli veel aega küllalt, ning sai uusi teha ja vanad asendada. Tõsi küll, kaamlid enam nii koostöövalmis polnud.

Üldiselt jääb Phuketi loomaaed Tallinna omale kõvasti alla. Loomi tunduvalt vähem ja kõik juba varem nähtud. Lisaks on pidamistingimused pehmelt öeldes nirud. Päris kahju hakkas nii mõnestki loomast teda kitsas puuris nähes.
Mis aga Phuketi oma natuke teistsuguseks teeb ja miks me sinna üldse läksime, on loomashowd.

Alustuseks pärdikud. Olen üldiselt suur ahvisõber, aga see etendus väga suurt muljet ei jätnud. Trikid kordusid ja pärdikud midagi väga põnevat ei teinud.
Siis krokodillid. See oli juba asjalikum ja pakkus natuke närvikõdi ka. Isegi huumorit leidus 🙂
Ja lõpuks minu isiklikud lemmikud – elevandid. Erinevad akrobaatilised etteasted, kerge massaaž vabatahtlikele ning ühe vantsi äsjaavaldunud kunstimeel. Jalgpalli mängisid ka, kusjuures üks oskas nelja jalaga mängida!
Elevandishow lõpus jäid vantsid natukeseks kohapeale poseerima ja mööda minnes tuli üks minuga kurameerima.
Lisaks oli kohapeal võimalus elevandi seljas sõita, aga vaatamata Kadri veenmisele ma loobusin. Eelistaks seda natuke vabamas looduses teha ja nii Phuketil kui ka lähisaartel on see võimalus olemas.

Pildistamise juurde tagasi tulles. 200 bahti eest sai ennast nii rohkem kui vähem huvitavate loomadega koos pildistada. Papagoidest ja kotkastest loobusime, Tenerifel sai neid hulgim tehtud. Krokodilli saba basseiniääres kinni hoida tundus kuidagi nüri. Uimasteid täis süstitud tiigrit kallistada tundus moraalselt vale. Aga pärdikud? Milles küsimus!?
Ja see orangutan oli lihtsalt ülicool tegelane 🙂

Väike jalutuskäik

Ühel heal päeval otsustas Kadri, et tal on igav ja peab jalutama minema. Kuna ma ei ole eriti spontaanne jalutama mineja, siis puiklesin alguses natuke ja üritasin vastuargumente leida. Isegi “Kuhu meil siin jala minna on?” ei aidanud. Nimelt oli tal ükskõik.

Tuli alla anda. Oli suhteliselt pilvine päev ja kuulutasin nii pooleldi protesti mõttes, et ma küll päiksekreemi ei viitsi peale panna. Kadri ühines mu protestiga, aga Kreni mäkerdasime igaks juhuks siiski kokku.

Kuna vasakul olime juba käinud, siis hakkasime mööda hotelli eest mööduvat ülitiheda liiklusega 4-realist tänavat paremale poole astuma. Olgu mainitud, et kõnniteid siin eriti ei tunta. Ja kui ongi mõni joonega eraldatud riba, siis on see olenevalt kellaajast kas autosid või rollereid täis pargitud. Lisaks liiguvad seal tipptunnil nii päri- kui vastassuunas rollerid.

Tee peal midagi väga huvitavat ei näinud. Tai nagu Tai ikka: palmid, tihe liiklus ja hunnik erinevaid putkakesi ja poode väga kirju kaubaga. Lisaks veel Tai variant autolavkadest: rollerlavkad. Need on tavalise rollerid, mille külge keevitatud külgkorv. See on kohandatud olenevalt müüdavast kaubast. Jäätiselavkal külmkapp letiga. Grill-lavkal uhke lett toidukraami ja suitseva ahjuga (kusjuures ka sõidu ajal käib grillimine). Variatsioone on palju.

Mõne aja pärast ilmus kõrvetav päike välja. Ja just vastavalt meie liikumissuunale otse näkku. Kuna ka Kreni käru oli avatud just sinna poole, siis asusime pääseteed otsima.
Tagasi pöördumisele oli Kadri kategooriliselt vastu. Hakkasime otsima vasakule suunduvat tänavat, et mereni jõuda. Lõpuks see saabuski, ning tänu meie kasvavale osavusele (natuke ka keskpäevasele hõredamale liiklusele) õnnestus enamvähem mõistliku ajaga tee ületada.

Peale väikest Kreni ja ka enda veega turgutamist liikusime edasi. Kuidagi kahtlaselt kitsas eratee moodi asi tundus. Iga nurga peal tundus, et nüüd lõpebki kellegi hoovis ära. Õnneks pole siin sel juhul eriti kellegi kurja sõimu karta. Hoopis lehvitatakse ja naeratatakse ja kui veel Kren nähtavale ilmub on raskusi tulema saamisega 🙂

Ühe nurga tagant ilmus välja kurjakuulutav silt:
Seega pidi meri lähedal olema 🙂

Järgmise juures askeldas kamp kohalikke inimesi rollerite vahel mingite kastidega. Lähemalt uurides selgus, et tegemist on kalaga. Käis agar kauplemine.

Aga mis peamine, nende selja taga paistis meri.

Vahepalaks niipalju, et elame piirkonnas nimega Chalong, milles on küll Phuketi kõige uhkem ja suurem jahtide ja väikelaevade sadam, aga kus kahjuks supelranda pole. Väga suure tahtmise korral saab küll ujuda: liiva on, vesi on soe ja kõik ilus. Aga: 1) siin on väga tugevad tõusud ja mõõnad, 2) liiv on natuke mudane ja 3) teravad korallitükid.

Kohale jõudes oli parasjagu mõõn. Sadu meetreid eemal merel jalutavatel paadi- ja kalameestel ulatus vesi vaevalt üle jalalaba.

Tirisime käru raskustega liivale, Kadri asus pilte klõpsima ning mina otsustasin jalgupidi vette solistama minna. Paar meetrit mindud, otsustasin plaanist siiski loobuda. Nimelt käis madalas sogases vees mingit sorti tihe elu. Asja lähemalt uurides selgus, et tegemist on väikeste krabidega. Need vudisid rõõmsalt ringi ja kaevasid ennast siis muda sisse. Ei tahtnud eriti peale astuda, nii et suundusin mudaste varvastega tagasi.

Aga ega kuival maalgi ei pääse. Terve rand oli kahtlaseid suuremaid ja väiksemaid auke täis. Alguses mõtlesin, et paatide kinnitamise vaiadest tekkinud. Aga sel juhul ju ei jääks märja liiva kuhjasid nende äärde. Meenus, et Tais pidi palju usse olema. See mõte ei meeldinud meile eriti 🙂
Siis aga pistis ühest august liivakarva krabi oma peanupu välja. Ja selle pilguga ringi vaadates avastasime neid mustmiljon. Sellised eri suuruses ja ülikiired tüübid, nii et peale astumist polnud vaja karta.

Kolmandat tüüpi krabi avastasime veel. Nimelt hakkas kohe meie juures üks teokarp kuidagi kahtlaselt edasi liikuma. Ja oligi üks krabi teolt karbi ärandanud. Tegime pilti ka.
Kadri oli vahepeal ülikavalale mõttele tulnud ja pistis Kreni koos riietega liivale mängima. Noh, Krenile meeldis see väga. Sai ennast pealaest jalatallani liivaseks teha ja paar peotäit ära ka süüa. Mingi ainepuudus vist 🙂
Puhastamine ei olnud eriti mõnus ning toa põrand oli hiljem veel mitu päeva liivane. Rääkimata voodist.

Vaatamata Kadri protestile hakkasime tagasi jalutama mööda rannaliiva. Käruga. Hea mõte, eks. Eriti teades, et peagi tuleb tõus ning teises otsas betoonsein 🙂

Lõpuks õnnestus ennast ühest teeotsast siiski üles vedada ning asusime tagasiteed otsima. Ilus maatee muidu. Kõver ja kitsas ja igasugust rohelust täis. Ääristatud kohalike rohkem või vähem tagasihoidlike häärberitega.

Ainsaks probleemiks see, et kas see tee kuhugi ka välja viib. Peale igat käänakut läks tee järjest edasi ja lõppe ei kuskil. Kui veel betoonmüürid ka tekkisid, siis hakkas vaikselt selline labürinti meenutav tunne peale tulema.
Peale lõputuna tunduvat astumist hakkas suur tee siiski paistma. Kuna veevarud olid just lõppenud, asus üks müügiputka just mugavalt tee peal. Valida oli kas külma veel, või külma kookospähkli vahel. Kuna kookospähkel tundus eksootilisem, siis valisime selle. Kumbki polnud varem proovinud ka.
Ootasin kuuldu põhjal midagi hullemat, aga olgem ausalt, teist korda enam ei võtaks 🙂

Tagasi koju jõudes tabas kahte kolmest ebameeldiv üllatus ka. Kreniga kõik korras. Minul natuke kaela ja käed kõrbenud. Kadril kael, õlad, selg ja käed kõrbenud. Märkus tulevikuks: alati kreem peale 🙂