Sildiarhiiv: USA

Viva Las Vegas


Ja siis jõudsimegi maailma meelelahutuspealinna – Las Vegasesse. Kren otsustas terve sõidu üleval olla ja kisas kohale jõudes väsimusest nagu segane. Nii, kui tuppa saime, surusime ta vastuväidetest hoolimata magama. Mina jäin valvesse ja Karel läks Las Vegasega esimest tutvust tegema ja süüa hankima.

Minul oli nii kaua aega hotelliga tutvust teha. Midagi väga erilist polnud, aga samas polnud ka midagi hullu, üsna sarnane teistele hotellidele. Siin Ameerikas on üldse hotellid (no vähemalt need, kus meie viibinud oleme) kõik üsna sarnase ülesehitusega. Aga hotellidest rääkimine on mul tegelikult alles paari postituse pärast plaanis 😛 Nagu hiljem selgus, oli hotelli asukoht ülihea – vaid pool miili Stripist, Las Vegase meelelahutustänavast. See kaugus tagas selle, et öösel oli ümbrus vaikne ja samas oli meil väga lühike maa erinevate lõbustusteni.
Üks asi oli selles hotellis siiski teistmoodi, kui kõigis ülejäänutes… Nimelt pidime me tuba kellegagi jagama. Kellega, ei tea… Aga ta elas wc-s ja lasi iga natukese aja tagant vett peale 😀

Umbes tunni aja pärast oli Karel tagasi. Lisaks saagiks saadud söögile sai ta ka esimesed kogemused Las Vegasega. Nimelt oli ta tee peal näinud kahte Elvist, Spidermani ja kolme Käsna-Kallet. Lisaks oli üks naine talle veel hüüdnud, et ta näeb hea välja 😀 Pole vist vaja mainida, kui püsi ta nina oli, kui ta sellest kõigest rääkis 😛
Kõht täis, otsustasime linnale esimese pilgu peale visata.

Öine Strip

Esmapilgul tundus linn kuidagi selline… räpane. Meie hotellist Stripi poole suundudes vedeles prügi hunnikute viisi tänava ääres ja nii mõneski kohas levis ebameeldiv hais. Lisaks olid tänavaäärsed täis ajaleheautomaate, aga tavapäraste ajalehtede või reklaamlehtede asemel olid need täis… pornoajakirju. “Ah et siis selline ongi Las Vegas,” mõtlesin. Õnneks ei olnud! 🙂 Mida lähemale Stripile jõudsime, seda värvilisemaks, valgusküllasemaks, ilusamaks ja puhtamaks asi läks. Õnneks! Minu arvamus Vegasest paranes iga minutiga 🙂

Üsna ruttu kohtasime silti, mis kutsus abielluma. Mõtlesime kohe, et kahju, et juba abielus oleme 😀 Hehe, sama mõtlesime nii Key Westil, Las Vegases kui ka Disneylandis. Kõik nii erisugused ja erilised kohad, kus oleks äge abielluda 😛
Igasuguseid multikategelasi, kuulsaid näitlejaid ja lauljaid oli tänaval kümnete kaupa. Väikese tasu eest oli võimalik nende kõigiga pilti teha. Siin pildil on üks variant Elvisest 😀
Kui tahate rahulikku last, siis tulge temaga Las Vegasesse. Kui Kren hakkab tavaliselt peale pikemat ringisõitmist kärust välja ronima ja jorisema, siis siin ta istus rahulikult ja lihtsalt vaatas lahtise suuga ringi.

Kuna pikk sõit oli selja taga ja kell kiskus juba hiliseks, siis väga pikka jalutuskäiku me esimesel õhtul ette ei võtnud. Mingi maitse saime aga juba suhu ja tundus päris põnev koht. Otsustasime edasise Vegase avastamise järgmise päeva peale lükata…

Järgmisel päeval võttis meid vastu hoopis teistsugune Las Vegas.
Esimeseks pikemaks peatuseks sai M&M’si pood. Lisaks hiiglasuurele kommiseinale oli seal meeletus koguses erinevaid kujukesi, autosid, riideid, topse jne. Lisaks veel ka 3D kino ning päris Nascari auto.
Me pole üldse kommisööjad ja ostame komme ikka väga harva. Seal aga ei suutnud ostmata jätta 😀 Värviliste kommide read ajasid pead segi.

Enamus Las Vegase atraktsioone on koondunud suurte hotellide juurde. Ülisuured ja uhked, viimse detailini kaunistatud majad, milles leidub ostukeskuseid, loomulikult kasiinosid, kontserdisaale, teatreid, botaanikaaedasid, delfinaariumeid, erinevaid restorane ja mida iganes veel. Terve päeva kõndisimegi erinevate hotellide vahet ja otsisime, mida neil meile pakkuda on. Kusjuures igale poole lõbustuste juurde sai pea alati läbi kasiino ja vahel pidi seal ikka päris tükk aega ringi seiklema, et õiget purskkaevu või muud üles leida. Ju see oli siis nende kaval nipp inimesi mängima meelitada 😛 Meie õnge ei läinud. Jätkuvalt oli seal suur kompott erinevatest lõhnadest, alustades suitsuhaisust ja lõpetades magusate parfüümidega. Mulle mõjusid need kuidagi… eemaletõukavalt. Nii et kasiinomängurit minust ilmselt kunagi ei saa 😀 Aga väga veider oli küll seal pokkerilaudade vahel lapsekäruga ringi keerutada…

1 näide hotellide kujundusest
Ja veel üks näide. Siin kuskil asus ka delfinaarium…
Vesi oli üldse väga popp teema, igal pool olid pisemad ja suuremad purskkaevud ja muu taoline.
Nö tavalist moodi tänavat ületada seal eriti palju ei saanud. Paljud jalakäijate ülekäigurajad olid lahendatud hoopis sildadega hotellide vahel. Kuna sildadele jõudmiseks pidime käru tõttu lifte kasutama, siis senise elu ühepäevane liftikasutuslimiit tuli täis küll. Saime laiskade inimeste peale päeva jooksul mitu korda vihastada ka 😀 Liftid olid tihti täis täie tervise juures olevaid inimesi, kuigi alati läksid liftide juurest üles ka eskalaatorid. Üks kord seisime suhteliselt esimestena liftijärjekorras ja meie taha aina kogunes ja kogunes rahvast. Ja kui liftiuksed avanesid… surusid kõik meist mööda ja paari sekundiga oli lift pilgeni rahvast täis. Enne, kui uksed sulgusid, hõikas üks mees meile veel, et pole hullu midagi, saame järgmisega ka üles tulla. Naguu… mida?! 😀 Väga kena pakkumine küll.
Terve Las Vegase linnakujundus oli üks suur wow 😀 Tekkis tunne, et polegi vaja rohkem reisida, Vegases oli juba kõik olemas. Eiffeli torn on nüüd nähtud ja Vabadussammas ka, hehehe 😛
Ja ka muinasjutumaailma sai seal ringi uidates ära eksida…
Ja varsti läks pimedaks ja sama koht sai hoopis uue näo… Lausa hämmastav, kui teistsugune see linn õhtul välja nägi.
Caesars Palace oli üks uhkemaid hotelle, kus sees käisime. Celine Dion’il oli siin näiteks oma kontserdisaal. Kunagi nägin Oprahi saates, kuidas Celine Dion sellest samast kohast rääkis ja kui võrratult nad seda kiitsid… Ja nüüd olime meie siinsamas! Lihtsalt väga äge 😛
Muideks, praegu, kui blogi kirjutan, tuleb telekast sari “Sõbrad” ja nad on ka selles samas hotellis 😀 Milline kokkusattumus 🙂

 

Sisekujundus oli selles hotellis tõeliselt vägev. Täpselt selline tunne oli, nagu jalutaks päris tänavatel… aga samas ei olnud ka. Muljetavaldavalt hästi värvitud laed igatahes 😛

 

Selles hotellis toimus igal täistunnil ohtrate tule- ja vee-efektidega show.

 

Ühe hotelli eest avastasime vapustava purskkaevushow. Siin veel show ei käi, aga on näha, et rahvas koguneb… Kohe-kohe hakkab.
Ja hakkas! Aaaaa, kui ägeeeee!
Aaaaaaa, kui iluuuuussss!

Vot täpselt selline ma olingi pärast selle koha avastamist 😀 See oli nii ilus, kaunis, vapustav, suurepärane, võrratu… Mul ei tule praegu rohkem ülistavaid sõnu pähe 😀 Leidsime selle juba päeval ja päeva jooksul vaatasime seda vist vähemalt 10 korda. See oli lihtsalt… nii wow! Kusjuures terve selle päeva jooksul ei näinud me kordagi korduvat etendust, nii et ma ei tea, kui palju neid erinevaid variante seal üldse kokku oli.
Ausalt öeldes oleks ma seal vähemalt topeltaja veetnud, kui Karel poleks tagant utsitanud, et lähme vaatame ikka muud ka… No kui ma millestki vaimustun, siis ikka põhjalikult ja siis ma tahan seda nautida veel ja veel ja veel. Hea meelega oleksin sinna kõrvale omale tooli toonud ja seal terve päeva istunud 😀 Päeval sai Karel mind sealt sellega eemale, et ütles, et õhtul on see kindlasti veelgi vägevam. Ja oli, oioioiii, kui ilus! Filmisin seda ka, et saaksin teiega jagada.
Pange kindlasti kõlarid tööle, et seda muusikaga koos nautida. Kui vähegi viitsite, siis vaadake lõpuni… Mida edasi, seda vägevamaks läheb. Eriti need suured veesambad kõige lõpus, mis ilutulestikule sarnaselt taeva poole lendasid… Uhh, ma parem ei ütle, kui mitu korda ma seda videot veel pärast vaadanud olen 🙂

Ja Samast asjast videoklipp ka:

Päras päris mitut etendust selle purskkaevu ääres sättisime ennast õhtusöögile ja pärast seda hotelli. Märkamatult oli hommikust hiline õhtu saanud ja jalad lõid juba tuld välja. Terve “kodutee” õhkasin veel selle purskkaevu suunas… 🙂

 

Järgmisel päeval tuli meil Las Vegas selja taha jätta ja edasi põrutada. Enne minekut tahtsime veel kuulsa Las Vegase sildi all pilti teha. Ka seal oli Elvis kohal, et saaksime temaga pildile jääda 😀 Jätsime selle võimaluse kasutamata. Selle pildi tegi üks tädi, kes lahkesti tuli pakkuma, et võib meist pilti teha. Pärast muidugi küsis jootraha… Nii see siin käib 😀
Päike paistis hullupööra silma ja nii on Karel ainukesena siin pildil normaalse näoga, sest ta taipas autost päikseprillid kaasa haarata 😀 Aga pole hullu, mälestus siiski.

Ja siis me läksimegi… Hüvasti, Las Vegas! Surmaoruni oli jälle paari tunni tee…

Kes meil külas käivad? vol 2

Aasta on eelmisest uurimisest möödas. Elu on meie vastu lahke olnud ja selle aasta jooksul oleme näinud maailma palju rohkem, kui kunagi unistadagi oskasime. Kren on juba suureks ja asjalikuks saanud ja on juba täiesti arvestatav kaaslane, reisimine koos temaga läheb aina lihtsamaks. Lugesin enne eelmise aasta postitusi üle ja tundub, et ka meie oleme kuidagi suuremaks ja asjalikumaks saanud  😀  Naljakas oli vanu postitusi lugeda, nüüd kirjutaks paljusid asju hoopis teistmoodi  🙂

Kindlasti on aasta jooksul muutunud palju ka meie lugejaskond. Mõned on loobunud, mõned on juurde tulnud… Loodetavasti on palju neid, kes on alles jäänud ja huvituvad ikka meie tegemistest ja käimistest  🙂  Nii et väga tore oleks jälle teada saada, kes meil siin külas käivad.

Kui eelmine aasta ostsime kingituse varem valmis, siis sel aastal seda veel olemas ei ole. Kuna meie järgmised päevad sisaldavad palju imelist Disney maailma, siis ilmselt tuleb kingitus Disneylõhnaline ja -maitseline.

Et seda kingitust saada, peate postitust kommenteerima. Eelmisel aastal kirjutasite, kuidas te meid tunnete. Kes seda veel teinud ei ole, võib sellest kirjutada. Teised… teised kirjutage lihtsalt midagi toredat  🙂  Mõni ilus soov, kasulik nõuanne või vihje, millest me veel kirjutada võiksime. Või siis seda, mis teile siin blogis kõige rohkem meeldib.  🙂

Fortuunaks on jälle Krennu ja loosimise korraldame nädala aja pärast, see on siis järgmisel reedel (23.11.12).

Loodan, et osalejaid on palju! Teie kommentaarid teevad meil tuju väga rõõmsaks  😉

 

Kummituslinn, Suur Kanjon ja Hooveri tamm

Niisiis, jätkame seiklustega läänest 😛

Kui me juba selle lennureisi sinna ette võtsime, siis tahtsime ka võimalikult palju näha ja kogeda. Kohtadest, kuhu minna, seal puudu ei tule. Pigem tuli meil natuke puudu ajast. Saime küll kõik ära nähtud, mis eesmärgiks oli, aga päris hull tempo oli peal. Siiski oleme väga rahul, et kõik plaanis olnud kohad ikkagi üle vaatasime 🙂

Kindlasti tahtsime ära näha Suure Kanjoni ja Las Vegase. Siis leidsime ka Surmaoru ja kummituslinna Calico… Siis Yosemite rahvuspark ja lõpuks tahtsime välja jõuda San Franciscosse. Kõik see tegi kokku umbes 2500 km ja aega meil selle läbimiseks oli täpselt 10 päeva.  Seega sõita tuli 250 km päevas. Aga päris iga päev ju ei tahtnud sõita ja mõnes kohas tahtsime ju pikemalt ka peatuda… Lõppkokkuvõttes tegime seda vaid Las Vegases, kus olime 2 ööd, igal pool mujal pidime ühe päevaga hakkama saama.

Huvitaval kombel ei olnudki see pidev sõitmine väga kohutav. Eks muidugi oli päevi, kui tundus, et no enaaam ei jõõuaaaa, aga üldiselt ei olnud väga hullu. Isegi Kren pidas üllatavalt hästi vastu ja väga suurt šokki keegi meist nendest sõitudest ei saanud 😀 Lõbustasime ennast kõvasti ja valesti kaasalaulmistega, sõnamängudega, mille käigus pidime naerukrambid saama ja selliste huvitavate mängudega, et kumb suudab ühte suutäit õuna kauem närida 😀 Karel võitis 57 korraga, mina sain vaid 32 😀

Kren üldiselt magas mingi osa igast sõidust maha. Seega mingi osa sõidust oli tagaistmel vaikus. Kui ta üles ärkas, tuli hakata lõbustusi välja mõtlema…

Kõigepealt sai ta alati endale õuna või pirni pihku. Nende söömine väga kiirelt ei käi ja seega oli vähemalt pool tundi tagumiselt istmelt vaid krõmps-krõmps kuulda 😀 Kui pirn söödud, ulatasin talle tavaliselt erinevaid mänguasju ja lootsin, et äkki tahab väike härra mõnega neist mängida. Mõni päev ei tahtnud… Siis mängisime kuku-mängu selle sama tekiga ehk siis üks meist (mina või Kren) piilus teki alt umbes kaks miljonit korda välja ja hüüdis kuku! 😀  Kui see ka ära tüütas, siis vaatas ta tavaliselt läpakast multikaid… või kisas niisama. Et te ei arvaks, et meil need sõidud nüüd nii lilleliselt läksid 😀

Lisaks mängude mängimisele muidugi vahtisime aina akendest välja, suud lahti. Lihtsalt uskumatu, milliseid vaateid me nägime – võimsaid mägesid ja laiuvaid liivavälju, kuumast särisevat asfaltteed ja lumiseid majakatuseid. No lihtsalt niii vinge! Vinge oli meie selle reisi üks enimkasutatavaid sõnu, pidevalt üks hüüdis teisele, et no vaata sinna, vaata, kui vinge! No tõesti oli… Ma tegin autoga sõites vähemalt sada pilti ümbritsevast loodusest, aga no need pildid on nagu nad on… Ei anna üldse seda kõike edasi, mida tahaks. Filmisin ka, kui mõni eriti vinge koht oli 😀 Valige mutrikese pealt parem kvaliteet 😛

 

Esimeseks peatuseks meie tripil sai kummituslinn Calico. Me polnud kumbki sellest varem kuulnudki, aga kummituslinna nimetus tundus põnev ja panime selle oma plaanidesse sisse. Tegu oli vana kaevanduslinnakesega, kus kaevandati hõbedat. 1890date aastate keskel aga polnud hõbe enam nii väärtuslik ja kaevurid pakkisid oma asjad kokku ning lahkusid, jättes selja taha tühja linna. Nii saigi sellest kummituslinn…
Nüüd oli see täielikult turistidele jälle üles ehitatud ja midagi väga kummituslikku seal enam polnud 😛 Aga väga põnev oli seal ringi vaadata ikka, kogu ümbrus oli nagu vanades western-filmides.

Calicosse viival teel sattusime täpselt sellisesse olukorda, nagu kodus olime ette kujutanud. Kantrimuusika mängis, ümberringi laius tühjus… Täpselt selline tunne oli nagu käiks mingi äge Ameerika film ja meie oleme selle filmi peategelased 😛
Tere tulemast Calico kummituslinna!

Lisaks niisama ringi uudistamisele, suveniiriputkadele ja söögikohtadele oli seal veel terve hunnik võimalusi Calico ajaloo tundmaõppimiseks.

Näiteks erinevad kaevanduskäigud, kus sai näha, kus ja kuidas kaevurid töötasid. Mõned neist isegi elasid seal…
Rongiga sai väikse tiiru teha. Näidati, kus asusid kaevandused ja kust eriti palju hõbedat kaevandati. Ühes raudtee kõrval olevas hunnikus pidi seda veel muideks olema, umbes 6 miljoni dollari eest. Aga sellest hõbeda kätte saamine pidi maksma minema u 10 miljonit 😀
Tihti on linnades olemas hiinlaste linnaosad, oli ka seal. Kren seisab kohalikus Hiinalinnas pesupajas ja ootab selja pesemist 😀 Paja pealt on näha, et see maksis 5 senti.

 

Veel põnevaid vanaaegseid silte 😛 Juukselõikus 50 senti, kuum vann 25 senti. Kellel raha vähem, võis minna ka kasutatud veega vanni, selle hinnaks oli vaid 10 senti.

Šeriff puhkehetkel
Šeriff tööpostil

Onu punases särgis meelitas meid ühte imelikku majja. Legendi järgi kaotas üks Calico kaevur õnnetuses jalad ning puust proteesid sattusid talle kahjuks erineva pikkusega. Et seda tasakaalustada, ehitas ta endale kõvera maja.
Päris hästi etendatud atraktsioon oli: ülesmäge voolav vesi ja piljardikuulid, tool millest ei saa enam püsti tõusta ja palju muud. Isegi põrandaharjad seisid seal majas püsti.Lisaks streikiv tasakaalumeel 🙂
Kõik kõndisid seal majas täpselt nii kõveralt, kui Kareli pealt näha. Majast väljudes oli selline tunne, nagu oleks tükk aega õõtsuvas paadis sõitnud 😀
Kohalik tuletõrjekomando

Kuna Calicost meie ööbimiskohani oli veel 2 tunni jagu sõitu, siis paari tunni pärast asusime jälle teele. Tahtsime kindlasti enne pimedat kohale jõuda – võõras maa ja võõrad teed ikkagi 🙂

Tüüpiline selle piirkonna maantee – sirge tee ning ümberringi poolkõrb ja täielik tühjus. Huvi pärast mõõtsime ära, see sirge oli 14 miili, ehk 22km pikk.
Nii palju siis enne pimedust kohale jõudmist. Poole tee peal hakkas vaikselt hämarduma ning oligi peagi kottpime. Ja kui GPS lõpuks rõõmsalt teatas, et oleme kohale jõudnud, siis avastasime ennast keset mingit liivavälja. Jätsime auto seisma ja mõtlesime, et mis nüüd siis saab… Otsustasime auto ringi pöörata ja õnneks leidsime õige koha üsna ruttu üles 🙂

 

Hotelliks oli meil hiigelsuur kasiino, nagu koha peal selgus. Mina ei teadnud üldse, kuhu Karel meile toa broneeris ja kohale jõudis oli päris hea üllatus, kui astusimegi kasiinosse sisse. Ma ei olnud kunagi varem kasiinos käinud ja päris veider on mõelda, et mina ja Kren käisime samal ajal esimest korda kasiinos 😀 Õnneks saime toa teisele korrusele ja nii ei olnud üldse vahet, mis seal allkorrusel toimub ja et kõik seal mängumasinate taga suitsetasid (öäkk!). Tegelikult oli hästi normaalne hotell, kui suitsuhais koridorides välja arvata, paljude söögikohtade ja laste mängumaaga. Veider oli ainult see, et igale poole pääses läbi kasiino, nii sööma kui ka laste mängukohtadesse (!). Ju nad siis üritasid mängima meelitada 😛
Järgmisel hommikul läks Karel alla hommikusööki ostma. Habe oli mitu päeva ajamata, dušši all ei viitsinud ta enne ära käia ja eelmise päeva täishigistatud riided olid  seljas (Calicos oli tõeliselt kuum). Kui ta võileibadega tagasi jõudis, oli tal väga veider nägu peas. Ütles, et sai just kõige veidrama komplimendi üldse. Võileibu müünud onu oli talt küsinud, et mis lõhnaõli ta kasutab, pidavat nii hästi lõhnama 😀 Karel oli vastanud, et eeeee…. mitte midagi 😀 Ja lasi ruttu jalga 😀

 

Järgmisel päeval jätkasime oma teed Suure Kanjoni suunas. Jälle tundide kaupa sõitmist ja ilusaid vaateid… Ööbisime Williamsi nimelises linnas, mis oli umbes tunni aja kaugusel Grand Canyonist. Lähemal oli ka hotelle, aga need olid kõvasti kallimad ja me lihtsalt ei raatsinud. Jõudsime umbes 3 ajal hotelli ja veendusime, et tegu on kõige hullema hotelliga, kus me üldse olnud oleme 😀 Aga vähemalt see hotelli pidav tädike oli hästi tore ja sõbralik, jagas soovitusi ja ütles, et peaksime varsti sõitma kanjoni poole sõitma hakkama, kui päikseloojanguks tahame kohal olla. Ah, tegelikult polnud see hotell ka nii hull, me pole väga pirtsakad ja vaatame pigem, kuidas odavamalt saab. Sellest hotellide valimisest peaksin millalgi pikemalt rääkima 😛

Hotell asus legendaarsel maanteel Route 66.

Tassisime asjad tuppa ära ja üsna pea istusimegi jälle autosse. Tunni aja pärast olime kohal. Brrrr… Päris jahe oli, kui autost välja astusime. Osad olid lausa talveriietes. Tõmbasime pusad peale ja pärast väikest jalutuskäiku avaneski meile vapustav vaade…

Lihtsalt wow, millega loodus suudab hakkama saada! No tõesti wow-wow-wow. Klõpsisin aina pilte ja kirusin ennast, et ma seda ilu ei suuda niimoodi pildile püüda, kuidas tahaks.

Kanjonit sai uudistada mitmel viisil – nii turvaliste piirete tagant kui ka ääre peal kõõludes. Me tegime mõlemat. Pistsin muidugi kohe kisama, kui Karel lähemale kui 5 sammu astus 😀 Ta muidugi ei saanud jätta mind meelega õrritamata. Tahtsime Krenist ka ägedat pilti, selleks pidime aga Kreni ju üksi jätma… Otsisime tükk aega laiemat kohta ja pildistamise ajaks lugesin Karelile sõnad peale, et ta jumala eest kaugemal kui 2 sammu ei oleks. Möödakäijad aina kommenteerisid, et sellest tuleb üks vägev pilt ja jõulukaardipilt on meil selleks aastaks olemas 😀  Oleks siis Kren ise ka koostööd teinud ja minu poole vaadanud… Lõpuks saime ta ka õiges suunas vaatama, uhh. “Krennu, vaata! Emmel on kutsu siin, vaata, kutsu teeb auh-auh, Krennuuuu, kutsu siiin!” See nipp toimib peaaegu alati 😀

Kuigi Grand Canyonisse minek tegi meie reisi mitusada miili pikemaks ja vahepeal mõtlesime, et äkki ikka ei lähe, siis oleme ülirahul, et siiski minna otsustasime. Kui me juba nii lähedal olime, siis oleks olnud tobe käimata jätta… Kes teab, kas me sinna elu jooksul veel kunagi tagasi satume.

Pärast pisikest jalutuskäiku läksime autosse tagasi. Täiesti kreisi, kui külmaks oli läinud. Ma sain ka kohutava peavalu, oletan, et külmast. Lihtsalt järsku niitis täiega maha, selline tunne oli, et lihtsalt enam edasi minna ei suuda. Soojas autos läks aga üsna ruttu üle… Nii et järelikult ikka külmast. Williamisisse tagasi jõudes selgus, et väljas on 2 kraadi! Tundus võimatu. No oli külm küll, aga et 2 kraadi… Panime toas ruttu soojenduse taha, õnneks küttis üsna ruttu soojaks ja väga hull ei olnudki. Hommikul ärgates oli õues 1 kraad 😀  Ei kujutanud reisile tulles küll ette, et selliste kraadidega peame kokku puutuma.

 

Järgmisel päeval hakkasime Las Vegase poole sõitma. Õnneks oli lootust soojemale ilmale 😛

Kui Vegasesse oli jäänud umbes 30 miili, märkas Karel järsku tee ääres silte Hoover Dam. “Ohhhh, Hooveri tamm, lähme sinna ka kindlalt!” läks ta järsku väga elevile. Pean tunnistama oma rumalust ja küsisin, et ah? Mis see veel on? Karel ei suutnud uskuda, et ma ei tea… No nime nagu olin kuulnud, aga ei teadnud jah sellest midagi. Selgus, et tegu on hiiglasliku tammi, veehoidla ja hüdroelektrijaamaga. See on üle 200 meetri pikk ja näeb välja ülisuur ja -võimas. Nii siis lülitasime selle ka oma plaanidesse kärmelt sisse ja kohe olimegi kohal.

Et sinna pääseda, pidime läbima turvakontrolli. See ei olnud midagi erilist, lihtsalt küsiti, et kes me oleme ja kust me tuleme ja kui palju meid autos on. Ja siis pääsesimegi seda lähemalt vaatama. Oli küll suur ja võimas, ei saa mitte vastu vaielda 😀

Uskumatu, kui sinine vesi seal oli… Kahjuks pole mul aimugi, miks.

Just nägime looduse meistriteost Suurt Kanjonit… Ja siis kohe inimese loodud Hooveri tammi. Väga hea võrdlus igatahes, mõlemad jätsid väga võimsa mulje.

Kui seal käidud, sõitsime edasi imelinna Las Vegase poole. Sellest aga juba järgmises blogipostituses 🙂

 

Tervitused Californiast

Eelmine postitus oli pea 2 nädalat tagasi. Siis lahkusime me idakaldalt, kus möllas orkaan Sandy. Meie juures Orlandos küll eriti mitte, aga hästi tuuline-vihmane oli küll. Nii et paanitseja minus isegi kartis natuke, et lennukid äkki ei lendagi… Lendasid küll ja lennuhommikuks olid tuul ja vihm juba järele andnud 🙂

Lendasime läänerannikule, Californiasse. Siin on meil olnud hullumeelselt tihe graafik ja sellepärast polegi üldse kirjutada jõudnud. Mõtlesin, et kui tagasi Orlandosse lendame, siis on aega laiemalt ja siis kirjutan. Täpselt selline tunne on, nagu me oleks hetkel reisil ja paari päeva pärast lendaks koju Orlandosse tagasi 😀 Alguses oligi California kuidagi nii võõras, nii mägine ja liivakarva… Idakallas on kuidagi teistsugune. Esialgu tundus siin kuidagi kõik… vale ja teistmoodi. Nüüd olen ma muidugi juba ammu ära harjunud ja tegelikult on siin lääne pool ka ikka nii võrratult ilus. Niiniinii…

Täna jõudsime Bishopi linna. See pidi olema täiesti suvaline peatuskoht üheks ööks, mille me kaardilt lihtsalt välja valisime. See koht siin on aga kõike muud kui suvaline. Istun praegu siin puu all, väljas on punakollane sügis, lehed langevad ja kuldne päike paistab okste vahelt. Päike ei kõrveta ja õues pole üle mitme päeva hullupööra kuum, hoopis meeldivalt soe. Väljas on sügise lõhn. Näe, jälle leht langes… Terve maa on juba nendega kaetud. Kõrval on kohe park kümnete partidega, kes läbisegi prääksuvad. Kren turnib mänguväljakul ja käib mulle vahepeal lehti ulatamas, öeldes aina atääh ja atääh. Aitäh-aitäh, poja, on küll ilusad lehed… 🙂 Elu on ilus, üleni kuldkollast värvi. Täpselt nagu need puulehedki…

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest kohast siin rääkida. Alustame ikka algusest.

Hommikul tirises äratuskell vara, juba poole nelja ajal. Ajasime ennast haigutades püsti ja pakkisime viimased asjad. Poole viieks viis takso meid lennujaama ja väike reis võiski alata.
Et Californiasse jõuda, pidime me lendama kahe lennukiga. Esimene viis meid Texase osariiki Dallasesse. Kren käitus lennukis äärmiselt eeskujulikult, kui nii võib öelda, nimelt jäi ta kohe magama, kui lennuk liikuma hakkas 😀 Enne õhkutõusmist nägi ta vist juba kolmandat unenägu 🙂 Nii kasutasime ka meie võimalust ja lasime silma looja. Kren magas mu süles, nii et kui ma ükskord silmad lahti tegin, polnud mu kehal vist ühtegi kohta, mis ei oleks “ära suremisest” surisenud. Kui Dallases maandusime, selgus, et seal on kuus kraadi sooja. Meie muidugi olime suvitajatele kohaselt lühikeste pükstega ja pidime pooleks värisema 🙂 Õnneks oli Krenile magamiseks õhuke tekk kaasas, keerasin Kreni siis sinna sisse vorstiks ja saime nii kõige külmematest kohtadest läbi tulla. Lennujaamas endas õnneks väga külm ei olnud, nii et saime ikka hakkama.
Paari tunni pärast läks teine lend ja ka see läks üle ootuste hästi. Nimelt meil taaskord vedas ja saime endale ühe lisakoha, nii et Kren võis seal turnida nii palju kui jaksas. Esimese poole lennust vaatas ta multikat ja teise poole magas taaskord maha. Mis sellise lapsega viga reisida 😛

Californias lennukilt maha tulles oli üle pika aja päris rahulik olla. Nimelt ei pidanud muretsema hakkama, et kuidas me nüüd edasi saame ja mitu korda sellepärast tülli jõuame minna 🙂 Nimelt tuli meile vastu minu onutütar ja tema juures Los Angelese lähedal esimesed 6 ööd peatusimegi. Suured tänud talle külalislahkuse eest veelkord 🙂

Ta elas Los Angelesest umbes tunni aja kaugusel väikeses linnas, mille nimi oli nii keeruline, et see mul praegu hoobilt meelde ei tule 😀 Küsisin seda talt päris mitu korda üle, aga päris täpselt meelde ikka ei jäänud. Inglise keeles see nimi igatahes ei olnud, pigem sinna hispaania keele kanti. Aga see polegi tegelikult nii oluline 🙂

Nuriseda elamistingimuste üle vist väga ei maksaks 🙂

Maja, kus meid vastu võeti, oli ilus ja suur 🙂 Saime endale eraldi toa suure ja pehme voodiga – no mida veel rohkem tahta oskaks, eksole 🙂

Kant oli väga ilus, vaikne ja turvaline. Näiteks hoiti uksi alati lahti. Alati. Olgu siis päev või öö, olenemata sellest, kas keegi on kodus või mitte. Ja mitte ainult lukust lahti, uksed olid lausa pärani lahti 😀 Väga harjumatu meie jaoks. Aga tegu pidi olema terve USA kõige turvalisema piirkonnaga.
Kren ei tahtnud sellega kuidagi leppida ja pani pidevalt uksi kinni. Me siis käisime tal järel ja aina avasime neid uuesti 😀 Igas kodus oma reeglid 🙂
Selles majas elas ka kaks hirmsat murdjakoera. Selline mulje vähemalt Kreni kisast jäi, kui me esimest korda majja sisse astusime. Nimelt jooksid koerad meile haukudes ja hüpates vastu ja Kren ehmatas nii ära, et pidi ennast pooleks karjuma 😛 Mida päev edasi, seda rohkem ta nende koertega ära harjus. Päris naljakas oli vaadata, kuidas ta kõrgelt voodi pealt koerte poole naeris, haukus ja näpuga näitas. Aga nii kui koer lähenes, pani suure kisaga minema 😀
Viimastel päevadel polnud tal koerte haukumisest või hüppamisest enam suurt midagi. Käis neid aina patsutamas, näppe suhu toppimas ja tahtis oma sööki pidevalt nendega jagada. Pilt on ilmselgelt viimastel päevadel tehtud 🙂
On ju täielik murdjakoer?

Esimesel õhtul läksime kõik koos sööma sellisesse kohta nagu Chuck n cheese. Ma ei olnud sellisest kohast varem midagi kuulnud ja jätsin lolli peaga fotoka maha. Mis ma ikka sellest sinna söögikohta kaasa tarin, sööme ära ja lahkume… Võtsime veel Krenile Ipadi ka kaasa, et ta mängida saaks, kui väga igav hakkab. Pidi küll hea koht olema, kuhu lastega minna, aga midagi sellist ei osanud me küll oodata… 🙂
Tegu oli hiigelsuure mängusaaliga, kus oli lõbustusi igas vanuses lastele. Mul jäi suu lahti, kui sisse astusime. Eestis tähendab lastele sobiv koht pisikest mängunurka, siin pigem suurt mängumaailma koos mõne lauaga 😀 Kren hullus muidugi täielikult ja jooksis ringi nagu pöörane 🙂 Suurem osa olid erinevad mänguautomaadid, kus sai autoga kihutada, mulle püüda või niisama õnne proovida. Mündid, mida masinatesse panna, sai söögi ostmisega kaasa. Pilud, kuhu münte sisse lasta, leidis Kren kohe üles ja nii ta seal kihutas ühe masina juurest teise juurde, mängis ise ja pani teistele lastele aparaatidesse münte sisse, et need mängida saaksid 😀 Iga mängu lõppedes tulid teisest pilust välja kupongid, vastavalt sellele, milline oli mängu skoor. Kupongide eest sai pärast mõne mänguasja, suurte jaoks pidi neid ikka tuhandetes kokku koguma. Kreni lemmikosaks oligi nende kupongide ootamine, nii et olenemata sellest, mida mängus teha tuli, kükitas ta kohe pärast mündi sisse laskmist ja jäi oma kuponge ootama 😀 Mõnes õnnemängus vedas tal nii, et ta ei jõudnud neid meie laua juurde ära vedada. Meil kõigil oli nii meeletult naljakas teda jälgida ja ta ise oli ka täielikus õnnejoovastuses 😀 Nii et väga äge õhtu meile kõigile 🙂
Hea oli veel see, et kuhugi ta seal ära kaduda ei saanud ja keegi teda kaasa võtta ka kuidagi ei saanud, nii et ta võis suhteliselt vabalt seal ringi joosta. Nimelt löödi sisenemisel tervele ühele seltskonnale ühesugused templid käe peale ja hiljem välja minnes kontrolliti need ultraviolettlambiga üle.

Üks telefoniga tehtud pilt siia ka. Kreni parim mängukaaslane tol õhtul, onutütre mees. Meie saime puhkust 🙂

 

Järgmisel päeval läksime Hollywoodi. Olime vaevalt auto ära parkinud, kui meid juba ühele Hollywoodi tutvustavale tuurile ära moositi. No tegelikult oli nagunii plaanis minna ja hind kukkus nii müstilisel kiirusel poole odavamaks, kui alguses küsiti, nii et jäime nõusse. Tuuri alguseni oli veidi aega ja käisime siis niisama uudistamas, vaatasime walk of fame’i (kuulsuste allee) ja Hiina teatri ees olevaid käe- ja jalajälgi.

Ma ei teagi päris täpselt, kuidas ma seda kuulsuste alleed olin ette kujutanud, aga et ta nii pikk on, ma küll ei arvanud. Neid tähti oli seal tänavate kaupa ja ilmselt nägime neist suhteliselt väheseid.
Leidsime Krennule sobiva tähe, mille juures poseerida 🙂
Uhke on omada tähte Kuulsuste alleel, aga veel uhkem on teha oma käe- ja jalajälg Hiina teatri ette. Karel võrdleb siin oma kätt Arnold Swarzeneggeri omaga.

Terve see Hiina teatri esine oli täis erinevaid multikategelasi, kellega sai väikse raha eest poseerida. Lisaks oli seal ka palju oma muusikaplaatide jagajaid/müüjaid. Torisesid kohe, kui nende plaate vastu ei võtnud ja ütlesid, et ise teame, kunagi on nad kõik kuulsad staarid ja siis on kahju, et meil nende plaate pole 😀

Madame Tussaud’ vahakujude muuseumi ees. Kuna Londonis juba käisime, siis ei hakanud Kreniga koos enam uuesti minema 🙂

Ja siis läksime ekskursioonile. Mida seal Hollywoodi tuuril ikka muud tutvustada, kui kuulsuste kodusid 😀 Nii me suurema osa ajast tiirutasime Beverly Hillsis erinevate näitlejate-lauljate-jne majade ümbruses ja saime teada, kes millise aia taga elab. Nende nimede hulk, mis sealt läbi käis, oli ikka hullumeelne. Põhimõtteliselt võite ükskõik millise kuulsa USA näitleja või muu kuulsuse nimetada ja ma vastan, et jah, tal oli seal maja 😀 Jennifer Aniston, Madonna, Brad Pitt, Jennifer Garner ja Ben Affleck, David ja Victoria Becham, Nicholas Cage jne jne jne. Karel klõpsis järjest pilte ja nüüd mul on terve arvutitäis pilte majadest ja aedadest, mille kohta mul pole aimugi, kes seal elada võiks 😀 Võimatu oli lihtsalt kõike seda meelde jätta ja no ega tegelikult pole tarviski.

Tänu sellele, et need inimesed seal poseerisid, jäi meelde, et see oli maja, kus Michael Jackson suri.
Pea kõikide majade ees oli läbipaistmatu aed või taevasse kõrguv hekk, et meiesuguseid nuhke eemale hoida.
Kui Brad Pitt Hollywoodi tuli, ei läind kõik alguses päris nii, nagu ta oli plaaninud. Kuulsat näitlejat temast kohe ei saanud ja ta pidi hoopis sellesse söögikohta tööle minema. Selle koha nimi tähendab tõlkes hull kana ja just hullu kanana ta flaiereid jagama pidigi. See pidi olema üks suurimaid tähelende Hollywoodis 😛
Ühel hetkel lasti meid 15 minutiks ülikallite poodidega tänavale shoppama. Jätsime lahke võimaluse kasutamata 😀 Pidi veel võimalus olema, et äkki näeme näiteks Paris Hiltonit mõnest kallist butiigist väljumas, aga jäi kahjuks see ka nägemata 😀

Kui ekskursioonil käidud, läksime Hollywoodi silti otsima. Otsima seda selles mõttes ei pidanud, et see paistis kaugelt mäe otsast ilusasti kätte. Tahtsime aga kuidagi lähemale ka saada, et pilti teha. Tiirutasime päris kaua seal mäe otsas ringi, aga kahjuks seda päris õiget head kohta ikkagi ei leidnud. Aga peaaegu 🙂

Sealt edasi läksime meie rendiautot kätte saama ja oligi juba õhtu käes. Siin läheb suhteliselt vara pimedaks, juba 6 ajal.

 

Järgmisel päeval oli tööpäev ja me pidime ise hakkama saama. Kõikidesse põnevatesse kohtadesse, mis Karel leidis (näiteks filmistuudiote võtteplatsid), Kren kahjuks oodatud ei olnud, nii et pidime aina edasi otsima. Alles lõunaks suutsime ära otsustada, et külastame filmistuudio Universal Studios teemaparki. See oli Los Angeleses ja seega oli üle tunni aja sõitu ja kohale jõudsime alles veidi enne kahte. Piletiputkast küsiti, et äkki soovime eelisõigusega pileteid, kuna juba 3 tunni pärast läheb park kinni. Loobusime siiski, sest juba tavapilet oli ikka päris krõbeda hinnaga (80 dollarit ühele) ja otsustasime lihtsalt kärmelt teha 😛 Kren pani niikuinii piirangud ja igasugustele lõbusõitudele ja ameerika raudteedele meil plaanis minna ei olnud.

Koht oli päris kihvt ja oli küll pidevalt tunne, et oled ise filmi sattunud 🙂

Halloween oli siis kohe-kohe tulemas ja see oli väga in teema ka seal. Üks dekoratsioon oli vingem (või jubedam) kui teine.
Buuuuuuh!
Pargis liikus ringi suur hulk erinevaid multikategelasi. Kasutasime võimalust ja tegime Scooby-doo ja ta sõpradega ühe perepildi 🙂
Ja Simpsonite nurgake…

Päris mitmes parginurgas oli tunne, nagu jalutaks pisikeses külakeses. Nagu päris külast ei puudu kõiki kommenteerivad külamutikesed, ei puudunud need ka sealt 😀 Kren pakkus neile päris pikaks ajaks kõneainet, kommenteerisid kõike, mida ta tegi ja kuhu läks 😀 Ütlesin Krenile selle peale, et ta neile lehvitaks. Lehvitas ja lehvitasid naerdes vastu ka 😀
Kreni lemmikud on kõik nupud, kangid, lülitid jne, mida vajutada, keerata ja muud moodi näppida saab. Seal tegi ta endale meenemündi.

Pargis toimusid iga lühikese aja tagant ka erinevad show’d ja kinoseansid. Avastasime, et inimeste mass liigub Shreki maailma poole ja võtsime sappa. Sattusime koos nendega 3D kinno. Noo… teeme proovi, mis Kren sellest arvab. Sai ka prillid pähe ja võtsin endale sülle. Sissejuhatava osa vaatas ilusasti ära ja tundus, et on isegi päris põnevil. Aga kui päris film lahti läks, läks lahti ka Kreni kisa… Põgenesime sealt võimalikult kiiresti minema, et mitte teiste filmielamust rikkuda.
Kui kinost väljusime, kuulsime, kuidas läbi valjuhääldi hüüti, et viimane kutse veemaailma etendusele. Panime jooksu. Kren sai nutust üle, talle alati pakub hirmus palju nalja, kui me jookseme 😀 Jõudsime päris napilt. Esimeste ridade juures oli hoiatus, et võib märjaks saada ja pugesime võimalikult taha.

Lavakujundus oli juba kurjakuulutav…
Ja nii kui show lahti läks ja esimesed skuutrid “lavale” sõitsid, kasteti meid kõiki läbimärjaks. Ma ei osanud seda üldse oodata ja seega ei teadnud ka, et peaksin Kreni kaitsma. Võite arvata, mis sellele järgnes… Kõva kisa otseloomulikult. No pole võimalik! Õnneks oli seal hästi palju lärmi ja Kreni kisa kadus selle ülejäänud lärmi sisse ära. Kussutasin teda ja võtsin kõvasti sülle ja õnneks rahunes suhteliselt kohe jälle maha. Ülejäänud show’d piilus ühe silmaga sügavalt kaisust 😛
Show ise oli vägev ja Karel oli pärast väga vaimustuses 😀 Nagu tõeline actionfilm. Inimesi pandi põlema, lendasid kõrgelt tornide otsast alla, suur lennuk lendas järsku kuskilt vette jne.
Lisaks veemaailma showle käisime veel eriefektide showl ja loomastaaride showl. Eriefektide show võttis muidugi jälle Krenil korraks pisara välja, aga õnneks saime sellest suhteliselt ruttu üle 🙂
Pilt on küll kehvake, aga näidatakse seda, kuidas linde filmide jaoks filmitakse. Nimelt lendavad nad päris kiiresti ja keeruline on neid kaadrisse saada. Et see siiski õnnestuks, pannakse linnud vastu suurt ventilaatorit lendama ja nii püsib ta ühe koha peal. Taga olevale rohelisele seinale pannakse pärast film taha jooksma ja nii tundub, nagu lendaks lind päris looduses.

Kui pargist lahkuma hakkasime, avastasime, et terve alumine korrus jäi meil avastamata 😀 No meil ikka juhtub. Aga polnud midagi teha ka, sest kell oli juba 5 ja kõik atraktsioonid suleti üksteise järel. Õnneks oli terve alumine korrus täis erinevaid zombie-maailmaid ja muud hirmsat, nii et väga kurvad me ei olnudki, et sellest ilma jäime.

Otsustasime veel korra läbi käia selle mäe otsast, kus me olime eelmisel õhtul ekselnud ja Hollywoodi silti otsinud. Need vaated, mis sealt paistsid, olid lihtsalt nii hingematvad, et tahtsime neid uuesti näha. Ma lihtsalt armastan öist linna väga… Vaadake ise…

Los Angeles

 

Järgnev öö oli kohutav. Kren ärkas paar tundi pärast uinumist kõrvulukustava kisaga ja aina köhis ja köhis ja köhis. Ta köha hakkab alati nii koledalt pihta, hästi kinniselt ja siis ta kõõksub aina kõh-kõh-kõh. Jube on seda kuulata. Kodus hakkame kohe kiirelt inhalaatoriga auru tegema, aga siin ei osanud mitte midagi teha. Kui ma seda ööd meenutan, käivad lihtsalt judinad üle selja. Haiguse ajal on võõras riigis olla kuidagi eriti jube. Panin igal Kreni ärkamise korral riidesse ja ütlesin Karelile, et nüüd lähme. Ma ei teadnud kuhu, apteeki… või haiglasse… või… Ühe korra panin juba jalanõud ka jalga ja just sellel hetkel jäi Kren jälle magama. Nii me siis magasime, iga paari tunni tagant kõik koos nuttes (okei, Karel vist ei nutnud). Lõpuks ikkagi tuli hommik ka ja läksime apteeki. Juba järgmine öö oli õnneks normaalne ja praeguseks on haigus peaaegu läinud. Meie plaanidele tõmbas see haigestumine aga piire peale ja nii olime terve järgmise jubedale ööle järgneva päeva toas…

Kuna aga järgmine öö oli juba palju parem ja tundus, et Kreni olemine on juba täitsa okei, siis kõige viimasel sealoleku päeval ikka otsustasime midagi teha. Meil olid kupongid, millega sai lähedal asuvasse akvaariumi tasuta sisse ja otsustasimegi selle kasuks.

Akvaarium oli… Noh, nagu akvaarium ikka 😀 Käime igal reisil erinevates loomaparkides, akvaariumites jne ja meid üllatada on juba suhteliselt keeruline.

Kõige ägedam asi selle akvaariumi juures oli see, et kaladele sai pai teha 🙂 Sellist asja ei olnud me tõesti varem kohanud. Sellel pildil teeb Karel haile pai! Kui paljud teist saavad kiidelda sellega, et on haile pai teinud? 😀

Krenil oli vähemalt päris huvitav 🙂 Teisel pildil teeb ta pai kõige väiksema pingviiniliigi esindajale (kujule muidugi 😛 ) Need pingviinid kasvavad vaid 0.5 meetri pikkuseks.
Kreni lemmikud on hiigelsuured akvaariumid, kust kalad nagu nina eest läbi ujuvad. Siis ta aina näitab näpuga ja hüüab ka-kaa, ka-kaa, tema keeles kala.

 

Nii meie esimesed päevad Californias läbi saidki. Järgmisel päeval sõitsime ülipikale reisile, millest kuuldes kõik päid vangutasid ja hoiatasid, et tuleb palju sõitmist 😀 Nüüdseks on suurem osa meil sellest sõidetud ja ülehomme peaksime jõudma San Franciscosse, et laupäeval sealt lahkuda. Kui palju ilusaid vaateid ja huvitavaid kohti me oma reisil näinud oleme… Täiesti uskumatuuu! Kui mitte varem, siis Orlandosse tagasi jõudes kirjutan juba järgmise osa meie reisist.

Kui keegi kahtleb, kas minna USAsse reisile või mitte, siis minge! Absoluutselt kindlasti! Meie oleme igatahes täiesti armunud… 🙂

 

Vahepealsed seiklused alligaatoritega ja ilma

Veidi pikem vahe on kirjutamisesse sisse jäänud ja juba vaikselt hakkavad pisiasjad meelest minema. Enne küsisin Karelilt, et mis kohtades me peatunud olemegi ja tal tuli ainult paar tükki meelde 😀 Sama siin. Pidin kaardi pealt üle vaatama linnade nimed ja täpsemalt meelde tuletama, mis kus asus. Seega viimane aeg ennast kokku võtta ja jälle natuke kirjutada 😛

Oleme kõike hästi vabalt võtnud. Nii meil oligi kohe alguses plaanis ja nii ongi täpselt läinud. Kindel oli ainult see, et tänaseks (reedeks) on vaja jõuda Orlandosse, sest autorent saab otsa 😀 Muu oli aga meie vaba valik, kus täpselt peatume, kui kaua ja kui pikalt viitsime autoga edasi vurada. Seega pidime läbima u 500 miili ja seda vist 10 päevaga. Tegime nii, et valisime kaardi pealt suvaliselt mõne koha välja, mis umbes trajektoorile peaks jääma ja ööbisime seal kas ühe või kaks ööd. Ühe ööbimisega peatused olid suhteliselt mõttetud – pärast mitmetunnist teekonda autoga ei viitsinud me sel päeval enam mitte midagi teha ega kuhugi uudistama minna. Tavaliselt olid kõhud päris tühjad ja siis kulus tund-paar söögikoha otsimisele ja söömisele ja siis peaaegu oligi juba õhtu käes. Ja järgmisel päeval pidime juba edasi sõitma… Seega seda ühe öö peatumist tegimegi vist ainult ühe korra, selgus kohe, et mõttetu ja ümbruskond jääb avastamata.
Paar päeva tagasi jõudsime Orlandosse ja seda nii, et ei pidanud kordagi väga pikalt sõitma. Seega ei jõudnud autoistme maitset suhu tekkida (nagu meie Euroopa tripil juhtus) ja saabusime rõõmsate ja õnnelikena minu unistuste linna Orlandosse 😛 Miks unistuste linn, sellest varsti lähemalt… Ja kõigest muust ka järjekorras.

Üks koht, kuhu kindlasti minna tahtsime, oli Everglades National Park. See on üks hiiglasuur rahvuspark. Seal kasvab üle tuhande erineva taimeliigi, üle 300 linnuliigi ja ma isegi ei mäleta, kui palju seal erinevaid loomi oli. Peamiseks kiskjaks on selles tohutus soos alligaator ja just alligaatorite pärast me sinna läksimegi. Reisi planeerides leidsime vahvad retked, mille käigus saab näha alligaatorite elupaiku ja neile suhteliselt lähedale minna. Natuke hirmus, aga samas äge ka 😛
Kui Evergladesi poole sõitma hakata, leidub neid erinevaid alligaatoriuudistamisretkede pakkujaid ikka kümnete kaupa. Meil ei olnud aimugi, millist eelistada. Küsisime hotellist, et kuhu võiks minna ja see naine seal ütles, et ausalt öeldes väga vahet pole, eks nad on kõik enam-vähem samasugused 😀 Me tegime siis otsuse nii, et vaatasime, millises kohas kupongiga kõige suuremat allahindlust saab ja läksime sinna 😀 Ameerika on ju täielik kupongimaa, igas hotellis on seinaäärsed kupongiriiuleid täis ja sealt võib leida mida iganes. Söögikohas teine pitsa tasuta, juukselõikuselt -10 dollarit, autovaruosade ostmisel -10% jne jne 😀 Evergladesi kandis olid muidugi kõik voldikud nende tuuride kuponge täis, nii et võta, millist tahad. Pea kõik kohad pakkusid hinnaalandust 1-2 dollarit. See, mis me välja valisime, pakkus 20 dollarit. Päris suur vahe.
Koha peal selgus muidugi, et see kehtib ainult siis, kui osta terve nende pargi pilet, mitte ainult selle alligaatoriretke oma. Täishind oli üle 100 dollari 😛 Aga võtsime ikka siis kõik korraga, saime rohkem näha ja kuulda 😛

Sellise sõidukiga läksime alligaatoreid vaatama

Päris äge oli 🙂 See sama mees, kes pildil on, oli meile giidiks ja selle laeva juhiks. Uhh, kuidas ta kihutas seal vee peal, ikka üks külg ette ja teine külg ette. Vahepeal oli selline tunne, et varsti käime küll kummuli. Aga ei käinud ja tegelikult oli hästi vinge. Hullumeelselt kuum päev oli ka, umbes 35 kraadi, ja selline kimamine jahutas päris hästi. Eriti kui vett igast kaarest pritsis 😀

Päris tihti peatas ta sõiduki ja hakkas kisama (hästi kõva häälega mees oli) ja näpuga näitama, et vaadake, alligaator! No vaadake ometi, näete, seal, noh, vaadake, kamoon, näete või, no sealt paistab ju, no, nüüd näete? Me kõik vaatasime silmad punnis peas, aga ei näinud midagi 😀 Kuni siis lõpuks märkasime, et tõesti, kellegi silm paistab sealt põõsa varjust 😀

Noh, näete või? Kamoon, vaadake tähelepanelikumalt siis! 🙂
Siit on tegelt päris hästi näha, üsna lähedal olime 🙂

Selle kihutamise ajal lõi Krennul hinge kinni pidevalt, kui õhk vastu nägu vuhises. Karel hoidis tal siis kätt suu ees 🙂
Onu tegi meist pilti ka 🙂

Kui see osa läbi sai, liikusime edasi selle pargi nö loomaaiaosasse. See oli küll jama 🙂 Tõesti, üks kõige igavamaid loomaparke, kus me kunagi üldse käinud oleme. Suur osa puuridest olid tühjad ja me ei näinudki seal suurt mitte midagi. Leidsime koha, kus pisikeste alligaatoritega pilti saab teha ja ootasime seal põrgukuumuses ikka päris pikalt, aga kedagi ei tulnud ja nii jäi see pilt ka tegemata…

Uhh, hea, et neid seal nii palju polnud, kus me ringi sõitmas käisime 😀

Ning siis ootas meid ees kolmas osa sellest kohast. Läksime jälle ringi sõitma. Natuke kuivemasse kohta ja natuke teistsuguse masinaga 😛

Kui see esimene osa pühendus täielikult alligaatoritele, siis siin kuulsime tervest rahvuspargist lähemalt. Kes siin kõik elavad ja on kunagi elanud, ajaloost jne. Vaatasime, kus ja kuidas elasid Evergladesi indiaanlased ja saime teada, et need majakesed on selleks ööks meile broneeritud 😀 Hehehe, see maja nägi välja selline, et neli tokki olid maa sees püsti, katus peal ja keskel väike lavats, mille peal siis magati. Maja ees oli lõkkease, kus alati põles tuli. Kui see mingil põhjusel siiski kustus, pakiti asjad kokku ja liiguti edasi, kuna arvati, et sellel kohal on nüüd needus peal.
Kuna meil oli privaatekskursioon (selle hetkel ei olnud lihtsalt kedagi teist, kes oleksid meiega koos järjekorras oodanud, järgmisel reisil oli näiteks see masin täiesti rahvast täis), siis sõitsime rahulikus tempos, rääkisime ka muid jutte (näiteks lastest 😀 ) ja peatusime pikemalt just nende asjade juures, mis meile põnevad olid. Näiteks erinevad loomad 🙂 See naine, kes ekskursiooni tegi, oli hästi lahke ja sõbralik ja meelitas loomi igat pidi, et ma ikka pildistada saaks 😀

Kui see loomapargi osa vahele jätta, siis oli küll hästi kihvt päev meil ja nägime palju uut ja huvitavat.

 

Evergladesist sõitsime edasi Fort Myersisse. Ilma mingi kindla põhjuseta, lihtsalt mõtlesime, et vaatame, mida see linn pakub. Leidsime sealt ühe võrratult ägeda pargi 🙂 ja mis kõige parem, see oli täiesti tasuta! Hullumeelne, kui palju tegelikult reisil raha kulub…

Tegu oli Lakes Regional Pargiga ja see oli täpselt selline park, milline üks park olla võiks 🙂 Ideaalne koht, kus perega päev veeta. Pikad rajad, kus jalutada või jalgratastega sõita (neid sai laenutada ka, armsad tandemrattad olid), järved, mille peal paadiga sõita, laste mänguväljakud ja veeplatsid, söögi- ja piknikukohad jne jne. Me tõesti veetsime seal terve päeva ja kõigil oli tõeliselt tore.

Salapärased pargirajad

Sellise rongiga sai ka pargile tiiru peale teha. Päris äge 😀 Aga me ei viitsinud hiigelpikas järjekorras seista ja käisime jala kõik läbi.
Sellised sildid olid pargis üleval. Alligaatoreid ei tohi sööta, neid ei tohi segada ega neile läheneda. Karistuseks 500 dollarit rahatrahvi ja 60 päeva vanglas.
Lastele oli tõeliselt palju lõbustusi, suured mänguväljakud, kiiged, batuudid ja mida kõike veel.
Veeplatsid olid ka. Tõeline värskendus meeletult kuumal päeval (jälle oli üle 35 kraadi kindlasti). Kren oli alguses väga umbusklik ja ei julgenud ühelegi vett pritsivale asjale läheneda. Karel aina kirus, et see oli tema unistuste mängumaa, kui ta väike oli ja kuidas Kren saab selline pidur olla 😀
Lõpuks sai ka Kren oma kartusest jagu ja otsustas lõbutsema hakata 🙂 Hea meelega oleks ise ka mõne purskkaevu all end veidi värskendanud…
Kuna kohe-kohe tuleb Halloween, siis pargis oli ka päris mitu platsi, kus müüdi kõrvitsaid ja kus sai hääletada kõige ilusama (või siis hirmsama) hernehirmutise poolt 😀

 

 

Kuna me polnud tükk aega randa saanud, siis otsustasime järgmise hotelli võtta mõne ranna lähedale. Peatusime Sarasotas. Muid lõbustusi ei hakanudki üldse seal olemise ajal otsima ja veetsime aega rannas.

Imeilusad rannad olid seal kandis küll… Liiv oli imepeenike, pehme ja võiks öelda, et isegi selline sametine.
Vesi oli kahjuks jahe, aga polnud hullu. Ilm oli jälle megakuum ja jahe vesi kulus ära küll 🙂

Need valged täpikesed on kajakad. Neid oli seal lausa hirmutavalt palju. Kui ujuma läksid, siis pidevalt panid sinu lähedalt viuhh! ja viuhh! vette, kalu püüdma.
Karpe oli seal veel rohkem kui kajakaid. Nii palju ja nii ilusaid… Paljud käisid väikeste ämbrikestega ringi ja otsisid ilusaid karpe. Me otsisime ka, päris põnev oli aaretejahti mängida. 🙂
Aaretejahist rääkides, siis sõitsime ka saarele nimega Treasure Island (Aarete saar), sest Karel luges netist, et sealsest rannast võib igasuguseid aardeid leida, näiteks haihambaid 😀 Selle pildi pealkiri pidi olema “äkki see on haihammas?” 😀

 

Ja nii me vaikselt Orlandosse välja jõudsimegi… Peatusime veel päris mitmes kohas ja hotellis, aga seal me midagi väga põnevat ei teinud, puhkasime reisiväsimust välja.

Niisiis, Orlando… Täielik Disney-maailm ehk siis minu unistustemaailm 😀 Mulle väga meeldivad muinasjutud ja Disney filmid, nii et Orlando on oma kümnete (Disney)teemaparkidega ideaalne koht, kus peatuda. Paraku mitte hetkel, sest tulime siia vaid korraks, juba homme lendame Californiasse. Aga Californiast tagasi tulles peatume jälle Orlandos ja siis juba pikemalt… Palju pikemalt. Ma ei imestaks, kui pea terve ülejäänud aja. Siin on lihtsalt nii palju teha ja vaadata.

Seega üheski Disney-pargis me veel ei käinud, aga natuke saime juba maitset suhu ikka. Nimelt käisime ühel õhtul Disney Boardwalkil jalutamas. See on nagu selline pisike külake vee ääres, kus on palju kohvikuid, restorane, poode, hotelle… Läksime just meelega õhtul, et oleks juba hämar ja salapärasem ja see tasus ennast täiesti ära. No juba see oli täiesti lummav ja armas koht, ma ei tea, mis ma veel päris Disney parkides teen 🙂 Ausalt, mul oli seal kogu aeg tunne, et see koht on lihtsalt niiiiii armas ja küll mul ikka veab, et saan siin just praegu olla… 🙂

 

Nii palju siis hetkel meie senistest seiklustest.

Kõik on väga-väga hästi ja oleme reisiga tõeliselt rahul. Kõik kohad on nii ilusad ja inimesed nii sõbralikud. No mulle tõesti väga meeldib, kuidas näiteks pargis jalutades kõik teretavad ja räägivad, et hirmus kuum ilm täna 🙂 Või siis foori taga alustavad juttu, et need tsüklid on küll siin ikka hiiglama pikad ja me ei saagi vist kunagi üle tee. Kren on ka täielik magnet ja teda ikka nunnutatakse päris palju, enamasti kiidetakse, kui kena väike poiss ta on, küsitakse vanust ja naeratatakse, kui ta mööda tänavat mõnda tuvi taga ajab 🙂 Ühel õhtul, kui väljas söömas käisime, oli seal ka pehmete loomadega mänguautomaat (teate küll, paned raha sisse ja siis saad kombitsatega mõne looma välja tõmmata). Seal oli üks suur noorteseltskond ja nad käisid seal kordamööda mängimas. Kren käis ka aina piilumas, mida nad seal teevad ja naeris nendega kaasa. Kui üks poiss oli elevandi välja tõmmanud, tuli ta otse Krennu juurde ja ulatas selle talle. Kren oli väga üllatunud, meie niisamuti ja kõik sõbrad ka ümberringi 🙂 Aga see oli tõeliselt armas. Kren kusjuures hoiab ka seda elevanti päris kõvasti, iga päev kallistab mitu korda ja tahab kaasa võtta, kui kuhugi välja läheme. Kihvt 🙂

Tõeliselt soojad inimesed, tõeliselt soe ilm ja tõeliselt soe ja hea olemine meil siin. Nii mõnus! 🙂