Sildiarhiiv: USA

Everglades ja Naples Zoo

Heihoo!

Tegelikult ei olnud mul plaanis juba kirjutada, aga kuidagi on selline vabam päev ja õhtu olnud ja tekkis kirjutamise tuju. Oleme nagu teinud igasuguseid asju, aga samas mitte midagi erilist, millest väga kirjutada oleks. No igatahes ma hakkan pihta ja vaatame, kuhu välja jõuan. Kui ei jõua kuhugi, kustutan selle postituse lihtsalt ära ja te ei saa kunagi teada, et ma seda üldse alustasin 😀

Alustuseks kaart

kaart-1

Oleme vahepeal jõudnud Key Westist Tampasse, peatused tegime Homesteadis ja Naplesis.

Homesteadi võib tõesti peatuseks lihtsalt nimetada. Ööbisime seal ühe öö ja seal kohapeal ei teinud peale söömas käimise mitte midagi  😀  Oleme üle nädala aja põhimõtteliselt iga päev mitu tundi autoga ringi vuranud, tahtsime veidi vabama päeva teha. Omaarust polnud me Homesteadis kunagi käinud, aga kui hotelli kohale jõudsime, tundus ümbrus nii tuttav. Ütlesin Karelile, et kui ma nüüd ümber pööran ja selja taga on McDonalds, siis me kindlalt olime siin eelmisel korral. Ma ei tea, miks see McDonalds mulle nii meelde oli jäänud, ju me siis äkki käisime seal söömas. Vaatasin selja taha ja… Oligi! Peatusimegi eelmine kord samas kohas  🙂
Homesteadis oli meil plaanis olla üks öö ja edasisest polnud aimugi. Õhtul siis hakkasime mõtlema, et äkki võiks nüüd mingi järgmise linna välja valida ja hotelli kinni panna  😛  Tegime oma lemmiku Priceline’i lahti ja kohe skoorisime täiega – Naplesisse Marriotti keti hotell! Ütlesin Karelile, et järgmiseks saa nüüd Hilton… ja ta saigi  😀  Uskumatu. Nii et ööbime järjest väga heades ja ilusates hotellides, Hiltoni puhul saime allahindlust lausa 67%. Muideks, õiendan veel ühe vea ära, kui juba hotellidest jälle rääkima hakkasin. Nimelt ütles Karel pärast mu eelmise postituse lugemist seda, et me pole sugugi siiani ainult Priceline’i kasutanud. On olemas ka selline koht nagu Hotwire, kust saada hotelle väga hea hinnaga. Hinnad on seal aga juba kindlaks määratud, ainus salajane asi on hotelli nimi. Nimelt hotellid ei taha väga avalikult reklaamida, et nende tubasid on võimalik saada ka palju odavamalt. Nii et valid sobivas piirkonnas oleva hotelli välja, loed kirjeldused läbi… ja ostad. Ja saad meilile siis teada, mis hotelliga täpsemalt tegemist on ja kus see asub. Nii et jätke see nimi ka meelde. Nii tore on ju asju odavamalt saada  🙂

Nagu kaardilt näha, sõitsime Homesteadist edasi Napelsi poole. Vahepeale jäi üks paaritunnine peatus, käisime Evergladesi rahvuspargis alligaatoreid vaatamas. Kes blogi jälle pikemalt on lugenud, see äkki mäletab, et käisime seal eelmisel korral ka. Otsustasime seekord jälle minna, sest see jäi esiteks täpselt tee peale, teiseks on Kren nüüd suurem ja saab paremini aru, mis toimub  🙂  Ja kolmandaks, siis on Harri ka seal käinud  😛

Niisiis, alligaatorid. Esimese asjana läksime kohe airboatiga sõitma. Ma ei tea, kuidas seda tõlkima peaks, õhulaev kõlab valesti  😀  Pilti ma ka sellest ei teinud… Varastan eelmise korra postitusest  😛

blog_IMG_7933No umbes selline see ka seekord oli, veidi pisem ehk.

blog_IMG_0975
Alligaatorihuvilised

Siin pildil on Kren veel enam-vähem näoga, ta ei mäletanud, mis teda ees ootama hakkab  🙂  Ehk siis sellist kimamist tehti seal ja müra oli nii kõva, suutsin vaid Kreni huultelt lugeda, et ta aina ütles mulle, et kardab. Tunnistan ausalt, et endalgi oli hirmus, kui külg ette tõmmati, mitu korda oli tunne, et nüüd me sinna alligaatorite vahele kambakesi lendame 😀
Harri oli üsna tšill, kõige suurema kihutamise ajal hoidis silmi kinni, aga muidu pigem naeratas. Kren oli eelmisel korral samasugune  🙂

blog_IMG_0971blog_IMG_0993

Ka seekord juhtus seda, et onu karjus ülevalt, et vaadake, seal ta ongi, seal, näete jah!? Ja meie ei näinud…  😀  Aga päris mitu korda ikka nägime ka ja üsna ligidale sõitis ka. Ma ei tea, kuidas need alligaatorid seda nii külma närviga välja kannatavad.

Terve hunnik alligaatoribeebisid
Terve hunnik alligaatoribeebisid.

Õnneks seda päris hullu kihutamist tehti vaid täitsa alguses, edasi podistas niisama. Kren läks küll iga kord krampi, kui laev jälle kõvemat häält tegi, aga õnneks rahunes ta ikka maha ja oli ka hästi õhinas, kui põõsa vahelt mõnd “kokodinni” nägi  😛

Edasi tuli show. blog_IMG_1018Onu väntsutas neid alligaatoreid ikka mõnuga ja näitas ka igasuguseid teisi jubedaid elukaid. Iga kord, kui uue sitika vmt kastist välja võttis, publik kohe võdistas õlgu  😀  Onule see muidugi väga meeldis, sai hästi “ups, kukkus sülle” nalju teha, naised kiljusid  😀  Hehe. Tore onu oli, ainult Harrile see paigalistumine väga ei meeldinud ja mu aur läks suuremas osas selle peale, et teda kuidagi vaikselt hoida.

Ja siis saime teha midagi sellist, mida eelmisel korral ei saanud! Alligaatorit käes hoida. Ma olen pigem utsitaja ja käsin Karelil igasuguseid loomi kätte võtta  😀  Aga seekord võtsin ise ka. Üsna külm, pehme ja kuiv oli. Kuidagi hoopis teistsugune, kui ette olime kujutanud.

blog_IMG_1026

Siis käisime veel väiksest suveniiripoest läbi ja läkski jälle autosõit edasi.

Napelsis olime kaks ööd. Hommikul ei suutnud kuidagi välja mõelda, et mida teha või kuhu minna võiks, otsustasime siis lihtsalt linna peale sõitma minna ja vaadata, mis elu meile ette söödab  😀  Ei söötnud midagi eriti, hehe  😛  Esialgu sattusime randa ja parkisime juba peaaegu et äragi, kui selgus, et parkimise eest peab seal maksma ja maksta saab 25-sendistes. Neid meil ei olnud. Nii et sõitsime edasi. Muideks, väga armas pisike linn oli ja täitsa tore oli seal ringi vurada ja mõelda, millises majas me elada tahaks. See on mu autosõitude lemmikmäng  😀
Lõpuks jõudsime loomaaeda.

blog_IMG_1038
Harri on totaalne linnufänn. Nii, kui ta neid kuskil näeb, läheb ta täiesti pööraseks

Loomaaed ise oli üsna pisike. Väga eriliseks ja ägedaks atraktsiooniks oli see, et seal saab kaelkirjakuid käest sööta. Tavaliselt saab. Aga mitte sel päeval, kui meie sinna läksime  😀  Alles olid alanud mingid ümberehitustööd ja kaelkirjakute osa oli kahjuks pea täiesti suletud. Suht palju nurinat kuulsime, kõik rääkisid, et sellepärast nad ju tulnud olidki  😛

blog_IMG_1051Käisime seal jälle ühe laevaga sõitmas. Loomaaia keskel oli nagu suur järv ja järve keskel palju saari. Iga saare peal elasid erinevad ahvid ja neid meile siis tutvustatigi.

blog_IMG_1044Lisaks oli seal palju kaslasi.

blog_IMG_1063
Ja mänguväljak oli muidugi kõige suurem hitt, nagu ikka meil kipub olema  😀  Kren jõudis jalga lasta, kuni ma kaameral seadeid sättisin.

blog_IMG_1064

Igasuguseid showsid ja loomadega kohtumisi toimus seal ka päeva jooksul päris suurel hulgal. Harril pressis uneaeg täiega peale ja kahjuks me neid vaatama ei jõudnudki jääda. Igal pool oli muidu kirjas, et ära jää poolest loomaaiast ilma ja vaata kindlasti ka showsid. Eks siis järgmine kord vaatame äkki  😀  Mingi asi on mul selle Naplesiga, me pole seal kordagi midagi erilist teinud, aga millegipärast tõmbab jälle tagasi. Ei tea  🙂

Ja läksimegi jälle teele, Tampa poole. Tänasest alates siis oleme siin. Eelmine kord me siin ei käinud, nii et üsna uus kant ja uued seiklused. Järgmine kord siis juba neist  🙂

blog_IMG_1069

Reisisell
Reisisell

Kohtumiseni!

 

Tagasi Floridasse ja esimene negatiivne kogemus

Järgmisel hommikul ärkasime jälle 4 ajal, sest 6:40 läks lennuk Floridasse tagasi. Kui Orlandost Californiasse lennates läks sabades seismisele meeletult palju aega, siis seekord läks kõik õnneks mitu korda kiiremini ja üsna kiiresti olime kõik kontrollid läbinud. Leidsime ühe mänguväljaku ja Kreni tungival nõudmisel sättisime ennast loomulikult kohe sinna mängima 🙂 Nii et poolteist tundi ootamist läks kiirelt.

Lennukis maha istudes juhtus taaskord nii, et üks koht meie kõrval jäi vabaks. Pöidlad pihku, et see koht vabaks jääkski… Meil peab ju vedama, alati on vedanud… Ja muidugi seekord läks teisiti 🙂 Kui üks vanatädi lennukisse sisse astus, mõtlesin, et kui keegi peab meie juurde istuma tulema, las siis tuleb tema – oli sellise lahke näoga ja sõbralike silmadega memmeke. Nii läkski 😛 Nii et väga suurt põhjust torisemiseks tegelikult pole. Õnnetuseks oskas ta ainult hispaania keelt ja nii me väga suhelda ei saanud, aga Kreni nunnutas küll ja vaatas temaga koos naerdes multikaid.

Kren oli erakordselt heas tujus. Esialgu jäi ta kohe magama ja kui paari tunni pärast ärkas, säras nagu väike päike. Aina lehvitas ja naeratas kõigile, vaatas rahulikult multikaid ja mängis mänguasjadega. Ei jorisenud selle 5 tunni jooksul mitte ühtegi korda! Uskumatu. Kui lennuk maandus ja me maha hakkasime minema, ütles üks noormees mulle, et meil on lihtsalt hämmastavalt hästi käituv laps. No tõeliselt tore oli seda kuulda ja tänasin teda muidugi väga 🙂 Ise mõtlesin, et kui ta oleks eelmine kord meiega koos Miamis maandunud (kui USAsse saabusime ja Kren oma elu kõige suurema draama korraldas), siis ta vist nii ei oleks öelnud 😀

Miamis pidime paar tundi järgmist lendu ootama. Kren jätkas oma säramist ja no nii palju komplimente pole ta vist kunagi saanud. Kõik aina lehvitasid ja kutsusid teda enda juurde patsu andma, ütlesid et ta on handsome young man (nägus noormees) ja really cute (tõeliselt armas), küsisid, kust me pärit oleme ja mis keeles räägime jne. No tõeliselt uhke tunne oli selle väikemehe emme olla 😀

Järgmine lend Miamist Orlandosse kestis vaid 45 minutit ja Kren magas selle lennu täiesti maha. Nii et kõik läks lihtsalt nii suurepäraselt, kui üldse minna sai ja Kren oli tõeline kullatükk! 🙂

Orlandos läksime rõõmsalt pagasilindi äärde oma kohvreid ootama. Ootasime ja ootasime ja ei suutnud ära uskuda, et kuidas meil nende kohvritega üldse ei vea ja alati saame need viimaste seas kätte. Ja siis järsku pandi pagasilindile ühe kohvri taha kiri viimane kohver… Minu kõrval seisnud naine ütles mulle otsa vaadates, et nad teevad vist nalja. Lootsime ka, et see on nali, aga paraku polnud. Meie kohvrit ei olnud! Kogu reisimise ajaloo jooksul ei ole sellist asja juhtunud ja nüüd siis oli lõpuks esimene kord. Oehhh… Miks pidi see tore päev nii lõppema. Läksime siis kaotatud pagasi putkast küsima ja uurima ja selgus, et meie kohver ei olnud San Franciscost lahkunudki, kuna sildid olid küljest kadunud. Lubati, et pannakse järgmise lennuki peale ja umbes keskööks on kohal. Küsiti hotelli andmeid, et nad saaksid asjad ise ära tuua, nii et meie saime vaid lootma jääda, et see nii ka läheb.
Niisiis olid meil esialgu vaid need asjad, mis olime pannud käsipagasisse. Seal oli näiteks suur hunnik Kreni mänguasju 😀 Ehk siis suurt ei midagi. Õnneks ikka läpakad ja fotokas ka, nii et kõige väärtuslikumad asjad olid alles. Etteruttavalt olgu öeldud, et saime kohvri õnneks siiski järgmisel päeval kätte. Küll nii lagunenult, et pidime uue kohvri ostma, aga vähemalt olid asjad alles.

Edasi liikusime autorendi poole. Otsustasime, et võtame esialgu auto vaid üheks ööks, et võimalikult kergesti lennujaamast hotelli jõuda. Kui siiani olid kõik autorentimised kiirelt ja libedalt läinud, siis seekord oli kuidagi ebameeldiv teenindaja. Aina surus kõike peale ja ei hoolinud sellest, et meil auto vaid üheks ööks võetud on. Äkki on ikka suuremat autot vaja, kuidas see lapsekäru ikka peale mahub ja blablabla. Ütlesin naerdes, et meie kohvri kaotasid nad niikuinii ära, seega pole vist asjade mittemahtumisega probleeme 😀 Aga ikka ajas oma joru. Õnneks saime ikka ära keerutatud ja saime selle auto, mis meil ette broneeritud oli. Ruumi jäi lausa ülegi 😀

Ja siis sõitsimegi lõpuks hotelli poole. Hotelli valimisega nägime seekord rohkem vaeva, kui tavaliselt, kuna seekord oli meil plaan ühes hotellis peatuda päris pikalt, lausa 3 nädalat. Niisiis kõige odavamasse ja kehvemasse nagu ei tahtnud, aga rahast oli ka kahju ja seega väga palju maksta ka nagu ei tahtnud 🙂 Ja isegi kõige odavamal hotellil tuli 3 nädala arve päris suur… Mõtlesime siis, mida teha ja järsku meenus meile aadress priceline.com. Enne reisi oli meil kindel plaan kõik hotellid sealt võtta, aga millegipärast olime selle sujuvalt ära unustanud ja booking.com-i kasutanud. Nüüd siis tuli priceline appi. Kui bookingus valid lihtsalt endale kõige sobivama hotelli ja broneerid ära, siis priceline-s käib asi nii, et paned paika tingimused (kus hotell asub, mitu tärni jne) ja pakud hinna, mis oled valmis selle eest maksma. Ja siis ootad, et äkki mõni hotell võtab su pakkumise vastu 🙂 Valikus olevaid hotelle ette näha ei ole võimalik, aga on kindel, et sinu soovitud tingimused on täidetud ja üldiselt on priceline-s ikka kallimad ja paremad hotellid. Nii et kaotada pole midagi. Liiga vähe aga pakkuda ei tasu, sest üks inimene saab ühe korra päevas pakkumise teha. Kõrval on soovitused, alla mille pakkuda ei tasu. Meie panime asukohaks Kissimmee (Orlandost veidi väljas, Disney parkidele hästi lähedal) ja pakkusime ühe öö hinnaks 25 dollarit… Ja jäime ootama. Ja saime! Meie pakkumise võttis vastu Seralago hotell.

Olime ikka täitsa rõõmsad, sest nii odavalt poleks bookingu kaudu midagi saanud. Sellist hotelli ammugi mitte. Vaatasin hetk tagasi hindu ja kui me homme sinna hotelli tahaks minna, peaksime öö eest maksma 61.20+maksud. Nii et meil läks ikka väga hästi 🙂

Hotell oli täitsa kena. Mitte midagi väga uhket, aga selline lihtne ja armas 🙂 Töötajad olid väga sõbralikud ja aitasid meid kohvri otsimisega, Karel sai küsimise peale endale kohvimasina tuppa ja kui mingi probleem oli, saime alati kiire lahenduse. Hotelli juurde kuulus 2 soojendusega basseini, 2 mullivanni, lastebassein ja mänguväljak. Lisaks oli seal väike pood-söögikoht, kust kiirelt midagi hamba alla sai, kui vaja oli. Ühelgi hotellil/motellil, kus siiani olnud oleme, pole nii palju erinevaid lisasid olnud, nii et väga õige koht, kus pikemalt peatuda 🙂

Terve selle aja jooksul ei teinud ma hotellist vist ühtegi pilti. Iga päev mõtlesin, et küll homme teen ja igal õhtul, kui basseini äärde läksime, mõtlesin, et homme võtan kaamera ka kaasa… Ja nii said need homsed otsa ja ma unustasin üldse ära, et blogisse oleks jutu kõrvale pilte ka vaja. Üritasin siis netist otsida (see esimene hotelli pilt on ka netist leitud), aga kahjuks midagi väga head ei leidnud.

Umbes selline oli meie tuba. Tugitooli küll ei olnud ja selle asemel oli suur söögilaud toolidega (mis oli isegi parem variant). Toas oli 2 suurt voodit (jess!), nii et saime kõik mõnuga laiutada 🙂

See hotell oli ka hea Disney naaber. Ma päris täpselt ei tea, mida see tähendas, aga Disney parkidele oli ta väga lähedal, hotellist sai Disney pileteid osta ja mitu korda päevas viisid bussid parkidesse kohale ja tõid tagasi ka. Eks ta ilmselt seda tähendaski 😀 Väga mugav igatahes ja kasutasime seda võimalust mitu korda 🙂

Hotell asus väga heas kohas, jalutuskäigu kaugusel oli kümneid söögikohti ja poode, meile väga lähedal asusid lõbustuspark ja Old Town.

Old Town oli selline lõbustusi täis tänav. Lisaks erinevatele lõbustuspargiatraktsioonidele (neid oli seal terve hulk, vaateratast on ka pildil näha) oli seal palju söögikohti ja suveniiripoode, baare, mängutubasid, õuduste loss jne. Õhtuti läks seal alati elu eriti käima ja ka meile meeldis seal just õhtuti jalutamas käia. Õhtuti mängis ka elav muusika 🙂

Kiri ühe toidukoha aknal. Toidulõhna võib tasuta nuusutada 😀

Mänguautomaadid päris võimsate auhindadega. Me ei suutnud alguses oma silmi uskuda, päriselt võib sealt võita näiteks IPade ja muid tahvelarvuteid, videokaameraid, 100-dollarisi rahatähti ja muud vinget. Vasakus automaadis pidi võtmekese avasse sisse saama ja parempoolses pidi niidi läbi lõikama, mille otsas auhind rippus. Tundub lihtne, eks? 😀 Meile ka tundus ja nii me mängisime seal ühel õhtul kõik oma ühesed ära 🙂 Õnneks meil neid väga palju polnud 😀 Ette ja paremale sai liigutada vaid ühe korra ja siis oligi kohe mäng läbi. Muidugi me midagi ei võitnud, mitte ligilähedalegi 😛 Iga õhtu mängis seal ikka keegi, aga me ei näinud kunagi, et nad võitnud ka oleks 😀

Bänd, mis mängis vanu rokilugusid. Väga mõnus oli kaasa laulda 🙂 Inimesed tantsisid ja nautisid täiega. Selline jaanipäevade tunne tuli igal õhtul peale 😀

 

Esimese nädal aega lihtsalt magasime ja lösutasime 😛 Ehk siis lõpuks puhkasime ka 😀 Olime sellest ringitiirutamisest ikka päris väsinud ja no kohe mitte midagi ei viitsinud teha. Söömas ja ujumas ikka viitsisime käia. Umbes pooletunnise jalutuskäigu kauguselt avastasime ühe hiinaka, kus sai 4.99 eest süüa nii palju, kui soovi on. Väljas süües on siin toiduhinnad mu meelest suht kallid (no kus poleks) ja olime päris rõõmsad, kui nii odava koha avastasime. Lisaks hiinakale tüüpilistele söökidele (mitut sorti riisi, nuudleid, kana) oli seal veel võimalik süüa pitsat, kartuleid, mehhiko sööke, suppi, salateid, erinevaid lihasid, puuvilju, kooke-küpsiseid, jäätist jne. Ehk siis iga kord võis endale uue valiku kokku panna, kui soovi oli.

Kren sai ühe tädiga seal juba esimesel korral väga suureks sõbraks. Nii, kui tädi käed laiali ajas, jo0ksis Kren talle sülle kallistama 🙂

Kui olime juba piisavalt kaua niisama logelenud, otsustasime, et on aeg Disney parkidesse minna. Kuna meie hotellis müüdi pileteid, polnud vaja kaugelt neid otsima minna ja ühel õhtul sammud sinna leti poole seadsimegi. Tädi tutvustas erinevaid võimalusi ja hindu ja ütles kohe, et tal on meile üks hästi hea diil pakkuda. Nimelt peame me ühes hotellis väiksel paaritunnisel tutvustusreisil käima, saame hommikusööki seal tasuta süüa ja selle eest makstakse meile 100 dollarit või tehakse hästi soodsad Disney piletid. Ee.. milles konks on? 🙂 Olime muidugi nõus ja selle pakkumisega saime siis 3 Disney parki + üks lisapark 340 dollariga (päris kreisi ju tegelikult! Tegelikult oleks see maksma läinud pea 500). Muutsime kellaaja lõunaseks ja nii saime hoopis lõunasöögile minna. Sealt lahkudes tegime veel nalja, et me võiks seal iga päev käia, kui selle eest 100 dollarit makstakse 😀

Järgmisel hommikul asusime teele. Autot meil ei olnud, nii et tuli paari miili kaugusele jala minna. Jalutada me ei karda ja erilisi probleeme see ei tekitanud 🙂 Jõudsime 2 minutit enne kokkulepitud aega kohale ja üsna pea tuli üks täitsa sõbralik mees, kes ennast tutvustas ja ütles, et sõidame nüüd ühte Itaalia restorani ja me võime oma autoga tal taga sõita. Ta ei suutnud muidugi ära imestada, et me nii kaugelt jala tulime 🙂 (Ameerika on autode maa!) Sõitsime siis tema autoga kohale, õnneks ei olnud väga pikk sõit.

Esialgu läks kõik väga kenasti, saime tellida, mida tahtsime ja toit oli väga maitsev. Ta rääkis niisama oma elust ja perekonnast, me rääkisime Eestist ja kus me reisinud oleme. Kõik oli tore. Siis sõitsime tagasi sellesse hotelli, mille tutvustusele me olime tulnud. Ta näitas meile ühte tuba (õigemini oli see nagu lausa korter 4 erineva toaga, mullivannidega, kööginurkadega) ja küsis, et kuidas meeldib ja kas on parem, kui see, kus praegu peatume. No oli muidugi ja hea meelega oleks tahtnud seal hoopis elada, aga jutt hakkas juba vaikselt kahtlaseks kiskuma 😛

Karel oli eelmisel õhtul tegelikult natuke juba netist uurinud, et mis värk see on ja teadsime, et meile hakatakse pähe määrima, et me toa nende hotelliketis ostaksime. Või pigem osaluse toast. Ja vaikselt hakkaski jutt aina selle poole tüürima. Kui olime toa ära vaadanud, läksime peamajja, kus meid laua taha istuma pandi ja hakati täpsemalt tutvustama, millega tegu on ja kui palju miski maksab. Tegu oli timesharinguga ehk siis nagu osaluse ostmisega, millega saad ükskõik millises maailma kohas mingi kindla aja iga aasta hästi väikse raha eest nende hotellides ööbida. Me küll reisime suht palju (see oli viga, et me alguses sellest nii palju rääkisime) ja ehk tuleks see isegi meile kasuks, kui me selle oleks ostnud, aga no õnneks või kahjuks ei olnud meil küsitud rahasummasid küll kuskilt võtta. Esialgsed hinnad olid 30 000 ligi (!!!) ja need muidugi pakkumise käigus langesid, mõeldi meile aina uusi pakette välja jne. Kui alguses oli see enam-vähem tore mees üksinda, siis hiljem tuli ka manager ja siis nad hakkasid meid koos pommitama… Aina tegid uusi diile, rääkisid ilusaid jutte ja ähvardavaid jutte, käisid sada korda ära, et me mõelda saaks, ei leppinud Kareli vastusega, et eestlased ei saa midagi niimoodi järsku otsustada 😀 ja muutusid üldse aina hirmsamateks. Me ei saanud öelda ka, et meil ei ole selliseks asjaks lihtsalt raha, sest sinna vestlusele saamiseks pidi aastapalk mingi kindel summa olema ja sellest nagu vist oleks pidanud jätkuma. See tädi, kes meid sinna vestlusele sokutas, ütles, et see palganumber on suva ja öelge lihtsalt, et teenite jah nii palju, isegi kui ei teeni. Nii et kui me oleks öelnud, et meil sellist raha pole, siis nad oleks äkki vastanud, et mis te siis siia üldse tulite ja oma Disney pileteid ka ei saa 😀 Seega olime päris vastikus olukorras. Mul oli selline tunne, et me ei pääsegi sealt mitte kunagi enam minema. Nad aina pinnisid ja piinasid ja küsisid ja pakkusid ja ei leppinud ühegi vastusega. Ja me ei oska ei öelda! Kui nad juba sajandat korda minema läksid, et me “mõelda” saaksime, siis ma ütlesin Karelile, et hakkan kohe nutma, võtsin Kreni kaenlasse ja marssisin nende meeste silme alt (nad seisisid ukse taga) läbi wc-sse. Kui tagasi tulime, oli imekombel vestlus vahepeal otsa saanud ja nad leppisid Kareli eitava vastusega ja me saime sealt lõpuks minema! Uhhhhhhhh!

Nii me vähemalt arvasime… Pidime alumisele korrusele oma piletitele järele minema ja seal tuli üks mingi järgmine boss meiega rääkima. Palus istet võtta ja hakkas küsima, et mida meile täpselt pakuti ja kui madalale pakkumised läksid jne. Me tegime mökk-mökk, sest me lõpuks isegi ei vaadanud neid pakkumisi enam 😀 Olgu see või 2000 olnud, me ikkagi poleks saanud seda osta. Nii et siis hakkas ta pinnima, et mida ikka pakuti ja hakkas oma pakkumisi tegema… Appppiiii! Õnneks läks seal kiiremini ja nii kui piletid käes olid, lausa jooksime sealt välja. Eelmisel õhtul olime mõelnud, et me võiks seda iga päev teha, kergelt raha tuleb… Ma arvan ka 😀 Ma olin täiesti šokis sellest kõigest, esimene väga negatiivne kogemus siin USAs.

Kui järgmisel päeval jalutamas käisime, hüüdis üks mees meile ühest Disney pileteid müüvast putkast, et kas tahame hommikusööki ja 100 dollarit teenida. Küsisin Karelilt, et kas ta sai aru, mida ta hüüdis.. mis hommikusöök… Järsku vaatasime üksteisele otsa ja purskasime naerma – teame väga hästi, mida ta meile pakkus! 😀 Tänan, ei!

 

Yosemite rahvuspark ja San Francisco

Vaikselt hakkame tiirutamisega läänekaldal lõpule jõudma. Eelmises postituses lahkusime imearmsast linnakesest Bishop. San Francisco, meie läänekalda lõppkoht, jõudis aina lähedamale…

Kuna külastasime Suure Kanjoni ja Surmaoru rahvusparke, ei saanud ka kolmandat peaaegu tee peale jäävat rahvusparki vahele jätta. Nii lülitasimegi ka Yosemite rahvuspargi programmi.

Karel vist mainis eelmises postituses mu “armastust” mägiste teede vastu. Kahjuks ei anna pildid edasi päris seda, mida ma päriselt läbi elama pidin, aga need teed olid tõeliselt käänuväänulised ja päris kitsad. Aina paremale ja vasakule, üles ja alla… Appi, kui ma praegu sellele tagasi mõtlen, läheb jälle süda pahaks 🙂 Terve tee nendest mägedest alla vaatasin ainult enda ette ja üritasin millelegi ilusale mõelda. Näiteks sirgele teele 100 miili järjest 😀

Yosemite rahvuspark oli hoopis erinev eelmisest, Surmaorust. Kui mägesid hetkel nägemisulatuses ei olnud või puud olid nii tihedad, et puude taga olevat kuristikku ei näinud, siis oli täitsa tunne nagu sõidaks Eestis ringi. Üks asi oli seal veel praegusele Eestile täitsa sarnane, nimelt…

…LUMI! Võite arvata, kui elevile me läksime, kui seda esialgu vaid mägede tippudes nägime. Siin oli juba peaaegu käega katsutav…
Tegime muidugi kohe esimesel võimalusel peatuse ja jooksime õue uudistama-pildistama. Jäine õhk pidi pikali lööma, kui oma lühikeste varrukatega ja plätudega autouksest välja astusime 😀 Tegime hästi kiirelt – hüüdsin Karelile, et istu sinna, seisa sinna, vaata sinna, klõps-klõps-klõps, lähmeeee! Brrrr
Kui enne oli peaaegu käega katsutav, siis järsku jõudsime kohta, kus oli päriselt lumi! Igal pool meie ümber! Päris lumi! Krudises plätu talla all ja kõditas oma külmade näppudega varbaid 😀 Loomulikult pidime väikese lumesõja ka maha pidama 😛
Vaated olid lummavad
Järgmises peatuskohas jäid silma mitmed karude eest hoiatavad sildid 😀 Võtsime siiski julguse kokku ja läksime väikesele jalutuskäigule ja kivide otsa turnima. Õnneks ühtegi karu kivi tagant piilumas ei näinud 😛
Leidus nii suuri kui väikseid kive. 🙂
Ja jälle üks ilus järveke… Kui esimeste peatuste ajal magas Kren soojas autos, siis nüüd saime ta ikka välja kaasa võtta. Jääkarupusa selga ja polnud hullu midagi, trotsisime külma 🙂 Kren oleks vist isegi hea meelega vette plätserdama läinud, kui oleks ainult lubatud.

Ja pärast paaritunnist ringitiirutamist võtsime suuna järgmise hotelli poole. Läbi metsade ja üle mägede, mööda mägijärvede kaldaid. Hoopis teistsugune ärasõit kui varasematel kordadel.

Alguses oli meil kindel plaan San Franciscos vähemalt 2 ööd veeta, aga kahjuks tõid hotelliotsingud meid maa peale tagasi. Olime küll kuulnud, et see on kallis linn, aga et nii kallis…
Kõige odavam hotell rohkem kui 2 korda kallim kui eelnevad?! Tundus uskumatu ja natuke ebaõiglanegi. Pärast pikka mõtlemist otsustasime, et tuleb siis veel üks vahepeatus San Franciscost umbes 45 minuti kaugusel, nii et San Franciscos oleme siis vaid ühe öö… Mingeid väga suure plaane meil seal niikuinii polnud ja tundus igas mõttes nii kõige õigem.

San Francisco poole liikudes hakkas mingi hetk Krenile päike silma paistma ja läks jorinaks. Pidasime tee ääres kinni, et tekk akna ette panna.
Auto kõrval oleval karjamaal oli aia ääres paar lehma. Karelil läks teki sättimisega aega ja aina rohkem lehmi kogunes asja uudistama. Neid aina tuli ja tuli, igalt poolt kaugetest nurkadest jooksid kõik vaatama, et mis toimub. Lõpuks oli terve äär neid täis (kahjuks pildi peale mahtusid vähesed, ma kiirelt autoaknast tegin pildi) ja kõik lihtsalt jõllitasid. Alguses oli hirmus naljakas, aga lõpuks naljakalt hirmus 😀

San Franciscos oli kaks asja, mida kindlasti nähta tahtsime. Mina tahtsin näha kuulsat Golden Gate’i silda ja Karel künklikke ja filmidest tuttavaid tänavaid. Nägime ja kogesime mõlemat 🙂

Golden Gate’i sild, paljudest filmidest tuntud San Francisco sümbol.
Et sellist, ilmselt kõikidele tuttavat pilti sellest sillast saada, pidime parajalt seiklema ja närve kulutama (ning nagu alati, tülli minema), kuid lõpuks siiski õnnestus 😀 Nimelt suutsime valesti keerata ja siis ei saanud sinna enam kuidagi tagasi ja kui lõpuks saime, siis ei olnud seal mitte ühtegi parkimiskohta ja politseinikud seisid iga nurga peal ja vaatasid, et keegi valesti ei pargiks 🙂 Lõpuks tegime nii, et ma lihtsalt jooksin välja, läksin vaatasin silla üle ja tegin paar pilti. Karel ja Kren tiirutasid nii kaua lihtsalt parklas ringi 😀
San Francisco oli varasematest hoopis teistsugune linn. Mägine, teistsuguste majade ja tänavatega.
Ja siin filmidest tuntud künklikud San Francisco tänavad. Aina üles alla-üles alla…

Üks soov oli mul tegelikult San Franciscos veel. Nimelt algas hommik jälle siinsete hotellide hommikusöögi klassikaga ehk siis rõvedate ülimagusate kilesse pakitud saiakeseplönnidega, millest mul iga kord paha hakkab. Ma võtsin Kareli saiast 2 ampsu ja juba need mõjusid nii, et ajasid südame läikima. Niisiis ütlesin Karelile, et ma tahan midagi normaalset ja kodust üle pika aja süüa, ma tahan… boršisuppi! Otsisin kohe netist välja, et San Franciscos on Vene restorane küll ja nii võtsimegi boršisupi söömise plaani. Suu hakkas juba ette vett jooksma…

Kõigepealt sattusime hoopis kogemata ühte Vene poodi. Saime sealt kartulisalatit, pannkooke ja leiba 😀 Ühe vorsti juures oli silt, et estonskaja, aga ei tulnud kahjuks tuttav ette 🙂
Ja siis leidsime söögikoha ja menüüs oli boršisupp, jess! Tellisime ära ja jäime ootama. Kõrvale lubati leiba ka ja puha, kodune maitse, oehh, mm… Ja siis see supp saabus koos “leivaga” ehk siis tavalise saiaga, mida siin leivaks nimetatakse. Täitsa päris venelased pidasid seda poodi ja söögikohta, nii et nad peaks ju teadma küll, mis leib on 😀 Okei, see selleks…
Siis pistsin lusika supi sisse ja seejärel läks esimene amps suhu. Appi! Suutsin vaid õhku ahmida. Seal oli nii palju küüslauku ja pipart, et mul oli tunne, et kurk põleb. Aaaa, midaaa 🙁 Nii palju siis mu imeheast supist…
Õnneks oli “leiba” päris palju kõrval ja saime kuidagi hädavaevu suurema osa supist ikka ära söödud. Aga boršisupi isu on mul jätkuvalt!

Seejärel läksime hotelli otsima. Selle hotelliga oli selline lugu, et kui enne broneerimist internetist arvamusi lugesime, tegid kõik seda hullupööra maha ja keskmine hinne oli päris madal… Kui need arvamused välja jätta, oli kõik ideaalne – nimelt asus ta lennujaamale lähedal ja lennujaama ja hotelli vahel sõitsid iga natukese aja tagant bussid. Ka oli ta teistest palju odavam… Ainuke miinus oli see, et internetti polnud, aga otsustasime, et saame ühe päeva ka ilma hakkama ja võtsime ikkagi riski, tuleb siis, mis tuleb. Nagu ma juba öelnud olen, siis eriti pirtsakad me hotellide osas pole ja sellised asjad nagu vanaaegne telekas (ehk siis kineskoobiga) ja jäämasina puudumine (need on kusjuures netist hotellide kohta arvamusi lugedes tihti välja toodud) meid väga ei häiri 😀

Hotellituba oli üle ootuste normaalne ja üllatuseks oli isegi internet olemas. Mingit suurt räpasust ei märganud ja üle lendavad lennukid ka ei häirinud. Sättisime ennast hoopis mõnusasti sisse, pugisime kartulisalatit ja pannkooke (pannkoogid olid täpselt nagu emme tehtud!) ja sõime leiba kõrvale. Leib oli õiget värvi, aga kahjuks maitses ikka valesti. Umbes nagu pruuni värvi sai 😀

Järgmisel varahommikul läks lennuk ja sellega saidki meie seiklused läänekaldal otsa. Siiani oli kõik läinud lihtsalt imehästi…

Loosimise tulemused

Paaripäevase hilinemisega panen üles loosimise tulemused 🙂 Nimelt on meil siin viimasel ajal internetis olemine pigem võimatu kui võimalik ja kõige rohkem kannatab selle all millegipärast blogi. Pika ootamise peale ikka tavaliselt laeb kõik lehed ära, aga blogi avanemist võibki tihtipeale ootama jääda… Täna õnneks lippab jälle kiiremini ja saan video üles panna 🙂

Võitja nägemiseks peate pead kallutama, sest geniaalne mina suutis filmimise keskel kaamera teistpidi keerata 😀 Pange mutrikesest jälle kvaliteet paremaks, siis loeb võitja nime paremini välja.

Palju õnne võitjale! Võtan temaga ise ühendust 😉

Surmaorg ja Bishopi linn

On the road again

Kui esimesed valged inimesed sinna jõudsid, siis kirjeldasid seda paika kui “ilma ühegi ojata, millest juua, ilma ühegi puuta, millel rippuda”. Siit siis ilmselt ka nimi – Surmaorg. Asub see ca. 100m allpool merepinda (USA madalaim punkt) ning on siin on mõõdetud maailma kõrgeim temperatuur looduses – 56,7°C. Kuna see jäi meil marsruudile, siis otsustasime oma silmaga üle vaadata.

Pikka aega mööda lagedat kõrbet sõites hakkas vaikselt mägisemaks muutuma. GPS näitas ka juba palju rõõmsamaid numbreid. Sihtkohani oli veel kümmekond kilomeetrit, kui avastasime järsku tee äärest parkla koos paraja portsu autodega. Otsustasime kinni pidada, äkki on midagi huvitavat.

Mingi huvitav tee viis mäe otsa
Kust avanes selline vaade. Oli väärt ronimist küll.
Tekkinud on kogu see kupatus laava ja vee vahelise võitluse käigus väga ammu-ammu.

 

Kreni pildistamisel on meil siin kohalik rahvas tihti abiks. Kui ta isegi meie trump-nipi peale (“Krennu vaata – kiisu on emme juures”) kaamerasse ei vaata, siis tuleb keegi Kadri selja taha ja teeb talle jänesekõrvasid. Või saadab sinna oma lapse Krenile lehvitama.
Nii ka see kord.
Vaade kuristikku

 

Taustal pole mitte liivaluited, vaid ammu jahtunud laava – kõva kui betoon.

Ümbrus uudistatud, ronisime mäe otsast alla tagasi. Ega väga kauem ei tahtnudki olla, nimelt oli hea kontrast Suure Kanjoniga, kus valitsesid peaaegu miinuskraadid. Kõigest paarsada miili eemal, aga kraadiklaas näitas +37C.
Peale lühikest sõitu väitis GPS keset suurt tühjust, et oleme nüüd kohal. Hmm … huvitav. Kui “Surmaorg” või “Death Valley” Google otsingusse panna, tuleb vastuseks terve hunnik kuiva mõranenud pinnasega pilte. Midagi sellist aga ei paistnud… Läksime siis suures segaduses külastuskeskusesse, et natuke selgust saada. Ja saimegi – suure Surmaoru maketi peal olid kenasti ära märgitud kõik vaatamisväärsed kohad. Ahaa – see ei olegi nagu Suur Kanjon, et sõidad kuhugi äärde ja vaatad alla. Hoopis palju äärmiselt erinevaid kohti oru erinevates otstes.
Märkisime siis huvitavamad asjad telefoni ära, ning hakkasime kõige lähema poole sõitma. Ja siis tuli uus avastus – org on hiigelsuur ja kõige lähema kohani on 20 miili. Seega enamus jäi 100 miili kaugusele ning meie nimekiri kahanes kümnelt kohalt kahele 🙂

Kive seal jagus, samuti tühjust.
Devil’s Colf Course – Kuradi golfiväljak. Nimi räägib vist enda eest.
See polnud meil tegelikult nimekirjas, aga peateel sõites näitas viit järsku ühele kruusateele selle nimega. Nimi oli mul küll meeles, aga millega täpselt tegu – polnud aimugi.
Poole tee peal mõtlesime isegi tagasi keerata, sest halb tee ähvardas hambad välja peksta. Lisaks paistis tee ääres vaid Eestiski tuntud küntud põld.
Tee läks aga paremaks ja tükid tee ääres suuremaks. Kohale jõudes selgus, et aimasin õigesti – tegemist oli kivikõvade soolakamakatega.
Soolakihi paksus on siin 300 kuni 2700 meetrit.
Järgmine sihtkoht oli Badwateri soolaväli – oru kõige madalam punkt.
See lomp siin oli ka ainus koht terves orus, kus vett nägime.
Valge tee on turistide poolt soola sisse tallatud rada. Aukude päritolu ei oska oska öelda, aga pakuks, et ka turistide kätetöö. Sügavamates neist paistis vesi.
Jah, tõesti on sool 🙂
Raja lõpus läks maastik huvitavamaks. Selline oli silmapiirini välja.
Mmmm … sool.
Miskipärast olid hiljem nii auto kui hotelli põrand soola täis.
Kuskil seal müüri taga on me auto. Ja valge silt kõrgel majade kohal (umbes poole mäe peal) tähistab merepiiri.

Kuna päike hakkas vaikselt juba loojuma, siis otsustasime järgmise ööbimiskoha poole edasi liikuda. Algus oli ilus – nägime kõrberebaseid, huvitavad vaated, päikseloojang. Aga siis läks pimedaks – keset käänulisi teid mägedes. Siis hakkas Kren jorisema. Ja siis meenus meile järsku, et me polnud hommikust saadik söönud.
Terve igavikuna tundunud sõit jõudis õnneks siiski lõpule ja me avastasime ennast keset väikest pimedat linnakest. Tegime ülikiirest hotelli check-ini ära ja sõitsime linna ainsasse söögikohta. Seejärel saime lõpuks pikali visata.
Hommik ei olnud õhtust eriti targem – linnas polnud isegi toidupoodi. Seega põrutasime kohe edasi järgmise ööbimispaiga poole.
Kuna järgmise sihtkoha Yosemiitideni oli liiga pikk maa, siis valisime kaardi pealt poolel maal peatumiseks suvaliselt järgmise linna. Tee kulges alguses läbi kõrbe, siis ronis mägedesse. Ja siis Kadri suureks “rõõmuks” mööda kitsast käänulist teed sealt jälle alla. Ta ei kannata sellist sinka-vonkatamist üldse, oh seda klaasistunud pilku, mis ainiti enda ette vaatas 🙂
Järk-järgult hakkas loodus muutuma – saime kõrbest välja. Ja otse suvest sügisesse, järsku olid kõik kohad värvilisi puid täis.
Nii me jõudsimegi oma juhuslikult valitud ööbimiskohta – Bishopisse. See linnake osutus tõeliseks pärliks. Kuidagi nii erinev kõigist eelmistest, kus selle reisi jooksul viibinud oleme. Tegemist oli mingi oaasi taolise asjaga keset kuiva kõrbe. Palme ja muid troopilisi puid polnudki – hoopis meile tuttavad lehtpuud. Ilm oli mõnusalt soe, aga kõikjalt karjus vastu SÜGIS. Selline mõnus ja soe sügis. Ja rahu 🙂

 

Motell oli ka teistsugune kui tavaliselt. Selline paariselamuboks, teest eemal vaatega pargile. Oma muruplatsi ja laste mänguväljakuga. Esimest korda saime toa ust pärani lahti hoida ja Krenil lasta ilma probleemideta väljas ringi joosta.
Must on meie rendiauto. See vasakpoolne 🙂
Soe sügis.
Otsustasime peale kohale jõudmist kõrval asuvat parki uudistama minna. Mis ma oskan öelda – mõnus!
Parditõug oli imelik – umbes 2x suuremad kui meie metspardid 🙂
Üks tädi jagas Krenile lahkelt oma saia, mis siis suure naeru saatel partidele söödeti. Ainult emme-issi olid vahepeal sunnitud kangelast natuke tagasi tõmbama, kui hiigelpartide kari ta ümber jälle liiga suureks kippus kasvama.

Kahjuks ei osanud me broneerides midagi sellist oodata, nii et pidime ühe päevaga piirduma. Hommikul jälle asjad kokku ja Yosemiitide poole liikuma. Kas ma juba mainisin, et Bishopis oli mõnus? 🙂

On the road again.