Sildiarhiiv: Tartu

Hõbõluitsas

Ühel kenal kolmapäevasel päeval käisime me linnapeaga kohtumas. Nimelt toimus uute pisikeste tartlaste ja nende vanemate vastuvõtt ja hõbelusikate kinkimine 🙂

Olin juba päris pikalt seda oodanud ja rõõm oli suur, kui üks päev oligi kutse postkastis. Minu jaoks on see väga eriline ja tähtis sündmus. Ja väga tore, et selline pisike laste ja nende vanemate tunnustamise üritus on välja mõeldud 🙂 Väga uskumatu oli minu jaoks see, et lauale jäi lusikaid terve virn, lugesin üle ja järelejäänud lusikaid oli 20. Naljakas, et ühe jaoks väga tähtis sündmus pole teise jaoks seda mitte 🙂 Või olid põhjuseks tugev vihm ja halb ilm, miks paljud tulemata jäid…

Meid see aga ei seganud ja oli tore näha, et ka päris mitu meie tuttavat veebruaribeebit olid meiega samal ajal seal 🙂 Istusime kohtadele, kuulasime muusikat ja õige pea hakkaski asi pihta. Õnneks ei olnud mingeid esinemisi tseremooniasse planeeritud (kartsime nimelt, et kuidas need beebid küll vastu peavad) ja kõik kulges üle ootuste hästi. Kui linnapea saali sisenes, hakkas Kren kõva häälega jutustama ja juttu natukeseks ikka jätkus. Karel siis küsis talt naljatades, et tema poliitilised eelistused on vist teada, jah, tema on Reformierakonna toetaja 😀

Sel ajal, kui linnapea väikest sissejuhatust tegi, sosistas Karel, et kumb Kreni sülle võtab ette minnes. Tol hetkel oli ta minu süles. Ja kohe järgmisel hetkel öeldigi Kreni nimi. Olime ikka arvestanud, et perekonnanime esitähe järgi peaks me kuskil keskel olema ja üllatus oli suur, kui esimesena ette pidime minema (ühed veel kutsuti küll enne meid, kuid neid kohal ei olnud). Ma ei jõudnud isegi pabistama hakata, soengut ei jõudnud sättida ja pluus jäi ka silumata 😀 Kren jäi ka minu sülle, sest arutada me enam ei jõudnud, et kuidaspidi parem oleks 🙂 Pärast, kui kohtadele tagasi istusime, hakkas jalg alles all värisema 😛

Lusikate kätteandmine läks kiirelt ja pärast tegi fotograaf kõigist koos linnapeaga pilti ka. Mõtlesin, et kas ikka panen selle pildi siia, sest väga õnnestunud ta minu meelest pole – Krenil naba paljas, mul pluus kõik kortsu läinud ja sada viga veel. Aga eks ma Kreni tähtsate hetkede jäädvustamise nimel ikka panen, äkki tal on kunagi huvitav vaadata 🙂

Hansapäevad 2011

Kui me reedel Kehrast Tartusse jõudsime, mõtlesime, et läheks otse arvutipoest ka läbi ja ostaks paar asja, mis äkki arvuti tervenemisele kaasa aitaks. Kui Kaupsi parklasse jõudsime, oli see ääreni täis. Mis siin veel toimub…

Kui õue jõudsime, oli muidugi selgemast selgem – Hansapäevad ju! Ma ei tea, miks ma olin arvanud, et need vaid laupäeval ja pühapäeval on.

Terve kesklinn oli rahvast, putkasid, müüjaid, ostjaid, rahvariideid, muusikat, tantsu, naeru ja rõõmu täis. Äge-äge-ägeee! Ma jumaldan selliseid rahvapidusid ja mõnusat melu. Kõik kihas nagu sipelgapesas ja lausa kutsus enda poole, avastama, mida nendel lettidel pakutakse ja lavadel näidatakse…

Kuna sellel hetkel oli pikk sõit seljataga ja Kren ei olnud väga laadatamisest huvitatud, me siiski sinna ei jäänud. Õhtul jalutasime veel korra laada läbi, aga põhiliseks päevaks sai laupäevane päev.

Läksime kohale juba varakult, vaid tunnike peale laada avamist. Mõtlesime pikalt, et kuidas me Kreni kaasa võtame – rahvast on seal mustmiljon ja jalutadagi on seal kitsas, suure vankri lükkamisest siis rääkimata. Samuti on kuum ja vankrikorvis Krenil eriti kuum… Otsustasime esimest korda kergkäru kasutusele võtta ja ära proovida, kuidas sellega sõita on 😛

Krenile avanes uskumatult uhke vaade, polnud ta ju selle nurga alt maailma veel näinudki. Ja meie lootusest, et ta magama jääb, ei tulnud ka tänu sellele midagi välja 😀 Alles tunnike hiljem, kui mul tuli idee talle müts silmadele tõmmata, uinus ta paari minutiga 😉

Laupäeval uudistasime põhiliselt laata. On kaks asja, mida me alati laadalt ostame – juusturõngad ja isetehtud jäätis. Kui juusturõngaid leidub pea igal laadal (mitu korda olen tahtnud neid pildile püüda, aga saavad enne otsa 😀 ), siis seda kindlat isetehtud jäätist saame iga aasta vaid Hansapäevadel. Sel aastal proovisime tikrijäätist, maasikajäätist, banaanijäätist, mustikajäätist ja punase sõstra jäätist. Üks pall siis igatühte, et me hullud õgardid ei paistaks 😉 Aga supermaitsev on see tõesti ja nagu iga aasta näha, siis mitte ainult meie arust. Järjekord on selle tädi juures alati pikk ja pidev. Võib-olla on see sellepärast nii hea, et vaid korra aastas saab? 😉
Krenile ostsime laadalt ka ägeda vedrulooma. Kren arvab sellest nii palju, et kui kätte saab, siis sobib täpselt suhu pista 😀

Teisel pool jõge toimus suur kirbuturg. Sillalt üles minnes sõitis just uhke lodi meie alt läbi:

Õhtul tulid mu vanemad ja õde Tartusse ja läksime jälle uuele laadaringile. Kahjuks aga hakkas juba minnes tibutama ja vaikselt aina hullemaks läks. Algul seisime suure puu all ja kiitsime, et nii hästi peab ja peaaegu üldse ei tule vihma läbi. Jah… 😀 Sellel hetkel 😛 Sadu läks aina tugevamaks ja õige pea ei andnud kiidetud puu enam mitte kuidagi vihmavarju mõõtu välja ja põgenesime läbi tiheda saju katuse alla varju. See oli Krenile täitsa esimene kord vihmasadu nii näha. Üks asi elus jälle tehtud 😀 Vaatas ta suure huvi ja veel suuremate silmadega.

Kui sadu lõppes, läksime edasi (või taaskord) laata uudistama. Krenil läks aga üsna pea tuju ära ja uni tuli peale… Seega otsustasime meie Kareliga koju ära tulla. Tulles hakkas jälle vihma sadama ja koju jõudes olime läbimärjad.

Ka tänane päev algas samamoodi. Õnneks olime täna ennast vihmavarjuga varustanud ja vihmasadu ei seganud meil üldse pidustuste jälgimist. Õnneks või kahjuks paljusid teisi segas küll – oi, kui hea oli jalutada, keegi ei koperdanud ees ja igalt poolt pääses vabalt läbi 🙂 Karel arvas, et suure käsitöötelgi müüjatel küll veab, kuna kõik jooksevad sinna varju ja mis sa seal ikka niisama seisad, vaatad asju ja ikka ostad ka. Kui me selle telgini jõudsime, selgus see, et ei osta sa seal midagi, hea, kui liigutadagi saad 😀 Terve telgialune oli paksult rahvast täis, seisid tihedasti üksteise kõrval.

Täna otsustasime siis rohkem vaadata, mis kultuuriprogrammi pakutakse. Iga kandi peal olid erinevad lavad ja oli nii ühtmoodi tantsu…

… kui ka natuke teistmoodi tantsu 😉

Esineti hoolimata vihmasajust ja publiku vähesusest. Nii, kui vihm lõppes, olid mõne minutiga tänavad jälle paksult rahvast täis ja pealtvaatajaid jagus igale poole.

Täna toimus ka [rahvakunstifestivali Europeade 2011 – hiljem lisatud] rongkäik. Hakkasime just kodu poole minema (Karel ja tema vormel…), kui see pihta hakkas ja just meie kojuminekutänaval, jee 😀 Pika veenmise peale ikka jäime seda ka vaatama.

Ja nüüd peab jälle aasta ootama… 😛

Meie Tartu

Käisime täna oma pikka ringi jalutamas. Alati, kui ilm on hea ja tuju on hea, võtame selle paaritunnse ringi ette. Täna võtsime kaamera ka kaasa ja läks peaaegu 3 tundi 😀