Sildiarhiiv: toiduloba

Traditsioonidest ja munadest

“Ma kingin selle punase muna sulle,” ütles Karel, kui mune värvisime.
“Miks?” küsisin imestunult.
“Oli ju nii, et punased munad kinkisid poisid tüdrukutele, et oma armastust näidata,” ütles Karel. “Kollased näitasid vist kadedust ja rohelised… Ma ei mäletagi, mida need rohelised tähendasid…”

Igal perekonnal on oma traditsioonid ja tavad. Kui noored inimesed koos pere loovad, ei ole nende pisikesel perekonnal veel oma traditsioone. On küll need, mis on vanematekodust kaasa tulnud, kui need ei ole päris selle pere omad. Ühised traditsioonid tekivad ajapikku ja tihti on vaja selleks mingisugust tõuget.

Selleks tõukeks võib olla ühise lapse saamine. Meie pole kunagi erilised pühade pidajad ja traditsioonide järgijad olnud. Tore, kui saab vaba päeva, aga no kes need munad kõik pärast ära jõuab süüa või mitu “I love you” kirjaga sõbrapäevajänkukest meile ikka koju mahub. Nüüd, kui meil on Kren, tunduvad pühad kuidagi hoopis teistsugused. Tahaks ju temale ka pakkuda ilusat lapsepõlve koos värviliste munade, päkapikkude ja vastlasõitudega. Nii me siis täna munade värvimise ette võtsimegi.

Kui Karel munavärvidega poest tagasi jõudis, lugesin pakilt, et munade värvi sees ujutamise topsikuteks sobivad kõige paremini jogurtitopsid. Külmkapis leidus parajasti kolm kohupiimakreemi ja nii sai igaüks ülesandeks üks topsikutäis nahka pista. Tundus, et kõigile see meeldis ja vähemalt värvimise algus oli mõnus.

Siis asusime mune värvide sees leotama.
Minuga kohtudes võib küll eksimatult väita, et ma täna mune värvisin 😀 Nimelt leotasin ma oma näppe ka natuke liiga usinalt ja pikk nühkimine erilist tulemust ei andnud. No täname siis õnne, et need on vaid minu näpud. Kren oleks ju võinud selle näiteks endale kaela tõmmata või sellega vaiba värve värskendada või… muud huvitavat 😛

Nii kaua, kuni munad värvivanni võtsid, lõbustas Kren meid kana mängimisega. Kas pole mitte uhke saba? 😛 Nalja pakkus küll palju.

Kui kana ringijooksmisest ära väsis, aitas ta munadele nägusid pähe joonistada.

Näod tulid… Kunstipärased 😀 Mul järsku meenus, et me vist ühe korra oleme siiski veel koos mune värvinud, sibulakoortega. Need on sellised ilusad munad, eksju, siiruviirulised. Seekord tulid hoopis teistsugused, kolemunad 😀

Lõunasöögiks sõime täna munavõid 😛 Või siis munapudi, nagu meie peres Kareli mõjutusel nimetatakse.

 

Ajalooline pudrukeetmine

Ma olen täielik pudrufoobik. See lõhn, välimus… kõik on minu jaoks nii eemaletõukav.

Karelil on hommikusöögi söömisega raskusi. Kunagi ei ole tema jaoks midagi sobivat ja kui isegi on, siis nagu pole isu… Eile lubasin suure suuga, et hakkan talle hommikuti putru keetma, et ta ometi midagigi sööks. Ja ta ütles okei! Kuhu ma ennast nüüd mässisin…

Täna leidis see ajalooline pudrukeetmine siis aset. Degustaator seisis kõrval ja aina maitses. Lõpuks kiitis heaks. Süües kommenteeris ikka, et oleks võinud kauem keeda ja piima oleks võinud rohkem olla ja noh soola kah. Keda siis nüüd süüdistada, mina ju seda ei maitsnud 🙂

Eks siis homme paremini, harjutamine pidi meistriks tegema.

Ja kui ma seda putru ühel päeval veel sööma ka hakkan, tuleb sellest veel ajaloolisem postitus kui praegune. Rohke pildimaterjaliga ja puha. Sest no enne hakkan ma putru sööma, kui ma putru sööma hakkan! 😀

Kommipäev – Valeri küpsised


Juba esmaspäeval valisin selle reede maiuse välja. Järgmise reede oma ka 😀 Esmaspäeval tundus, et appi, kui kaugel see reede on ja ei jõua enam ära oodata… Mis siis veel järgmisest reedest rääkida 🙂

Sellel nädalal osutusid valituks Valeri küpsised. Mu supersuured lemmikud, parimad küpsised üldse! Me ei olnud kunagi varem proovinud neid ise teha, aga esmaspäeval sattus kuidagi retsept ette ja nii mul vastupandamatu isu tekkiski. Kahjuks või õnneks pidi reedeni kannatama 😛

Võtsime ette mingi täiesti suvalise retsepti, mis google otsingust esimeste seas välja tuli. Karel hakkas munasid vahustama, mina pähkleid ja rosinaid peenemaks hakkima. Samal ajal korrutasin aina, et “kõik on hästi, kohe saab tehtud, kohe issi lõpetab, kõik on imehästi, kõik on kõige paremas korras, põnnul on hea tuju” jne jne 🙂 Nimelt on meie majas kaks kõige hullemat asja igasugused mürisevad masinad ja see, kui mina aevastan. Nende kahe peale on kisa garanteeritud 🙂

Nii, kui esimesed küpsised valmis said, olid nad kohe otsas kah. Mina mõmisesin ja Karel korrutas, et päris hääd 🙂 Kartsin, et pildile ei jõuagi, aga õnneks veidi aja pärast õgardid rahunesid.

Minu hinnang: 5+++++++++++!
Kareli hinnang: 5. Karel kommenteeris, et rosinaid oleks võinud rohkem olla 😀

Ja nüüd järgmist reedet ootama… 😉

 


Koogi- ja kommipäev reede

Meie peres on reede see päev, kus saab kooki ja kommi 🙂 Loomulikult ei suuda vähemalt mina kuidagi neid päevi ära oodata…

Alustasime selle traditsiooniga umbes kuu aega tagasi, kui koogi ja kommi söömine hakkas ületama igasuguseid piire. Tundsime ise, et oleks vaja natuke pidurit tõmmata ja nii see üks kommipäev nädalas kokku lepitud saigi. Ehk saab varsti juba nii teha, et magusapäev on üle nädala reedeti…? 🙂 Karel ilmselt saaks juba praegugi, ta nii suur magusasõber pole, aga mina vist küll veel mitte.

Üllatavalt hästi oleme suutnud isegi plaanist kinni pidada. Kui keegi külla tuleb ja kooki toob, siis sellele küll ei ei oska veel öelda. Õnneks või kahjuks meil väga palju külalisi ei käi, nii et pole vast hullu 🙂 Peaasi, et oma ostmistega suudame piiri pidada.

Eile oli siis jälle see kauaoodatud päev käes. Otsustasime (või noh, mina otsustasin rohkem 😛 ) seekord koogi kasuks. Valituks sai mascarpone-banaanikook (tervitused rilzile, kui ta siia sattuma peaks 🙂 )

Mascarpone – banaanikook
Põhi:
200 g digestiivküpsiseid
60 g võid
1 sl siirupit (nt Dansukker)

Täidis:
250 g mascarpone’t
2 dl vahukoort
0,5 dl suhkrut
1 sidruni mahl
2 suurt banaani

Peale:
25 g tumedat šokolaadi
25 g valget šokolaadi

Purusta küpsised peeneks jahuks. Sulata kastruli või ja siirup ning sega küpsisepuruga ühtlaseks. Suru segu 24 cm läbimõõduga koogivormi põhja ja äärtesse. Hoia täidise valmistamise ajal külmkapis. Sega omavahel mascarpone, vahustatud koor ja suhkur. Lisa sidrunimahl ja sega ühtlaseks. Koori banaanid, viiluta õhukesteks viiludeks ja sega ülejäänud massi hulka. Määri segu põhjale. Riivi peale šokolaadid ja hoia külmkapis 2 tundi.

 

Täna on laupäeva õhtu ja meil on seda kooki ikka veel külmkapis. See on midagi uut ja mitte üldse minulikku 😛 Kahjuks võib sellest järeldada üht – mulle väga ei meeldinud. Ma tõesti olen suur koogisõber ja mulle meeldivad kõik koogid 😀 Seda imelikum see on… Ja mis on tõeliselt veider – Karelile meeldib see kook ja kui ta tavaliselt eriti üle ühe tüki ei söö, siis seekord võttis ta mitu korda juurde! Ma tõesti kohe vaatasin suure imestusega 🙂

Minu hinnang sellele koogile oleks, et see on liiga magus ja lääge. Samas on seda kerge valmistada ja banaan mulle tegelikult väga meeldib… Hindeks paneks 5 palli süsteemis ilmselt 2.
Kui Karelilt arvamust küsisin, ütles ta hinnanguks pöial püsti! 🙂 Ja hindeks pani 4.
Eks te peate nüüd ise otsustama, kelle arvamust rohkem usaldate 😉

 

Lisaks küpsetasime veel eile terve õhtu lihapirukaid, et neid ühele tänasele üritusele kaasa võtta. Need ebaõnnestusid täielikult! Ei tea, kas asi oli selles, et mingi osa täisterajahu panin või selles, et mul lähevadki alati kõik teistele tehtud toidud nässu, aga pirukad tulid väga kuivad ja maitsetud 🙁 Nii et teistele me neid viia ei saanudki… Selle asemel närisime neid ise, kui täna Pärnusse sõitsime. Aga sellest juba äkki mõnes järgnevas postituses 😉

 

 

Mmmm… maaasikad…

Maasikad… iga päev, iga kell, igas variandis!

Peaaegu iga päev jalutame turule maasikaid ostma. Karel küll juba õrnalt vaidleb vastu, aga no millal siis veel, kui mitte praegu, eksoleju! Maasikate aeg saab ju kohe läbi.

Moosi tegime ka, et talvel hea võtta oleks. Moosi sai palju, terve üks sügavkülma sahtel täis. Kohe nii täis sai, et pidin täna hommikul juba ühe karbi ära hävitama 🙂 Et sahtel paremini kinni mahuks 😉

Kuidas me nii küll nende moosidega talveni vastu peame…

Ja kõrini ka ei saa. Veider!