Sildiarhiiv: tegin pilti

Väga eriline pildistamine… Kadri ja Kristjan

Ühel päeval avastasin postkastist väga ootamatu kirja. Saatja oli minu jaoks täiesti võõras ja kirja sisu veidi hirmutav… Nimelt kirjutas mulle Kadri ja küsis, kas ma tuleksin nende pulmapäeva jäädvustama.

Kõik, keda siiani pildistanud olen, on olnud mingitki pidi tuttavad. Olen kasvõi teadnud vaid nende (neti)nime, on nad olnud kellegi tuttava tuttava tuttavad või midagi taolist. Midagigi olen neist inimestest varem teadnud ja osanud ette kujutada. Nüüd aga – täiesti võõrad ja täiesti hirmus situatsioon, ma pole just osavaim uute tutvuste looja… Võtsin kohe terve õhtu mõtlemiseks aega 🙂 Karel muidugi utsitas, et mine-mine ja kuna me parasjagu mu vanemate juures Kehras olime, oli neid utsitajaid teisigi. Aga mis mul kaotada on, nad on ju mu eelmisi pilte järelikult näinud ja need on neile meeldinud ja pean ju oma hirmudest üle olema… Ükskord on ikka esimene kord ja kui see esimene kord on ära olnud, saavad ka järgmised tulla 🙂 Niisiis kirjutasin, et olen nõus.

Kui paar päeva varem Kadriga kokku saime, ohkasin mõtetes kergendatult 🙂 Hirmud kadusid kohe – polnud üldse sellist tunnetki, et me kunagi varem kohtunud pole. Sain teada, et ta käib meie blogi lugemas ja kuidas ta sinna sattus ning milliseid pilte nad soovivad ja ette kujutavad. Õnneks kujutasin ka mina neile täitsa samasuguseid pilte ette ja üldse tekkis tunne, et tegu on täitsa meie moodi inimestega 🙂

Pulmapäeval see tunne veelgi kasvas. Kõik läks hästi, palju pareminigi kui ma oskasin loota 😛 Aitäh teile, et julgesite mind kutsuda ja tore, et julgesin kutse vastu võtta 🙂

Kõike kõige-kõige paremat teile ja ehk kohtume varsti jälle. Mõni tähelepanelikum ehk sai aru, miks 😉 Olgu teie ülejäänud elu sama kihvt kui pulmapäev – seda see ju tõesti oli… 🙂

Õhtupoolik Hannamayga

Kui eelmises postituses külastasin esmakordselt Luke mõisa, siis seekord kutsus Hannamay mind Kohilasse, Tohisoo mõisa. Sinna ma päris esmakordselt ei sattunud, mälu kõvasti pingutades nagu oleksin kunagi seal vist juba käinud… Aga toimus see siis aastaid tagasi ja peale nime ning ühe albumis oleva pildi, mis vist on seal tehtud, mul mälestusi pole. Nüüd natuke on ja taaskord imeilus koht, kuhu sattuda.

Mul kuidagi ei vea väga ilmadega, kas tahab tuul ära viia või vihm üleni märjaks kasta. Sel korral tibutas pea terve aja, õrnemalt ja tugevamalt… Nii tore oli märjas rohus püherdada, Hannamayl ikka muidugi 😉 Ma ise pidin seda ka natuke tegema, aga pääsesin vist kuivemalt. Aga Hannamay – piisas mul mõtliku ja kahtleva pilguga mainida, et ma hirmsasti tahaks, et sa sinna kõhuli viskaks või istuks, kui ta seda kohe tegigi. Ilus pilt nõuab ohvreid 😉

Nii me siis klõpsisime, ühest kohast teise aina edasi liikudes. Või peaks ma ütlema ühe lille juurest teise juurde – lilli oli seal paljuuu ja ma olen hästi suur lillefänn. Puud meeldivad mulle ka väga, nii et need, kes minuga pildistama tulevad, siis teavad, et iga lille ääres peab kükitama ja iga puu najale nõjatuma 🙂

Igatahes oli mul vaatamata vihmale hästi tore õhtupoolik ja aitäh Hannamayle, et ta mind kutsus 🙂

Angela ja Eduard. Veel natuke ootamist…


Pildistamise juures on ägedaid asju palju. Kõigepealt muidugi inimesed, kes kaamera ette tulevad. Nad võtavad kätte ja jäädvustavad olulisi hetki oma elus – suurepärane võimalus ka hiljem neid hetki taas kogeda. Teiseks kohad, kuhu satun. Tänu pildistamistele olen ma nii mitmetesse uutesse ja imeilusatesse kohtadesse sattunud, millest enne aimugi polnud või millest teadsin, et jajah, kuskil… eee… Põlvamaal ta vist asub. Või oli see Võrumaa…

Ühel ilusal päeval sattusin nii koos Angela ja Eduardiga Luke mõisaparki. Koht oli lihtsalt võrratu, lillede meri ühel pool, vanade puude allee teises suunas, lisaks vesi ja kenasti korda tehtud hooned… No ei tea, millises suunas joosta ja klõpsutama hakata, kõike tahaks pildile püüda, iga sammu järel leiab pildistamiseks jälle uue koha. Nii me seal siis mitu tundi veetsimegi, aina uusi kohti avastades. Ja tuult trotsides – tuul oli meeletu, üks kõige tuulisemaid päevi üldse sellel suvel. Juuksed lendasid suhu ja silmadesse ja pildilt välja… Aga saime hakkama, modellid olid kannatlikud – just sellised, nagu ühed tulevased lapsevanemad olema peavadki 🙂

Pisikese saabumine on nüüdseks vaid päevade küsimus. Kannatlikku meelt teile ka veel nendeks viimasteks päevadeks ja kohe-kohe ongi ta siin…. Teie maailma kõige kallim…

Pildisessioon Eveliniga – midagi natuke teistsugust

Ühel hommikul, kui Eveliniga tema perepildisessiooni üksikasju arutasime ja ideedest rääkisime, selgus tõsiasi, et ideid on meil väga palju. Liigagi palju. Jätkuks ikka päris mitmeks sessiooniks 😛 Ühel hetkel jõudsime selleni, et teemegi mitu sessiooni. Ühe perega ja ühe… hoopis teistsuguse 😉

Olen mitu korda mõelnud, et tahaks midagi sellist proovida – lihtsalt, et teada saada, kas ma suudan pildistada nii, et ise rahul olen ja tulemus on selline, nagu mõtetes ette kujutan. Kui Evelinile ideest rääkisin, oli ta minu üllatuseks kohe nõus. Esialgu jäi jutt, et siis, kui ilmad soojemaks lähevad, aga kumbki meist ei jõudnud oodata ja otsustasime samal õhtul katsetama minna 😀

Aga kus? Kõrvalisi pilke pole vaja… Karel pakkus välja Raadi lennuvälja taga olevad mahajäetud majad. Käisime päeval üle vaatamas ja jah – see oli täpselt see, mida ette kujutasin 🙂 Selline salapärane, üksildane, mahajäetud koht… ja ka veidi hirmutav. Sellepärast oli Karel õhtul turvameheks kaasas. Küll pidi ta veidi kaugemal ringi jalutama, sest nagu ütlesin – kõrvalisi pilke polnud vaja.

Kuigi termomeeter näitas vaid 13 kraadi, ei olnudki väga külm. Vähemalt mul 😀 Minule jäid ju riided selga. Evelin ka väga ei kurtnud ja oli oma ülesannete kõrgusel. Võttis poose nagu vana modell (ta on palju modellisaadet vaadanud ja poose õppinud – ise rääkis 😀 ) ja ei nurisenud üldse sääsepinina ja -punnide peale. Ma jäin igatahes meie koostööga väga rahule ja meil on kokkulepe, et kui teinekord ka mõni äge idee pähe tuleb, on ta jälle nõus poseerima 🙂

Nüüd siis pildid. Arusaadavatel põhjustel (ikkagi pereblogi 😀 ) tegin ma korraliku valiku ja väga suurt alastust blogipiltidelt ei leia 🙂 Kuigi ega me neid väga ei teinudki – pole lihtsalt minu maitse… Evelinil oli ka terve hunnik kleite kaasa võetud ja need pildistasime ka üles 🙂

 

Jaan saab venna!

Marisest ja tema perekonnast olen siin blogis rääkinud varemgi, alles oli postitus sellest, kuidas nende juures maal külas käisime. Reisilt tagasi jõudsime me nädal aega tagasi ja mulle tundub, et suurema osa ajast oleme kodusolemise asemel nende juures veetnud 🙂 Alles eile olime seal terve päeva ja juba igatsen tagasi. Sest lisaks sellele, et neil on nii mõnus ja hubane kodu, on nad ka ise nii-nii toredad!

Lisaks Marisele, Mihklile ja Jaanile elavad neil kodus veel koer Sonja ja… päris mitu kassi 🙂 Mul läheb alati silme ees kirjuks – üks tuleb uksest sisse, teine parasjagu hüppab aknast välja ja nii pidevalt, no nad ainult ise suudavad vist järge pidada 🙂 Kuna elanikke mahub ühte mõnusasse majasse ja peresse palju, siis varsti kolib sinna veel üks tegelane juurde. Nimelt saab Jaan suureks vennaks ja Maris ja Mihkel saavad kahe lapse vanemateks. See ootus on nii oodatud, loodetud ja palutud ning see teeb selle kõik nii võrratuks, helgeks ja kauniks. Ma olen selle lapse tuleku üle nii rõõmus, et toob pisara silma… Küll see lapsuke varsti näeb, millise imelise koha ta endale valis 🙂

Oeh, kui raske on ühel pildistamishimulisel seda kõhu kasva(ta)mist oodata 🙂 Tahaks ju juba kõike pildile püüda, tahaks proovida, katsetada, ilu luua… Kuigi Marise rasedusest on möödas alles veidi üle poole, on kõht lõpuks pildistamiskõlbulikuks kasvanud 🙂 Ühel järjekordsel külasolemise päeval võtsime asja ette ja vaatasime, kas õnnestub. Kahjuks oli Mihkel haige ja teda piltidel eriti pole, aga teades mind, siis seebitan neid varsti jälle, et ehk teeks mõned pildid veel 😛 Maris pole päris “kõhupildistajatüüpi”, aga pärast mõtlemispausi on üldiselt nõus. Pildid ei tohi olla ninnunännud ja kõht pildi keskpunktiks 😀 Sellised need seekordsed pildid said 🙂